Alustan siin "Algernonis" inimkonna võimalikku tulevikku käsitlevat artiklisarja. Teatud lähenduses on see hm, populaarteaduslik, ent võtan endale vabaduse käsitleda teemat avaramalt, ulmelisemalt, kuigi, ütlen igaks juhuks kohe ära, kavatsen jääda rangelt reaalsuse, loogika ja teadusliku võimalikkuse piiresse; ma võin teinekord eksida, kuid tahtlikku jama ma ei aja.
Siim Veskimees
Kõrvalepõige –
taust: me elame hääbumisajastus
Pimeduse pealetungi ajastul.
Renessansist sündinud, Vana-Kreekast helguse, väärikuse ja varasemaga võrreldes enneolematu inimlikkuse võtnud, seni teadaoleva ajaloo kõige edukama kultuuri loomuliku hääbumise ajastul.
Oswald Spengler kirjutas raamatu „Õhtumaa allakäik“ („Der Untergang des Abendlandes“) rohkem kui sada aastat tagasi (1kd 1918, 2kd 1922) ja see ei kehti loomulikult enam täielikult. Selles ja paljudes hilisemates teostes-uuringutes on pakutud tsivilisatsiooni elueaks nii 300–400 aastat ja seda aktsepteerides oleks Õhtumaade kultuuri hävimine või transformatsioon lähiajal paratamatu. Selle üle, kuipalju selles paradigmas tõtt võib olla, tahaksin kunagi hiljem pikemalt diskuteerida.
Olgu kuidas on, igatahes peab olema väga võimas ja võimekas soovmõtlemine, et mitte näha kriisi ja muutuste vajadust-paratamatust, ja seega on küsimus ainult selles, kas lääne kultuuri pinnal sünnib midagi uut või ootab ees uus pimeduseaeg. Pimeduseaeg, millele ei pruugi kunagi järgneda uus tõus, sest maavarad ja fossiilne kütus, see planeedilt Maa võetud hiigellaen, hakkab otsa saama.
1969. aastal astus inimene Kuule. Mäletan omagi lapsepõlvest seda peaaegu et veendumust, et 80-ndatel astub inimene Marsile.
Selle asemel tegi hoopis 2011. aastal kosmosesüstik oma viimase lennu.
Kui 60-ndatel võis isa öelda pojale, et olen uhke ja natuke kade, et sa seda kõike näed, siis nüüd peavad – helgesse tulevikku, inimesesse, teadusse ja tervesse mõistusesse uskuma õpetatud – pojad isadele ütlema, et mul on häbi, et sa seda nägema pead.
Jah, see viimane oli natuke ülevõlli, aga kallid lugejad, te ei kujuta ettegi, kui südantlõhestavalt nukker on lapsepõlvest peale kosmose ja kosmosehõlvamise vastu huvi tundnuna näha terve elu seda kiratsemist ja hääbumist.
Ja ärge tulge rääkima, et raha ei ole! USA-s on koerailusalongide käive suurem kui NASA eelarve!
Mis viib meid teise kurva tõdemuseni – inimkond areneb hädade ajal. Kui saabub liiga hea elu, ei kulutata lisaressurssi mitte edasiminekuks, paremaks tulevikuks, teaduseks, kunstiks, vaimseks arenguks – mitte millekski selliseks, mida me tahaksime pidada inimese olemuseks. Ei, see ressurss kulutatakse ära lollakateks, piinlikeks asendustegevusteks. Inimkonna ajaloos on korduvalt saavutatud küllus. Näiteks Niiluse orus mõne aastatuhande eest. Ja mida nad tegid? Kõige rabavamalt, intellekti solvavamalt nõmedamat asja, mida on võimalik välja mõelda – tohutuid kivikuhje hauakambriteks... Küllus saavutati kunagi ka Kesk-Ameerikas – ja seal tekkis inimeste ohverdamine ja massiliselt võitlusmänge, kus kaotaja alati sureb...
