I raamat: Augurahvas
2. Pärislugu
2.24: Kohalikud lahendused
Asake ärkas ega saanud kohe aru, kus ta on. Oli soe ja pehme. Ja pime. Asake võpatas ja püüdis end istukile ajada.
„Tasa-tasa, kõik on hästi.” ütles kellegi hääl. Lähedal. Liiga lähedal.
Siis tuli talle kõik meelde. Teatud äraspidisel viisil aitas see paanika vastu – et jah, Raul ongi sealsamas kõrval. Samal veidral viisil andis see tegelikult hea julgeolekutunde – ta ei ole üksi, see seni kõigega hakkama saanud võõrplaneetlane on siinsamas.
Väga lähedal... Liiga...? Tüdruk kobas meelekohti, siis meenus talle, et seda tehnikat sai otse juhtida. Ta süütas pehme kollaka kuma.
Raul tema kõrval kissitas silmi. See tegi ootamatult südame soojaks – silmade kaitseautomaatika pidi reageerima tuhandeid kordi kiiremini, ent inimese refleksid lõid ikka välja. Mees oli unine ja kuidagi... nii kodune.
Asake tõi silme ette kella näidu. „Ma magasin üle kümne tunni...” Ta sirutas käe veepudeli järele. Jõi, siis ajas end püsti. „Ma... nojah. Kui kaugele on viisakas minna?”
Raul muigas. „Läheme parem pesema. Kannatad?”
Asake nohises. „Jah.” Ühest küljest oli see nii nõme ja kuidagi vale – arutada selle võõraga siin intiimseid elulisi funktsioone –, teiselt poolt – aga mis tal üle jäi, kogu situatsioon oli tobe...
Igatahes käis pesemine täpselt nii, nagu Raul oli öelnud, ja see oli... parem kui mitte midagi. Aga nüüd, puhta ja puhanuna ja kõhus ka midagi, nägi koobas tema jaoks hoopis teistsugune välja – põnev, ohtlik, salapärane, kutsuv... Asake sai aru, et eelmisel õhtul oli ta osaliselt tegutsenud nagu unes.
„Kaugel su nanod on?”
„Valmis.”
„Ohh... Magasid sa või... minu pärast?”
Raul naeratas. „Magasin ka. Mitte kogu aja, aga mul pole häda. Virtuaal käepärast, sain tegelikult üht kui teist teha. Ja niikuinii on tark külalised ära oodata.”
„Külalised?” küsis Asake pisut rahutult.
„Nojah. Maia käis Sinoodi esindajatega kohtumas ja see oli tegelikult lõks. Ta lõi viis tükki maha ja röövis ühe, pealiku ära. Need viis ei olnud päris inimesed, muide. Nad... Või pigem Maia oma koormaga – kardinal Zerinse – on teel siia. Saatsin talle kaardid. Me jõuame seni neid käike vaadata, mida ma eile mainisin. Või... Kuule, ma ei mõtle sellega midagi halba – kui sa pead paremaks mitte liiga palju ringi trampida, võid mind siin oodata.”
Asake surus korraks huuled kokku, ent kutsus end kohe korrale – ta ju tõesti ei mõtle midagi halba. „Läheme vaatame.”
See osa oli – tagantjärele mõeldes – peamiselt tüütu. Käigud muudkui läksid ja küllap oleks pärast suuremat ronimist olnud võimalik ka mõne maapinnalepääs puhastada. Vähemalt Rauli või tähelaeva relvade abil. Ent peamiselt olid kõik uued käigud samasugused nagu senileitud – mõned väga heas korras, mõned osaliselt kokku varisenud. Uksed enamasti lahti või avatavad ja – selle planeedi omapära – vett oli seal väga vähe, kõigest mõned nired siin-seal.
Nad jõudsid väravaruumi tagasi enam-vähem ühel ajal Maia ja Zerinsega. Viimane ähkis ja puhkis ja tundus omadega üsna läbi olema. Selleks ajaks, kui Raul ja Asake kohale jõudsid, oli ta end ühele trumlitükile lamama seadnud ja silmad sulgenud.
„Miks sa ta kaasa võtsid?” küsis Asake tumedalt. „See on mees, kes tahtis mind eile õhtul tappa.”
„Tere, Asake,” ütles Maia neutraalselt.
„Maia Ogeri Hesedda.” Asake noogutas tema poole. „Nagu ma aru saan, ka minu ülemus terveks eluks. Kui mul ikkagi midagi paremat teha pole kui Hoidjaks hakata.”
„Usu mind, võib ka hulga halvemini minna,” muigas Maia. „Ja me ikka üritame rohkem nagu sõbrad olla. Ja kardinal Zerinsega on meil jutt pooleli. Ehk annab kokku leppida. Võib kõigile kasuks tulla. Aga sa pole ilmselt millestki põhilisest aru saanud, kui mainid mõningaid võimalusi ja kontseptsioone asjassepuutumatute, tegelikult vaenlaste juuresolekul.”
„Asake Seghös,” ütles korraks ringi vaadanud ja uuesti silmad sulgenud kardinal tumedalt. „Ma võin kinnitada, et seda operatsiooni, mille keskmesse sa eile sattusid, ei kooskõlastanud Sinood kohalikul tasandil. Ent võib-olla ma oleksin nõustunud. Isegi teades, et see nii lõpeb. Et ma olen siin ja keerubid on lõhutud. Aga kas ma, palun, saaksin mõned minutid? Ja vett?”
Maia ulatas talle veepudeli. „Palun.” Zerinse avas silmad, ajas end istukile, võttis pudeli, noogutas tänutäheks ja hakkas jooma. Ta jõi vähemalt liitri. Siis ulatas ta pudeli tagasi ja laskus uuesti selili, silmad suletud.
„Mis sa temaga tegid?” küsis Raul.
Maia kehitas õlgu.
„Ma ei ole enam 20, isegi 30 mitte,” ütles kardinal piredal toonil, silmad endiselt suletud. „Ma olen 70. Sealjuures naturaalselt, mitte kuidagi aidatud. Ja tõepoolest, ma ei ole eriti sportlik. Mul hakkas paha juba nooruses lõbustuspargi karmimatel radadel ja need pole ju midagi siiatuleku kõrval.”
„Oled sa võimeline rääkima?” küsis Maia.
„Jah.”
„Kes olid su kaaslased?”
Kardinal oli seda nägu, nagu mäluks ta midagi ebameeldivat. „Sinoodi kaitseüksus. Jah, nad kasutavad mingeid inimsuse avardajaid. Ma kinnitan ausalt ja avameelselt, et ei tea sellest peaaegu midagi. Minu teada on tegu preestritega, kes on eriliselt kaitsmisele pühendunud. Kas sa nimetad neid golemiteks õelusest või on tegu lihtsalt terminoloogilise arusaamatusega?” Ta lisas pärast hetkelist mõtlemist: „Või olen ma asjast täiesti valesti aru saanud?”
„Kas keerubid on nende ametlik nimetus?” küsis Maia.
„Seda nimetust ei kiida paljud meist heaks, sest neis ei ole kindlasti midagi nii jumalikku. Mul on väga, hingemuserdavalt kahju, et nad ei leidnud lunastust.”
Maia vaikis hetke ja turtsatas siis kõledalt. „Ma ei tea. Kui neis oli midagi inimlikku järel, on mul ka kahju, kuigi ma ei näe viisi, kuidas ma teisiti oleksin saanud käituda. Täiesti võimalik, et mingi bioloogiline osa neis toimis. Võõras tehnika. Igal juhul nad ründasid mind. Küsimus on – kellega ma õieti läbirääkimisi pean?”
Zerinse vaikis viis sekundit. „Ma ei ole kindel, kas mul on hetkel üldse mingi staatus.” Ta vaikis veel hetke. „Igatahes esindan ma kirikut Istois. Eilseni. Keegi pole seda muutnud. Minu teada. Sinoodi Kaitsekomitee mõningad otsused polnud mulle paraku teada. Miski kaevas end maa alt maja juurde, sa ütlesid?”
„Jah. Kümmekond meetrit sekundis. Sel oli nullportaal ja tõmbekiir. Ja siis rakendati mingit tervet Reggestoid hõlmavat relva. Meil, ütleme, vedas, et minema saime.”
„Nelinurkaugu Kirik kaitseb end.”
„Ja milles me saaksime sinuga kokku leppida?” küsis Maia. „Mida sa saad garanteerida? Milles Kaitseüksus või mingi teine Sinoodi haru sinust lihtsalt üle ei sõida, kohalik topis?”
Kardinal ei vastanud midagi.
„Sul on siin kõik valmis?” küsis Maia Raulilt.
„Jah.”
„Anname siis kallile Zerinsele aega mõelda elu üle,” sõnas Maia kerge muigega. „Ma kardan, et ta teab juba praegu liiga palju ja märtrina on ta väärtus igal juhul suurem kui ühelgi muul viisil, aga las ta seedib seda.”
„Ta kannab selle kõik ette, ka... minu osa,” märkis Asake.
„Jah, see...” Maia vaatas uurivalt Raulile otsa. Asake oli enne imestanud, miks oli seda vahepealset vaja rääkida, kuid küllap see oli peamiselt kardinalile suunatud. Nüüd vahetasid nad liigagi ilmselt sisesides infot.
„See on kahe otsaga asi,” venitas Raul mõtlikult. „Vaata, peamiselt puudutab see su perekonda ja teisi lähedasi, sest sul on niikuinii mõistlik vahetada identiteeti ja naukide jaoks igaveseks kaduda.”
Asake ei öelnud midagi. Kui ta palju hiljem sellele hetkele tagasi mõtles, siis jah, ta oli oma eluga mingis mõttes lõpparve teinud juba seal Kristallpalees augu ääres istudes. Ta teadis, et isegi kui ta sealt pääseb, ei ole miski enam endine. Ei saa olla. Siis tuli Raul ja kõik muutus. Muinasjutuliseks – natuke ebareaalseks. Jah, ühes ajusopis ta muidugi sai aru, et eelmise elu jätkamise mõttes tegi võõrplaneetlaste sekkumine asja hulga hullemaks, ent... Jah, kuigi mingi üllatus see ju polnud, polnud ta kaugemale mõelnud.
Et ta kaotab kogu elu...
„Ent ka kõigi mu lähedaste vaates...” Ta vaatas endiselt suletudsilmil lamava Zerinse poole.
„Las ta jõuab ise järeldusele, kas tal näiteks lastakse mõni kõne võtta, enne kui august alla kupatatakse,” kehitas Maia õlgu.
„Arvate, et ta võib midagi teada?” küsis Asake. „Hakkab ta rääkima? Kardinal, hakkad sa rääkima?”
„Millest? Lunastuse tee on teile kõigile lahti. Lunastuse tagab jumalik jõud, mis on väljaspool surelike mõistmist.”
„Arvate, et ta teab midagi olulist?” küsis Asake uuesti, tungivalt. „Saate te talt ju kõik kätte, mida vaja? Mina tema käest ei küsiks. Teie ees on olend, kes on otseselt vastutav tuhandete elude ja kogu planeedi allakäigu eest. Minuarust peaksite te seda väga hästi mõistma. Ja tal on vähe kaotada, sest... noh, te ju teate. Inimesed lihtsalt kaovad. Põlu alla sattunud preestrid ka lihtsalt kaovad.”
„Me saame pakkuda siit planeedilt lahkumist,” märkis Maia.
„Tema saab võimaluse, mida tuhanded ausad inimesed ei saanud.” Asake hääl tõusis.
„Ma ei lähe siit vabatahtlikult kuhugi,” sõnas Zerinse pehmelt vahele. „Mu tee on alati olnud lunastuse tee. Ma teen kõik, et olukorda lepitada. Võimalik, et kokkulepe saabki olema selline, et planeedilt võivad lahkuda kõik, kellele meie eluvalikud ei meeldi. Hänni tee on lunastuse tee, mida pakub Nelinurkaugu kirik. See maailm on meid valinud. Jah, mõned on vastu hakanud, ent rõhuv enamik on rahul. Seda on võimatu eitada.” Ta ajas end pisut istukile ja vaatas nüüd teiste poole. „Teil ei ole mingit õigust sekkuda ja need Regga aadlist, kes tahavad mängida välissuhtluse mängu, võivad seda teha kusagil mujal. Mitte kellelgi teist ei ole siin kohta. Siin on rahu ja harmoonia ja õitseng. Üks kahele, kaks kolmele, üks-üks-neli, nagu on pühad Augu proportsioonid.”
„Ja sellisele tahate te võimaluse anda?” küsis Asake ülemängitud uskumatusega. „Kas sa ikka tõesti ei taha auku minna? No kui sa tõesti ei taha, siis mine oma kodust minema, kuhugi, kus sa ei sega meil inimesi auku toppimast!”
