Otsing

„Kuuekaupa rivvi! Liikuma hakata ja seisma jääda tohib ainult käskluse peale. Liikuda tuleb marsisammul, hoides külgsuunas ühe sammu ja pikisuunas kaks sammu vahemaad kaaslastega. Samm vasakule või paremale loetakse põgenemiskatseks ja tulistatakse hoitamata! Liigutage, rahvavaenlased! Kes kolmekümne sekundi pärast rivis ei ole – loetakse vastuhakuks, millele järgneb kartser.” Väravaava täitnud okastraadipusa tõmbus kahele poole kõrvale. „Kinnipeetavad! Sammu marss!” Hallides paksudes puhvaikades rivi hakkas liikuma, relvastatud valve kummalgi poolel. Relvatorud olid siiski suunatud maapinnale

Alates 2011. aastast eesti ulmes moodi läinud katastroofi- ja (post)apokalüptilisi jutustusi muudkui kirjutatakse. Sel aastal on juba ilmunud kaks romaani, millest allpool juttu tuleb, ja eks Meelis Friedenthali õunapuu-jutt ("Looming" 3/2024, kogumik "Kübeke elutervet vihkamist" (2024)) hargne ju samades rüüstatud aedades. 2013. aasta oktoobris (https://algernon.ee/node/931) nentis allakirjutanu, et katastroofiromaanide laine on märk ulmežanri küpsemisest. Nüüd, 11 aastat hiljem, võib öelda, et sel teemal kirjutamine ning avaldamine on muutunud rutiiniks, mis on kahtlemata üks selliste

Kui kellelegi midagi antakse, leidub ikka küsijaid, keda huvitab, miks anti, mille eest anti, miks ometi anti ja halvemal juhul - nagu ka hiljutise järjekordse pisarateni solvunud autori ja tema sotsiaalmeedias aktiivse sõbranna avalduste näitel - miks mulle ei antud. Muidugi on see kõik normaalne ja vabas demokraatlikus õigusriigis oleks imelik hoopis arutelu puudumine. Algupärase proosa toetamise üle arutlejad jagunevad väga laias laastus kahte leeri. Esimeses on need, kelle meelest antakse vähe, antakse vähestele (vististi oli Karl Martin Sinijärv see, kes küsis, et miks ometi ei peeta ülal

"Algernoni" eelmises numbris ilmus Meelis Friedenthali romaani "Punkti ümber" avapeatükk. Vahepeal on see autorile toonud Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia, ridamisi kiitvaid arvustusi ja tunnustust. Soovin südamest õnne! Žanrildasa võib teost pidada maagiliseks realismiks. See ütleb vähe, sest eesti maagiline realism on enam-vähem ingliskeelse splistream 'i sünonüüm ning sellesse liigitatavad teosed ei moodusta mingit selgelt äratuntavat kunstivoolu, vaid esindavad kõikmõeldavaid võimalusi realistlikku kujutusviisi fantaasiaga segamiseks, samas žanriulmeni jõudmata. Vahete vahel

Kellal baariseina peal on neli seierit ja ükski neist ei liigu. Vastasseina suitsuses peeglis peegelduvad mesikuldsed pudelid, madalal rippuv lühter, punased nelgid laudadel. Seal ei peegeldu: pikajuukseline baarmen, nunn valges rüüs, kes baaripukil suitsetab, ja mina. Ma vajun toolile ja pingutan, et ennast kokku võtta. Vaatan oma jalgu: need on kohal. Viimane asi, mida mäletan, on hetk, mil miinid kaevikut tabavad. Yiorgose nägu purunemas tuhandeks valguse- ja verekilluks, valu mu reites, mu eemale paisatud saapaid, liha täis. Mu enese liha. Vaatan oma saapaid ja nad on seal, kus peavadki

"Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu." Koostanud Indrek Hargla, Jana Raidma ja Joel Jans. Lummur, 2024. 324 lk. Temaatilised kogumikud on huvitavad, pakkudes erinevate kirjanike nägemust samale ainesele isepalgeliste nurkade alt. Raamatus on juba mahu mõttes väga erinevaid lähenemisi, paarilehelisest laastust kuni lühiromaanini, mis ongi äge, kuna igal linnul ongi oma laul ja (ulme)kirjanikul käekiri. Stilistiliselt on siin küll argist-olmelist, küll viiakse meid iidsesse Jaapanisse või sõidutatakse kosmoses, küber pungib ning siivsat erootikat ja fantasy 't on ka. Lugesin rohkem meeleolu

Esimesed ulmefilmide tutvustused said „Algernoni“ üles ligi aasta tagasi. Nüüd sellest, mida aasta pikkune põlvini ulmefilmides kahlamine mulle – ja ehk ka mõnele ulmesõbrale – andis (või oleks võinud anda). 1. Kuna alustasin 2023. aasta aprillis, siis püüdsin üles panna ka neid aasta 2022 filme, mis tasuta vaatamiseks alles pärast Kinoloogi alustamist ilmusid. Seda joont hoidsin lõpuni, nii et see piiritleb „Algernoni“ filmirubriigi aastatega 2022-2024. 2. Ulmefilme ilmus selles ajavahemikus palju, mis on muidugi positiivne, aga suure hulga sees oli ka rohkem rämpsu. Minu, kes ma ei ole