Esmakordselt ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (koost. Triin Ploom-Niitra ja Marja Unt, Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2025). Taasavaldatakse autori ja kirjastaja loal.
Nad jõudsid Erfurti neljapäeval lõuna paiku, rahvas valmistus vastlapidustusteks, linnas oli tunda rahutust ja elevust. Christian teadis seda tunnet väga hästi, seda oli praegu kõikjal, nad olid tulnud läbi Lõuna-Saksamaa, maa oli rahutust täis ja samasugune rahutus käis kaasas tema endaga. Mingi tahtmine sinna-tänna tormata, kuhugi minna, näperdada rüü serva, panna käed rinnale risti ja siis kohe varrukatesse, kohendada oma mungarüü kapuutsi, vaadata inimestele otsa, otsida märke taevas. Ta kõndis koos oma reisikaaslastega suurtest väravatest sisse, üle tihedalt maju täis ehitatud silla, vett ei olnud nähagi, vaid müügilauad, suhkrukringlid, vorstid, naeratavad naised, kuidagi rahutult naeratavad, rahutukstegevalt paljaste kaeltega, ilm oli tõesti soe, vastlad langesid märtsi algusesse. Nad peatusid, prior ja sekretär ronisid hobustelt maha, õnnistasid kahte kaupmeest ja aadlikku, kes nendega koos viimased päevad olid reisinud. Christian kummardas, tegi lahkuvatele meestele ristimärgi järgi. Hetkeks seisid nad – neli munka võõras linnas – nõutult, vaatasid üksteisele otsa ja pöörasid siis silla juurest paremale augustiinlaste kloostri poole, nagu neid oli juhatatud. Tänavad olid sillutatud, minna ei olnud palju, aga üldse ei olnud kindel, kas klooster veel tegutses.
„See on siis ülikooli maja,“ ütles vend Velus äkki seisma jäädes.
Christian ajas pea kuklasse. Ühtegi üliõpilast ei olnud näha, tänaval paistsid ainult naised, kirevalt riietatud, jooksid kuhugi, täna oli ju naisteneljapäev, kogu võim linnas anti naiste kätte. Liivimaal sellist kommet polnud, aga ta oli kuulnud jutte. Kaupmehed olid ülikooli hooneid neile kirjeldanud, augustiinlaste klooster pidi kohe siin taga olema. Ülikool ise aga ei tundunud kuigi uhke, oli pressitud teiste majade vahele, kitsal tänaval ei olnud võimalik seda täies ulatuses nähagi. Christian teadis, et vend Martin Luther oli siin õppinud, kaupmehed olid sellest rääkinud, rääkinud linna toetusest uuele evangeelsele kuulutusele, rääkinud isegi sellest, et talupoegade mässu suhtuti siin üsna pooldavalt. Kõhedaid lugusid.
„Väga halva distsipliiniga ülikool,“ jätkas vend Velus. „See on nakatunud martiniaanide marutõppe. Ma kutsun üles suurimale ettevaatlikkusele.“
Nad vaatasid vaikides ülikoolihoonet ja kõmpisid edasi kloostri poole. Uks oli kinni, vend Velus tagus tükk aega, alguses sõrmenukkidega, siis rusikatega, aga ei saanud mingit vastust, lõpuks istusid nad tolmustele astmetele maha nagu kerjused ja hakkasid arutama, mida nüüd edasi teha. Hobused seisid nende kõrval, liigutasid kõrvu ja näksisid sillutise vahelt paistvaid kuivanud rohukõrsi. Mitmetes lõunapoolsetes linnades olid kloostrid rüüstatud ja mungad põgenenud, talupojad pidasid kõiki vana usu pooldajaid vaenlasteks, nad tegelikult kartsid oma mungarõivastuse tõttu kellelegi ette jääda, aga muid riideid neil ka polnud. Enne olid reisikaaslased neid kaitsnud ja kohalike oludega kurssi viinud, kinnitanud, et siinkandis on rahulik ja talurahvasõda ei ole vähemalt Tüüringisse veel jõudnud. Aga päris kindel ei saanud praegusel ajal enam milleski olla. Üldse oli kogu see ettevõtmine rumal olnud, algusest peale, praegusel ajal generaalkapiitlil käia oli liiga ohtlik, igal juhul Christian arvas nii, aga mis temal arvata, ta ei olnud ju mingi arvaja, kui ta oli kaasa kutsutud, siis ei jäänud midagi muud üle kui minna.
Nad arutasid tükk aega niisama, prior oli väsinud, siia nad ka jääda ei saanud.
„Ma lähen uurin kusagilt, et äkki on mingi teine klooster või hospidal kusagil lähedal,“ pakkus Christian lõpuks välja.
Vend Velus põrnitses teda altkulmu. „Vaata ette, see linn tundub hereetikuid täis olevat.“
Christian muigas ja läks tuldud teed tagasi silla poole. Vend Velus kartis hereetikuid kõige rohkem, ta oli kogu tee pabistanud ja kurtnud, kuidas üle kõige oleks ta tahtnud olla hoopis kodukloostris ja seal oma armastatud matemaatika ja meditsiiniga tegelda, aga võta näpust, oli kuidagi siia sattunud, kõikjal olid ainult naised, või mehed naisteriietes ja hereetikud, iga nurga taga hereetikud. Christian kõndis edasi, näis sobimatu nii naiste kui naiseriietes meeste ja muidugi ka hereetikute käest hakata öömaja kohta küsima, mine tea, mida sellest oleks võinud välja lugeda.
Turu juures tänavanurgal seisid linnavahid, Christian astus juurde, õnnistas mehi.
„Kas augustiinlaste klooster on ikka tegutsemas?“ uuris ta.
„Ikka,“ kostis mees.
„Me kloppisime väravale, keegi ei tee lahti,“ ütles Christian.
„Su vennad on argpüksid, selles on asi,“ naeris vahimees. „Nad kardavad karnevali.“
Christian naeris kaasa. „On jah argpüksid, küll mina neid juba tunnen.“
„Mungad on üldse argpüksid,“ jätkas vaht norivalt.
„Ainult loll või loom ei karda praegusel ajal,“ ütles Christian samamoodi irvitades vastu.
Vaht tõmbus tusaseks. „Vaata sa mul ette. Hakka parem minema.“
Christian astus eemale, põrkas kokku möödaruttava naisteseltskonnaga, kes hakkasid teda lõkerdades togima ja linnavaht naeris kõva häälega.
„Noh, munk, kes nüüd loll on.“
Christian lasi end tõugata ja läks natuke maad seltskonnaga kaasa. Ta oli reisidel õppinud, et alguses tuleb selgeks teha, mis suunas asjad liiguvad, alles siis on mõtet rabelema hakata. Kui on.
„Noh, mungake, kuidas sina siia oled ära eksinud?“ küsis üks naistest.
„Teid tulin vaatama, neiukesed,“ ütles Christian.
„Kas nüüd mungad vaatavad naisi?“ naeris see talle vastu.
„Nüüd on uued ajad, mungad mitte ainult ei vaata, vaid ka abielluvad naistega,“ kinnitas teine.
„Oled endale siin kaasat otsimas?“
Christian pilgutas naistele silma, astus kitsasse tänavavahesse ja kõndis edasi, mitte liiga kiiresti, aga mitte liiga aeglaselt.
„Tegelikult peaks võibolla tõesti mungarüü millegi muu vastu vahetama,“ mõtles ta.
Veel paar aastat tagasi oli mungarüü olnud kõige paremaks kaitseks, inimesed laskusid tee servas põlvili ja palusid õnnistust, juhtus sageli, et pätid ja vargad tõmbasid mungakuue selga, et sellega inimeste valvsust ära petta, mungarüü oli parem kaitse kui raudrüü, aga praegu oli pigem vastupidi – hea, kui naha peale ei saa.
Ta püüdis tänavate vahel leida teed tagasi kloostri poole, nurga peal müüdi kukleid, Christian hoidis pea maas ja kõndis asjaliku sammuga edasi, tänavad olid rahvast täis, ta kuulis muusikat ja lärmi, see tuli toomkiriku platsilt, seal pidi laat olema, ühesõnaga, mitte sinnapoole. Tükk aega keerutas ta niiviisi mööda kõveraid tänavaid ringi ning jõudis lõpuks – täiesti ootamatult – ülikooli maja juurde. Nüüd oli vaja vaid järgmisest tänavast sisse keerata ja klooster oligi kohe seal.
Klooster oli endiselt omal kohal, aga tema vendi polnud kusagil näha. Väravaesine oli tühi, polnud hobuseid, isegi kompse ei olnud.
Christian ohkas, ja ei osanud alguses midagi muud teha kui ukse peale taguda, rusikatega, jalaga ja lõpuks isegi kiviga, aga midagi sellest ei muutunud, ust lahti ei tehtud.
„Argpüksid,“ karjus ta.
Ta oli kindel, et vennad lihtsalt läksid sisse. Võibolla pole muud vaja kui oodata, äkki ikka lõpuks tuleb keegi talle järele, piilub kusagilt väikesest salaluugikesest ja teeb siiski ukse lahti. Tuleb ainult oodata, rahulik ja ohutu olla. Mungad on ju argpüksid.
Ta sättis ennast ukseorva ja ootas. Seest ei kostunud ühtegi häält, hakkas hämarduma, isegi kella ei löödud, polnud jalgade sahinat ega uste kopsatusi kuulda, kivist uksepakk oli külm.
Aga võibolla ikka juhtus midagi muud? Christian tõusis püsti ja mõõtis pilguga kloostri müüre, need olid kõrged ja hästi ehitatud, siit ei roni naljalt üles ka. Kõige rohkem tundis ta muret oma vendade pärast, sest lõpuks oli tema reisile kaasa võetud selle pärast, et ta oli piisavalt noor ja tugev, et häda korral võiks priorit ja sekretäri kaitsta, selles osas ei saanud kindlasti ka vend Velusele loota – see oli paksmagu ja pugeja ning ausalt oli temast reisil olnud rohkem tüli kui kasu. Kui mingi seltskond neile peale sattus, siis Jumal teab, mis nendega juhtuda võis.