„Püha Auk on lunastus ja sinnaminek täiesti vabatahtlik...”
„Oh jah!” Nüüd ei suutnud Asake end enam pidada. „Kas Ingor Ternousse läks ka vabatahtlikult? Käed selja taha seotud ja side silmadel? Ja kõik need teised sajad? Tuhanded! Oi muidugi, me ainult ehitame mõne kiriku! Aga millegipärast hakkasid valima lunastust kõik need, kellele see ei meeldinud. Millegipärast tuli neile öösel püha vaim peale. Ainult mitte Kallo Sagiarrete, kes kuulutas, et kui ta valib lunastuse, siis ta mõrvati. Tema jäi vahelduseks auto alla. Oh, kõik on ju vabatahtlik. Aga kui sa kirikusse ei kuulu ja teie möla liiga ilmselt ignoreerid, tulevad su ukse taha heatahtlikud tegelased, kes muudkui seletavad ja küsivad, mis sul küll kiriku vastu on? Ja sa ei saa neid perse saata, sest siis tuleb sulle endale öösel lunastus peale! Oh, sa võid hiilida kõrvale, aga siis selgub, et sa ei saa näiteks ülikooli, kui ei ole piisavalt austust üles näidanud, sest rektor leiab, et sa ei ole hariduseks valmis. Rektor leiab seda sellepärast, et rektor, kes teisiti arvas, leidis, näe, lunastuse.” Asake ahmis õhku.
„Ingor Ternousse lindistus on võltsitud...”
„Nagu ka kõik teised! Miski sellest, mida ma räägin, ei ole tõsi?” Asake avastas korraga, et ta nutab.
„Muidugi mitte, mu laps...”
„Ja tema pääseb siit tähtedele! Ta on isiklikult süüdi terve Istoi vesikonna vabaduse hävitamises, ta on muutnud siin elu põrguks ja tal on võimalus alustada uut elu kusagil seal, kuhu ta on keelanud minna kõigil neil, keda ta on tapnud! Ta saab midagi, millest siin nii paljud unistavad ja millel tema tropiks ees on!”
„Me ei tapa...” alustas Maia pehmelt.
„Mina ei ole teie,” ütles Asake, võttis seljalt relva, mille Raul oli talle Kristallpalees andnud, sihtis ja vajutas päästikule. Lühikese vajutuse peale tulistas relv 5–6 lasku, see ei võbisenud ega võpatanud, kuigi torust paiskusid tulekoonused ja kaasnev pauguragin oli nii vali, et pani kõrvad pilli lööma. Asake ei teadnud, mis sealt torust õieti välja lendas, kuid nagu Raul oli öelnud, oli iga laeng tappev – tema lasud rebisid Zerinse rindkere jõhkralt puruks, mehe peaaegu poolitades.
Asake hoidis relva endiselt laskevalmilt käes. „Noh... Ma ei taha teie pihta tulistada...”
„Ega meie kavatsegi,” ütles Maia sama pehmelt ja leebelt nagu enne. „Raul oleks jõudnud su ka peatada, aga ta millegipärast ei vaevunud. Mina võiksin su samuti iga hetk tappa – kui sul sellest kergem hakkab. Nii et pane relv ära.” Ta ootas, kuni Asake relva langetas ja jätkas: „Kui sa nüüd järele mõtled – oli seda ikka tarvis? Mis sellest paremaks läks? Ja kas adud, et sa tegid valiku, mis mõjutab tervet su elu?”
„Siin lendas minu pilet tähtedele, jah?” küsis Asake trotslikult, relva seljale ära pannes. „Aga mina ei ole Hoidja. Ma pole kellelegi midagi lubanud. Ma võitlen Hänni vabaduse eest. Meie maailma tuleviku eest. Ma ei taha siit ära, kuni on veel lootust. Ja lootust on, kuni ma suudan hoida relva.”
„Kuule, see asi vajab natuke selgitamist,” sõnas Raul. „Sa ei ole Hoidja, kuid sa näid sellest institutsioonist üht kui teist teadvat?”
Asake turtsatas. „Terve elu on räägitud lugusid. Mõistujutte. Kui sul on kitse omast etem aju, siis millalgi tekib aimdus, et sind justkui valmistatakse millekski ette. Mu isa on väga ilmselt Hoidja. Ma tegin tema ja ema ja kõigi teiste kaitsmiseks seda, mida teha oli vaja. Isa mõistab. Te ei saa meile siia lapsehoidjaks tulla. Te ei saa meid igal sammul poputada ja meie eest otsustada ja loenguid pidada, kuidas on parem. Oma maailmas peame me ise enda eest seisma.”
Raul ohkas, kummardas tüdruku ees sügavalt ja tegi selle saateks keeruka žesti, nagu ta oleks peast võtnud musketärikübara ja sellega sulgedega enda ees maad pühkinud. Ta astus paar sammu ja uuris sammu kauguselt õnnetut kardinali, siis ohkas veelkord.
„Olgu, läheme siit minema. Sinna tuppa, kus me ööbisime. Igaks juhuks. Ma saan lülituse ükskõik kust teha.”
2.25 Nuhtlus saab näo
„Kas see võib õhku lennata?” küsis Asake rohkem selleks, et midagi küsida, kui nad juba treppidest tõusid.
Raul mühatas. „Loed pärast. On umbes viit liiki asju, mis võib juhtuda, ja nelja vastu aitab, kui natukegi eemal olla. Viies on see, kui portaal hävib ja kogu energia hetkega vabaneb. Siis peaksime vähemalt paar kilomeetrit eemal maapinnal olema. Aga selle tõenäosus on umbes üks sajale tuhandele. Üldiselt on selliselt plahvatanud ainult vigastatud portaalid ja see tundub terve olevat.”
Esimesena läinud Maia kontrollis Rauli sinna aknalauale ülespandud kaamerasilmi ja istus parapeti äärde maha, selg värava poole. Raul järgis ta eeskuju. Asake kergitas segaduses kulme, ent tegi, nagu teised. Tal oli tegelikult vaja ainult vaadata oma kolbaarvutit, et leida kaamerate andmevood. Ja see kujutis oli tegelikult hulga parem kui palja silmaga oleks näinud, erinevate kaamerate vaadete kombinatsioon andis terava ja selge pildi ja talle näis, nagu hõljuks ta oma viis korda lähemal, traatvõredest seespool.
„Lülitan,” ütles Raul.
Midagi ei juhtunud. Asake uuris natuke ja leidis veel mingid andmevood, mis talle midagi ei öelnud. Natuke veel pusimist ja ta tajus ka korraldusi, mida Raul portaalile – täpsemalt oma juhtlülitustele – andis.
Miski justkui vilistas ja rõhk tundus muutuvat. Miski justkui lainetas, ta tundis seda selja ja tagumikuga läbi kivi...
Ruumis väreles ebamäärane hall valgus.
„Ühendus,” ütles Raul. „Aga kuhu? See ei ole igatahes mõni meie kontrollportaal.”
„See on vahelt lõigatud,” ütles tundmatu naisehääl. „Plõksataja – üritan kaja mõõta.”
Asake üllatuseks tajus ta, kuidas Raul end kergitab. Ta keskendus hetkeks rohkem sellele, mida päriselt näeb, ja ta üllatus kasvas, kui Raul end üle parapeti küünitas ja tulistas kuhugi. Kaamerapilti vaadates sai hetkega kõik selgeks – ta tulistas kiirgusega portaali ette asetatud peeglit.
Selle aja peale oli portaali ümber tekkinud hall udu. See ei voolanud otseselt portaalist välja, kuid... no kuidas see sinna sai?
„Pane see kinni!” ütles too tundmatu naisehääl teravalt. „Zuu hägulane!”
Ka Asakeni jõudsid mingid arvutused ja lisatud nime järgi sai ta aru, et too rääkija peab olema Jana.
„See ei sulgu,” teatas Raul lühidalt ja alarmeerivalt.
„Siis kaduge sealt! Kohe!” napsas Jana.
Asake tundis, kuidas teda õlast tõmmatakse. Raul oli käpuli, et teda portaalist otse näha ei oleks, ja Maia juba samal viisil ukseni jõudnud. Asake vudis kiiresti käpuli edasi, siis poolkummargil ja kui ukseava neid juba otsenähtavuse eest kaitses, püüdis normaalses jooksuasendis teistega sammu pidada. Mitte et ta millestki aru oleks saanud, aga kui teised niimoodi jooksevad...
Ka Maial pidi ta eilsel ringivaatamisel tehtud kaart olema, sest nad suundusid sirgelt ühe šahti suunas, mis peamise koobastiku tagant maapinna suunas tõusis. Selle šahti seintes olid redelid ja järgmiseks sai Asake end proovile panna neist üles sibades. Redeleid oli vähemalt tosin, kõik natuke süvistatud – ilmselt, et ronija šahtis liikuvatele suurtele mehhanismidele ette ei jääks – ja kõik talutavalt heas korras. Ainult et šaht oli sadu meetreid pimedat tühjust.
Asake nägi muidugi, et teised on temast ette jõudnud. Ent ta ei saanud kiiremini. Ta ei julgenud. Eksitus siin tähendas kindlat surma. Nii ta võttis igast järgmisest pulgast kindlalt kinni, enne kui eelmise lahti lasi.
Raul ootas teda ühel vaherõngal. „Mine ees, ma tulen sinu taga,” ütles ta kuivalt. „Roni omas tempos – sa teed õigesti, ei ole mõistlik liigselt kiirustada. Sina roni. Kui keegi hakkab meile järele jõudma, siis nendega tegelen mina, sina roni. Mine!”
„Mis tähendab, hakkab järele jõudma?” hingeldas Asake, juba teel järgmisest sajakonnameetrisest redelijupist üles.
„Kvanthägu saab enda sees midagi korraldada. Otsesest mõjualast väljas peab see kuju võtma. Hm, ilmselt on siiski mõistlik sind hoiatada, et see kuju on pahatihti hullem kui kõige hullemad õudusfilmid. Õnneks ei ole need kunagi eriti võimekad. Enamasti, tähendab. Need imiteerivad olendeid, kuid kõik on vale. Nõrk. Ebaloogiline. Ei, ebapraktiline. Põhimõtteliselt on hägulase asjad väga loogilised. Aga kuna need entiteedid ei näi mitte kuidagi mõistvat, kuidas reaalsus toimib, on tulemus enamasti õnneks... ütleme, hallatav.”
Miski liikus nende all pimeduses. Kostis veidraid hääli ja krabinat. Polnud vaja geenius olla, et aru saada – mingid olendid ronisid mööda redeleid neile järele.
Nad olid järgmise redeli keskel ja šahti sissevarisenud laeni oli veel vaid mõni redel, kui Raul tulistama hakkas. „Võta sina rahulikult,” ütles ta kohe Asakele. „See redel on jälle puhas.”
„Aga mitte teised,” teatas neid üleval oodanud Maia. „Külgedelt nad lähevad meist mööda.” Ta hakkas juba ronima ja jätkas redelil ülespoole liikudes: „Läheme külgšahti. Selle tagumine ots on vaevalt kümmekond meetrit maapinnast, seal võib isegi lõhesid olla. Ma ei saa mitmes kohas olla – nad tulevad külgedelt, eks ole, aga tõsiselt jamaks läheb, kui nad hakkavad pähe kukkuma.”
„Kas ei saaks teisi redeleid tule all hoida?” pressis Asake hingetõmmete vahel endast välja. „Muide, miks me räägime ja sisesidet ei kasuta?”
„Kui hägulane üldse millestki siin maailmas aru saab, siis sidest,” vastas Raul temast viis meetrit allpool. „Lähimate redelite ronijad on päris hästi tule eest kaitstud ja hägulane võib kiiresti tiibade peale tulla. Väiksemat lagedat šahti on kergem kaitsta, isegi kui ta rottide peale tuleb.”
„Miks see meid üldse ründab?”
„Keegi ei tea. Need võivad väga hästi olla automaatsed kaitserefleksid.”
„Ega nad tervet Hänni üle ei ujuta? Kui me põrguvärava lahti tegime...”
Raul naeris. „Esiteks püsib portaal avatuna... noh, need ajad on erinevad, kümnest minutist paari tunnini. Kui see sulgub, surevad hägulase konstruktid lihtsalt ära.”
Nende pea kohal oli näha-kuulda tulistamist. Nad jõudsid vaheplatvormile, kus Maia mõlemale poole vaheldumisi tuld andis.
„Kuulge...” ütles ta pisut imelikul toonil. „Laseme koopa korraks valgeks. Ma tahan näha, millised nad on.” Sest tõepoolest, võõrplaneetlased nägid kindlasti rohkem, kuid Asake eristas vaid tumedaid inimkogusid.
