Stephen King, "Insomnia". Hodder & Stoughton, 2011. 902 lk
Kui panna kirjaniku romaanid originalkeeles sõnade järgi ritta, siis on "Insomnia" austusväärsel kolmeteistkümnendal kohal - mis näitab juba, kui palju tal neid jurakaid pagasis on. Võrdluseks, "Dreamcatcher" ja "Duma Key" on ikka klotsid näpus, "Bag Of Bones" on mul suur kõvakaaneline versioon ning selle 500+ lehekülge on ka ikka "palju". Seal kahekümnendal kohal "Christine" kandis on ikka veel tunne, et hoiad toekat teost käes, alles veel kõvasti allpool "The Shiningu" (26. kohal) kandis hakkavad normaalmõõdud paistma.
Kes soovib, siis saab Kingi raamatute kõhukusnimekirjaga siin tutvuda: https://www.reddit.com/r/books/comments/g2qocv/all_of_stephen_kings_work_ordered_by_word_count/ . Kuna on kuus aastat vana, siis eks on olukord natuke muutunud - kuid mitte suures plaanis.
"Insomnia" - kui tõlgitaks eesti keelde, siis võiks raamatu pealkiri olla "Unetus" - ilmus aastal 1994. King viib meid seekord Maine'i osariigis asuvasse fiktiivsesse Derry linna, kus on läbi aja palju põnevat toimunud (äkki ma millalgi kirjutan sellest ka pikemalt) - ning King on teisigi kohti välja mõelnud (Little Tall Island ning "Dolores Claiborne", Haven ja "The Tommyknockers", Jerusalem's Lot ning "'Salem's Lot” jne). Peamiselt teatakse Derryt "It"-i kaudu, samas ka näiteks "11/22/63" ja "Salaaken-salaaed" on siin aset leidnud, rääkimata vihjetest, mida on tumeda torni sarjas, "Pet Sematarys" ning "Lisey loos" - ning nimekiri pole lõplik.
"Insomnia" on seotud mitmete teiste Kingi raamatutega, mis moodustavad omaette põneva ämblikuvõrgu. Peategelane Ralph Roberts on ka "Bag of Bones" romaanis, jutu sees mainitakse "Pet Sematary" linna nimega Ludlow. Patrick Danville leiame me ka tumedast tornist olulisel kohal, ka on Karmiinpunane Kuningas siin ning seal - kusjuures viimane tegelinski astuski esimest korda täies hiilguses lugeja ette "Insomnias", kuigi ega vihjeid temale oli juba "The Standis". Noh ja "It" on ka tihedalt seotud kõnealuse raamatuga, sellest sadu inimesi hävitanud lõputormist räägitakse seni. Kui veel seostest rääkida, siis “Insomnia” on ajateljel “Ahermaade” ja “Võluri ja klaasi” kirjutamise vahel, ehk siis tornilugu oli alles hoogu üles kerimas. Samal ajal aga on unevõlaloos siin ja seal Rolan Deschaini sees ning kohalik ka-tet seisab kindlalt omal kohal. Kuna mina lugesin kõigepealt torniloo läbi ja seejärel “Unetuse”, siis teadsin teinekord ehk rohkemgi, mis ühe või teise vihje taga on.
Vaatame korra ka sissu. "I can't get no sleep"... "I never sleep" nagu "Faithless" laulis: Derrys elav pensionär Ralph Roberts ei suuda mingist hetkest enam korralikult magada, mõni tund ja silmad lahti. Algul arvab ta, et see on seotud hiljutilahkunud kaasaga, siis lähevad loosi igasugu rahvalikud meetodid kuni kange alkoholiga tipsutamiseni - aga tulemus on sama, no ei ole und. Mingi hetk hakkab mees hallukaid nägema, aurad on inimeste ümber ning ega Ralph pole üksi, kõik kokku on folie à deux või täpsemalt folie simultanée ehedaimal kujul, ainult et mitte kahele vaid rohkematele.
Raamatu kulgedes selgub, et ei ole need aurad ja hallukad ainult unevaegusest ning kusagil nii kolmandiku kulgedes võtab raamat korralikult duurid üles. Ka hakkab sarnasel ajal peale raamatu üks paljudest allhoovustest, kus suur osa raamatust ongi paarisrakendis - Ralphi ning läheduses elava Loise eluteed ristuvad enam ja enam ning võitlus läbi mitme paralleeluniversumi läheb lahti, kogu eluolu on suuresti juhitud kahe kosmilise jõu, Juhuslikkuse ja Eesmärgi, poolt.