1950-ndatel saavutati Läänemaailmas sisuliselt tase, mida võib pisut vulgaarselt nimetada „kommunismi materiaal-tehniliseks baasiks“ – ühiskonnal oli ressursse nii palju, et mitte keegi ei pidanud kartma nälga ja külma surra (jah, alati läheb kellelgi halvasti, alati esineb erandeid, ent see ei muuda üldist tõdemust). Ise supi sees olles ma muidugi ei tea, mida mõne tuhande aasta pärast ette tuuakse, lükates meie tsivilisatsioon eelmises lõigus märgitute ritta. Võib-olla mainitud lemmikloomade fetišeerimine, nii et kulud neile ületavad mõnedes suurlinnades kulusid lastele? Propageeritavaid vaimseid häireid (52 sugu etc) ja sellega kaasas käivat laste kastreerimist ja moonutamist?
Või näiteks pihusongerdisi, neid nartsissismi kultiveerimise, keskendumisvõime tapmise ja ühiskonna sidususe lõhkumise asendamatuid abivahendeid?
Ja ärge tulge mulle rääkima, et progress on alati hea ja inimkond peab lihtsalt kohanduma – Lõuna-Ameerikas juba leiti kord hea tuju, pideva rõõmu ja – ülevalt vaadates – lihtrahva hõlpsa kontrollimise vahend – koka lehed. Euroopa on paar kord proovinud alkoholi, idamaad hašiši – tulemuseks on alati olnud üldine allakäik ja ühiskonnast on saanud kari haledaid värdjaid, kes tugevamatele kerge saak.
Ent aitab maniakaalsest depressioonist –
Kosmos on alati olnud esmajoones sõjaline üritus
Mitte et ma tingimata tahaksin taas minna sepahaamriga mõnede lihtsameelsete veel hellitatavate illusioonide kallale, aga nimetagem asju õigete nimedega. Kosmose hõlvamine on olnud ja on ka täna ja tulevikus maailmavalitsemise, Maal domineerimise võti. Just selleks pingutab praegu Hiina ja ainult see annab lootust, et kogu raha ei lähe kassisoenguteks ja võrdõigusuuringuteks, vaid aeg-ajalt ikka keegi lendab.
USSF, United States Space Force loodi viis aastat tagasi (20.12.2019). Teatud mõttes on USA siin sabassörkija, sest kõigepealt Hiina ja siis Venemaa teatasid oma kosmosevägede loomisest aastal 2015.
Muidugi ei sündinud need tühja koha peale – näiteks mainitud USA-s oli see varem üks USAF-i (USA lennuväe) osakond. Lennuvägi sai ise ka iseseisvaks üksuseks alles 1947. aastal (armee ja merevägi loevad oma ajalugu aastast 1775) ja kõik kosmoses toimuvasse sõjapidamisse puutuv korjati armee ja mereväe käest mainitud osakonda 1982. aastal.
Venemaaga on lugu keerulisem, põhimõtteliselt loodi kosmoseväed esmakordselt 1992. a, kaotati 1997, loodi uuesti 2001 ja kaotati 2011... See on nüüd minu arvamus, aga mul on loetu põhjal jäänud mulje, et alates projektist „Taiga“ (1955, kosmoseuurimise osakond strateegiliste raketivägede koosseisus) on kosmos olnud sirgelt ja ainult sõjaväe asi; neil ei ole sisuliselt olnud kunagi mingit tsiviilharu, nagu NASA USA-s, ja küsimus on ainult selles, kuidas neile hetkel tundub parem hämada.
Mainitud Hiina reorganiseeris oma kosmoseväed, muide, 19.04.2024. Tunnistan, et neist tean ma vähe, kaevasin ise ka Wikis ja teistes allikates. (Ja mina isiklikult ei saa aru, miks Wiki väidab, et ainult Hiinal ja USA-l on sõltumatud [independent] kosmoseväed. See võib olla seotud mingite formaalsete tunnustega ja võib olla muidugi lihtsalt wikisolkimine.)