Maia viskas midagi õhku, mis kadus suminal pimedusse, ilmselt jäi šahti keskele hõljuma. Ja siis korraga heitis see allapoole tugeva terava valgusvihu.
Ja siis hakkas Asake karjuma.
Mööda šahtiredeleid ronis nende poole sadu ja sadu kardinal Zerinsesid.
Asake röökis hirmust ja õudusest ja vakatas, kui kuulis Maiat ja Rauli peale esimest hämmastust naerma puhkemas.
„See ei ole midagi ebaloomulikku,” võttis Maia tal õlgadest ja surus enda vastu. Kallistas ja silitas ta pead. „Kvanthägu peab mingi vormi võtma. Ja meie jätsime vaese kardinali surnukeha nii käepäraselt sinna vedelema. Võta end kokku! Läheme sinna üles šahti ja võta seda irooniana – sa saad neid piisavalt maha lasta.”
„Teil on ikkagi parem lennata,” sekkus Jana hääl. „Asake tudiseb. Temast pole ronijat. Isegi arvestades riski, et hägulane mootoritest inspiratsiooni saab, peate saama võimalikult kaugele. Portaal näib hakkavat sulguma, ma veaksin kihla maksimaalselt kuuele minutile. Kui võimalik, ma ei sekkuks – hägulane võib taibata, et ma olen asjaga kuidagi seotud, ja kui see meid Tedusega püüdma hakkab, ei pruugi meil muud üle jääda, kui vastu lüüa.”
„Mulle selga!” napsas Raul. Asake ei kõhelnud. Tal polnud üldse raske uhkust alla suruda, ta ise mõistis suurepäraselt, et Janal on õigus. Nad tuhisesid ülespoole, maandusid juba servast murdunud platvormil, surusid end läbi osaliselt sissevarisenud laesegmentide vahelt ja siis jätkasid lendu järgmises koridoris. Nad laskusid maha selle lõpus, järjekordse varingu juures.
„Mine uuri, mis siit edasi saab,” sõnas Raul Maiale. „Meil on siin hea positsioon.” Ta osutas käigupõrandale kukkunud rahnudele ja sättis end ühe taha laskepositsioonile.
Asake valis ühe teise, natuke edasipääsule lähemal, ja sikutas seljalt oma püstoli. „On sel mingi sihik ka?”
Raul muigas tema poole vaadates. „Ei paistnud, et sul seda väga vaja oleks. Aga ei ole, see relv oli tõesti mõeldud viimaseks abinõuks. Kasutagi nii – tulista siis, kui need, kes tulevad, on juba nii lähedal, et ürgne kirp ajab asja ära.”
Too viimane koridor oli sirge ja vaevalt neli korda neli meetrit läbimõõdus. Zerinsed ilmusid pimedusest ja muudkui tulid. Kui need piisavalt lähedale hakkasid jõudma – mitte eriti kiiresti, sest neist hakkasid kuhjad moodustuma ja järgmistel läks seetõttu rohkem aega –, nägi Asake, et esiteks oli tegu pigem kardinali karikatuuriga ja teiseks, kuigi olevused ilmselt valust ei hoolinud, kippusid need võitlusvõimetuks muutuma kiireminigi kui inimesed.
Asake ei tulistanud – kõik see käis ikkagi sajakonna meetri kaugusel. Ja ühel hetkel takerdus rünnak veelgi, kui osa laske tuli üle Asake pea.
Maia teatas: „Siit põhimõtteliselt saaks välja, aga meil on lihtsam seda kohta kaitsta... Ohsaperse!”
Seda viimast ütles ta selle peale, et nüüd lendas mööda koridori nende poole parv mingeid värdjalikke putukaid. Need jõudsid nii lähedale, et ka Asake sai tulistada.
Ja siis korraga jäi kõik vaikseks. Ründajad lihtsalt kukkusid kokku.
„Portaal sulgus?” küsis Asake ettevaatlikult.
„Ilmselt,” mühatas Raul.
„Need... ega need enam ellu ei ärka?”
„Kindluse mõttes tasub kümme minutit oodata. Need on põhimõtteliselt bioloogilised olendid. Ilma hägulaseta absoluutselt eluvõimetud.”
„Ma tahan näha...” Asake üritas end jalule ajada. See, mida ta arvas näinud olevat, oli... see oli purustamas seda viimast terve mõistuse raasu, mis tal alles oli.
„Arvad, et see on hea mõte?” küsis Raul.
„Ma... pean... Palun tule kaasa.”
Tal oli vaid paarkümmend meetrit minna lähimate kukkunud putukateni ja kui ta nendeni jõudis, oli vaatepilt täpselt nii õudne, nagu ta oli kartnud – peletislikul elukal oli üksteise kohal kaks inimnägu, alumine meenutas Rauli ja ülemine tema oma.
2.26 Põrgu teine ring
Nad istusid paigal tegelikult vähemalt pool tundi. Suurema osa ajast värises Asake Rauli ja Maia vahel. Nood hoidsid tal vaheldumisi õrnalt ümbert kinni ja tüdruk oli selle inimliku žesti üle sügavalt tänulik – kui nii umbes esimese veerandtunni lõpus suutis end natuke kokku võtta.
Ta peaaegu ei tundnudki neid inimesi. Ta oli neile vastu hakanud ja teinud midagi, mis ilmselt neile üldse meeldida ei saanud... kui väga pehmelt öelda, et oli kardinali maha lastes nende otsustest jõhkralt ja pöördumatult üle sõitnud.
Ent nad hoolitsesid tema eest, nagu hooliksid. Olgu, Raul – temast vast võiks oodata. Ega see esimene kord olnud, kui mehed ta pärast taevas teab mida tegid... Ent Maia?
„Kuulge,” tõmbus ta lõpuks pisut eemale. „Kui Zuu hägulane nullühenduse vahelt lõikas... Siis mida see ütleb Aukude ühenduse kohta?”
„Kõige halvemat,” noogutas Maia. „See oli üks võimalus, mida kaalusime, aga seni polnud ju ühtki tõendit. Seda enam, et kvanthägu ja nullruumi seoste kohta pole ka midagi teada. Need... Noh, on teooriaid, kus need kokku saavad, ja on teooriaid, kus nende vahel pole mingit seost.”
„Nojah, te tulite selle peale...” pomises Asake pisut pettunult.
„Anna andeks, Jana tuli selle peale umbes esimesel mikrosekundil, kui ära mõõtis, kui kaugel asub portaali teine ots,” sõnas Raul pehmelt. „Hetkel on hindame umbes kahele kolmandikule tõenäosust, et Aukude teine ots on Zukois.”
„Kuidas saab nullruumi „pikkust” mõõta?”
„Otseselt ei saagi. Saab kaudselt hinnata valguse faasinihete... teatud „vananemist”. See oli alla mõõtepiiri, ehk siin tähesüsteemis, aga lisaks olid tekkinud spetsiifilised, kvanthägule iseloomulikud moonutused.”
„Mis sinnasattunutega juhtub?” Asake tundis, et hakkab uuesti võppuma.
„Võimalusi on palju,” venitas Maia vastu tahtmist. „Alates silmapilksest surmast, lõpetades... sa ei taha teada.”
„Aga ütle ikka,” käis Asake peale. „Muidu ma mõtlen veel õudsemaid asju kokku...”
„Vaevalt see sul õnnestub,” ohkas Maia. „Kõige halvemal juhul elavad kõik sinnasaadetud nüüd ja igavesti kõiki põrgu versioone läbi.” Maia ohkas veelkord. „Saad aru, see ei ole tegelikult tõenäoline. Hägulasel puudub igasugune inimlikkus, seega ka kurjus. See tõenäoliselt ei mõista üldse, mida piinamine kui selline tähendab. Mis aga ei tähenda, et see ei või teha midagi nii kohutavat, mille peale me lihtsalt ei tule.”
„Ja seega kõik need inimesed...”
„Nojah,” ütles Maia tujutult, kui juba mitu minutit oli möödunud. „Aga see on siiski hetkel tõestuseta teooria.”
„Kas te saate selle hävitada?”
Maia ja Raul vahetasid pilgu. „See oleks viimane võimalus,” sõnas viimane. „Ja asi ei ole üldse näiteks selles, et kui Jana kogu võimsuse ära kulutab, ei saa me enne minema, kui oleme teda paar aastat päikese fotosfääris laadinud. Me ei tea Zukoi hägulasest midagi ja selliseid asju lihtsalt ei tehta möödaminnes. Tähetuumadega saab hägulase puruks rebida, aga asi võib lõppeda ka kogu Zuu hävimise ja miljoniteks aastateks elamiskõlbmatuks muutumisega.
Ja nagu Maia ütles, võivad Augud tööle jääda... Kuni laibahunnik nii suureks läheb, et lihtsalt juurde ei mahu.”
Asake hakkas hullemini võdisema. Ja siis vaatas ta võõrplaneetlasi ja... suutis end natuke kokku võtta. „Kuidas te saate selle juures nii rahulikuks jääda?”
„Sa lihtsalt ei kujuta ette, mis kõik universumis toimub,” porises Maia. „Me saame teha ainult seda, mida kõik inimesed – teha paremaks seda osa, millest jõud üle käib. Ja, anna andeks, mitte raisata aega ahastamisele selle üle, mida me muuta ei saa.”
*
„Olgu, mis edasi saab?” küsis Asake lõpuks.
„Meile maandus siia just süstik,” ütles Raul. „Sina lähed süstikusse ega liigu sealt enam kuhugi. Meie läheme ja proovime veel kord portaali käivitada. Kui sa hetke mõtled, ma usun, et nõustud, et sa eelistad seda kusagilt kindlast kohast jälgida.” Ta lisas hetke pärast. „Ära nüüd ehmata. Meile tuleb taas külalisi, aga nad on... ebatavalised.”
„Loodetavasti mitte sellest klassist ebatavalised kui need,” viipas Asake koridoris vedelevate laipade poole.
„Mõnes mõttes... maitse asi. Aga nad on meie poolel.” Ta viipas. „Tedus ja Jana.”
Kaks metalset olevust libistas end sisse sealt, kust Maia oli enne käinud edasipääsu uurimas.
„Veel Tedus ja Jana.” Tuli teine paar. „Ja veel paar Janat.” Tuligi. „Muide, nad mõlemad on endiselt orbiidil. Ma peaks Tedused muidugi läbi torkama – noh, prooviks, et ta pole vastu pidanud ja robotit teeseldes ise alla tulnud, aga loodame aule, mõistusele ja südametunnistusele. Ehk siis need on mehhanismid tegelikult. Võimelised autonoomselt tegutsema, kuid hetkel omanikud juhivad neid.”
Asake ei suutnud enam imestadagi. „Kuidas, juhivad? Mitut korraga?”
„Raul ütles, et robotid on natuke autonoomsed,” sõnas esimene neist, keda Raul oli talle tutvustanud Tedusena. „Ma tegelikult ei suuda neid korraga juhtida,” jätkas teine. „Ma suudan muidugi ühelt teisele hüpata ja korraldusi anda ja vajadusel need ka sünkroniseerida.” Viimase pool lauset ütlesid mõlemad korraga. „Anna andeks,” jätkas esimene. „See on vist päris tontlik. Need kaks” – ta osutas Maiale ja Raulile – „saavad muidugi sisesides aru, kus ma olen. Täpsemalt, mida ma vahetult juhin. Teised teevad seni lihttöid. Kaevavad maad, kannavad pakke. Vajadusel joovad õlut ka ja ajavad rumalamatele tibidele keelt kõrva.”
Asake turtsatas. „Ja... Jana?”
„Noh, see välimus on muidugi kokkuleppeline avatar, mida sa näed,” vastas esimesena tulnu nendest naeratades. „Aga jah, mina olen tehisintellekt ja suudan vajadusel juhtida neid kõiki korraga. Suhtlemisel keskendun ühele, kuid see on puhas viisakus inimeste vastu. Ma saaksin tegelikult su kolbaarvuti ümber seadistada, nii et sa ka seda kõike tajuksid, aga ma ei tahaks seda ilma sinuga nõu pidamata teha ja lõpuks peaksid sa seda natukegi harjutama.”
Asake oli pisut vait. „Kuule,” ütles ta siis kõhklemisi. „Ega sa ei pahanda... ma räägin praegu masinaga?”
„Jah,” Jana naeratas. „Ära pelga, ma ei solvu millegi peale. Sa ei kujuta ettegi, kui nõmedad inimesed olla võivad. Teinekord ka tahtmatult. Ma olen igas mõttes teadvuslik ja ma tean, et mind on tehtud laeva juhtarvutiks ja üldisemalt inimeste teenimiseks. See ei ole mulle probleem, sest mul ei ole mingeid muid, hm, eluplaane. Aga räägime sellest pikemalt teinekord, eks ole? Teised juba tantsivad jalalt jalale. Tedus Kaks juhatab su süstikusse, kust sa võid näiteks minu silmade – mistahes paari – läbi vaadata, kuidas meil läheb. Teeme nii?”
