2025. aasta lõpus tuli kaks uudist superarvutite kasutamisest imetajate ajukoore simuleerimiseks. Kui novembris teatasid jaapanlased, et on simuleerinud hiire ajukoort peaaegu 10 miljardi neuroni ja 26 miljardi sünapsiga raalis "Fugaku" ( https://www.eurekalert.org/news-releases/1105603 ), siis detsembris teatasid Diesmann et al., et Saksamaa raal JUPITER on võimeline jooksutama inimaju koore simulatsiooni lausa 20 miljardi neuroni ja 100 triljoni ühendusega ( https://arxiv.org/abs/2512.09502 , https://www.newscientist.com/article/2510892-were-about-to-simulate-a-human-brain-on-a-supercomputer/ ). Neuronite (kuigi muidugi mitte ühenduste) arv oleks juba samas suurusjärgus kui inimajus (ca. 86 miljardit). Alles kolm aastat varem oli äädikakärbse vastse 3013 neuroniga konnektoomi simuleerimine suur uudis ( https://www.newscientist.com/article/2349650-the-3013-neurons-in-the-brain-of-a-fly-larva-have-been-mapped-in-full/ )...
Loomulikult on imetaja aju oma erinevate osade, funktsionaalsete keskuste jne.-ga midagi palju rohkemat kui kausitäis neuroneid. Olgugi, et suure arvu ühendustega saab uurida nähtusi, mis väiksemates simulatsioonides ei teki, ei ole siiski tegu terviklike ajude simulatsioonidega. Aga juba uudis, et esimesed raalid on jõudnud kasutatavate ressursside poolest inimajudega samasse suurusjärku, on väga märkimisväärne.
Kui käsitleda eesmärgina teadusulmes massiliselt kohatavat motiivi, teadvuse digitaliseerimist, siis arenevad mitteinvasiivsed meetodid elusa aju kaardistamiseks küll hüppeliselt, aga on eesmärgist siiski kaugemal. Juba 2024. aastal jõuti 0.19 x 0.19 x 1 mm resolutsioonini: https://currents.neurocriticalcare.org/Leading-Insights/Article/the-magnetic-power-of-the-future-the-iseult-cea-117-t-mri . Magnetvälja tugevus oli 11.7 T, tulemus saavutati 5 minutiga ning autorid märgivad, et 3 teslaga oleks sama tulemuseni jõutud 15 tunniga. Isotroopse (3D igas suunas ühesuguse) resolutsiooni alal käib võidujooks; erinevad teadlaste grupid teatavd kord 0,35-0,45 mm resolutsiooni saavutamisest 7 T juures ( https://www.nature.com/articles/s41592-023-02068-7 ), kord 0,6-0,8 mm resolutsioonist 9,4 T juures ( https://www.mdpi.com/2306-5354/12/10/1014 ). Allakirjutanu pole pädev erinevaid meetodeid sisuliselt hindama, aga ju praegune isotroopse resolutsiooni tase kuskil 0,5 mm lähedal on. Nagu esimesena mainitud artikli autorid tõdevad, oli üks nende eesmärke nii tugevate magnetväljade mõju hindamine ning see osutus kõigi mõõdetud näitajate järgi täiesti ohutuks. Tugeva magnetvälja mõju organismidele oli muidugi uuritud varemgi; näiteks piisas 16 teslast 1997. aastal, et konn õhku tõsta, kuni ta putku pani ( https://www.newscientist.com/article/mg15420771-600-frog-defies-gravity/ ). Kui 2012. aastal arvati, et 200 mikromeetri piiri ületamine praeguse tehnoloogia juures on kahtlane ( https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC3389184/ ), siis nüüd ollakse sellele juba lähenemas. Siiski võib karta, et kasvõi juba elusa aju suuruse või mikroliigutuste tõttu ei muutu MRI kunagi piisavalt täpseks (mikromeetri või lausa nanomeetri suurusjärku), et seda kaardistada isiksuse säilitamiseks vajaliku täpsusega. Üks võimalus on aju esiteks keemilisel teel konserveerida ja seejärel skänneerida; 100 tunniga õnnestus terve aju 100-mikrometrise (0,1 mm) resolutsiooniga jäädvustada juba 2019. aastal: https://www.biorxiv.org/content/10.1101/649822v1 . Väidetavalt on keemiline konserveerimine võimalik juba praegu ( https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC11416988/ ).
Tundub, et ajutalituse simuleerimine arvutis ongi praegusel hetkel lähemal, kui isiksuse säilitamiseks vajaliku resolutsiooniga MRI, olgu siis in vivo või post mortem. Sel juhul võib oletada, et esimene tehiskandjal inimteadvus ei teki mitte salvestuse "taaselustamisel", vaid niiöelda loomulikul teel - loote kujunemist jäljendades vaid kõige esmast teavet niiöelda sisaldavale simulatsioonile sisendit andes. Loote aju lähtepunktiks võtmist soodustavad ka selle väiksemad mõõtmed (sünnil 1/4 - 1/3 täiskasvanu omast), kuid kui soovitakse kujuneva täisdigitaalse isiksusega ükskord ka mõtteid vahetada, siis tähendaks see muidugi ka suutlikkust simuleerida selle kiiret kasvu (suurusjärgus 1% päevas) ja muid kujunemisprotsesse (sealhulgas neuronite hulga vähenemist 100 miljardilt sünnil 86-le).
Kui see peaks aga õnnestuma, ei ole mingit põhjust peatuda seal, kuhu evolutsioon on praeguse inimese täiskasvanuks saamise paigutanud. Jah, imetaja aju ei ole kausitäis neuroneid, aga siiski on neuronite arv korrelatsioonis liigi intellektiga. Rotil on neid peaaegu kolm korda rohkem kui hiirel, kassil peaaegu neli korda rohkem kui rotil, suurel karja- või teenistuskoeral 4-5 korda rohkem kui kassil, suurtel inimahvidel 8-10 korda rohkem kui koeral ja inimesel üle 2,5 korra rohkem kui suurtel inimahvidel. Kui tulevastel arengubioloogidel ja arvutiinseneridel õnnestuks inimaju eeskujul luua tehisteadvus, mis suudaks kasutada märkimisväärselt rohkem neuroneid kui inimajud ning mis nagunii talitleks suurusjärkudes kõrgematel kiirustel kui praeguse inimaju mõtlemiskiirus 10 b/s ( https://www.cell.com/neuron/fulltext/S0896-6273(24)00808-0 ), oleks kohal tõeline tehisintellekt, mitte tekstis järgmise sõna ära arvamise masin.