Reaalselt on neil kolmel riigil täna mingisugune arvestatav kosmosesõjavõimekus. Mingid sellised osakonnad on veel paljude riikide armeedes, mainimisväärsena vast 2010. a loodud ja 2019. a selgema nime saanud prantslaste oma (jah, eraldi üksus on Kolumbial, aga Suurbritannial ei ole – selle fakti valguses tasub hinnata seda eelmises lõigus mainitud Wiki info adekvaatsust.)
Mida see kõik reaalselt tähendab? Me juba sõltume kosmosest. Ja mitte ainult ilmajälgimise ja GPS-i osas.
Aga kõigest pikemalt allpool, kõigepealt vaatame, mida nimetatud organisatsioonid ära suudavad teha.
Selguse huvides, kosmoseväed ei tähenda praktikas mitte blastritega raketis kükitavaid süngeilmelisi tegelasi, vaid peamiselt seda seltskonda, kes satelliitidega tegeleb ja laiemalt kosmoses toimuvat jälgib.
USSF. Selle tegemistel olen natuke silma peal hoidnud alates selle loomisest. Selle eelarve oli 2020 aastal ca 15 miljardit dollarit ja nüüd on 30. Kombineeritud (sõjaväelased/tsiviil) personali on neil 14 000 ümber. Võrdluseks: NASA eelarve on tänavu natuke üle 25 miljardi ja seal töötab ca 18 tuhat inimest. Jällegi – on kasulik hoida kusagil teadvusenurgas, et NASA tegemistest kuuleme me pidevalt, USSF omadest mitte, kuigi nende eelarve on suurem.
Võrdluseks: prantslaste Commandement de l'Espace (Kosmoseväejuhatus) eelarve (2025) on 4,2 miljardid eurot ja seal töötab 500 inimest. Ma ei oska seda viimast numbrit kommenteerida; sakslaste sarnane osakond on 150 inimest ja inglaste oma 70... Ma proovisin hinnata ka nende eelarvet, kuid ma ei riski anda mingeid numbreid, mis pole n-ö AI tasemel, ehk erinevad millegi mõõdetava osas hallutsinatsioonidest. Eks ole, kõik, kes vähegi äriga kokku on puutunud, teavad, et eelarve ja inimeste arv ei pruugi omavahel seotud olla – küsimus on selles, palju tehakse ise ja palju tegeletakse n-ö projektijuhtimisega, ehk koordineeritakse, ostetakse sisse ja nii edasi. Selge ju, et iga sõjaväe haru töötab koos teistega (kosmoseväed esmajoones strateegilise kaitse ja lennuväega, aga ka loomulikult vastava riigi tsiviilkosmoseuurimisega). Aga selleks, et täpselt aru saada, kuidas töö on jaotatud sellistes, basalttiheda salastatusega organisatsioonides, oleks vaja hulga rohkem paranoiat ja pühendumist, kui mul kunagi on olnud...
Teiste kohta mingeid numbreid leida on raskem; venelaste ja hiinlastega on veel see lugu, et nad garanteeritult valetavad ja vassivad, kus võimalik.
Venemaa kosmoseeelarve on (riigieelarves) 942 miljardit rubla (mingi 7–8 miljardit usd-d). Kui palju sellest läheb kosmosevägedele, võib ainult hinnata, ent teatud mõttes pole sel tähtsust, sest nagu öeldud, on tsiviilosa sealmail alati olnud kõigest fassaadiks. Ka personalihinnanguid tegelikult anda ei saa; tuuakse ainult välja, et kogu strateegiline kaitse (mille osa kosmosejõud reaalselt on) on 165 000 inimest; leidsin hinnanguid – millele mina ei julgeks alla kirjutada –, et kosmosejõudude personal on võrreldav ameeriklaste omaga.