„Mine,” ütles Raul. „Pärast näeme.”
„Ma ei hammusta,” teatas teine Tedustest. Maia naeratas talle ja viipas.
„Ooo...olgu...”
Ronida polnudki palju, kõigest paarsada meetrit, selles enamus pigem üles-alla üle vastiku kaljurägu. Tedus toetas teda teinekord, kuid vaid siis, kui seda oli tõeliselt vaja, sest küllap ta tundis, et iga ta puudutus paneb tüdruku võpatama.
Süstikule jooksis ta peaaegu otsa, enne kui nägi seda. Mis tegi natuke kurjaks, sest tegelikult, mis oli loomulikum, kui et võõrad kõikvõimalikku kamuflaaži kasutavad? See oli seest väiksema autobussi suurune ja ega ta seal mugavas salongis tegelikult ei osanud ära arvata, kui suur seade väljast olla võis.
Tedus ronis kuhugi sahtlisse.
„Oota!”
„Ära lase end segada,” ütles mehe kujutis ühelt suurelt külgekraanilt, mis nägi välja nii, nagu istuks ta seal oma toolis. „Robotit ei ole rohkem vaja.”
„Mis... teil on kõigil...”
Tedus muigas. „Ei, robotid on universaalsed. Need omandavad natuke selle ilme, kes seda parasjagu kasutab. Vajadusel, eks ole. Muidu on need täiesti umbisikulised.”
Asake istus ühte mugavasse pilooditooli, veendus, et teised on alles teel alla, ja vaatas Teduse poole, kes näis üsna sarnases istmes temast paar meetrit vasakul istuvat. „Kuule... vabandust, kui see on rumal küsimus, aga kas siin tualett on? Ja mingeid normaalsemaid riideid. Ja süüa. Ja juua tahaks.”
„Jah. Oota.” Aken Janale kadus, nüüd nägi ka sealtpoolt süstiku ümbruse sammaldunud kivilasu, võsa ja puid kaugemal, nagu oleks sein läbipaistev.
Sealt sahtlist, kuhu ta enne läinud olid, ronis välja Jana. „Ma ikkagi nagu naine, nii et on parem, kui mina sulle kõik kätte näitan.”
Igatahes selleks ajaks, kui teised uuesti alla portaali juurde jõudsid, tundis ta end juba üsna normaalselt – lühikestes pükstes, lühikeste varrukatega särgis, puhas ja kõht täis. Ta oli ka lühidalt Argeniga rääkinud – et ta on jätkuvalt elus ja kõik on korras... niipalju kui asjad korras olla said.
*
Teine katse portaali avada sarnanes väga esimesega, ainult selle vahega, et seekord tuli udu asemel kohe hordide kaupa inimesi. Või kui lähemalt vaadata, siis veidraid inimesemoodi konstrukte. Kõik oli nagu õige, ent kõik oli kuidagi nihkes. Väga harva puudus jäse või mõni oluline detail näos – silmad, suu, nina... – kuid see kõik näis olevat kuidagi hooletult kokku pandud. Enamik neist kandis midagi riietele sarnanevat, kuid nendega ei olnud parem lugu.
„Oh perse, saime meiegi oma karmalaksu kätte,” siunas sealt minematormav Raul kaamerakujutisel üht nägu vilkuma pannes. See oli Tobrin Geneha.
„Mulle jäi mulje, et meie sõbrad lõid ta maha?” küsis tema kõrval lippav Maia kahtlevalt. „Noh, see veri seal põrandal ja et olla pehmeks tehtud?”
„Mulle jäi ka ja vaevalt nemad teda auku vaevusid viima,” noogutas Raul. „Peab pärast üle küsima.”
„Kas me teda kinni ei saaks võtta ja küsida?” pakkus Tedus; ta kujutis oli ka süstikusse tagasi tekkinud, kui Asake omad elulised asjad aetud asi.
„Ehh,” arvas Raul. „Mõni tuleks kinni püüda jah. Miks siis mitte tema.”
„Aga teie hoidke eemale!” hoiatas Jana. „Ainult mina. Kõik see on hägulase mõjuväljas. Robotid on ohverdatavad, teiega on vähe peale hakata, kui teile kuus jalga alla kasvab.”
„Lisaaju kuluks ära küll,” arvas Raul. „Tegutse!”
Jana oli andnud Asakele peavõru, mis töötas omamoodi virtuaalivisiirina – selle abil oli võimalik vaadata tõepoolest nagu läbi Jana avataride silmade. Teiste omade ka, kuid need kippusid rohkem hüplema, Jana omad olid meeldivalt stabiilsed ja teravad kogu vaatevälja ulatuses. Nüüd võis tüdruk jälgida, kuidas Jana robotid ringitormleva zombimassi hulka tungisid.
Kõige veidram oli, et nood inimesemoodi asjandused suuresti ignoreerisid roboteid. Jah, üks või teine pöördus nende poole, kuid üldiselt vahtisid olevused roboteid täiesti taipamatult. Võib-olla oli asi ebaloomulikes metalsetes kogudes, võib-olla tajusid või ei tajunud need veel midagi...
Igatahes tirisid robotid Tobriku olevustevoolust välja. Too puikles vastu, kuid muidugi ei suutnud ta masinate vastu midagi ette võtta.
„Sa oled Tobrin Geneha?” küsis üks robotitest, tollele lähedalt otsa vaadates.
Mitte mingit reaktsiooni, asjandus proovis endiselt lahti rabeleda.
„Sa oled Tobrin Geneha,” kordas robot. „Tobrin Geneha, mida sa siin teed?”
Asjandus jättis tasapisi rabelemise ja ta pilk koondus teda kinni hoidvatele metalsetele naistele.
„Tobrin Geneha...” Ta pilgutas silmi. „Kus ma olen?”
„Tuhkhus. Koobastes Istoi põhjaosas,” vastas robot. „Kas sa mäletad, kuidas sa siia sattusid?”
Kuju tuiutas enda ette. Robot kordas küsimust, alustades nime meeldetuletamisest.
„Auk,” ütles Tobrik lõpuks. „Surm. Lunastus.”
„Kas sind aeti auku?”
„Surm. Lunastus.” Ta pilgutas taas nagu ärgates silmi. „Ma olin reetnud kõik. Ma ei saanud hakkama. Ma ei saa enam kunagi siit minema. Ma ei saa Asaket.”
„Kas sa peale auku midagi ei mäleta? Miks sa siin oled?”
Seekord näis, et kuju ei vastagi, mis sest, et robot küsimust iga natukese aja tagant kordas.
Korraga tõstis ta pilgu. „Ma olen surnud.”
Robot kordas eelmisi küsimusi.
Tobrin vaatas ringi. „Ma olen surnud. Ma kuulen sind küll. Ei, ei mäleta. Ma... kaitsen maailma.”
Ta pilk peatus robotitel. „Mis asjad te olete? Miks teid... olemas ei ole?”
Ta raputas pead. „Miks ma teiega räägin?”
„Sest me esitame sulle küsimusi.”
Ta pöördus lihtsalt ära ja üritas edasi minna.
Muidugi ei saanud ta kuhugi, ent siis korraga miski muutus. Asake, kes oli pingsalt Jana ja Tobrin-konstrukti vestlust jälginud, tajus seda kõige hiljem. Esimesel korral oli udu vorminud Zerinse järgi kujud, mis sirgelt neid taga ajama sööstsid. Seda oli eriti selgelt näha, kui Raul, Maia ja robotid tagasi läksid – laipu ei vedelenud mujal kui nende põgenemisteel.
Seekord... Asake tundis taas, kuidas tal paha hakkab, kui ta sai aru, mida näeb – kogu see mass imiteeris elamist. Keegi võttis end riidest lahti ja tegi pesemisliigutusi, keegi heitis magama, keegi ilmselt tegi süüa; enamik kulges sihitult ringi ja moodustas siin-seal sellised kokteiliõhtu ringikesi, nähtamatud klaasid käes ja vestlust asjakohaste žestidega saates.
Tobrinimoodi asi lõpetas rabelemise ja pöördus täiesti asjalikus toonis robotite poole. „Vabandage, ma olen ilmselt eksinud. Kuidas oleks siit kõige lihtsam Reggestoisse jõuda?”
„See on päris kaugel,” vastas robot. „Kaheksasada kilomeetrit, ja ma ei tea, et siit mingi otsetransport käiks. Miks sa sinna minna tahad?”
„Sest seal on Asake.”
„Ja miks sul on vaja Asaket?”
„Ta on ainus, kes tähendust omab. Niisiis, ütleksite vähemalt, kustpoolt siit välja saab?”
„Kohe. Mida sa teed, kui Asakega kokku saad?”
„Ma...” Kogu jäi vait. Siis üritas ta uuesti lihtsalt astuma hakata. Seekord lasid robotid ta läbi, ainult järgnesid.
Groteskne eluimitatsioon nende ümber jätkus. Eriti õudseks tegi selle asjaolu, et nii üks kui teine näis keset tegevust ärkavat ja juurdlema hakkavat, mida ta üldse teeb.
Tobrin-konstrukt kõndis suhteliselt sihitult ruumist ruumi, kuni sattus pärast üht pikemat tunnelit tupikusse. Ta pöördus ja piidles roboteid enda ees. „See on põrgu, jah?”
„Ei ole,” vastas Jana. „Kuigi tõde on võib-olla hirmsam. Sa oled pärast surma mingi tundmatu jõu poolt elustatud. Ja karta on, et mitte kauaks. Kas sa kardad uuesti surra?”
Inimkuju kehitas õlgu. „Ma... olen nagu udus. Ma ei tea. Ma otsin Asaket, sest see on ainus asi, millel on minu jaoks mõte. Ma mäletan kõike. Mäletan auku. Ma... lihtsalt läksin, kõndisin koos teistega... kuni te mu kinni pidasite.” Ta näis omaette juurdlevat, siis raputas pead ja istus seina äärde. „Mõttetu. Te ei saa mind Reggestoisse juhatada? Kas te saate mu nii tappa, et ma enam ei ärka?”
„Karta on, et mitte, sest me ei saa midagi ette võtta entiteediga, mis su elustas.”
„Aga vähemalt praegu selle lõpetada?” Ta lõi käega vastu kaljut, millel istus. „Valu ei paista olevat... Ta pöördus ja virutas pea vastu koopapõrandat. Löök ei purustanud koljut, ta tardus mõneks sekundiks, raputas pead ja hakkas end püsti ajama – ilmse kavatsusega kõvemini proovida.
„Oota!” Asake vaatas kõrvale. „Kas te saate robotile minu välimuse anda?”
„Jah,” vastas Jana kiiresti. „Sa saad seda ka juhtida, ma vahendan!”
„Tobrik,” ütles Asake prooviks.
Kogu vaatas tema poole. „Asake... Asake, kuidas sa siia said?” Ta ajas end püsti ja korraks tundus, et sööstab tüdruk-robotit kallistama. Ent ta ei teinud seda ja uuris enda ees seisjat põhjalikumalt. „Miski ütleb mulle, et sind ei ole päriselt siin... Kus sa oled? Ega?... Ega sa?... Ega sa pole sur...” Ta ei suutnud lauset lõpetada.
„Nojah, see on avatar. Ent see olen päriselt mina. Ma juhin seda. Ma räägin sinuga päriselt.”
„Asake, sa oled ainus asi maailmas, mida ma üldse kunagi tõeliselt armastanud olen. Sa oled see, kellest ma olen viimase aasta unistanud ja see on mind elus hoidnud. Ma olen teinud väga palju halbu asju ja... ma ei kahetsenud neid. Kuni kohtasin sind. Ma kahetsen ainult seda, et mul pole elu, kus ma saaksin sinuga koos olla. Ma olen kogu see aeg lootnud, et saan seda kunagi sulle öelda. Et sa selle peale naerma ei hakka või põlgusega ära ei pöördu... Asake, kuuled sa ikka mind?”
„Jah, ma kuulen sind,” ütles Asake pehmelt ja naeratas. „Ma... olen midagi sellist aimanud.”
„Ma tean, et me ei ole võrdsed ja mul pole kunagi olnud lootustki. See ei loe. Ma tahtsin Hännilt ära selleks, et ühel päeval tulla tagasi. Mul võis mingi võimalus olla ainult kusagil kaugel, kus kirikul võimu ei ole. Kus ehk loeb aastate sihipärane töö. Tulla tagasi kaupmehe, seiklejana – võib-olla siis mul oleks sinuga lootust. Kui sa muidugi selle aja peale vaba oleksid. Aga vaevalt, sest liiga paljud tahavad sind. Ent kasvõi sõbrana, võrdse sõbrana sind tunda võiks olla õnn. Ja mine tea, ma ei soovi sulle kindlasti mingit õnnetust või muidu halba, aga elu võib minna nii, et me saame ühel päeval koos olla... Ma tean, et see on mõttetu, ma tean, et need on lapsikud unistused ja ma tean...”