Ta otsustas teha ringi ümber kloostri, pigem sooja saamiseks, ja võibolla leidub veel uksi või väravaid.
Tee viis mööda müüri edasi, paistsid mõned võretatud aknad, aga seal taga ei olnud mingit valgust näha, üks kitsas uks müüriorvas oli nii ilmselgelt kinni, et ta ei viitsinud seal taga väga kaua tagudagi. Kloostri tagaosas oli natuke suurem plats ja kui ta hoogsalt majade vahelt välja astus, nägi ta seal seltskonda mehi, kes päris kindlasti ei olnud karnevalile tulnud. Neil polnud naisteriideid seljas ja käes olid neil pikad kepid, võibolla isegi odad, hämaras ei olnud hästi näha. Nad vaatasid kõrvaltänavalt välja astunud munka.
Christian kõndis rahulikult edasi, ega siin suurt midagi enam teha polnud. Üks, kaks, kolm sammu, võibolla jõuab veel rahulikult järgmisesse tänavasse põigata?
„Mis sa luusid siin?“ küsis üks neist.
Christian kummardas nende poole ja naeratas. „Vennad, ma olen uue evangeelse usu pooldaja, ma otsin siin linnas õpetatud mehi, sest just teie juures kõrges koolis on ju vend Martin Luther õppinud.“
Mehed astusid tema poole.
„Nii, et sa ei ole seotud kuidagi nende võõramaiste tülikate munkadega, kes siin ennist kloostri ukse juures passisid?“
Christian laiutas käsi, mõttetu oleks varjata olnud. „Olen ikka, me tulime koos. Aga me läksime tülli ja ma lõin neist lahku. Juba mõnda aega olen ma vend Martini kuulutuse peale mõelnud, aga nemad olid visalt oma vanas paavstimeelsuses kinni, eriti see paksmagu. Ajasid mind minema oma seltskonnast, kui aus olla.“
„Ah, sina oled kavalpea,“ ütles üks vanem mees mornilt.
Christian noogutas julgustavalt. „Mul on mõistus peas.“
„Sellised on kõige kahtlasemad,“ vastas talumees pärast väikest pausi. „Kurat oli ka kõigist kavalam.“
Christian ohkas kurvalt. „Tõsi ta on, kurat õhutab tüli ja vaenu, Issanda päralt aga on pikk meel ja tema halastab oma sulaste peale. Nii laulab Taavet.“
Mehed vaatasid talle tükk aega vaikides otsa, seedisid tema sõnu.
Christian seisis käed varrukas ja katsus olla kõige tavalisema näoga, mida ta sellises olukorras suutis teha. Mitte liiga kurb, aga mitte rõõmus, mitte alandlik, aga mitte ülbe, just nii, nagu Jesaja oli vanas seaduses õpetanud, et näoilme ei tohi tunnistada sinu enda vastu. Christian oli ammu aru saanud, et piiblis on kõikideks olukordadeks juhised antud, tuleb vaid osata lugeda, tuleb vaid meelde jätta. Tal oli väga hea mälu.
„Mnjah, noh, tee, et sa kaod,“ ütles kõige vanem meestest lõpuks. „Kui me sind veel korra näeme, siis sa nii kergelt ei pääse.“
Christian kummardas, õnnistada ta neid ei julgenud, ja lipsas lähimasse tänavasse, enne kui mehed ümber mõtlevad. Nüüd oli kindlasti vaja see mungarüü millegi muu vastu vahetada, tundus, et asjad on räbalad. Ta ei osanud kuhugi mujale minna kui ülikooli juurde, lükkas ukse lahti ja astus sisse. Akadeemia pedell vaatas talle mornilt otsa, mõõgapide peos, Christian hakkas jälle rääkima õpetatud meestega kokkusaamisest ja oma tohutust huvist evangeelse usu vastu, ta juhatati läbi suure auditooriumi kuhugi tagumistesse ruumidesse, kus üliõpilased olid korteris ning pandi ootama väikese ukse juurde.
Ta ootaski hea meelega, kindel koht vähemalt, aeg läks, vahel kostis väljast lärmi, siis vaibus kära vaiksemaks. Äkki oli ruum üliõpilasi täis, pooled naisteriietes, tundus tõesti, et siin on kord käest ära, hakka veel mõtlema, et paksmagu Velusel oli õigus. Keegi teda tähele ei pannud, kõik seletasid midagi omavahel, karjuti: „Fiducia sit!“ ja kogu kamp tormas ootamatult hooga välja tagasi. Ta hakkas kaaluma, et vahest peaks ise uurima minema, mis seal tagumistes ruumides olla võiks, kui lõpuks tuli keegi väga noor mees tema juurde, lühikest kasvu ja hõreda habemega, ja ütles, et tema nimi on Philipp Schwartzerdt.
„Retoorika ja kreeka keele professor.“
Mees ei olnud Christianist palju vanem, kindlasti alles kahekümnendate keskel. Temast õhkus aga mingit väärikust ja kindlust, mida Christian polnud siin just palju märganud.
„Tulin just oma kodukohast, olen ainult läbisõidul,“ jätkas Schwartzerdt nagu vabandades.
Christian sai aru küll, ta oleks võibolla ka ise katsunud kohe selgeks teha, et ei kuulu sellesse karnevali. Aga võibolla ka mitte.
Ta võttis hoopis kogu oma kreeka keele oskuse kokku. „Χαῖρε πολλὰ, ὦ ἀδελφέ!“
Professor Schwartzerdt naeratas nagu kooliõpetaja, Christian aimas, et tema hääldus oli kange olnud, keskmine Erasmuse õpikuhääldus, mis teha, ta polnud ühtegi kreeka keelt emakeelena kõnelevat inimest kuulnudki.
Manitsuse asemel hakkas aga professor pikalt ja soravalt kreeka keeles rääkima, õnnitles teda helleenide keele kauni kõla ja muusade idioomi mõistmise kõrge võime tõttu, kiitis Attika mee imelist magusust ja Hekademose puudesalu jaheda varju meeldivust.
Christian vastas lausetega Uuest Testamendist, Pauluse kirjade algusest formaalsed tervitused, see oli enam-vähem kõik, mis ta teadis, aga see näis väga hästi kõlbavat, professor kutsus ta edasi, mehe nägu lausa säras ja seletas, et just kreeka keelest saab alguse tõeline humanism.
„Aga millises koolis ja kelle juures sa õppisid,“ küsis professor.
Christian teadis vanasõna, et kellel ei ole õpetajat, selle õpetajaks on kurat, tal oli vaja kiiresti midagi välja mõelda, nad olid just Nürnbergist tulnud, seal räägiti Erasmusest ja Dürerist, ta ei olnud kumbagi kohanud, ta oli põhimõtteliselt lihtsalt kloostris passinud, sellel ajal kui vanemad mungad linna peal asju ajasid, aga kuna Erasmus oli ka augustiinlaste hulka kuulunud, siis polnud ju kohtumine tegelikult võimatu.
„Nii vähe, kui ma õppinud olen, olen ma kõik Erasmuse kaevust ammutanud,“ ütles ta.
See polnud iseenesest vale, ta oli tõesti lugenud kuulsa Hollandi õpetlase välja antud raamatuid. Ja sealsamas kohe otsustas ta kasutada Erasmuse retoorika raamatust õpitut – paljusõnalisust. Paljusõnalisus on hea seal, kus on vaja vähene tõde peita võimaluste heinakuhja, või peita eesel kähara lakaga lõvinaha alla, või lasta sõnade voolul kanda kaasa kahtlused, nagu vesi uhub minema prügi ning ta hakkas seletama kõigest võimalikust. Oma sünnipärast – „olen pärit kaugelt Põhjamaalt, seal kus suvel öösiti pimedaks ei lähe ja isegi keskööl särab päike kõrges taevas“, veidratest rahvastest, kes räägivad arusaamatuid keeli, milletaolisi siinkandis mitte ühegi inimese kõrv kuulnud ei ole – „ma kuulun isa poolt eestlaste hulka ja ema poolt lätlaste juurde, kasvasin nii siin kui seal, käisin jalgsi Tartu ja Riia vahet, õppisin juba lapsena selgeks kõik kohalikud keeled“. Ta seletas, kuidas ta sai vanematelt mõlema talupojakeele oskuse ja kaupmeestelt saksa keele, sinna juurde tuli justkui iseenesest hirmsate moskoviitide kõnepruugi oskus, kloostris õppis ta muidugi ladina keelt ja oma kloostrivendade käest poola keelt, hiljem reisidel leedukate karmi keelt, rändavatelt juutidelt püha heebrea ja kaldea keelt ja nüüd äsja õnnestus kohtuda suure õpetlasega, kelle vaim säras nii eredalt, et vaid kahe nädalaga suutis ta kreeka keele – nii hästi või halvasti, kui ta mälu võttis – kuidagiviisi omandada. Selle viimase lisas ta juurde põhjusel, et teatav tagasihoidlikkus on siiski vooruseks, alati.
„Ja nüüd tulin ma siia, et õppida uue evangeelse usu kohta, sest vend Martin Luther ise on ju selles koolis õppinud.“ Christian viipas käega ringi.
Professor noogutas tõsiselt. „Siis on tõesti Jumal ise su siia juhatanud. Ma nimelt olen teel tagasi Wittenbergi tema enda juurde.“
Christianil ei jäänud midagi muud üle, kui olla täiesti vaimustatud, ta vannutas professorit, et tahab temaga kindlasti kaasa reisida ja ei suuda midagi huvitavamat ette kujutada kui kuulsa vennaga kohtuda. Kuigi kahtlemata vend Martinil vaevalt aega jääb, sest tal on kindlasti tähtsad asjad ajada ja niigi palju teha.
„Ta nüüd ei kanna juba mõni kuu enam mungakuube,“ ütles professor laialt naerdes. „Nüüd on ta doktor Lutherus, mitte enam vend Martin.“
„Siis tahan ka mina kohe mungakuue seljast heita,“ hüüdis Christian vaimustatult. „Aga mul pole kahjuks teisi riideid kusagilt võtta.“
Selgus, et noorest professorist oli selles vaTere ja aitäh paranduste eest. Ma osad võtsin vastu, teisi kommenteerisin. See "oli" konstruktsioon on mul tahtlik, mul on kuidagi tunne, et tarinditega tuleb mingi kantseliit sisse, aga võibolla eksin. Sama kehtib ka "ütles" kohta, mulle endale näib see huvitav, aga tean, et osadele käib jubedalt närvidele.