Hiina. Nendega on sama jama, et ainus ametlik number on kogu kosmoseuuringute oma: 1,78 triljonit jeeni, mis on ca 250 miljardit usd-d (sic!). Jällegi on ainult (internetis keerlev) hinnang, et kosmosejõud said sealt ca 15 miljardit (dollarit). Selle kohta, palju seal inimesi töötab, pole isegi hinnangut; on ainult hinnang, et kosmose-, küber- ja infosõjaga (NB! nad panevad selle niipidi kokku) tegeleb ca 250 inimest. (Igaks juhuks – Hiina numbrid on üsna täielik BS.)
Natuke ajalogu
Kirjaviga on taotluslik – ma ei ole ajaloolane; ma toon esile teatud sündmusi ja seoseid ainult selleks, et illustreerida olevikku; st et me paremini mõistaksime, kuidas me siia oleme jõudnud ja mis meid ees võib oodata. Mulle meeldib see Voltaire’i kild, et ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega.
Teise maailmasõja ajal leidsid sakslased, et raketid on päris head asjad pilootide eluga riskimata vastasele igasugust ebameeldivat prahti kaela läkitada. Natuke hiljem avastati, et need on vaata et kõige paremad vahendid tuumarelvade kohaletoimetamiseks. Veel natuke hiljem kolis sisuliselt kogu luure lennukitelt satelliitidele – kui ka venelastele tekkisid raketid, millega stratosfääris lendavaid luurelennukeid alla lasta (nad ise sõltusid sellise visuaalse luure osas algusest peale täielikult kosmosest, sest neil pole kunagi olnud võimekust USA-d lennukitelt jälgida.)
Võib öelda, et Ronald Reagan hävitas Nõukogude Liidu tähesõdade programmiga. Jah, tagantjärele võib sedagi öelda, et osaliselt oli see bluff, kuid ikkagi surus ta sellega Kurjuse Impeeriumile peale uue võidurelvastumisvooru, mida see polnud suuteline kaasa tegema. Kui vahetult 1986. aasta Reykjaviki kohtumise eel USA ühe satelliidiga teist tabas (ehk sisuliselt demonstreeris võimekust kosmoseobjekte hävitada) ja orkide vastav seltskond pidi tunnistama, et nad midagi sellist järele teha ei suuda, said Mihhail Gorbatšov ja „kogu progressiivne inimkond” aru, et enam ei saa nõuda, et nendega räägitakse kui võrdne võrdsega, ja et „sotsialistlik maailmasüsteem” saab kohe ajalooks.
(Sellega seoses: 1975. a toimus Apollo-Soyuz ühislend, USA ja Nõukogude Liidu mehitatud kosmoseaparaadid said orbiidil kokku, suruti kätt ja tehti natuke meediatsirkust. Reaalselt läksid venelased orbiidile ja ameeriklased põkkusid nendega, st tegid lähenemisel ära praktiliselt kogu töö. Ja veel, siinmail on kombeks seda lendu nimetada Sojuz-Apollo lennuks – et vene kosmoseaparaadi nimi vene-eesti transliteratsioonis ja okupatsiooniaja jäänukina nende nimi muidugi esimene... seega kaua kulub, kuni me oma peas läheme üle teise kultuuriruumi?)
Muidugi pole see Kurjuse Impeeriumi kokkukukkumine nii ühene. Olen lugenud raamatuid-artikleid, kus alustatakse nõuka tankimassiividest, mis IIMS doktriini järgi oleksid pidanud nädalaga La Manche’ini jõudma, ja siis tuli Pisarate Org Süürias (1973) ja venelased said aru, et nende roomikutega raudkünade parv tehakse ammu enne pulbriks, mis sest, et neil on kohati viiekordne ülekaal. Jah, külma sõja lõpetajaks on nimetatud Apache’i (sisuliselt tankikütt-helikopterit), Warthog A-10-t (tankikütt-lennukit) ja et venelased avastasid, et nende endi lennukitest ei ole lääne omadele vastast ja mingit arvestatavat õhukaitset ei suutnud nad ka välja mõelda...