Ta vaatas ringi. Ta silmad avardusid. „Ma armastan sind, Asake. Ma suren kohe.” Seda ta tegigi, kukkus nagu tühi kott kokku.
„Portaal sulgus,” teatas Jana. Täiesti tarbetult, sest kõik nägid seda oma sisemonitoridel.
2.27 Kutsume veel kuradeid
Asake raputas pead ja kaalus hetke, kas ühendus katkestada, kuid... talle tegelikult meeldis seal all justkui ise kohal olla ja kui teadvusvälja ilmus Jana küsimus, kas ühendus katkestada, palus ta selle alles jätta.
„Oli teil sellest vähemalt kasu?” küsis ta üldkanalil.
„Jah,” vastas Maia. „Hägulane ei taipa inimestest tegelikult midagi ja surmaeelsed mõtted võimenduvad selle konstruktides – see kinnitas, et hägulane on vähemalt selles osas eelduspärane. Teadsid sa, et ta on sinusse armunud? Kuidas sina temasse suhtusid?”
Asake turtsatas. „Ma arvasin, et on. Paistis välja. Eem... no ju ma pole kõige jõledama väljanägemisega – olen tähele pannud, et tuleb ette. Aga tal oli õigus – me ei ole samast klassist. Ma ei ole teda kunagi kaalunudki sellest vaatenurgast. See... lõbustas. Et olgu tal hea olla, kuni ta tüütuks ei muutu. Ja seda ta ei julgenud.” Ta mõtles hetke. „Aga natuke läks hinge küll. See tema viimane monoloog. Mul on temast kahju. Ma tean, et ta oli reetur ja kurjategija, aga... vast polnud ta päris seda ära teeninud.”
Ta jäi lõpuks vait, saades aru, et räägib liiga palju. Aga jah, see kõik oli teda natuke raputanud. See viimane kõigele muule otsa – tuleb end paremini jälgida! „Kas keegi ütleks mulle, mis te edasi mõtlete teha?”
„Proovime veelkord,” sõnas Raul kuivalt. Nad Maiaga kõndisid jälle portaali suunas.
„Emm...” Asake vaatas ringi; nii robotina kui üle ekraanide. „Kas kellelgi oleks aega mulle selgitada, mida te üldse teete?”
„Mina,” ütles Tedus. „Vaata, nullportaalid on sellised huvitavad asjad. Need sobivad muuhulgas ideaalselt sitakeeramiseks, nagu sa näed juuresolevalt illustratsioonilt – mingi väike värdjapunt valitseb nende abil tervet planeeti. Nüüd on selge, et Zuu hägulane on sellega kuidagi seotud...” Ta jäi hetkeks vait. „Oota. Te tõesti... Kas sa päriselt usud seda, mida teile selle kohta koolis õpetatakse?”
„Magnetfluktuatsioonid?” küsis Asake pisut piredalt. „Seda saab ju laboris kontrollida.”
„Ühesõnaga, sinu jaoks oli Zukois ebatavaline ja seletamatu looduslik fenomen, mille tõttu sealt eemale hoitakse? Ja kõik?”
„No on hunnik legende ka. Kahtlejaid on. Aga... nojah. Need on hulludeks tembeldatud. Ja uurijad ei kipu tagasi tulema.” Asake vaikis hetke. „Kuule, misasi hägulane õieti on? Palju neid on? Kuidas need tekivad?”
„Hm...” Tedus paistis andmebaasides tuhnivat. Kui ta edasi rääkis, saatis ta jutu täienduseks Asake ekraanile ka filme-pilte. „Neid on Linnuteel arvatavasti miljoneid. Need elutsevad alati piisavalt suurte planeetide magnetpoolustel ja nende tõttu on planeedi magnetväli paar korda tugevam kui peaks ja tõepoolest esineb ülivõimsaid magnettorme, mis kõik vereringega olevused ära küpsetavad nagu mikrolaineahjus.
Ei ole teada, mis need on. Sarnaseid efekte on tähendatud ülivõimsate kvantarvutite kontrolli alt väljumisel ja sellest tulenevad hüpoteesid, et võib-olla on need mingi muistse rahva relvad või lihtsalt planeediajud, mis ühel hetke otsustasid oma elu elama hakata.
Meil ei ole andmeid ühegi tekkimisest. Neid on võimalik hävitada. Näiliselt rikub see asi suuremat hulka loodusseadusi. Rõhutan – näiliselt. See suudab ehitada pöörase kiirusega äärmiselt keerukaid struktuure. Neid on ka eluta planeetidel, eks ole, ja seal ei tea need bioloogiast midagi; kui sa juhtud elukat ärritama, võib sind rünnata parv süstikuid, inimest ignoreerib see täielikult.
Veel tasub märkida, et sel on erinevad mõjualad. See otsene, kus entiteet tegutseb. Seal sünnivad konstruktid – zombid, masinad, ehitised. Siis – nimetusi on erinevaid – heuristiline mõjuala, mis ulatub reeglina planeedi 20–30 laiuskraadini, ja lõpuks defensiivne, mis ulatub otsenähtavuses mõne kuni mõnekümne valgussekundi taha. See kõik on palju keerulisem, aga siit tulenevad teatud reeglid...”
Ta mõtles hetke enne jätkamist ja puhatas. „Noh, kui kõrgepingeliin maha kukub, siis tohib ainult joosta või seista jalad koos, eks ole – aga kuidas sa seletad paari sõnaga sammupinget? Kui kvanthägu muutub juba nii tihedaks, et hakkab valgust murdma...”
„See udu!”
„Jah. Aga... Zuu-Hänn on esimene koht, kus süsteemis on koos Vega kindlus ja hägulane. Ja see on ka esimene koht, kus hägulane selgelt ja ühemõtteliselt sekkub nulltransporti. Lühidalt, meil on mingeid teadmisi, aga need võivad täiesti kasutud olla.”
Tedus vaikis uuesti kümmekond sekundit; Asake surus alla ärritust – ta teadis, et küllap mees vestles sel ajal intensiivselt teistega.
„Vaata, Asake... Sa ei ole ametlikult Hoidja, kuid, ütleme, küllap sa selleks saad. Samas, sellist infot peame me – meie kui Inimkonna Föderatsioon – oma kohuseks jagada kõigile, kes huvi tunnevad. Teil on siin Vega tähekindlus, hägulane ja vähemalt kaks nulltranspordisüsteemi. Üksikult võttes – mitte midagi ebatavalist. Vega kindlus – suhteline isolatsioon, mida, muide, saab kõvasti leevendada; aga see ei puutu hetkel asjasse. Hägulane – mõned neist ei näi inimtsivilisatsiooni üldse märkavat, mõned märatsevad ja mõned teevad geneetilisi katseid. Teatud tasemele jõudnud rahvad üldiselt hävitavad liiga tüütud hägulased; kui on tahtmine seal planeedil elada... või kolivad ära... see ei puutu asjasse. Ühe lausega: kõik hägulastega seonduv on väga keeruline ja raske teema.
Nulltranspordisüsteem – selle kasutamine on alati riskantne ja see on olemuselt täiesti kõlbmatu suuremaks reisimiseks või kaubavahetuseks. Aga näiteks leevendab see teinekord Vega kindluse või muu taolise mõju – kui ruumilennud on mingil põhjusel raskendatud.
Ent see kõik on jama. See ei aita meid põhiküsimuses: Mis on ühine sulle kui meile, mis sest, et me siia vaid luurele tulime?”
„Ma loodan, et sa mõtled, et kuidas meil oleks tulevik,” pomises Asake. „Seega?”
„Jah. Seega kõigepealt ootame järgmise katse tulemuse ära,” nookas Tedus peaga ekraanidele.
Mitte midagi ei juhtunud.
„Ühendust ei teki,” ütles Raul ja lisas paar sõna Asakele tundmatus keeles; küllap vandesõna.
„Üks hetk,” sõnas Jana. Asake nägi mingeid kirju ekraanil, kuid ta ei saanud aru, mida tehisintellekt tegi. „Ühendus tegelikult on, aga iseendasse suunatud,” teatas Jana. „Sealt peaks saama praegu lihtsalt läbi jalutada. Aga mitmel põhjusel ma ei saa seda soovitada.”
„Seega me nüüd närime siin küüsi, kuni asi kinni läheb?” pigem kviteeris Maia.
„Jah. Kellel on,” noogutas Jana.
Umbes kümne minuti pärast teatas Tedus: „Meie sõpradel läks just elu huvitavaks. Teie närige küüsi edasi, ma tegelen vahepeal millegi põnevamaga.”
„Aga me ju võiksime...” alustas Asake ettevaatlikult, ent jäi siis vait – Jana juba lülitas neile kõigile nägemiseks selle, millega Tedus tegeleb.
2.28: Iidne tehas
„Arvad tõesti, et keegi meid ei märka?” Rosa ringutas ja läks kergelt kõikudes ja korra teel koperdades sõiduki tagaosa poole, kus oli hädapärane tualett. „Me oleme sõitnud... mingi kaheksateist tundi keskmiselt kahe meetri kõrgusel maapinna kohal kakssada meetrit sekundis. Juba tolmupilve peaks kõik satelliidid nägema.” Sudek kuulis teda veel porisemas: „See tank ei ole ehitatud silmapaistmatuks jääma.”
Sudek muigas omaette ja lisas mõttes, et too sõiduk ei ole mitte ehitatud ka, ütleme, elukorterites loomulikuks peetavat privaatsust silmas pidades. „Ma ei tea. Aga vaata välja. Mida sa seal näed?”
„Mitte sittagi,” vastas Rosa, kui oli tagasi tulnud; ta sättis end uuesti istmele, otsis joogipudeli ja tiris lahti igavestisäiliva toidupaki.
„Kuidas selle koera ja kuuga oli... Või mis loomad teil Metpul on.” Sudek hõõrus silmi ja tõstis lõuga ebamäärases küsimuses. Rosa noogutas ja puudutas korraks vaba käe sõrmedega juhist. Sudek käis ka tagapool ära.
„Ja kuidas sarkasmiga oli?” küsis Rosa, kui ta tagasi tuli. „Metpul on omad karjas küttivatest kiskjatest aretanud inimese sõbrad, kes on muide piisavalt intelligentsed, et vaadata, mida osutatakse. Me oleme terve öö veninud üle kõrbe. Hänn on kolm neljandikku lage kõrb. Jah, ma olen koolis käinud – kuna planeet ise on eluga, siis mingit elu on siingi. Ma isegi tean neid kolmekümmet dünaamilise tasakaalu mudelit, millesse lukustatakse edukas terraformimine. Ainult et Hänn hakkab omast välja kukkuma.
Ma ei suuda leida mingit poeesiat neis lõpututes hallikaspruunides tasandikes. Jah, teinekord ulatub sellest kaljusid välja. No tore, needki haledad. Kõik madalam ala on liivakõrb, natuke kõrgemad kivikõrb. Tolmune. Elamiskõlbmatu. Lammtektoonikat Hännil pole. Vett oleks hädasti nii sada miljonit kuupkilomeetrit juurde vaja. Nii et ma ei näe siin midagi.
Räägi, mida sa ikkagi loodad leida Soolasarve tipust?”
„Ära ole nii kuri,” porises Sudek end uuesti istmele seades ja joogipudelit otsides. Tema jook oli soe ja kuigi ta imes seda läbi huuliku, levis kabiinis natuke vürtsikat teehõngu.
„Mida sa jood?” sirutas Rosa käe.
Sudek ulatas talle pudeli.
Rosa maitses ja andis tagasi. „Utoru? See ei ole prigi?”
„Mellün. Jaburul müüakse seda Pärgu troopilise jasmiinina. Mis muidugi on... galaktikasuurune „kaubanduslik” totrus, aga see selleks. Prigi on hoopis teine asi.” Ta võttis järgmise lonksu. „Soolasarv on... noh...”
„Jah, kunagi olid kaks suuremat vesikonda sealtkaudu ühendatud, ma tean. Jõua asjani.”
„Seal on tohutult varemeid. Osa neist väga hästi säilinud, sest Soolasarv on suhteliselt kuiv ja tuuletu ja elatavast alast tuhandeid kilomeetreid eemal. Oluline on, et kunagi oli tsivilisatsiooni kese seal...”
„Miljoneid aastaid tagasi.”