Üks asi on veel, millele mõtlema hakkasin. Nimelt näib mulle, et kui Jumal on suure tähega, siis peaks olema ka Kurat ja Saatan suurega, arvestades, et tõesti on isikustatud tegelane meil siin praegu. Muidu tundub kõik ok, tänud veel.
Tervitused, jõudu,
Meelis
llas abi, ta kutsus pedelli ja see leidis kusagilt küllalt korralikud puusepapüksid ja pika paigatud kuue, üsna sarnase sellega, millega Liivimaal talupojad pühapäeviti kirikusse läksid. Professor Schwartzerdt vaidles veel natuke aega pedelliga ning lõpuks lubas see (vägagi vastumeelselt) Christianil auditooriumide taga olevas hobusetallis ööbida. Nad läksid kolmekesi seda vaatama, üleval laka peal oli heinu veel üsna palju alles ja küljealune ei tundunudki väga kõva.
„Muud mul pakkuda ei ole,“ ütles pedell mornilt.
Christian tänas pedelli kui tõelist humanisti ja inimsõpra, kinnitas, et kui hobusetall oli hea meie Issanda jaoks, siis mitmekordselt on see hea tema jaoks, palju rohkem, kui ta tegelikult väärib. Pedell tundis selle võrdluse tõttu nähtavalt ebamugavust, professor aga muigas korra ja pühkis siis kiiresti naeratuse näolt, võibolla tõesti läks Christian siin pisut liiale, ta sai ise ka aru, tegelikult. Tuleb keel rohkem hammaste taga hoida.
„Ma tänan, igal juhul.“
Ta kummardus professorile tõsiselt ja jättis viisakalt ja väga kombekalt hüvasti, nagu ta oli saatkondades näinud, võibolla jälle pisut liiga suureliselt ja rituaalselt, aga kuidagi pidi ju märku andma, et tal vähemalt on aimu, kuidas seda tehakse. Nad leppisid kokku, et hakkavad täpsemaid reisiplaane tegema pärast hommikust teenistust püha Miikaeli kirikus – seal pidi olema nüüd evalgeelne jutlustaja, väga sõnasosav mees ja Christianil oleks kindlasti suur rõõm teda kuulata. Jutlustaja oskavat nimelt väga hästi näidata, kuidas paavstimeelsed eksivad ja kuidas uus evangeelne õpetus puhastab usu. Christian kinnitas, et ei suuda hommikut ära oodata, viipas neile, laotas oma vastomandatud kuue heintele ja sättis magama.
Ta mõtles päeva sündmuste peale, nagu alati, väljast kostis muusikat ja jutukõma, tundus, et karnevaliõhtu on täies hoos, aeg-ajalt oli kuulda hõiskamist ja naeru. Christian sulges silmad, pani käed rinnale, luges õhtupalved, üheksa avemariat, kordas üle ladina ja kreeka keele grammatikatabelid, kõigepealt nimisõna käänamise, siis tegusõna pööramise, tuletas meelde heebrea keele seitse peamist mustrit, tõmbas kuue selga, ronis aknast välja katusele, libistas end mööda sindleid allapoole ja hüppas möödavoolava inimmassi hulka.
Talle jäi otsa jõllitama vinniline naisteriietes noormees, kes hoolimata varasest õhtutunnist oli väga väsinud näoga ja kes kogu jõudu kokku võttes katsus oma pilku fokusseerida. Ta haises õlle ja kuse järele. Christian naeratas, patsutas mehele õlale, ja noppis talt peast rätiku.
„Ilus õhtu!“
Noormees hakkas kätega vehkima, nagu oleks tal parv kärbseid ümber ja Christian kõndis edasi kloostri poole. Rahvast jäi hõredamaks, eemalt paistis, et talumehed olid endiselt platsi peal valvet pidamas, ta mässis rätiku pea ümber, nagu talunaised seda teevad, tuigerdas meeste juurde ja katsus pehmel keelel juttu alustada, et nad teda aktsendist ära ei tunneks, nagu juhtus efraimlastega Jordani jõe kaldal (kui Gileadi mehed käskisid neil šibbolet öelda). Ta pudistas alguses niisama purjus inimese juttu, et kas neil õlut üle ei ole, no natukenegi, ja siis edasi sellest, et kui neil endal ei ole, siis äkki saab nende neetud munkade käest siit kloostrist. Olgu nad inimesed, tal kurk jubedalt kuivab.
Vastuseks sai ta teibaga korraliku obaduse ribide vahele.
„Ära tüüta!“
Ta kainenes veidi, sülitas ja hoitas, et vaadaku nad ikka ette, keda nad peksavad ja et temal nende munkade vastu küll mingit armastust ei ole ja kas mehed tõesti lugupidamisest nende raibete vastu siin nii truisti passivad.
„Mungad istuvad seal nagu sead sulus ja meie valvame neid sigasid,“ irvitas üks.
Christian tahtis vastata, et küllap pole ühtegi teist tööd maailmas, mida nad paremini tunneksid, aga tuletas endale meelde, et tuleb keelt hammaste taga hoida ja vaid naeris suure häälega, köhis, sülitas, viipas meestele ja tuigerdas edasi.
Paistis, et klooster tõesti oli mehitatud, aga probleem polnud nähtavasti selles, kuidas sinna sisse pääseda, vaid selles, kuidas sealt välja pääseda. Kõige tõenäolisemalt olid mungad kuhugi juurviljakeldrisse kinni pandud, kus nad siis oma saatust ootasid. Christian oli reisil küllalt selliseid lugusid kuulnud, vihane rahvasumm võttis kloostrid üle, mungad aeti turuplatsile, talupojad seadsid üles midagi kohtulaadset, tavaliselt ehitati kõrge poodium, eesistuja kutsus protsessi kokku ja nii edasi; hea, kui üks või kaks kirjaoskajat leiti, kes protokolli pidasid, mungad võeti ette, hõigati välja süüdistusi, esitati nõudmisi, mida kloostrielanikud kuidagi täita ei saanud ja seejärel langetati süüdimõistev otsus. Alati.
Farss lõppes sellega, et kõik mungad aeti mitu ringi läbi kadalipu, tavaliselt seitse või üheksa tiiru, need olid lemmiknumbrid, iga talupoeg püüdis teibaga või nuudiga kloostrivendadele äsada nii kõvasti kui sai, lõpuks olid mungad täitsa veriseks pekstud ja talumeestel ka võhm väljas. Siis võeti ette ja lõigati mõnel õnnetul mungal keel suust välja või torgati silmad peast. Tavaliselt valiti niisuguse au osaliseks need, kes olid protsessi ajal suud pruukinud ja oma õiguste eest seisnud või siis lihtsalt paksukesed, kelle vastu oli kergem põlgust tunda. Christian oli ise korra silmade väljatorkamist näinud ja pärast seda oli mees tükk aega oksendanud. Talle räägiti, et seda juhtuvat alati, sest nägemine ja seedimine on omavahel kuidagi seotud ja seega ei ole võimalik nii silma peast välja torgata, et süda pahaks ei läheks.
Tal hakkas vend Velusest päris kahju, prior ja sekretär oskasid õigel ajal vait olla, nad olid ka mõlemad tunduvalt kõhnemad, neil oli veel lootust.
Christian seisatas korraks, väristas õlgu ja läks siis edasi. Praegu ei olnud midagi teha, tundus, et ei jää midagi muud üle kui tagasi magama minna.
Ülikooli ees oli tihedalt rahvast koos, tuli pidulik rongkäik naisi ja naisteriietes mehi, kus kõige ees kõndis käpukil pika valehabemega mees, õpetlasemüts peas ja tema seljas ratsutas nagu hobusel noor neiu. Nähtavasti etendati siin Aristotelese ja Phyllise lugu, Christian teadis seda küll, see oli kõigis õpikutes sees, mees koperdas aeglaselt ja vaevaliselt edasi, neiu katsus talle mingi nööriga hoogu juurde taguda.
„Nõõ, nõõ!“
Christian jäi seda tralli kaugemalt vaatama, aga seltskond ikkagi märkas teda, hakati karjuma – „Näe, mees!“ – ja ta rabati rongkäiku kaasa. Ta katsus rätiku tihedamalt pähe tõmmata, et tonsuur välja ei paistaks ja laskus rõõmsalt käpuli Aristotelese kõrvale. Aristoteles oli õige läbi omadega, vaatas talle piinatud näoga otsa, paistis, et ta oli samamoodi kusagilt kinni püütud, käpuli surutud ning müts ja valehabe ette torgatud. Või oli ta äkki ikkagi alguses vabatahtlikult nõus olnud, aga nüüd kivisel tänaval aru saanud, et oli liiga ennatlikult etendusega kaasa läinud. Kes teab...
Christianile ronis otsa oluliselt toekam neiu, tagus talle kandadega ribidesse, Christian hakkas kohe tagant üles viskama ja eeslihääli tegema. Ta keeras end külili, tüdruk kukkus talle otsa, nad püherdasid tänaval ja kogu seltskond rõkkas naerda.
„Taltsuta ta ära, küll on metsik eesel!“
Christian katsus hammastega neiut naksata nagu tige eesel, tüdruk püüdis talle puukotaga vastu äsada, aga ei saanud pihta. Ümbritsev seltskond ergutas neid ja hõiskas. Selle peale sai ka Aristotelesel äkki mõõt täis, ta hakkas samamoodi takka üles lööma ja perutama, Phyllis kukkus paraja kopsakaga tal seljast maha.
„Assa perse!“ karjus Phyllis väga ebakuningannalikult.
Kõik röökisid naerda, Christian oli esimene, kes hakkas Aristotelest sakutama, naised tulid talle appi ja tuuseldasid vaest filosoofi päris korralikult, nii et see ajas end lõpuks vaevaliselt jälle käpukile nagu tublile eeslile kohane.