Kuivõrd ma alustasin kosmose sõjalistest aspektidest, pole teemast mööda mainida näiteks Lahesõda (1991), mil Vene relvadega maailma neljas armee (jah, nii Iraagi armeed hinnati...) peksti puruks nii, et üks küsimus, millega USA luure tegeles, oli, et kuidas nad vastast nii palju üle hindasid. (See pole asjatu küsimus – luure ülesanne on anda täpset infot.)
Vahepeal on Hiina (2007) demonstreerinud võimekust otse maapinnalt tõusva raketiga tabada kosmoses liikuvaid objekte ja venelaste „kosmoseprügi” on osutunud satelliidipüüderobotiks (2014). Nii et sõltumata nimest on neil kahel selle planeedi jõledatest inimsuse solvangutest siiski jõudu ja tahtmist endast suuremana paista ja seega need pingutavad, et suuta pidada sõda alal, kus see kogu inimkonnale kõige rohkem kahju toob.
Kiire pilk kasutusaladele
Nüüd jõuame tänapäevale lähemale – side ja luure.
Aga süsteemsuse huvides kõigepealt ma pigem nimetaksin ära selle ala (teatud mõttes) apex predator’e, tuumarünnaku eelhoiatus- ja tõrjesüsteeme ja üldse strateegilist kaitset – ja mitte sellepärast, et need on n-ö tavainimese tasemelt liiga kaugel väljas, vaid et need on ajakohased, loogilised ja töötavad garanteeritult (vähemalt USA oma; Hiina omast ma ei tea suurt rohkem, et see olemas on, ja venelaste oma võib-olla enam isegi ei tööta...) Neist ei ole palju kirjutada ja suurem osa siin-seal avaldatust on pehmelt öeldes hinnangud.
(Ma tegelikult tegin siinkohal kirjutamisel kahepäevase pausi ja kaevasin võrgus. Ma ei saanud oma ebamäärastele teadmistele lisaks mitte midagi sellist, millele ma julgeksin näpu peale panna ja öelda, et see on fakt. Selleks, et õhus hävitada tuumalaengut kandvat ballistilist raketti, on vaja tuumaplahvatust – no ei tule teisiti välja; loogika on siin, et parem las toimub tuumaplahvatus kusagil tuhande kilomeetri kaugusel kui minu suurlinnas. Tänapäeva ballistilised tuumarelva kandvad raketid muudavad lennul kurssi ja lõpus lagunevad tükkideks, kusjuures osa tükke kannavad pomme ja osa on peibutised. Tõrjeraketid on sisuliselt õhutõrjeraketid, ainult hulga isasemad ja nagu öeldud, tuumalaenguga. Kui palju neid on? Olen näinud hinnanguid, et lausa kolmveerand USA tuumalaengutest on tõrjerakettidel... Mingi loogika selles on, aga veelkord – ma ei tea. Kõige muuga sel alal on täpselt samuti.)
Luurega on asi ühelt poolt lihtne ja teiselt jälle keeruline. Mäletan 70-ndatest väidet, et kosmoseluure on läinud nii heaks, et 300 km kõrguselt on võimalik pildistada mooniseemet riisiteral. Ja tollal pidi luuresatelliit maanduma ja film tuli ilmutada, eks ole! Praegu on küsimus taas pigem varjamistehnikates. Ja ma ei räägi siin sellest jamast, et Google kaardirakendustes on kõik lennuväljad ja sõjalised objektid ähmastatud. Ehh, debiilikud – vähemalt veel kümnendi alguses oli olemas üks Vene sait, kus nende mingi kaardirakendus muidugi ei teadnud midagi Google’i piirangutest. See imes igast otsast ja kasutamiseks tuli aru saada vene keelest, aga illustreeris see väga hästi väidet, et multipolaarses maailmas kiusad sa sellise info solkimisega ainult oma tsiviilelanikkonda. (Nüüd mu lingid enam ei tööta, sellepärast ma neid siin ära ei too. Pole tegelikult aastaid proovinud, nii et see on vaid oletus, et saidi kadumine on seotud Ukraina sõjaga.)