Sudek turtsatas ja tõi kaardi nende vahele ja ümber õhku. „Vida jõe org. See sõna tähendab, jah, mingis murdes elu. Kanjon, vana jõesäng. See toimis mingil määral veel kõigest mõned tuhanded aastad tagasi. Või noh, neljakümne tuhande aasta eest oli ümber Valge Surma – ehk soolaga kaetud kuivanud merepõhja – veel riimveelisi järvekesi. Ilmselt kõigest viie tuhande aasta eest õnnestus põhjavee abil midagigi kasvatada. Praktiliselt tühi, kui kloostrid-hullud välja arvata, tundub Soolasarv olevat kõigest umbes kaks tuhat aastat. Huvitav on siinjuures korduvad vihjed, et nelinurkauke on seal olnud alati.”
„„Alati”,” turtsatas Rosa.
„Ja-jah,” sõnas Sudek pisut vabandavalt ja jätkas siis: „Loe ise vanu legende. Need ulatuvad rohkem kui kümne tuhande aasta taha. Koobas, kus oli midagi, mis sarnaneb nelinurkaugule. Mitte üks. Mägi, mis oli neid täis. Ja siis lood preestrist, kes selle linna tõi. Langeb kokku selle religiooni tõusuga.”
„Ühesõnaga, sa tahad öelda, et umbes kaks tuhat aastat tagasi katsetas keegi väga meeleheitlikult ja kas teadlikult või ebateadlikult pani mingi muistse masinavärgi tööle?”
„Väga lihtsustatult, jah. Nullportaali ei ehita keegi kogemata. Ka see tank on mingil määral isetaastuv. Võõra interfeisi sudimine võib anda väga huvitavaid tulemusi. Eriti kui sa keelt ei oska.”
„Ja sa kasutasid födede kokkukeeratud konflikti, et selle varjus tulla vaatama?”
Sudek ei vaevunud vastama.
„Aga ikkagi – küllap jälgitakse oma kõige tähtsamat vara väga tähelepanelikult. Isegi kui me Istoist kõigi jaoks märkamatult minema saime... ei pruugi see midagi anda. Isegi selles mõttes, et kui meid nähakse tulemas, siis vaevalt kellelgi läheb üle paari minuti äraarvamiseks, et no kes siia ikka niimoodi tulla võib.”
„Jah ja ei. Sa unustad, et osapooli on veel ja osa neist on teadmata. Kõigepealt meie sõbrad erinevatest Impeeriumi luuretest. Kui nad pole rabavalt ebapädevad – mida ma ühelgi juhul ei arva... No üldiselt ma imestan, et keegi pole meile postkaarti saatnud. See on retooriline küsimus, vabanda, aga kas sa tõesti arvad, et ma ei oletanud juba mõne aasta eest enam-vähem seda, mida Raul mulle rääkis? Muide, enne kui sa takka üles lööma hakkad – ma olen sulle andnud kõik andmed. Mul on edumaa mõtlemises.”
„Ja praegu oleme pool aastat siin ringi vaadanud ja sa oled peaaegu igas mõttes konkurentidest ees ja vaenlased ei tea veel karta?”
„Väga ebaprofessionaalne sõnastus – ja samas nii hea kokkuvõte,” naeratas Sudek. „Lisaks kvantvibule paigaldasin ma sellele tankile ka keskmisest hulga parema refraktori. Me oleme kaks korda sujuvalt suunda muutnud ja hoidunud kivisematesse kohtadesse. Nagu sa näed, oleme laskunud poolele meetrile ja kiirus on langenud viiekümnele meetrile sekundis – praegu on veel öö ja kui ka keegi saab aru, et keegi tuleb...” Sudek kehitas õlgu. „Meie droonid on nüüdseks ka juba peaaegu pool aastat siin ringi uimerdanud. Muidugi käib siin ümberringi mingi masinate salaelu.”
„Nii et siis sissetung?”
„Relv, jah, tasub ikka kaasa võtta,” venis Sudeki naeratus laiemaks.
Rosa pomises midagi omaette ja ründas toidupakki.
*
Masina kiirus oli langenud vaevalt kümne meetrini sekundis ja see libises millelgi, mis kunagi võis olla äritänav. Ehitised olid kuivas, hõredas ja suhteliselt külmas õhus päris hästi säilinud, nii et raske oli uskuda, et asula polnud hüljatud mitte paarkümmend, vaid paar tuhat aastat tagasi. Osadel hoonetel olid klaasidki suuremas osas terved; nad möödusid millestki, mis kunagi võis olla kaubamaja, sest selle akende taga seisid mannekeenid.
„Kohutavalt maitsetud ürbid,” kommenteeris Rosa neid silmitsedes. „Brokaat... see roheline, need... selline... labane, see roheline assotsieerub paremal juhul hallitava oksega ja metalliläige...”
„Mood on sellest ajast muutunud,” viskas Sudek sinnapoole ainult ühe huvitu pilgu. Siis ta hirnatas. Ühel hoonel nende ees vilkusid kirjad. Iseenesest ei olnud see midagi haruldast, mingid veidrad asjad töötasid linnas siin kui seal, aga see kujutas postitantsijat. Ainult et see ei töötanud enam hästi, nii et kui üsna multifilmilikult kujutatud neiuke jalad taeva poole ajas, asendusid need kahe kergelt helendava halli toruga, mis natuke metallist luid meenutasid.
Sinnapoole vaatas Rosa huvitult. Võib-olla tõesti aastatuhandeid korduv tsükkel võttis vaid paar sekundit, nii et ta nägi ära, mis Sudeki turtsuma oli pannud. „Mehed...” pomises ta lootusetult.
„Sinna me läheme,” muutis Sudek korraga suunda.
„Arvad tõesti, et seal on ka mõni elusam?” sattus Rosa pisut segadusse.
„Ma võin eksida muidugi, aga võib-olla...” kirtsutas Sudek nina. „Noh, vaatame keldrisse. Jah, tõenäosus on väike, aga kui seal on Auk...”
Sudek parkis sõiduki parkimisplatsi serva ja nad väljusid.
„Ma oleks valinud selle koha,” osutas Rosa kahe roostes vraki vahele neist kümmekond meetrit uksele lähemal. Nad kõndisid välisukse poole, sellal kui tosinkond drooni neist igas suunas mööda sööstis.
„See on kuidagi liiga... ilmne. Justkui ootaks.” Sudek võttis maast kivi ja viskas Rosa osutatud kohale. Kivike põrkas maast ja veeres üle pragunenud sillutise. „Hm, ma poleks imestanud, kui see millegi vastu oleks põrganud.”
Rosa heitis pilgu selja taha; nende sõidukit oli väga raske taustast eristada, kuigi nad olid vaevalt paarikümne meetri kaugusele jõudnud. „Sa oled jube paranoiline.”
„Aga elus.” Sudek peatus järsult ja tõstis relva palgesse.
„See on kõigest tsiitu,” märkis Rosa mõne sekundi pärast oma relva langetades; ka tema oli selle kaaslase eeskujul tõstnud, kui Sudek rahulikult nurga tagant välja jalutanud elukale reageeris. „Kohalik kass. Selline... Vaata ta silmi. Lonkab. See on maskott.”
Sudek tulistas. Laiali lendas metallitükke ja midagi halli. „Igatahes mitte hologramm.”
„Oli siis vaja...” pomises Rosa.
„Kui see oli tõesti selle ööklubi kuidagi siiamaale töökorras reklaam, olen ma hävitanud arheoloogilise uunikumi,” sõnas Sudek pisut dotseerivalt. „Sellise keskpärase. Mitte eriti väärtusliku. Milles ma aga kahtlen. Pigem seda paika jälgitakse. Ja see, kes jälgib, ei ole viimane kretiin.”
„Hm, kargelt paranoiline...” Nad olid jõudnud välisukseni ja uurisid seda. Rosa katsus ust, see oli lahti. „Tegelikult jah, meil läheb liiga hästi. Kas sulle ei tundu, et see hoone on üldse teistest paremini säilinud?” Ta uuris jälgi tolmus. Vangutas pead. Siis piilus läbi tolmuste klaaside fuajeesse sisse. Ta kehitas õlgu ja joonistas näpuga klaasile lõbusa lõusta – ring, selle sees kaks väiksemat ringi silmadeks ja ülespoole nurkadega kaar suuks. „Viskame kõigepealt sinna granaadi või?”
„Mitte nii paranoiline. Meil on droonid.” Sudek lasi neil ka ukse avada, andes Rosale märku pisut eemale tõmbuda.
Midagi ei juhtunud ja nad sisenesid. Alla viiva trepi leidsid nad ka raskusteta, see oli sealsamas sissepääsuhalli tagumises osas. Seal oli hämaram kui väljas, sest päevavalgus sinna enam ei ulatunud, ja nende lähenemisel praksatasid laternad trepikoja seintel. Mõned süttisid, mõned ei reageerinud ja vähemalt kaks üritasid põlema minna, ent ei saanud sellega hakkama; üks neist lasi välja paar sädet ja väikse suitsupahvaka.
„Usud sedagi, et keegi on selle etenduse meile korraldanud?” küsis Rosa relvatoruga lampidele viidates, kui nad ettevaatlikult, suurema osa ajast selle aja peale alla jõudnud droonide kaamerapilte uurides, oma „silmadele” järele laskusid.
„Sa mõtled tõenäosust, et kaks neist just nüüd töö lõpetasid?” pigem tõdes Sudek. „Et siin pole... mmm... näiteks sajandi keegi käinud?” Ta noogutas iseendale. „Võimalik. Mina teeksin seda, kui oleks vaja kedagi lõksu meelitada. Võimalik, et meile läheb osa etendust kaduma, kui järele mõelda – meie ei tea nende lampide ja üldse siinse tehnika võimeid ja võimalusi. Mis on kohati... muljetavaldav.”
„Mitte siiski niiväga,” sõnas Rosa. „Viimati kõigest umbes kolme sajandi eest korraldati siia turismireise. Osa sellest siiani töötavast tehnikast võivad olla atraktsioonid.” Rosa vaikis mõne sekundi. „Mis kõik nõuaks muidugi tõsisemat uurimist...”
„Mille ma palusin sul ära teha kuude eest,” napsas Sudek pisut närviliselt. „Mitte praegu lugeda... nagu tunnikontrolliga vahele jäänud koolijüts.”
„Sa oled ikka võimatu,” puhatas Rosa. „Mis sa arvad, mida ma leiaks, kui mul poleks seda kõike valmis vaadatud? Sa ei rääkinud täpselt, mida sa kavatsed...”
„Keskendu!” sõnas Sudek kuivalt.
Rosa ei vaevunud vastama. Nad jõudsid alla, suurde sopilisse saali. Otsida ei olnud seal midagi, kogu ruumi loogika suunas pilgu keskse ala poole.
Kus laiutas umbes viiemeetrine auk põrandas. Selle servad olid natuke ebakorrapärased. „Mingi päris võimsa käsilõikuriga läbi lõigatud nii umbes meeter Augu ümbert; noh, eeldatavasti oli siin auk,” kommenteeris ühele põlvele laskunud Rosa allapoole piiludes; kaks drooni sukeldusid sinna. „Tunnel.”
Sudek oli kõndinud teisele poole auku ja ruumi uurinud, nüüd kompas ta natuke sulanud servi, käsutas veel mõned droonid ette ja hüppas alla. Kaitseülikonna reaktiivid pidurdasid teda sujuvalt enne paarkümmend meetrit madalamal asuvale põrandale laskumist. „Siit on näha umbes kilomeeter. Mingeid lõkse... ei tundu olema. Läheme vaatame, kuhu see viib?”
„Kas poleks mõistlikum saata droonid ja minna ülevalt? Tank siia laskuda ei saa ja...” Rosa kõhkles. „Sa oletasid, et Reggestoi Kristallpalee all on käik nende kirikuni?”
„Nägid ise – kajaloodil tundus olema. Aga seal ümber oli elav linn ja me ei tahtnud liiga aktiivselt sondida; seal oli paras käigusasi. Augud tulevad alati altpoolt – loogiline. See on minema viidud.” Ta vaatas oma sisedispleil serva juures askeldava drooni andmeid. „Kõigest umbes viiskümmend aastat tagasi.”
„Ehk siis nende arv on piiratud ja kui kirik hakkas laienema...?”
Sudek liigutas õlga. „Võimalik. Või muutus see siin täiesti mõttetuks. Me ju ei tea, vajab see mingit hooldust.” Ta silmitses veel paar sekundit käiku ja ilmselt muidugi ka samal ajal seda mööda edasi liikuvate droonide vaadet. „Sul on õigus. See käik ei ole üldse kutsuv. Läheme ülevalt.”
*
Nad väljusid keldrist intsidentideta ja neid ei tülitanud ka keegi ega miski teel tankini. See tõusis taas õhku ja nad jätkasid algses suunas.