Christian oli selle aja peale juba suuremast summast välja libisenud ja proovis järgmisesse tänavasse hiilida, kui keegi tal varrukast kinni võttis. See oli sama neiu, kellega ta oli tänavakividel püherdanud.
„Sa oled munk,“ ütles neiu mitte küsivalt, aga mitte ka süüdistavalt.
„Olin,“ täpsustas Christian.
„Nüüd sõidame ratsa või ma kuulutan kõigile, kes sa oled,“ ütles tüdruk.
„Ma olen küllalt peru,“ ütles Christian. „Sa ju tead. Kehvem ratsutaja võib kaela murda.“
„Sa oled väga noor,“ ütles tüdruk.
Christian vaatas neiule otsa. Ta oli küll seljast võtnud oma mungarõivad, aga ei olnud mingit sisulist otsust veel vastu võtnud. Mungad abiellusid nüüd tõesti, nunnad läksid mehele ja said lapsi, see neiu vaatas teda näoga, kus paistis lubadust, huvi, riivatust. Miks mitte minna selle tüdrukuga kaasa kuhugi tänavavahesse, hämarasse hoovi ja teha seda, mida neiud ja noormehed ikka teevad? Ta oli varakult kloostrisse kasvatada antud, ta polnud ühegi naisega kunagi nii olnud, aga pühakiri keelas sellist asja, manitses hoidma end abielu jaoks ja võibolla see abielu ka tuleb kunagi, miks mitte, aga praegu pole mõtet, praegu poleks ta sugugi parem kui Aristoteles seal jutus, kes küll sõnades manitses Aleksander Suurt oma naise vastu vähem kirge tundma, kuid lõpuks võrgutas Phyllis suure filosoofi enda ära ja pani ta neljakäpakil ringi jooksma. Mitte nii ei peaks need asjad käima.
„Ma tulen sulle homme kosja, kus sa elad, kaunis neid?“ küsis Christian.
„Ära valeta,“ ütles tüdruk.
„Mul on tõesti selline tunne, et ma tahaks sulle homme kosja tulla,“ kinnitas Christian.
„Sa kardad,“ ütles tüdruk.
Christian vaatas, kuidas vaene Aristoteles ropendava Phyllise all edasi komberdas, nad olid päris kaugele jõudnud, hakkasid juba nurga taha kaduma, naised ergutasid neid mingi lauluga, mida ta enne kuulnud ei olnud.
Ta andis neiule põse peale kiire musi. „Ainult Jumalat peab kartma, muud pole karta vaja.“
Ta kummardas nagu aadlik, keeras ringi ja kõndis peaaegu jooksusammul minema, kitsastel tänavatel oli nii pimedaks läinud, et polnud mingi probleem järgmisest käänakust tagasi keerata, ülikooli taga Kreeka pähklipuu otsa ronida, talli katusele hüpata ja end heintele pikali visata. Täna ei olnud siin enam midagi teha.
Mõistagi ta kartis, aga hirm on loomulik, peabki kartma, ainult loll ei karda, loom ei karda, inimene kardab ja mitte ainult Jumalat, vaid kuradit, aga hirmul ei tohi lasta endast võitu saada ja hull on see, kes meelega kõigele vastu tormab, mis hirmus näib.
Vähemalt nii ta mõtles, lohutas ennast, kinnitas oma otsust, mis oli ju juba tehtud, siin ei saanud enam midagi muuta ning kõigele oli lihtsalt vaja tagantjärele hea põhjendus leida, millega süda rahul oleks. Aga mida ütles ta süda?
Christiani rahutu süda kuulas hommikul ära jutlustaja, tegi plaane reisiks ja valutas oma vendade pärast. Ta rääkis noore professoriga pärast jumalateenistust ääri-veeri augustiinlaste kloostrist ja sealsetest munkadest, aga sai vastuseks vaid nii palju, et parem on oma nina talumeeste asjadesse mitte toppida, sest doktor Lutherus ise ei olnud suutnud neile mõistust pähe panna, talupojad hakkasid tema enda vastu mässama ja oleks peaaegu suuremaks kähmluseks läinud.
„Kujutad sa pilti, talt rebiti müts peast! Ja doktor Lutherust nad austavad.“
Christian noogutas, siin ei olnud tõesti enam midagi teha, professor pakkis asjad, nad asusid väikese seltskonnaga koos Wittenbergi poole teele, reis läks kenasti, Christian katsus terve tee leida häid põhjendusi, miks ta oli oma vennad maha jätnud, aga muidugi ei suutnud, nende võimalik saatus oli tema silme ees nagu pildid kiriku seinal, kus Peetrus kolm korda Issandat reedab. Ta tundis, mida Peetrus tundis, see näruseim kõigist apostlitest. Ta oli kogu aeg mõelnud selle peale, et miks on Peetruse järglasest Roomas tehtud Jumala asemik maa peal, sellest nõrgausulisest ja reeturist? Mis on Issanda reeturil meile õpetada?
Süütunne koormas teda nagu paavst Saksamaad ja ei andnud järele ka siis, kui nad Wittenbergi jõudsid. Nad ei tõmmanud isegi hinge, noor professor kutsus Christiani kohe doktor Lutheruse juurde lõunasöögile, pikk hämar ruum oli rahvast täis, Luther istus ühes laua otsas nagu kloostri prior, parajalt paks mees oma parimais aastais, tonsuur vaevalt välja kasvanud; noor professor sättis end tema kõrvale, ulja kunstnikumütsiga mees võttis koha sisse Lutheruse vasakul käel, ja siis tulid kõik üliõpilased ja külalised nagu mungad tähtsuse järjekorras. Christianile tundus, et vahe uue ja vana vahel polnud sugugi nii suur nagu räägiti, õhkkond oli talle väga tuttav ja kuigi mungakuubede asemel kanti akadeemilisi musti talaare, paistsid need teatava nurga alt vaadatuna siiski väga sarnased augustiinlaste rõivastusega.
Luther pidas söögipalve, kõik kummardasid ja lõid risti ette.
„Aamen.“
Pakuti muidugi suppi, mida sa ikka nii suurele hulgale lauale kannad, üliõpilased hakkasid ahnelt sööma, laua otsas oli näha puualustel leiba ja juustu, aluseid anti edasi käest kätte ja polnud mingi ime, et juust Christiani juurde ei jõudnudki.
„Nunnade tehtud,“ teatas noormees tema kõrval ja ulatas talle peaaegu tühja leivakandiku. „Endiste nunnade, kui täpne olla.“
Leib oli hea ja värske, Christian võttis kohe mitu tükki, nagu kõik teisedki, kastes seda supi sisse.
„Ah soo, väga huvitav.“
Noormees naeratas ja hakkas talle suure innuga seletama, kuidas naistsistertslaste kloostrist põgenesid nunnad end vankrisse kalatünnide vahele peites ja sõitsid otse Wittenbergi Lutheri juurde, kes neile kohe teenistust leidis, peamiselt selles, et naised valmistasid nüüd kogu reformaatorite seltskonnale süüa.
„Mulle tundub, et meie evangeelne prohvet on ühest neist sisse võetud, kui nii tohib väljendada,“ teatas noormees usalduslikult.
Christian noogutas. Kui juba mungakuub kõrvale heita, siis tuleb kõrvale heita ka kõik muu, selge see.
„On ta siis ka kena?“
„Oo jaa, ja pealegi aadlisoost. Üldse olid enamik neist heeringatünnide nunnadest aadlikud.“
Aadlit Christian teadis, aadlikud olid need, kes mitte ainult ei olnud ise peenemad kui kõik teised inimesed, vaid ka tajusid maailma peenemana, see tähendab, märkasid detaile, oskasid tähele panna, nägid seoseid, oskasid järeldada, kõige rohkem muidugi inimeste vallas, aga ka riigis ja kirikus, selle pärast nad alati nii kaugele jõudsidki, selle pärast tahtsid kõik olla aadlike poolel, või vähemalt nende lahket pilku leida. Ta nii palju teadis, et Luther oli ühe oma esimestest avalikest kirjadest saatnud Saksa aadlile, saksa keeles, et kõik võiksid lugeda, väga osavalt taotles ta seal aadli toetust reformatsioonile, teatud mõttes tegi see osavus teda ennast aadlikuks. Võibolla olid needsamad nunnad kloostris seda kirja lugenud ja tema sõnadest innustust saanuna tünnidesse roninud ja põgenenud.
„Ja teised?“ küsis ta.
„Teised?“
„Teised nunnad, mis nemad teevad?“
„Doktor Lutherus andis lubaduse neile kõigile abikaasad muretseda,“ ütles üliõpilane kuidagi tähendusrikkalt.
Laual oli rohkesti õlut, suured kannud, joo palju tahad, kõik jõidki, nõud koristati ja Lutherile hakati küsimusi esitama. Alguses teoloogiast ja haridusest, aga pärast hakkas jutt liikuma sinna ja tänna ja naljad läksid üsna hoogsaks.
Christian pani tähele, et paar üliõpilast kribasid lauas üles iga viimase kui sõna, mida doktor Lutherus ütles, ükskõik, kui räme nali see ka polnud. Lutherile paistsid rämedad naljad aga väga meeldivat.
„Ükskord sittus kurat ilmatu suure junni ja pühkis selle järel tagumikku. Kui ta selja taha vaatas, siis sai ta aru, et see oli hoopis paavst, kes tal tagumikust välja oli vupsanud.“
Christian naeris kõigiga koos kaasa, ta sa sõnamängust aru küll, paavst ja pask olid Lutheri jaoks sama asi, arusaadav.
Luther vaatas naeru müristavat laudkonda, tühje õllekanne, üliõpilaste punetavaid nägusid ja andis märku, et vestlus on läbi. Rahvas hakkas kuulekalt lahkuma, noor professor tuli Christiani juurde ja võttis tal käe alt kinni.
„Lähme räägime.“
Nad läksid teise tuppa, Luther istus ahju juures ja kirjutas midagi, noor professor tutvustas teda ja andis paari sõnaga edasi, kuidas nad kohtunud olid ja kiitis tema erakordset keeleandekust. Luther vilksas Christianile kiire pilguga otsa vaadata.