GPS – sellega on huvitavad lood. Väga lühidalt (see info on Wikis üsna adekvaatne) on selliseid süsteeme 6, neist 4 ülemaailmsed: USA GPS (Global Positioning System, hakkas tööle 1978, ülemaailmselt 1994), EU Galileo (hakkas tööle 2016), Vene GLONASS (Global Navigation Satellite System, 1995), Hiina BDS (BeiDou Navigation Satellite System, 2018); kaks kohalikku on Jaapani QZSS (Quasi-Zenith Satellite System) ja India IRNSS või NavIC (Indian Regional Navigation Satellite System.
GPS-i süsteemi töötamiseks on vaja üles lasta 20–30 satelliiti (tavaliselt nn pool-geostatsionaarsele orbiidile ca 20 000 km kõrgusele). Oma olemuselt on need ajasignaali saatvad aatomikellad – just nii lihtne see ongi; sa mõõdad ajasignaali järgi kaugust satelliidist ja kuna neid on palju ja nende asukohad teada, saad välja arvutada oma asukoha. Loomulikult tuleb arvesse võtta sadat ja üht asja, alates Maa gravitatsioonivälja ebaühtlusest, signaali aeglustumisest ionosfääris, võimalikke peegeldusi ja lõpuks ka relatiivsusteooriast tulenevat satelliitide kellade kiirenemist (paar mikrosekundit ööpäevas). Just mõõtmistäpsuse ja häirete tõttu on reaalne asukoha määramise täpsus kantaval seadmel seal paari meetri juures ja igasuguste abivahenditega (sh pikem mõõtmine ja maapealsete abijaamade korrektsioonisignaalid) paar sentimeetrit.
Põnevaks läheb see teema muidugi seoses sõjaga ja see on üks koht, kus, mulle tundub, on jänkid ikka mõne koha pealt nii afekteerivalt lollid, et lihtsalt ei usu – algusest peale on ju olnud teada, et GPS-i signaali saab segada, nii et kui ajuhalvatud pidi olema tegelane, kes oma täpisrelvad GPS-i peale ehitas?!? (Tuleb aru saada, et kauge satelliidi signaal ei ole eriti tugev.) Tõsiselt ka, juba paarkümmend aastat müüakse GPS-i segajaid (eks ole, hinnad algavad 129$), sõjalised on lihtsalt võimsamad ja teinekord ei saada mitte lihtsalt müra, vaid imiteerivad satelliite. Siin on veel see kelmikas nüanss, et laiatarbedroonidesse on sisse ehitatud nn keelatud lennuala lülitused – reeglina lennuväljad, aga noh, kasutavad ka sõjaväelased ja valitsusasutused – st sinna sattunud droon maandub automaatselt (noh, ukrainlased olid sellega hädas esimesel aastal...) Ja muidugi – ka vene liugpommid kasutavad Glonassi ja Ukraina on õppinud seda segama.
Nii et ajad, mil USA kasutas 2003. a Iraagi vastu edukalt 19 938 GPS-juhitud täppispommi, on alatiseks läbi...
Aga seoses Vene-Ukraina sõjaga saab tegelikult läbi ka aeg, mil GPS-i segamine on probleem... (kui huvi on, kirjutan sellest järgmine kord.)
Senise kokkuvõtteks
Tuli juba 2500 sõna – selleks korraks aitab.
Järgmine kord sellest, kuidas praktiliselt tõusta orbiidile ja minna kaugemale.