Nelinurkaugu kirik kõrgus nende ees ogalise tsikuraadina, mille kõrgeimad tornid küündisid mitme kilomeetrini. See oli enam-vähem ruudukujulise põhiplaaniga ja selle ruudu külg oli, kõiki mõõte arvestades, samuti paar kilomeetrit. Nende lendav tank tõusis vähimagi raskuseta treppidest ja vupsas läbi tohututest ukseavadest, mis viisid tolle katedraali või templi sisemusse. Maapinnalähedastel tasanditel oli ehitise sisemus jagatud mitmesajameetristeks võlvkupliteks ja inimlikumates mõõtudes ruumid olid sellise võlvstruktuuri ja tugisammaste sees.
„Nii?” küsis Rosa, kui nad olid tõusnud mööda üht keskset vertikaalkäiku, parkinud tanki mingil rõdul, sellest väljunud ja vahtisid ringi; drooniparv nuuskis nende ümbrust, aegamööda kaugemale liikudes.
„Hea küsimus,” ühmas Sudek ja lausus ohates: „Näed ise – ehitise loogika justkui osutaks siia. Et siin on selline mõtteline tsenter... kui see muidugi üldse järgib inimlikku proportsioonitunnetust ja kõike muud kultuurilist. Mis pole teada.”
„Näen. Aga siin on kõik justkui – nagu sa ütled – puhtaks tehtud. Hoolikalt. Jalutame ringi natuke? Ega mul paremaid mõtteid ei ole. Ehk droonid näevad midagi.”
„Jalutame ringi.” Sudek viipas poolküsivalt ühes suunas ja hakkas astuma. „Me ehk näeme midagi sellist, mida droonide kaudu on raske märgata. Ma kunagi ei uskunud seda, aga endagi kogemused kinnitavad, et kui sa juba oled inimene, siis tasub seda ära kasutada. Kui sa üldse midagi jagad kultuurist, mida uurid, siis selle keskel seistes hakkab üht kui teist aimuma.” Ta liigutas uuesti õlga. „Lubadusi selle pealt muidugi anda ei saa.”
„Kui palju selliseid kohti sa oled näinud?” küsis talle järgnenud, nüüd tema kõrval kõndiv Rosa.
„Hm...” Sudek muigas. „Kuidas neid lugeda? Päris nii... ei olegi käinud. Ehitises, mis ehk peidab midagi, mida ma teada tahan. Midagi sellist, mida mujalt ei leia. Ja et on jõude, mis võivad mind aktiivselt takistada. Ma mõtlen, et... no on elementaarne, et siin on jälgimine. Tuhanded ja tuhanded kaamerasilmad, võib-olla ka lutikad. Ehk mobiilsed andurikomplektid, mitte putukad... või kuidas teil öeldakse – see kahetähenduslikkus on nagu needus kõigis keeltes alates varasest räniajast.”
„Ma saan aru küll,” ütles Rosa suunurki kergitades. „Aga sa ei vastanud.” Ta vaikis hetke ja jätkas, kui vastust ei tulnud: „Või olgu. Kardad sa rünnakut?”
Sudek turtsatas. „Kas sa küsid, kas mul on hirm või kui suureks ma hindan rünnaku tõenäosust?”
„Mõlemat. Üht kui professionaal, teist kui inimene.” Tema toonis aimus kerget lõõpi.
„Kui professionaal... Noh, madalaks. Siin. Meid ilmselt jälgitakse. Ma tegelikult eeldan, et meid ei rünnata enne, kui me midagi leiame. Kui siit on midagi leida. Kui pole, on rünnaku tõenäosus null. Tähendab, ma ei usu, et siin on röövleid.” Ka tema toon muutus natuke kerglaseks. „Siit edasi sulavad vastused kokku: muidugi kardan ma surma; nii palju asju on elus veel tegemata, nii palju veini joomata, nii palju neidiseid läbi tõmbamata...”
„Mehed... On sul kunagi väga hirm olnud? Või... noh, tõmmanud junni jahedaks?”
Sudek hirnus kõigepealt natuke naerda. „On tegelikult küll.” Ta mõtles paar sekundit ja jätkas õige pisut tõsisemalt: „Kui lapsepõlv välja arvata, siis mõlemal korral oli tegu millegi sellisega, mis ületab inimkonna võimekuse. Kui ma kohtusin millegi väga suurega. Esimene kord, kui hägulane aktiveerus – mingil seletamatul põhjusel, aga hägulaste puhul on see ju alati seletamatu – ja tekitas sellised anomaaliad, et kõik lennumasinad planeedi selle poolkera lähiruumis pidid kas maksimaalkiirusel põgenema või pinna lähedale laskuma; noh, allapoole selle mõjupiirkonda. Teine kord, kui ma lendasin läbi Tau Sõrmuse keerisvööndi. See ei ole niiväga ohtlik, kui sa tead, mida teed, aga see, kuidas kogu maailm end sinu ümber ringi keerab... jah, see on nagu teekond jumala juurde. Sa seisad vastamisi jõududega, mis... on kusagil inimeste võimete ja universumi loonute vahepeal.”
„Ja siin? Seda pole?” Selle aja peale olid nad jõudnud järjekordsesse hiigelsuurde võlvsaali, mille seinad ja sambad olid täis aknaid – nende taga olid inimesele sobivamas mõõdus elu- ja tööruumid. Nad seisatasid ruumi keskel ringi vaadates. Sellesse saali sügaval hoone sees ei jõudnud muidugi piiskagi päevavalgust, kuid siin-seal põlesid valgustid ja lõpuks olid neil mõlemil valgusvõimendid ja sagedusmuundurid.
„Konkreetselt siin küll mitte. Vaata, ma kaldun Rauli uskuma. Et midagi suurt ja vastikut on toimumas ja Zuu-Hänn on sellega seotud.” Ta vaatas veelkord ringi ja lõi käega. „Läheme tanki tagasi. Siin ei ole rohkem midagi teha.”
„Kuhu nüüd?” küsis Rosa, kui nad olid juba oma sõidukini jõudmas.
Sudek saatis talle koordinaadid.
„Hm... Ma mõtlen, kas selles on midagi targemat kui senistes või me lihtsalt käimegi siin ringi, kuni tüdineme?”
Sudek saatis talle hulga viiteid. „Püha mägi. Pühadus üksi ei püsi kaua; see tähendab, ei hoia inimesi eemal. Kogu siinse piirkonna all on mingi käigustik, mis näib koonduvat rohkem sinna kui siia. Ütle ise?”
*
Püha mägi oli sünge, ülejäänust natuke tumedam kivilasu, mis asus suuremast hulgast varemetest nii umbes kolmkümmend kilomeetrit ekvaatori suunas.
„Kas see võis kunagi olla saar?” uuris Rosa kaarti – täpsemalt muidugi kolmemõõtmelist arvutimudelit oma sisedispleidel –, kui nad sellele lähemale hakkasid jõudma; nad liikusid mõnikümmend meetrit sekundis lagedamaid kohti otsides, sest kogu ümbrus oli muutunud kurrutatumaks ja paistis, et osa takistusi oli inimeste tehtud.
„Kui, siis miljoneid aastaid tagasi.” Sudek oli oma andmetesse süvenenud. „Me oleme Soolatasandikust oma pool kilomeetrit kõrgemal. Arvuta ise, millal siin nii palju vett võis olla, et...” Ta ei vaevunud lauset lõpetama.
„Sa oled kuidagi ebaõiglaselt okkaline,” märkis Rosa vaikselt.
Just selle märkuse tõsine ja kaalutletud toon pani Sudeki korraks pead tõstma ja naise poole vaatama. „Jah, olen küll. See on närviline tahk minus. Sel pole otseselt sinuga seotud. Palun kannata ära.”
„Sa kardad?”
Sudek pööras jälle pilgu sissepoole. Ent mõne sekundi pärast ta vastas: „Kardan jah. Föderatsiooni tulek sundis mind siia tulema kuid, aga võib-olla aastaid varem, kui ma oleksin mõistlikuks pidanud. Me ei tea, mis meid siin ootab. Meie luurerobotid...”
„Osa läks kaduma, ma tean. Sa ei olnud isegi Zuu hägulasele lähenedes nii... närvis.”
„Selle ma olin läbi mõelnud. See oli kalkuleeritud risk. Siin...” Ta saatis paar viidet andmetele. „Kust otsast ma peaksin hakkama arutama, mida ma siin õieti näen?”
Vahepeal samuti sisedispleidesse süvenenud Rosa vaatas talle järsult otsa. „Tahad sa öelda, et seekord sul ei olegi midagi tagataskus? Mingeid jooniseid, mingeid... Et kuidas näeb välja Augu-tehas?”
„Ei. Siin mäes on midagi. Seda me teadsime juba varem, aga nüüd näeme kohati isegi mõnesentimeetrisi detaile. Aga mul pole õrnematki aimu, mida me otsime.”
„Ma poleks pidanud küsima...” pomises Rosa.
*
Rosa silme ees keerles kõik. Teadvus hakkas uuesti liigutama ja kusagilt tuli tagasi radari hoiatusvile...
„Staatus?” Ta püüdis meeleheitlikult kontsentreeruda, saada seda udu silme eest ära ja mõista, mida ta staatusedispleidel näeb. „Sudek?” Mees vedeles lõdvalt oma toolis. Rosa vandus omaette; ta ei suutnud huvi tunda, kas hääl päriselt välja tuleb.
Mingi asi hakkas vilkuma. „Rünnakuhoiatus...” Mida teha? Relvad? Põgeneda?
Sudek tõstis natuke pead. Rosa tajus, et ta lülitas midagi.
Rosa sai näpud laseri automaatikale, lülitades selle ühe vajutusega täisautomaatseks. Ent ta sai aru, et ei jõua...
Lähenev märgend kadus. Rosa luges andmetest välja, et see muutus tulekeraks. Tulistati alla... Aga kes ja kuidas?
Tekkisid veel kolm märgendit, ent need kadusid juba kilomeetreid eemal.
„Ja ikkagi ma soovitaks teil sealt ahvikiirusel jalga lasta,” ütles kellegi hääl üle side. „Ei ole vaja tulistamisele aega raisata, ma katan teid. Lihtsalt täiskiirusel kagusse, ma soovitaks.”
Rosa lasi relvade juhtimise lahti ja küünitus poolautomaatse juhiseni. Mootorid tundusid korras olema, sest mõni sekund surus neid toolidesse kiirenduse raskus.
Viis sekundit. Nüüd liikusid nad juba mitusada meetrit sekundis. Viisteist sekundit. Minut. Taevas nende taga süttis veel tulekerasid, osa neist madalamal, osa kõrgemal.
Teine minut. Siis kolmas. Iga minut viis neid kakskümmend kilomeetrit eemale. Rosa lubas endale pisut lõdvestumist ja ringivaatamist. „Kelle kuradiga ma üldse räägin? Aitäh abi eest, muidugi.”
„Ma olen Tedus Maleno, Föderatsiooni korveti Jana pardal, umbes tuhat kilomeetrit teist, umbes nelisada kilomeetrit planeedist. Kuidas Sudekiga on?”
„Kust sa tead, et...”
„Ma eeldan, et Sudek saatis appikutsesignaali. Kuna sa esitad lolle küsimusi, ei saa ta ilmselt sind instrueerida.”
„Paraku on sul õigus.” Rosa sirutas käe Sudeki käele, et esialgu võtta üle ta medimonitor lugemisrežiimis...
Sudek liigutas sõrmi. „Ma sain põrutada. Toibun,” saatis ta sisesides. „Ütle talle. Jah, mul on Rauliga hädasagedused-signaalid kokku lepitud.”
„Ta sai põrutada, aga ta toibub,” sõnas Rosa, uurides samal ajal, kuidas side on üldse korraldatud.
„Tore. Pani korra muretsema. Te saite vähemalt paarisaja kilotonniga praktiliselt otsetabamuse. Hea tehnika teil. Muide, saite üldse midagi teada – tasus sinna ronida?”
Rosa hammustas huult ja kõhkles. „Sõltub mu vastusest, mis saab järgmisest raketilainest?” Sest tanki detektorid näitasid järgmist tosinat jälitajat, mis olid ilmunud kusagilt eespoolt.
Kostis tolle Teduse naerupahvak ja raketid kadusid. „Ei sõltu. Aus mäng, vähemalt väikluses meid süüdistada ei saa.”
Rosa vaatas Sudeki poole ja saatis talle küsimuse – kas saata kõik kogutud andmed? Ja ilma meiepoolse analüüsita?
Sudek muigas ja noogutas. Rosa tegi seda. Täpsemalt pani andmeülekande käima ja kanal oli nii kitsas, et see pidi jooksma paar minutit.