„Ah sina oled ka siis Liivimaalt,“ ütles ta.
Selgus nimelt, et äsja oli keegi kasuksepp Hoffmann käinud tema juures ja rääkinud, kuidas uus evangeelne usk Riia, Tartu ja Tallinna linnades oli head vastuvõttu leidnud.
„Praegusel ajal ei kuule just igalt poolt häid sõnumeid,“ ütles Luther.
Christian kinnitas, et tõepoolest ei ole mitte kusagil mujal nii innukalt evangeelne sõnum vastu võetud kui Liivimaa linnades ja maal – eriti just selle tõttu, et paavstimeelsed on rahvast hoidnud pikka aega pimeduses, peaaegu ateismis, tulid ju just paavstimeelsed kunagi tule ja mõõgaga sinna maale ning sundisid selle rahvad obskuursesse ikkesse, aga nüüd pühib evangeelne valgus selle kõik minema ja vabastab inimesed pikast Paabeli vangistusest.
Luther kortsutas kulmu.
Christian sai aru, et kogu ta jutt kõlab liiga sarnaselt sellega, mida talupojad siinkandis räägivad vabanemisest ja sõltumatusest, see viib ohjeldamatuseni, mässu ja linnade põletamiseni, tõsi jah, päris nii ei saa seda jätta.
„See kõik võib täiesti valesse suunda minna,“ jätkas ta. „Peaks kuidagi andma mingi kindla aluse ja õpetuse, midagi sellist, millele toetudes edasi minna nii, et kurat seda olukorda ära ei kasutaks ning segadust ja lahkhelisid ei külvaks.“
„Või nii,“ ütles Luther. „Ainult Jumal on meie kindel linn ja varjupaik.“
„Just,“ nõustus Christian. „Jumala sõna hoiab meid kui kilp ja mõõk, aga neid Jumala sõjariistu on Liivimaale väga vähe jagunud.“
Noor professor sekkus vestlusesse. „Me oleme just lõpetanud Uue Testamendi tõlke otse kreeka keelest, et see saaks täpsem ja õigem kui vanad ladina keele põhjal tehtud tõlked. Kui igaüks saaks ise kuulda puhast Jumala sõna, siis ei oleks maa peal lahkhelisid ja vaenu.“
Nad olid Christianiga seda teemat tee peal arutanud, kuidas keeleõpe avab maailma, kuidas kurat tõmbab inimest silma pilku mööda, aga Jumala sõna õpetab kõrva kaudu ja kuidas Issand ise on ju Jumala sõna ja Jumala sõna peab jõudma kogu maailma äärteni, ka sinna, kus elavad need, kelle keeles ei ole siiamaani ühtegi sõna trükitud, ka koerakoonlaste ja pügmeedeni välja, kui vaja.
Christian oli nõustunud: „Muidugi oleks hea, kui sõna pügmeedeni jõuaks.“
Luther mainis nüüd, et tegelikult Liivimaa ordumeister saatis talle juba mõnda aega tagasi palve selle kohta, et ta kirjutaks Liivimaa rahvastele raamatukese ristiusu asjadest, aga kahju küll, ajapuudusel ei ole ta kuidagi jõudnud seda ette võtta.
„Aga sina,“ ütles Luther. „Sina oled see mees.“
„Jah,“ ütles Christian ja tundis end pügmeena.
Ka noor professor kiitis kaasa: „Jumala abiga!“
Christian pidi olema see, kes peaks sõna nende kaugete rahvasteni viima, kõigis kolmes kohalikus keeles – läti, liivi ja eesti –, muidugi võttes aluseks Lutheri enda ja noore professori märkmed, keda Luther nimetas tema nime humanistliku tõlke kohaselt Melanchthoniks.
„Meie Melanchthon paneb sulle visandid kokku ja sina tõlgid täpselt.“
Aega pidi Christianile jääma selleks kolm kuud, püha Johannese päevani, siis pidi minema tekst trükki ja hiljemalt sügiseks pidi raamatud Riiga toimetatama. Nii lepiti kokku.
„Ja nüüd tööle!“
Christian kummardas, nõustus agaralt, talle eraldati vanas augustiinlaste kloostris üks mungakong. Ta töötaski hommikust hilisõhtuni, päevad muutusid üha pikemaks, ta tõlkis, toimetas, kohendas. Kõik oli justkui nii, nagu ta oli kodukloostris harjunud, hommik, palvus, kirjutuspuldi taha, palvus, kiire juurviljasupp, kirjutuspuldi taha, Lutheri lauda kõnesid kuulama, tudengite klatš, uut infot nunnade kohta, neid olla vahepeal isegi juurde tulnud, pidid kõik olema väga kenad, valmis abiellumiseks, õhtupalvus.
Päevad läksid, aga töö ei edenenud väga hästi, Christian polnud üldse kindel, kas tema tõlked arusaadavad olid, ta pidi palju sõnu lihtsalt välja mõtlema, ta ei teadnud kõike, oli ära unustanud või polnud neid sõnu üldse olemaski, kellelgi käest polnud küsida ka. Nendes keeltes ei olnud ju kunagi kirjutatud niisugustest asjadest, niisiis leiutas ta vahel läti keelde liivikeelseid sõnu, vahel eesti keelde kreeka keelest pärit sõnu, sekka ladina, saksa, heebrea keelt – mis teha, tekst tuli valmis saada. Põhimõtteliselt oleks ta võinud sinna ju kirjutada ükskõik mis abrakadabrat, see ei olnudki tema peamine mure.
Mure, mis ta südant rõhus, mis ei lasknud tal tööd teha, oli tema vendade saatus. Ta mõtles pidevalt nende peale, eestpalvete ajal, õhtul enne magamajäämist, süü vaevas teda, uudised ei olnud head, talupojad olid kogunenud suurtesse vägedesse, valmistusid võitma või surema, Luther kirjutas vihase traktaadi „Mõrvarlike ja röövellike talupoegade kampade vastu“, kus ta nõudis, et neid peaks puruks lööma, kägistama, torkama, salaja ja avalikult, igaüks, kes vaid suudab, neid tuleb tappa nagu marutõbiseid koeri. Lutheri üleskutset võeti kuulda, koguti kokku hästi varustatud ja välja õppinud armeed, kahuritega, juuni alguseks olidki talupojad vastavalt juhtnööridele maha löödud, tema vendadest ei olnud midagi kuulda, toimusid hoopis Martin Lutheri ja Katharina von Bora pulmad.
See juhtus päris ootamatult, Melanchthon oli rabatud, aga vaid selle pärast, et ta istus kaugemal lauas otse Lutheri kõrval ja ei saanud kõlakatest osa. Christian teadis seevastu väga hästi, et Katharina von Bora oli mitu kosilast tagasi lükanud ja väitnud, et tema ei abiellu mitte kellegi teise kui Lutheri endaga ning muidugi õige ka, kellegi vähemaga tal ei oleks ka sobinud. Ta oli tark, ta oli küllalt noor, ta oli aadlik, ta võis valida.
Nüüd istuski ta pidulikes riietes augustiinlaste kloostri söögisaalis, enne seda oli peetud kena vaikne laulatus kirikus, poolsalajane, Luther paistis end ebamugavalt tundvat, Katharina aga oli seal nagu kuninganna. Vahepeal oli Wittenbergi tõepoolest hulgaliselt abiellumata nunnasid kokku jooksnud, need hõljusid nüüd pruutpaari ümber nagu inglid ja üliõpilased vaatasid neid nagu saatanad, kindlasti tuleb siin veelgi pulmasid.
Christian avastas, et Katharina ei olnudki väga ilus, üliõpilased olid enne tema ilu kiitnud sellisel määral, et ta ootas ei tea, mida. Katharina oli aga pigem huvitava näoga, läbitungiva pilguga, isegi range olemisega, tumedais rõivais, keskelt lahku kammitud juustega.
Söödi, joodi, Luther pidas kõne.
„Preestrid ja mungad, kes elavad tsölibaadis, langevad kõige kergemini kuradi kiusatuste võrku. Nad hooravad oma kloostrites kõige hullemal moel ja ei pea üheski asjas mõõdukust. Pange aga tähele, kui kõrgelt Jumal abielu austab ja ülistab, luues kõige esimesena ühiskondlikest asjadest Paradiisiaias just abieluliidu. Jumal lõi mehe ja naise mitte lodevuseks, vaid selleks, et olla teineteisele truud, olla viljakad, sigitada lapsi ning neid toetada ja kasvatada Jumala auks. Just selle tõttu on Jumal abieluseisust rikkalikult õnnistanud üle kõigi teiste. Abielu ei ole nali ega midagi tühist, mida põlata, vaid see on kõigekõrgema seadus ja korraldus.“
Kõik hüüdsid aamen ja Luther ning Katharina eraldusid tagakambrisse Jumala korraldust täitma.
Pärast seda algas pidu alles tõelise hooga, üliõpilased mõtlesid abiellumisest, Christian mõtles abiellumisest, joodi kõvasti, nunnad, endised nunnad vestlesid valitud isikutega, kunstnik rääkis oma töödest väga huvitavalt, jutustati tõestisündinud lugusid ja vesteti anekdoote, terve laudkond müristas naerda. Ühel hetkel tõusid nunnad püsti ja lahkusid, üliõpilased kaotasid kohe tuju, joodi veel ainult mõned ringid ja siis hakati vaikselt minema tilkuma, mida siin ikka enam teha.
„Mul töö ootab, pean veel lugema,“ toodi põhjenduseks.
Christian võttis samuti küünla ja tuikus oma kambrisse, see tundus keerlevat, kuigi ta teadis, et tegelikult on kõik paigal, kõik on omal kohal. Ta pani küünla kirjutuspuldile, võttis sellest kinni, hoidis pea maas, tuba jäi seisma, aga mingi hämarus imbus uksest sisse, midagi musta nagu vari, nagu äikesepilv, mis tõuseb suvetaevasse ja kõik läheb tumedaks, katab lilleõied, need lähevad nuppu, algab metsik raju, mis peksab puud maadligi, hävitab tärkava saagi.
Keegi oli tema kongis ja see keegi sai olla ainult kurat ise.
Ta pööras ringi ja nägi väikest musta koera.
