Otsing

Kordame, LEO on lühend ingliskeelsest terminist ’low Earth orbit’ ehk madal Maa orbiit. Ükskõik kui kaugele minna, tuleb kõigepealt Maalt välja saada – LEO-le. Kordame üle ka selle, et kilogrammi LEO-le vedamise hind on ca 50 aastaga siiski tulnud sealt ca 200 000 juurest alla sinna ca 2000 USD kanti ja, hm, unistustes räägivad kõik hinnast 100$/kg. Olen edaspidi kasutanud kah seda mõõdikut ja arvestades, et lisaks kütuse- ja teiste materjalide hinnale peab selle sisse mahtuma ka kosmoselennuki soetus- ja hoolduskulud – mis on intuitiivselt „tavalistest“ lennukitest kordades kallimad –, ei saa

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.29: Teine katse Asake avastas ühel hetkel, et on magama jäänud. Süstikusse ronivad Maia ja Raul käitusid nii, nagu inimesed alati on käitunud, kõndides nii-öelda tavalist lärmi tehes ruumi, kus keegi magab – Asake ajas üles sammude kõma, summutamata häälel peetud vestlus ja sellele stakatos järgnev tungiv tsss-itamine. Selle viimase jaoks oli muidugi hilja. „Kas portaal sulgus?” küsis Asake. Siis ei pidanud ta vastu ja hõõrus rusikatega silmi. „Vabandust, oleksime pidanud vaatama, kuidas siin sinuga on,” krimpsutas Maia nägu. „Sulgus jah. Sudeki ja Rosa

I Väljas aga, poe ja maja vahel, lebas keeglisaali akende valgus suurte helendavate nelinurkadena hämaral lumel. Jürgen jälgis, kuidas raske kuul mööda rada kihutas ja enne sihtmärgini jõudmist akna serva taha kadus; kehitas siis õlgu ja sammus poe suunas. Tema ajal oli siin suur vundamendiauk, kuhu kuulu järgi pidi tulema tornmaja. Talvel käisid kõik ümbruse lapsed poe ees kelgutamas. Kunagi väga ammu oli ta samas majas elanud. Ta sirutas mõnuga kasti tassimisest veidi kangeks jäänud käsivarsi ja ta vaimusilma ette kerkis kõhn, vaikse hääle ja terava pilguga mees kuuendalt korruselt, kes

Katkend Aleksander Grini romaani "Kuldkett" (1925; Tallinn: Eesti Raamat, 1973) XIII - XIV peatükist (lk. 91-93). Tõlkinud Maret Käbin, taasavaldatud tõlkija pärija loal. Illustratsioon loodud tehisaru canva.com abil. "Hakkame nüüd minema," ütles Hannover, "lähme kuulame, mida arvab sellest Xaverius." "Teie majas on roomlane?" imestas Halway. "Ja samuti elus?" "Kui ta rikki pole läinud; viimane kord hakkas ta jama ajama." "Ma ei saa aru," kehitas Dighe õlga, "aga see on kindlasti midagi põnevat." Läksime kõik galeriist välja ning edasi läbi mitme toa, kus oli hea nagu ilusate asjade pargis

Palju on kirjutatud teadusulme, eriti tõsiteadusliku ulme hariduslikust väärtusest: nii näiteks sellest, kuidas faktid narratiivi osana paremini meelde jäävad kui ka sellest, kuidas teadust või loogilisel mõtlemisel põhinevat arutelu ilukirjanduse abil populariseerida. Allakirjutanu ei tea, kui oluliseks Meelis Friedenthal ise neid eesmärke peab, kuid lugejana võib ta rahuldustundega nentida, et alates "Mesilastest" (2012) saavad Friedenthali loomingus kokku ühelt poolt jutuvestja anne ja teiselt poolt erialaspetsialisti eruditsioon. Nii kesk- kui varauusaeg on meile kauged muidugi ka nii

Ühel külmal veebruaripäeval sai Juhani aeg otsa. Juhan oli kordumatu isiksus. Hariduselt matemaatik, ameti poolest nii programmeerija, tehnikaajakirjanik kui tõlkija, avaldas ta 1970-ndate lõpust sporaadiliselt ilukirjandust, kuulus mitme romaanivõistluse žüriisse ning oli 15 aastat (2002–2017) „Algernoni“ toimetuse liige. Lisaks kirjutas ta hulga ajakirjanduses avaldatud arvustusi, järelsõnu tõlgetele või kogumikele ning sajad arvustused „Ulmekirjanduse BAAS-is Musta Kassi nime all. Juhan oli isiklike eelistuste poolest modernist, 1990-ndatest saadik peamiselt ulmet lugenud ja William Gibsoni

LEO on lühend ingliskeelsest terminist ’low Earth orbit’ ehk madal Maa orbiit. Ükskõik kui kaugele minna, tuleb astuda esimene samm. Kui me räägime kosmose hõlvamisest, tuleb kõigepealt Maalt välja saada – LEO-le. Eelmine kord kirjutasin kosmosesõja praktilistest aspektidest – sellest, mida reaalselt kujutavad endast eri riikide nn kosmoseväed, ja (pigem puudutasin) kuidas kosmos sellist „igapäevast“ sõjapidamist mõjutab. Eks ole, me elame maailmas, kus ühelt poolt mainitud USSF (USA kosmosejõud) maadlesid esimesed kaks aastat probleemidega, kuidas liita erinevatest organisatsioonidest kokku

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.24: Kohalikud lahendused Asake ärkas ega saanud kohe aru, kus ta on. Oli soe ja pehme. Ja pime. Asake võpatas ja püüdis end istukile ajada. „Tasa-tasa, kõik on hästi.” ütles kellegi hääl. Lähedal. Liiga lähedal. Siis tuli talle kõik meelde. Teatud äraspidisel viisil aitas see paanika vastu – et jah, Raul ongi sealsamas kõrval. Samal veidral viisil andis see tegelikult hea julgeolekutunde – ta ei ole üksi, see seni kõigega hakkama saanud võõrplaneetlane on siinsamas. Väga lähedal... Liiga...? Tüdruk kobas meelekohti, siis meenus talle, et seda tehnikat sai

Stephen King, "Insomnia". Hodder & Stoughton, 2011. 902 lk Kui panna kirjaniku romaanid originalkeeles sõnade järgi ritta, siis on "Insomnia" austusväärsel kolmeteistkümnendal kohal - mis näitab juba, kui palju tal neid jurakaid pagasis on. Võrdluseks, "Dreamcatcher" ja "Duma Key" on ikka klotsid näpus, "Bag Of Bones" on mul suur kõvakaaneline versioon ning selle 500+ lehekülge on ka ikka "palju". Seal kahekümnendal kohal "Christine" kandis on ikka veel tunne, et hoiad toekat teost käes, alles veel kõvasti allpool "The Shiningu" (26. kohal) kandis hakkavad normaalmõõdud paistma. Kes soovib

Esmakordselt ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (koost. Triin Ploom-Niitra ja Marja Unt, Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2025). Taasavaldatakse autori ja kirjastaja loal. Nad jõudsid Erfurti neljapäeval lõuna paiku, rahvas valmistus vastlapidustusteks, linnas oli tunda rahutust ja elevust. Christian teadis seda tunnet väga hästi, seda oli praegu kõikjal, nad olid tulnud läbi Lõuna-Saksamaa, maa oli rahutust täis ja samasugune rahutus käis kaasas tema endaga. Mingi tahtmine sinna-tänna tormata, kuhugi minna, näperdada rüü serva, panna käed rinnale risti ja siis kohe varrukatesse, kohendada