„Seal all on sadu kilomeetreid käike,” kommenteeris ta samal ajal, sest tundus, et Sudek oli rängemalt põrutada saanud. „Mõned ruumid on sadu meetreid läbimõõdus; mäe keskosa on kas varjestatud või on seal kilomeetrine tühimik. Aga ma vist ei reeda ühtki saladust ega tõmba Impeeriumi mainet alla, kui möönan, et meil pole ju aimugi, kuidas näeb välja üks nullportaalide tootmisliin.”
Tedus ei vastanud kohe. Ent umbes kolme minuti pärast hakkas ta rääkima: „Saadan meie esialgse analüüsi. Mitte et see palju aitaks. See tundub olema mingi variant programmeeritavast, raskemat tüüpi planeedikoores ise-sub-penetreeruvast, mesonreaktsioone kasutades ümbritsevast materjale destilleerivate-ekstaheerivate sõlmedega komplekteerimisvõrgust, mida mõnikord tuntakse Saahi tehnohallitusena. Ehk see on selline üsna lollikindel masinavärk, milliseid oleme leidnud erinevatel planeetidel kokku oma mõnisada, ja mis tunduvad olema mingi ammu kadunud tsivilisatsiooni automaattehased. Me kasutame mõningatelt omadustelt sarnaseid, kuid meie versioonis pole see tehnoloogia, mis kiireid tulemusi annab – sel võib ise töökorda arenemiseks kuluda sajandeid ja arvestades, palju tuleks selle kiiremaks töölepanekuks eeltöid teha, oskame teistmoodi hulga paremini. No ja peaküsimusele on vastus sama kaugel – kuidas me ka ei arvuta, leiame õige mitu tõenäolist konfiguratsiooni, kuidas need nelinurkreligiooni Augud kokku pannakse, aga Saahi tehnohallitus on nulltehnikast endiselt sama kaugel kui peerumootor ballistilisest trajektorist.”
Sudek saatis Rosale viite, viimane luges seda, kergitas kulme, mõtles hetke ja küsis: „Kuulge, te olla suutnud Hännil lausa mitme erineva nulltehnoloogia jälge tabada. Üks on tõenäoliselt Augud ise. Ega teise mõni tsenter juhuslikult Püha mäe all ole?”
Tedus turtsatas: „Jah, on küll. Aga sa hindad meid üle – saja kilomeetri täpsusega.” Kümme sekundit vaikust, siis ta jätkas: „Saan ma teid veel aidata?”
„Mmm...” Rosa vaatas Sudeki poole, kes viipas ebamääraselt: ise tead...
„Kuidas teistel läks?” küsis ta. Vahepeal oli ta leidnud kõik sideandmed ja nägi, et lisaks üsna rangelt kontrollitud andmekanalile oli ainult häälside. Vähemalt on Sudek ettevaatlik, käis tal peast läbi.
„Mitmetitõlgendatavalt,” sõnas Tedus. „Saadan lindistused. Lühike kokkuvõte on, et asi on segasemaks läinud. Kirik lõugab võõrsissetungist ja Reggas on eriolukord. Kummalisel kombel aga pole repressioone rakendatud. Kedagi pole arreteeritud, kedagi pole otsitud neist, kes peitu läksid. Mis võib anda märku huvitavatest asjadest – aga vaadake ise, oletusi oskate sama hästi teha.”
„Neil pole repressioonideks vajadust, sest see rünnak ongi ju täpselt seda ja kõik ohvrid lähevad meie kaela. Pikemas perspektiivis väga õige käitumine.”
„Ja pikemas perspektiivis on nad ju seni edukad olnud.”
Rosa poetas paar vandesõna. „Olgu, lülitan saatja välja. Ja tänan.”
*
„Kuidas sinuga päriselt on?” küsis ta Sudeki poole pöördudes, kui neid enam jälgida ei saanud – temateada.
„Mitte nii vilets, kui ma teesklesin, aga suhteliselt halvasti ikkagi,” porises mees.
„Tegutsemisvõimeline?”
Sudek vandus. „Vaata, me oleme kõigest inimesed. Sellise põrutuse tulemuseks on vähenenud lihasetoonus, nõrkus, peapööritus ja nii edasi. Kannatanu peaks vähemalt ööpäeva rahus lamama ja vähemalt nädala vältima pingutusi. Meie paneme end keemiaga jalule, aga selle tulemusena põeme tagajärgi kuu aega. Ja kognitiivsete võimete langusega ei ole midagi peale hakata, sest veel ei ole leitud vahendit, mis paremini mõtlema paneks.” Ta urises oma randmele kinnitatud medimonitori näppides.
„Ma tahan vähemalt paar tundi lamada. Ma saatsin trajektori, aga see on soovituslik.” Ta morfis oma istme voodiks ja sulges silmad. „Vaata ise esialgset analüüsi – seal mäe all on midagi. Mõte on teisest küljest võimalikult märkamatult ligi hiilida.”
„Kas ma rääkida tohin?” küsis Rosa. Ta uuris andmeid ja kaarte. „Em, viriseda?”
„Võid. Ma suudan sind vajadusel täielikult ignoreerida.”
„Silmakirjalikkusmoodul jooksis kokku? Eh, mitte kõige halvem tulemus. Jah. Me ei tea, mis asjad siin valvata võivad, seega kui suur on tõenäosus, et me võime eeldada, et keegi meid ei märka?”
Sudek vaikis mõnda aega ja Rosa süvenes andmetesse ilmel, et ega ta väga vastust ootagi.
Ent umbes minut hiljem hakkas Sudek rääkima: „Ma vaatasin kunagi muistseid filme. Utoru vabadusvõitluse aegadest. Sellised heroilised ja natuke ilustatud ja... mõned neist ei olnud kunstiliselt vast kõige hullemad. Mida ma öelda tahan – üksteise või teiste sapienside ületrumpamine käis enamasti mingite kavalustega. Lõpuks ikka toore jõuga, aga ligipääsemiseks, enda manööverdamiseks positsioonile, kus on võimalik ja mõistlik jõudu rakendada, tuli kasutada kavalust. Mis omakorda eeldas, et tuntakse üksteise tehnika võimeid ja võimalusi. Kuna tegu meelelahutusega, siis oli see kõik redutseeritud sellisele tasemele, et keegi klõbistas kas füüsilisel või virtuaalsel displeil ja lahendus kas tuli või ei tulnud, sõltuvalt stsenaariumist. Oma olemuselt ei erinenud see – ja tegelikult ei erine ka kaasaegsemad filmid-mängud – veel varasematest, kus otsiti seintest-põrandast peidetud lüliteid ja muud taolist. Sest mehhanismid, mis seal seinte sees ogasid pildusid või põranda alt ära lasid, jäid, muide, samamoodi peidetuks. Ulmeliseks.
Reaalses elus võõrast tehnikat uurida on kuidagi... hoopis vahetum. Ma mõtlen, arenenud tehnikat. Me näeme enamasti läbi seinte ja kui ei näe, siis see on selge vihje, et seal midagi on. Me saame hakkama igasuguste elektriliste indikaatoritega. Meile ei paku erilist raskust räniaja protsessorid ja tajurid. Põnevaks läheb siis, kui see, mida uurime, võib olla meie tasemest ees. Nagu nulltehnika. Vega kindlus. Hägulased. Kõik, mis sessidesse puutub. Föderatsiooni tehisintellektid ka, olgem ausad.
Aitab ainult see, et enamasti – rõhutan, enamasti – ei ole uuritav võõras fenomen kaitstud millegi lõplikuga – ehk see ei lenda õhku, kui keegi selle saladustesse tungib. Tuuma-, kvant- või halvimal juhul mingit sädelühistit-tähetuumageneraatorit kasutatakse enamasti ainult akuutses sõjas või kui tegemist on tõesti millegi sellisega, mille puhul tundub alternatiividest parem leppida kõigi kaasnevate ohvritega. Aga muidugi on universum ka sitakotte täis, nii et see ring on laiem...
Ehk sa lähed kohale ja hakkad torkima – et mis juhtub. Sa üritad mõõta ja arvutada, aga enamasti on see nüri ja mõttetu töö.”
Ta jäi vait ja minuti pärast jätkas Rosa: „Selle mula mõte – kui seda seal üldse oli – on, et praegu on keegi, kes tõenäoliselt siin süsteemis asju juhib, kõik häired punasesse lükanud. Kristallpaleest virutati pantvang ära vaatamata sellele, et neil olid seal kohal suurimad jõud, mis üldse välja panna. Sellele järgnes intsident piknikuplatsi auguga ja järgmiseks üritas keegi tungida tehasesse; noh, eeldusel, et me tõesti oleme tehase läheduses. Föded saatsid meile lahkesti salvestuse, kuidas läksid nende läbirääkimised Sinoodiga, ja otsustades selle järgi, et kogu Sinoodi lennuvägi tiirutab tuhatkond kilomeetrit Reggestoist põhjas, on nad seal veel midagi kokku keeranud...”
„Koordinaadid!” napsas Sudek. „Või...” Ta saatis Rosale viite failidele.
Naine uuris saadetut ja noogutas; rohkem endale, sest Sudeki silmad olid kinni, nagu ta veendus põgusa pilguga sinnapoole, ja vaevalt tal kabiini kaamerakujutis silme ees oli... „Neutriinopolarisatsioonipildid, mille sa said nende paari päeva jooksul seal kohalikus Kuiperi vöös valgusminutise difraktsioonvõrega skaneerides. Mis võivad viidata nullruumitehnikale. Sajakilomeetrise täpsusega. Võib tehas hoopis seal olla?”
„Seal ei ole mingit infrat ja ükski legend ei viita sinnapoole. Aga see võib tähendada ainult seda, et tehas on nii hästi ära peidetud, et isegi mind õnnestus alt tõmmata.”
Rosa turtsatas. „Või oota...” Ta vajus mõttesse, siis töötas mõnda aega oma kolbaarvutiga, enne kui venitamisi jätkas: „Selliseid rakette, millega meid rünnati, ei peaks Hännil olema. Iseenesest mitte midagi erilist, tavalised lühimaahävitajad – kiirendus kolmsada g-d, atmosfäärikilp, aatomimootor, termotuumalaeng, juhuslikult muutuv trajektor ja nii edasi. Rünnakumuster oli ka klassikaline; nad lõpetasid, kui nägid, et need võetakse niikuinii enne tabamust maha. Aga neid on tõenäoliselt veel, võib-olla sadu ja tuhandeid.
Sinoodi lennuvägi on Istois, kõik lendasid sinna, siia pole keegi tulnud. Aga need on kõik seal maandunud. Tähendab, enamik, mõned patrullivad. Meid rünnanud raketid on võimekamad kui kohalik lennuvägi. Elementaarne – seal Istois neid ei ole...
Me ei saa eeldada, et meid ei jälgita...
Mis toimub? Mida sa Sinoodi asemel teeksid?” Ta turtsatas ja lisas hetke pärast: „Kui nad muidugi Aukude poole ei palveta.”
„Seda ma kardangi,” porises Sudek. „Kui neil on kusagilt abi paluda, siis nad teevad seda ja see võib aega võtta. Ja isegi kui nad mõistavad, et me varem või hiljem leiame tehase ja hävitame selle, tasuks praegu alustada läbirääkimisi – kas aega võita või üritada midagi välja kaubelda. Aga kõigil juhtudel ma alustaksin läbirääkimisi. Kasvõi bluffimiseks. Nii et kui nad kohe läbirääkimisi ei alusta, valmistatakse ette midagi ilget, mille peale nad ise kindlad on. Jah, on võimalik, et nad on kõigest paanikas ja segaduses, aga arvestada tuleb halvema võimalusega.”
„Ära targuta. Muidugi. Ma mõtlen pigem seda, et mida Föderatsioon meile praegu rääkimata jätab?”
Sudek vaikis natuke. „Jah, sa oled praegu minust ees,” sõnas ta siis vaikselt. „Teeme nii, et sina oled praegu komandör. Ma ei oska praegu ära arvata, millega nad hakkama said.”
„Olgu, ma olen komandör, ise ütlesid,” mühatas Rosa ja vajutas puldil üht märgendit. „Kuule, Tedus, mis kuradi nullportaali te seal Tuhkhus tööle panite?”
Tervelt kakskümmend sekundit valitses vaikus. Siis kostis Teduse hääl: „Saadan andmed. Ja muide, saadan veel andmeid – Sinood tahab läbi rääkida.”
„Tänan,” ütles Rosa ja katkestas omapoolse side. „Raip, kui taibukas ma olen!” muigas ta. Siis piilus silmanurgast Sudeki poole, kes oli selle peale tasakesi turtsatanud. „Ei, ma ei lähe uhkeks.”