See liputas saba ja vaatas talle otsa.
„Kas sina oled kurat?“ küsis Christian.
„Kas sina otsisid õpetajat?“ küsis väike must koer.
Christian mõtles selle peale, kuidas ta oli valetanud õpetaja kohta, kuidas ta oli valetanud abielu kohta, kuidas ta oli maha jätnud oma vennad, kuidas ta oli ikka veel hingelt munk, kuidas ta ei saa oma tööga valmis.
„Sa oled valetaja ja petis, argpüks ja nahahoidja,“ jätkas väike must kurat.
Christian ei öelnud midagi. Kuradil oli õigus ja ta teadis seda.
Väike must kurat hakkas alguses süüdistavalt, pärast keelitavalt rääkima, kuidas tema võib Christiani sellest jamast välja aidata, õpetada talle kõiksugu asju, sealhulgas eesti, läti ja liivi keelt, päästa tema vennad talupoegade käest, aidata tal abielluda kena nunnaga, aidata tal valmis kirjutada tekstid ja viia need Riiga, näidata talle kõiksugu imesid, kui ta soovib, ta peab vaid tegema väga lihtsa kokkuleppe.
Christian vaatas kuradit. Kurat oli terava ninaga, terase pilgu ja armsa olemisega, võibolla natuke liigagi heas toitumuses loom. Kui see tõesti oleks võimeline tema vendi päästma, siis võibolla polekski hinge andmine liiga suurt hind selle eest. Põhimõtteliselt sai ju oletada, et ta võib nende tegude eest niiehknaa põrgusse minna ning sellisel juhul teeks ta tehingu, mis suudab võibolla hoopis midagi heastada?
„Et sa teed kõiki neid asju,“ küsis ta kuradilt. „Ja lõpuks, pärast raamatute Riiga toimetamist saan ma sinu omaks?“
„Täpselt nii,“ ütles Kurat.
„Olgu, sellisel juhul oleme kokku leppinud,“ ütles Christian.
Kurat liputas saba, tegi väikese ringi koha peal ja hüppas uksest välja. Uks paugatas tema järel kinni, äkiline tuuletõmbus kustutas küünla ja Christian jäi pimedasse ruumi, see tundus jälle liikuma hakkavat, järjest kiiremini, ta püüdis kuidagi keerlemist pidama saada, aga täiesti tulutult, ta puges käsikaudu nurka, toetas peopesad paljale põrandale, ruum tiirles nagu vurr, kõik muutus häguseks ja Christian jäi magama.
Kui ta järgmisel hommikul ärkas, paistis suvepäike aknast sisse, pea valutas, janu oli kohutav, ta püüdis meelde tuletada, mis eile õhtul juhtus ja sai aru, et peale kõige muu on ta purjus peaga teinud lepingu kuradiga. Mälestus oli hägune, justkui kellegi teisega juhtunud ning ta hakkas kahtlustama, et nägi kõike unes. Kui hakata järele mõtlema, siis see kõik oli liiga sarnane looga, mida Melanchthon oli talle tee peal rääkinud kellestki doktor Faustusest, keda noor professor isiklikult tundis ja kes Heidelbergis oli sõlminud kurjade jõududega lepingu ning loomulikult väga halvasti lõpetanud. Kaela murdnud või midagi sellist.
Christian püüdis pead selgeks saada, käis palvusel ja söömas, jõi peaaegu ämbritäie vett ja hakkas siis – nagu tavaliselt – tõlkima. Töö edenes küllalt hästi, aga mitte liiga ladusalt, osa sõnadega oli ikka raskusi, tal tekkis tunne, et ilmselt siiski nägi ta kõike seda unes, sest niisugune kidur keeleoskus kindlasti ei tähenda mingit lepingut pimeduse vürstiga, või kui tähendabki, siis on ta küll üsna mannetu lepingu sõlminud.
Ta kuulis äkki krabinat, sahinat ja nägi, kuidas aknalauale maandus pirakas must ronk.
„Pagan,“ ütles Christian.
Päike siras, taevas oli peaaegu pilvitu, aknast paistsid Wittenbergi punased katused, eemal rohetavad aasad ja tume metsaviirg, ronk hüppas kaks korda, kraaksatas. Mingi tumedus imbus tuppa, seesama äikesetumedus ja Christian nägi, kuidas paberilehed kirjutuspuldil kattusid kirjaga, eesti-, läti- ja liivikeelse tekstiga, just nii, nagu ta oli öösel kokku leppinud.
Ta ei julgenud lugema hakata, ta sai aru, et leping on tõesti tehtud, mida paganat ta oli seal öösel kokku leppinud, nüüd enam ei olnud midagi teha, oleks tulnud ikka keel hammaste taga hoida, aga palun väga, nüüd on ta tõepoolest hinge maha müünud ja ilmselt tuleb seda siis võimalikult soodsalt ära kasutada.
Ronk ootas nõudlikult, toksas nokaga vastu aknaruutu.
„Kas ma saan veel sind kuidagi aidata?“ küsis ta.
Christian ei osanud muud teha kui pead raputada.
Ronk vaatas talle otsa kõigepealt ühe silmaga, siis teise silmaga, soputas lõpuks pisut solvunult tiibu ja lendas rohkem midagi küsimata minema, tõmmates pimeduse enda järel kaasa nagu voodi pealt teki.
Christian istus nurka maha samamoodi nagu eile. Ta mitte ei ole reetnud ainult oma vendi, vaid ka Issanda enda, nüüd on ta tõesti Peetrusega paras paar, vaata, et teda selle nurjatuse eest lõpuks paavstiks ei tehta.
Ta katsus meelde tuletada, milles nad öösel täpselt olid kokku leppinud ja imestas, kas tõesti nüüd sõlmitakse tänapäeval kuradiga lepinguid suusõnaliselt, ta oli ikkagi kuulnud, et peab kolm tilka verd andma või lausa hanesule vere sisse kastma ja oma allkirja mingile keeruliste märkidega kaetud pärgamendile panema. Aga samas ta ei olnud enne ühtegi lepingut kuradiga sõlminud ning eesti vanasõnagi ütles: „meest sõnast, härga sarvest“, nii et sisuliselt võis muidugi ka sõnast piisata. Sõnal on suur jõud.
Läks tükk aega, enne kui ta lõpuks püsti tõusis ja tagasi kirjutuspuldi ette söandas minna. Ta vaatas korraliku käekirjaga kaetud paberilehti, hingas sügavalt sisse ja hakkas lugema. Tekst oli kolmes keeles, nagu kokku lepitud ja küllalt adekvaatselt tõlgitud, aga ausalt öeldes mitte just hiilgavalt, tõlge oli nagu mingi tehisliku mõistuse tehtud, mis püüab küll inimest jäljendada, aga kuidagi kohmakalt, on kellegi sellise tekst, kes on väga palju lugenud seda, mida inimesed on kirjutanud, aga kes sellest hoolimata ei tea, mis tunne on olla inimene, mis tunne on kirjutada. Ta oli kuulnud, et kunagi oli paavst Silvester II olnud messingist mehhaaniline pea, mis vastas kõikidele tema küsimustele ning see tõlge, mida ta praegu luges, võis vabalt olla sellise mehhaanilise pea loodud.
Christian võttis sule kätte, tõmbas maha esimesed kõige puisemad konstruktsioonid, toimetas need arusaadavamaks ja sujuvamaks. Paar tõlkevastet olid siiski päris head ja lõppkokkuvõttes paistis, et kuradi tööst võib päris palju abi olla.
Ta asus põhjalikumalt tööle, kohendamise ja korrektuuri peale läks kokkuvõttes paar päeva, aga siis võis ta õhtusöögilauas Melanchthonile öelda, et tal on nüüd tõlge olemas. Pisut imelik oli küll kuradi tehtud tõlget kuulsale reformaatorile pakkuda, aga on siis lõpuks vahet, kes tõlke on teinud, peaasi, et see on täpne, loetav ja arusaadav. Kas tõlke puudumine on parem kui mehhaanilise pea tehtud tõlge? Kas võib keelata vaimuvalguse jõudmist talurahva keelde selle pärast, et tõlget ei ole teinud inimene? Nii ta mõtles ja andis täiskirjutatud lehed Melanchthoni kätte.
„Neid võib nüüd trükkida.“
Hans Luffti juures trükiti proovipoognad, trükkal pani need välja kontrolliks, keegi teine neid lugemas ei olnud, Christian üksi käis seal kontrollimas, hea oli näha seda teksti, fraktuuris trükitud, tal oli rõõm ja hirm korraga. Üldiselt olid ladujad teinud korralikku tööd, muidugi oli mõningaid tähevigu, näiteks oli „koera“ asemelt „noer“ kirjutatud ja nii edasi, aga sellised asjad olid lihtsad parandada. Raamatud said valmis, poognad rulliti kokku ja topiti vaatidesse, need tuli Lüübeki kaudu teele saata.
Christian magas need viimased nädalad halvasti, kurat ei olnud rohkem välja ilmunud, ta püüdis nüüd keskenduda palvele, ta tõesti lootis, et teeb nende tekstidega head, ta uskus, tahtis uskuda, et tema ema ja isa rahvaste keeled võivad taevani tõusta üles ja otsida siin maailma tähtede all Jumalat, palus andestust oma võlgade eest, talle tulid meelde vennad, südames pitsitas.
Augusti keskel lastisid nad tünnid Elbe ääres lodjale, ta jättis Lutheri, Katharina ja Melanchthoniga hüvasti, kunstnik Cranach tegi tema ärasõidust pärast kena maali.
Lodi lükati teivastega liikuma, õhk oli leitsakuline, kuidagi tihke, nagu oleks klaasist tehtud. Christian tajus, kuidas selle elemendi lääge substants vajutas ta maadligi, muserdas teda, ta toetas otsaesise vastu laevapoordi, ootas, et see tunne kaoks, et tema mõistus muutuks jälle selgeks. Ta sai aru, et tal on kahju lahkuda, Wittenberg oli korraks peaaegu kodu olnud, aga nüüd polnud enam kindel, mis edasi saab. Kui ta lõpuks pilgu tõstis, siis oli linn silmist kadunud, jõgi peegelsile ja tume, kallastel kasvasid lopsakad puud, paks mets igas suunas vajutas nende laevale peale nagu müür, otse tema ees seisis laevaköite vahel tagumistel käppadel suur must rott.