“Sonia oli lummatud kõnepuldi taga istuva Susan Day kohalolust ja kuulas tema sissejuhatust - kuid vahetult enne sissejuhatuse lõppu oli Sonia juhtumisi pilgu heitnud oma poja joonistusele. Ta oli juba kaks aastat teadnud, et Patrick oli see, keda lastepsühholoogid nimetasid imelapseks, ja vahel ütles Sonia iseendale, et on harjunud poja keerukate joonistuste ning Play-Doh’ voolimismassist loodud skulptuuridega, mida poiss nimetas Savipereks. Võib-olla oligi ta sellega mingil määral harjunud, kuid see konkreetne pilt tekitas temas kummalise, sügava külmatunde, mida ta ei suutnud täielikult kõrvale heita pelga emotsionaalse järelmõjuna oma pikast ja pingelisest päevast.
„Kes see on?” küsis ta, koputades pisikesele kujule, kes piilus tumeda torni tipust kadedalt alla.
„Tema on Karmiinpunane Kuningas,” ütles Patrick.
„Ah nii, Karmiinpunane Kuningas, saan aru. Ja kes on see mees relvadega?””
Siit ja sealt viskab jah sisse viiteid Kingi muudele teostele nagu ka näha ülalolevast lõikest. Tegelikult oleks päris põnev projekt otsida üles erinevaid sidemeid kirjaniku teoste vahel, kuna tegelikult on kasvõi “Insomnia” ikka väga suures osas tumeda torni universumiga seotud. Ma ei tahaks väga palju detailidesse minna, kuna see oleks sisurikkumine, kuid teatavasti pole Tume Torn kõigutamatu ning ega ka siin raamatus üritab kurjuse kehastus seda maailma põrmu kukutada. Seega, kui alguses tundus-tundub, et unepuuduseteos on üks vanurivärk, siis ei ole asjad nii lihtsad. Samuti ega Derry pole lihtne koht - kui sõrmus ikka maha kukub ja täie tinnaga kanalisatsiooni minema veereb, siis pole teatavasti mõistlik sinna kättpidi järgi ronida.
Samas eks see raamat on juba vihje sinnasuunas, et King võib teinekord pika jutuga olla. Kui mõnes raamatus võib see tinaseks kiskuda, siis ka “Insomnia” on kohati piiri lähedal, kuid siin ikka tegevust jagub. Mingitel hetkedel küll on aga “ma saan aru küll, mida sa mõtled, äkki astuks paar kiiremat sammu edasi?” tunne. Ma ise ütleks, et on tunda “Tumeda torni” sarja viimase kolmandiku hõngu, kus lõpuraamatutes vahepeal kippus ka vahel uina-muinat sisse viskama. Unehäirelooklots oli kokkuvõttes selline, mis mulle täitsa meeldis - kuid ega ma pahandaks, kui sellest nii kolmandik oleks välja jäänud. Kui mõnes teises kohas on Kingi pikem jutt omal kohal, siis siin mitte tingimata.
Žanriliselt läheb raamat pigem Kingi lemmiknurka, õudusesse. St. eks saa vaadata mitme nurga alt ning sama hea on ka osade lugejate hinnang, et tegu on klassikalise ulmega, kus vahel on sees ka õudust. Eks see peakujus kinni ole, minu jaoks oli raamatus läbivaks teemaks segadus, teadmatus ning tegelased loodavad Juhuslikkuse ja Eesmärgi tormituultes ellu jääda - ja see oli õõvastav. Kohati ka meeletult kurb.
Kokkuvõttes: tükk aega mõtlesin, kuidas raamatut hinnata kokkuvõtvalt. Ütleme nii, et esimene pool oli selline Kingi “kolmeline”, mis on vägagi korralik sooritus tema jaoks - aga no kurask ikka lohises küll mööda sügisest Derryt. Ulmet kah oli ja polnud ka. Siis aga keeras kõik ikka korralikult ulmesse ära, kirjanik lükkas samal ajal loo korralikult käima ning kokkuvõttes jäin lugemisega igati rahule.
4/5 ("omamoodi tumeda torni lõhnaline-aineline lugu")
P.S. Tegu on sammuga omalaadsest isiklikust väljakutsest, plaaniga lugeda läbi kõik Stephen Kingi raamatud (ka need, mis ilmusid Richard Bachman pseudonüümi all). Eks siin on omad detailid, kindlasti tahaks läbi lugeda ta romaanid ja jutukogud, lisaks mitteilukirjanduse osa. Hetkel on mul loetud kõik eesti keelde tõlgitud, juba jupp aega loen Kingi originaalkeeles. Kokku on mul loetud 65 “ühikut”, 24.01.2026 seisuga on Kingil neid kokku umbes 86.
Statistilise ülevaate väljakutsest leiab siit: https://docs.google.com/spreadsheets/d/1UmdCkMPIdNX8ZDzQIrRpcxlOf0Dyjz-…