„Rattus, rattus,“ krabistas rott.
„Sa lubasid mu vennad ära päästa,“ ütles Christian.
Rott tegi koha peal tiiru ja puges nööride vahele tagasi, pea kohal raksatas äike, lahinal hakkas vihma sadama, Christian tõmbas pea õlgade vahele, laevamehed pugesid varikatuse alla, kogu taevas oli tume, välgunooli langes siia ja sinna, äkki käis kõva jumakas, mast lendas pooleks, võttis korraks tuld, leegitsevad tükid kukkusid jõkke ja kustusid sisinal. Kõrvad huugasid, neil ei jäänud muud üle, kui kaldasse tõmmata, Christianil oli tunne, et see episood nüüd küll lepingus sees ei olnud, aga mida sa ikka teed, vaielda ju kellegiga ei olnud.
Nad sidusid laeva kinni ja ootasid tormi möödumist. Laevamehed rääkisid Christianile, et enne nad edasi sõita ei saa, kui mast on korda tehtud ning selleks läheb kindlasti omajagu aega, nad lõid kaldale laagri püsti, saatsid poisi linna abi järele ja jäid ootama.
Christian ootas koos nendega, kuulas kahtlustavalt iga krabinat, vaatas kahtlustavalt iga lindu, kes üle lendas. Igaüks neist võis olla kurat, põhimõtteliselt, Saatan sai muutuda ka putukateks, ta teadis küll, näiteks tihti pidi Peltsebul tulema kärbeste kujul, või siinkandis pigem sääskedena. Neid oli ümberringi omajagu ja tüütasid nad küll nagu kurat ise. Ta tappis sääski ja mõtles, et tegelikult on ka võimalik, et rott polnud üldse kurat, miks ta arvab, et oli?
Christian mõtles, kas kurat on õigupoolest kõikjal või peab ta alles tulema mingisse kohta, see tähendab, kas kurat peab liikuma ühest kohast teise nagu inimesedki? On tal substantsiaalne ulatus, või on ta osa jõust, kes kõikjal tõstab pead? Ja kui predestinatsiooniõpetus paika peab, siis kas kurat on pigem Jumala teenistuses kuidagi või on tal teatav omatahteline algatusvõime olemas? Lühidalt, mõtles sellistele küsimustele, mille üle teoloogid olid juba sajandeid arutanud ja millele ei olnud häid vastuseid.
Nad ootasid, küpsetasid lõkke peal vorsti, sõid.
Laevamehed võtsid õllevaadi lahti ja hakkasid lugusid rääkima. Sellest, kuidas siin metsades pidi nõidkütt ringi sõitma, kaaslaseks suur öökull, keda hüütakse Tuut-Ursel. Et kui sa kuuled öösel kähedat huikamist, siis pole metsik jaht enam kaugel. Teised teadsid rääkida metsavaimudest, kes Harzi mägedes aasal mängivad puhtast kullast kuulide ja keeglitega, ning see, kes ühe keegli julgeb endale näpata, võib rikkaks meheks saada.
„Kas teil siinkandis selliseid lugusid ka on, kuidas kuradist lahti saada?“ küsis Christian.
Selgus, et oli hulgi, talle jutustati detailselt, vahel tekkis tunne, et mehed ise on lugudes osalised olnud, ta sai palju päris head nõu.
Christian tänas mehi, nad panid järgmisel päeval masti paika ja sõitsid edasi, jõudsid Lauenburgi, kus tuli kaubad ümber laadida Stecknitzkanali paadile, millega sai läbi lüüside sõites otse Lüübekisse välja.
Nad jõudsid kohale kõigi pühakute päeva eelõhtul, laevamehed hoiatasid teda, et Lüübek on veel täiesti evangeelsest usust puutumata linn, siin pidid Lutheri raamatud keelatud olema, raad olla puha paavstimeelne.
Nagu juhatatud, laskis ta vaadid otsejoones Kuldsarve võõrastemajja viia, kõrtsimeest oli ette hoiatatud, ta surus Christianil pidulikult ja vandeseltslaslikult kätt, nad tõstsid tünnid taharuumi, ladusid sinna otsa veel igasugust kraami, et keegi juhuslikult midagi uurima ei hakkaks ja Christian läks sadamasse Riiga või Tallinna suunduvat laeva otsima.
Linnatorni juures nägi ta esimese asjana kolme räbaldunud rüüs munka, tuttavad kujud, ta rõõmustas, lehvitas neile, tervitas, vend Velus oli väga kõhnaks jäänud ja habemesse kasvanud, prior ja sekretär paistsid enam-vähem endised, vastasid talle väsinult, jutustasid, mis nendega juhtunud oli, vend Velus noogutas vaikselt ja alandlikult kaasa, temal oligi keel välja lõigatud, nagu Christian oletas. Prior imestas Christiani üle, kuhu see on oma mungakuue jätnud.
„Mul on nii hea meel teid näha. Aga mina hakkasin väikest viisi kaupmeheks, viin parajasti soolalaadungit Riiga,“ ütles ta.
Prior vaatas talle imestades otsa. „Aga mungavanne?“
Christian hakkas põhjalikult jutustama, kuidas ta Erfurdis nägi, et neid oli kloostri juures kinni võetud, kuidas ta läks abi otsima, kuidas ka teda oli taga aetud ja mungarüü seljast kistud, kuidas ta oli sunnitud end varjama, rääkis pikalt ja laialt Harzi mägedes soolakaevandustesse sattumisest („Mul polnud mingit valikut!“), sellest, kuidas ta oli seal ühe suure isanda teenistusse astunud ning see oli teda aidanud ja nüüd ta lähebki selle ülesandel soolatünne Riiga viima. Ise aga mõtles kogu aeg selle peale, et kurat on juba kaks lepingupunkti täitnud, nüüd jääb üle veel abielluda ja raamatud Riiga toimetada ning tal hakkas päris kõhe.
Nad kõndisid neljakesi sadamas ringi nagu vanadel aegadel, rääkisid reedritega, leppisid tasus kokku (prior oli kloostri varade nimel Lüübeki augustiinlastelt võlgu saanud), laev pidi kahe nädala pärast teele minema, kirjutasid oma nimed reisijate raamatusse ja maksid käsiraha ära.
„Ärge hiljaks jääge, ootama me ei hakka,“ hoiatas reeder.
Kui nad kontorist välja astusid, oli tuul puhuma hakanud, pilved rullusid nagu suured kodaratega rattad, laevamastid kõikusid sinna-tänna ja madrused siblisid kiiresti ringi, et kõiki purjesid korralikult kinni siduda. Niiske tuul pani munkade rüüd nende kõhnade kehade ümber laperdama, Christian mässis kuue tugevamini ümber.
Lainete kohin ja külm tuul sundis neid vaikseks, nad kõmpisid kurvalt linna poole, kaldakividelt lendas neile suuri soolaseid pritsmeid näkku. Vee piiril ajas äkki hiigelsuur must kormoran tiivad laiali ja vaatas oma roheliste silmadega Christianile otsa, tumedus lendas tema kohal nagu lind ja viis minema lühikese päeva. Vihm tuli päeva kannul mere pealt nagu müür.
„Jajah,“ ütles Christian kormoranile.
Tumedad loomad, seda küll, kurat tegutseb, nagu kokku lepitud, mida sa, hing, teed. Ta jättis vendadega hüvasti, pöördus Kuldsarve võõrastemajja tagasi, soojendas end kamina ees ja polnudki tegelikult üldse imestunud, kui kõrtsmik natukese aja pärast tema juurde tuli nõu küsima, kas ta ei oskaks aidata ühes delikaatses asjas. Nimelt on tema juurde jõudnud üks kloostrist põgenenud nunn. Evangeelse usu pooldajad olid ta siia juhatanud ning praegu tahtis ta Lüübeki linnast kiiresti minema saada, kõige parem kui Liivimaale, ta on nimelt sealt pärit. Tüdruk pidi olema veel kuulsast ja väga tuntud aadlisuguvõsast – Mönnikhusenid. Kas Christian ei oska selles vallas kuidagi aidata, Luther ise olla teda väga soovitanud.
Christian muidugi arvas, et võib mõelda, kõrtsmik juhatas ta Agnese juurde, see oli heledate juustega, siira ilmega, nad arutasid, mis neist saab, leppisid kokku, et Christian aitab põgenemisele kaasa, muid võimalusi vist ei ole.
Ta rääkis Agnesega, katsus uurida, kuidas oli neiu tulnud üldse niisuguse mõtte peale siia võõrastemajja tulla ja nii edasi, põhimõtteliselt katsus aru saada, kuidas kurat tegutseb, hoidku Jumal, muidugi ei öelnud ta otse midagi, aga ikkagi teda huvitas, kas kurat paneb inimestele endale mingid mõtted pähe, või äkki ei pane kohe inimesele endale, vaid leiab kellegi, kes talle nõu annab näiteks Lüübekis ühte teatavasse võõrastemajja minna. Et kuidas see asi üldse käib? Polnud sugugi selge.
„Jumal juhtis mind siia,“ ütles Agnes.
Christian vaatas ringi ja katsus aru saada, kas näiteks võivad ka tema enda mõtted kuidagi olla kuradist mõjutatud, sest mõjutada saab ju inimesi lihtsasti, nähtamatult, näiteks mõne sõnaga, mõne vihjega, sõnal on suur jõud, seda ta teadis. Kurat oli Paradiisiaias Evale ainult ühe sõna öelnud, ainult kahtluse pähe pannud ja sellest piisas, et kogu inimsugu hukutada.
Aga kuidas sa elad sellises maailmas, kus sa võid kõike kahtlustada kuradi tööna? Kus on siin Jumal?
„Ära karda.“
Christian lubas kindlasti Agnese kaasa võtta, Agnes kinnitas oma tänulikkust, polnud mingit kahtlust, mis suunas siin asjad lähevad, ta oli ka ise väga neiust sisse võetud, aga pagan võtaks, kui ta aru sai, kas seda tegi tema või kurat temas.
„Head ööd,“ ütles ta Agnesele ja läks oma kambrisse.
Voodis luges ta jälle oma palved, kordas grammatikatabeleid, võttis paberi, kirjutas kirja ja hiilis sellega vaikselt võõrastemajast välja. Vihma sadas, tänavad lirtsusid, tuul ulus, ta läks, ta kahtles, kui ta tagasi tuli, oli ta läbimärg.
Christian kuivatas end hädapärast särgiga, istus laua taha ja vaatas tükk aega aknast välja. Vihm liikus nagu kardinad, edasi-tagasi, pimedas linnas olid vaid paar valgustäppi näha, tal oli külm. Ta ohkas, luges palve (Kõikväeline ja halastaja Jumal, kes sa oled inimestele andnud lunastuse kosutuse ja igavese elu anni, vaata halastavalt oma sulase peale) ja läks nüüd tõepoolest magama.
Tal ei tulnud aga und, ta mõtles kuradi peale, ta mõtles Agnese peale, ta mõtles tekstide peale vaatides. Maja kääksus, vesi solises mööda sindleid, ta lebas lahtiste silmadega voodil.
Ühel hetkel hakkas kaugusest kostma mürinat nagu jäämineku aegu, see tuli lähemale, ja äkki vappus kogu maja prõmmimise peale, väljas ei olnud veel valgekski läinud. Ta kargas püsti, ta oli vist siiski korraks magama jäänud, linnavahid tungisid rabinal uksest sisse, läksid joonelt kõrtsmiku juurde ja nõudsid teada, kas ta hoiab siin kusagil keelatud raamatuid.
„Loomulikult mitte,“ vaidles kõrtsmik unesegaselt vastu.
Linnavahid ainult mühatasid, läksid otseteed laoruumi, tuustisid seal natuke aega, lõid tünnidel kaaned pealt ja avastasid rullikeeratud poognad. Kõrtsmik kinnitas, et temal ei ole aimugi, mis nende tünnide sisu oli ja trepist alla tulnud Christian kinnitas sedasama, väites, et ta on soolakaupmees ja nii edasi, tal on usaldusväärseid tunnistajaid, auväärsed mungad, kes võivad seda kõike kinnitada.
Lüübeki rae sekretär magister Paulus vam Velde tuli ise kohale, ta oli teoloogias kõrgelt haritud, vihmast tilkuv barett peas, uuris tünnide sisu, laskis kirja panna selle, millest ta aru sai, pööras eesti-, läti- ja liivikeelseid raamatuid nii- ja teistpidi käes.
„Mis keeles need on?“
Kõik kehitasid õlgu, kaasa arvatud Christian, aga Paulus vam Velde ei jätnud jonni ja uuris, kuhu need vaadid teel on.
„Liivimaale, sinna pidin ma soola viima,“ tunnistas Christian lõpuks. „Kui ma nüüd tähelepanelikult vaatan, siis võivad need olla küll sealsetes keeltes, need on talupojakeeled eesti, läti ja liivi, aga ega ma neid õigupoolest ju ei oska. Mulle tundub, et tegemist on tavaliste missatekstidega.“
„Või mine tea kah,“ lisas ta juurde. „Kes neist täpsemalt aru saab.“
Paulus vam Velde lasi kõik kirja panna, pitseeris vaadid kinni ja kuulutas, et keegi ei tohi neid puutuda ja raad otsustab veel, mida nendega peale hakata.
Kui nad lahkunud olid, siis langes kõrtsmik väga näost ära.
„Me peame midagi välja mõtlema, kuidas need tekstid päästa! Kui need siin kinni peetakse, siis ei jõua uue evangeelse usu valgus Liivimaale mitte kunagi kohale!“
Christian päris nii pessimistlik ei olnud ja oletas, et küllap ikka võiks jõuda, et tema on kindel, et see kuulutus jõuab kõikjale, isegi koerakoonlaste ja pügmeedeni, nagu Luther oli öelnud ja vahest ei peaks nendest vaatidest liiga suurt numbrit tegema.
Kõrtsmik aga ei jätnud jonni, hädaldas sellise suure varanduse kaotsimineku pärast (Jumala sõna on kullast kallim!), organiseeris talle lõpuks kaks poissi appi ja ütles, et nüüd peavad nad põgenema Travemündesse ja seal tünnid esimesele laevale laadima.
„Ükskõik kuhu, kasvõi Rootsi, peaasi, et siit minema!“
Christian üritas mõtet maha laita, aga liiga ägedalt ta ka seda teha ei julgenud ning lõpuks otsustas, et mõistlikum oli rahulikult kaasa minna ning vaadata, kuidas asi kujuneb.
Järgmiseks päevaks leppisidki nad kokku, et alustavad varahommikul teekonda ja kõrtsmik korraldab nii, et nad saavad linnaväravast välja, sest seal pidid mõned uue usu pooldajad öövahis olema.
„Usaldusväärsed mehed,“ kinnitas kõrtsmik. „Meil läheb kõik veel korda.“
Õhtul luges Christian palved, trummeldas närviliselt sõrmedega lauale, grammatikatabelid pidid ootama, asjad tundusid räbalad. Lõpuks kirjutas ta lühikese teate, luges seda mitu korda üle, kuulas, kuidas maja magas, Agnese õrna hingamist oli läbi seina kuulda, ta seisis tükk aega pimedas toas, ta oli reetur, ta teadis küll, kõik see oli tema enda süü lõpuks. Ta mõtles Agnese peale, mõtles Liivimaale, raputas siis pead ja hiilis uksest välja öösse. Tänavate vahel püüdis ta nii sättida, et ei satuks mingi kassi või koera või mõne muu elukaga kokku, sest mine sa neid tea, inimesi ta ei kartnud, jättis kirja raekoja ukse vahele ja tuli sama vaikselt tuppa tagasi.
Nagu kõrtsmikuga enne sai kokku lepitud, heitis ta täies vormis magama, viiendal tunnil, kui ta kunagi igiammu oleks kodukloostris laudes’e palvet lugenud, tuli kõrtsmik teda äratama, nad laadisid vaadid vankrisse ja asus koos poistega teele.
Vihm oli öö jooksul järele jäänud, ilm oli karge, idast lõi taevas hahetama, taevas oli luitunult sinine, puud kolletasid, vanker kolises mööda munakiviteed. Nad sõitsid vaikides, poistel oli hirm, aga nad püüdsid vaprad olla, Christian vaatas aeg-ajalt üle õla tagasi. Lõpuks hakkasidki selja taga ratsanikud paistma, ta hüppas pukki ja andis hobustele piitsa, aga muidugi jõudsid ratsanikud kiiresti neile järele, läks väikeseks kähmluseks, vahid andsid ka talle ühe põraka piki pead, keerasid vankri ringi ja sõidutasid nad tagasi Lüübekisse.
Poisid pääsesid kergemalt, aga Christian kui kõige organisaator pisteti ahelaisse ja raekartsa. Ta pidi seal tükk aega ootama, vaatas iga hiirt ja rotti kahtlustavalt, ämblikud sebisid ta ümber, aga need püsisid siiski väga hästi oma loomalikkuse piires, tegelikult ei juhtunud suurt midagi ja söök oli üllatavalt korralik. Lõpuks tuli kõrtsmik ja lunastas ta välja, ütles, et asi polnud niisama lihtne, aga näe, lõpuks läks ikkagi õnneks, kuid väga halval ajal, sest raad oli otsustanud tema raamatud avalikult linnaväljakul põletada.
„Kurb lugu,“ ütles Christian.
Nad kogunesid koos ülejäänud linnarahvaga poolsõõris raamatute ümber, rae esindaja pidas lühikese kõne, luges ette kohtuotsuse, miks need rahutusi ja lahkhelisid õhutavad raamatud tuleb tingimata hävitada.
„Rahu nimel!“
Vahid olid närvilised, mõõgapidemed ja odad peos, tegelikult oli selline avalik raamatute põletamine ohtlik asi, selge see, et ka Lüübekis oli evangeelse usu pooldajaid küllaga, raad teadis seda hästi, aga kuidagi oli vaja end kehtestada. Timukas rebis lehti ja loopis neid tulle, Christian vaatas, kuidas tema töö, või õigemini muidugi suuresti kuradi töö, põles, tuleleegid keerutasid mõned hõõguvad lehed kõrgele rahvasumma pea kohale, need langesid alla nagu lehed puudelt, langesid nagu tuhkjas lumi.
„Sa arvad, et sa oled kaval,“ ütles äkki kellegi hääl.
Christian vaatas kõrvale, seal seisis tumedate juustega mees, must side üle silma ja uhke kukesulega kübar peas. Ta rõivad olid kõik peenest mustast sametist, isegi kindad olid samast materjalist, huuled peened ja punased, nägu kahvatu ja õilis, aga hambad olid puseriti ja pruunikad.
Christian kehitas õlgu. „Mul on mõistus peas.“
„Sa oled valetaja ja lobamokk, paljas luuletaja ja argpüks. Isegi siis, kui meie leping ei kehti, siis lõpuks minu juurde jõuad sa ikkagi. Sinu rahvas ja sinu sõna on tühi, sinu üle naeravad kõik, kui nad teada saavad, milline sa oled,“ ütles kurat vaikse häälega. Ta ei tundunudki eriti pahane.
„Võibolla. Aga mul on Jumala sõna,“ ütles Christian. „See ei põle ja rohkem pole mulle vaja. Ja õigeks ei mõisteta mind mitte tegude, vaid armu kaudu.“
Kurat muigas. „Ära tule siin oma Lutheriga vehklema. Sa ei usu ise ka, mida sa räägid.“
„Eks me näe,“ ütles Christian.
Nad seisid vaikides ja vaatasid, kuidas timukas lõhub metoodiliselt raamatuid, loobib lehti lõkkesse, need kärgarduvad mustaks tuhaks, ebemeteks, tuul puhub neid laiali mööda väljakut, isegi majade kohale, neile näkku, Christianil hakkasid silmad vett jooksma.
„Sa oled minu oma,“ ütles pimedus.
„Eks me näe,“ ütles Christian.