Otsing

16:45, 26.10.2015, Washington David Bradford pidas end väga kannatlikuks inimeseks. Igaüks tema töökohal pidi kannatlik olema. Iga sõjaväejuht, kes leiab vabandusi mõtlematule kiirustamisele, sillutab alluvate laipadega teed errusaatmisele. Kus lollid tormavad sisse, oli Bradford õppinud ootama. Aga tema kannatlikkus lähenes oma piirile, kui ta leidis end oma isiklikust põrgust. Mõnikord Bradford kirus neid asjaolusid, mis talle tema ettenägemisvõime andsid... Kuni ta hakkas enese Annet oma lõbuks kuritarvitama. -- „See on väga hea küsimus, senaator Goleman. Palun võimaldage mul vastata,“

„BEAGLE, TÕMBA PAREMALE!“ -- 7:50, 30.11.2015, Luna eluruumid, Canterlot Videvikusära niheles ühe koha peal ja vaatas avarat tuba enese ümber, mida Luna viimasel ajal harva külastas. Igal pool vedelesid näiliselt juhuslikes kohtades raamatud ja pärgamendirullid ja Videvikusära püüdis nende asendit mitte muuta, kuniks kuudiarh saabub. Kuigi mina sellest segadusest aru ei saa, ei tähenda see veel seda, et see Luna jaoks loogiline süsteem ei oleks, mõtles Videvikusära, meenutades enese harjumusi, ja talle tuli meelde, kuidas ta üritas Ilumärgirüütlitele raamatukogu korrastamist õpetada. Ma pole

23:25, 30.11.2015, asukoht teadmata Tuba oli pime ja peaaegu mööblita, välja arvatud tavaline laud ja tool. Ruumi võinuks pidada ammuunustatud kontoriks või panipaigaks, aga siin polnud tolmu ja korralikus riides mees astus tuppa. Ta kohendas lipsu ja võttis istet, nagu talle pika aja vältel sisse oli harjunud. Ta rüht oli tikksirge, ta vajutas näiliselt suvalisele kohale laual ja hakkas enda ees tippima, nagu olnuks seal Klaviatuur. Sein laua vastas vilgatas, kui hämaruses varjul olev monitor käima läks. Süsteem käivitus ja tekst hakkas monitoril jooksma. >>Süsteemi käivitamine >

„Surnute elu jätkub elavate mälestustes.“ Marcus Tullius Cicero -- 11:20, 03.12.2015, Kristallmäestik Mäed, mis moodustasid Kristallimpeeriumi põhja- ja läänepiiri, pidid kannatama palju rohkem metsikut ilma kui Canterlot ja selle ümbrus. Mitte ainuski keskpäeva päikesekiir ei läbistanud madalate hallide pilvede blokaadi. Maa oli kaetud lumevaibaga ja iga minutiga sadas seda juurde. Ei külm ega lumi takistanud liitlasi tegemast seda, mis oli vaja teha. Taevas patrullis pegasustepaar, leidmaks märke nii pääsenutest kui vaenlastest, mis eelmiste kammimiste käigus kahe silma vahele olid jäänud

Ta oli kosmoses eksinud, kuid nii tema ise kui ka teised otsisid enda õiget kohta. -- 09:30, 05.12.2015, löögirühmade valmisolekuruum, Canterlot Tulnukate tegevuse raugemine pärast printsess Cadance'i langemist oli andnud kõigile aega hinge tõmmata. Turvised olid parandatud või välja vahetatud. Maalt oli saabunud värsket rahvast ja laskemoona. Kõik kolm mehhat olid lahti võetud ja parandatud, et valmistuda suureks katsumuseks, mis Murphy seaduste järgi pidanuks kohe-kohe algama. Täpselt nii läkski. Viienda kuupäeva hommikul tulid kaks väljakutset enne ja kolmas peaaegu tund aega pärast

„Ükski plaan ei ela üle kohtumist vaenlasega.“- Helmut von Moltke Vanem -- 12:30, 07.12.2015, koosolekuruum, Canterlot Nagu kohtumisel kahe päeva eest, oli Säraturvis ka täna Equestria vabade rahvaste kõige vägevamate ja mõjuvõimsaimate kaitsjatega koos. Printsess Luna oli kohal, kuid püsis tagaplaanil ja lasi Säraval rääkida sõjalistel teemadel. Ovan oli kaugemal ja rääkis vaikselt ühe keepi riietunud rajaleidjaga. Kohal olid ka Alvar ja ta mürmidoon ning üks greifikomandör, kelle nimi oli Gaar ja kellega Säraturvis ei olnud seni rääkima juhtunud. Asterion oli enda enesekindla poosi minetanud

Me kaitseme oma saari, maksku see mis maksab. Me võitleme randadel, võitleme maabumispaikades, võitleme väljadel ja tänavatel, võitleme mägedel, aga ei anna iialgi alla. (Winston Churchill) -- 06:00, 08.12.2015, Appelwoodi (Õunametsa?) lähistel Ilmselt oli see Roosa Piruka elu kõige pikem vaikimine, kui ta kõik need tunnid vagusi oli, kuni kaarik teda Applewoodi poole viis. Ei kaarikut vedavad pegasused ega maaponi, kes ta kõrval istus, ei paistnud olevat vestlusest huvitatud, aga peomäral ei olnud selle vastu midagi. Tõtt-öelda ta ei tahtnudki praegu eriti rääkida. Viimane asi, mida ta enne

„Kodanikud ameeriklased... Ei, see ei ole enam õige sõnavalik. Kõik vabad rahvad siin Maal ja kaugemal, alandlikult seisan mina siin teie ees. Ma otsisin oma juurdluses kõigile asjadele kõige ebameeldivamaid seletusi, sest sellel ajal olid olud sellised. Ma nägin mitteinimeste ja halbade kavatsuste vahel alati seoseid. Ma uurisin sõjalisi operatsioone, mis ületasid riigipiire, ja eeldasin, et need on pahatahtlikud. Ma otsisin kurjust ja arvasin, et leidsin selle. Kuid nüüd seisan ma teie ees, et öelda sõnad, milliseid kuuleb sellistelt ametikohtadelt väga harva: ma eksisin. Ma rääkisin

„Mida me oleme teinud, olles silmitsi selle ohuga, mis puudutab kogu inimkonda? Kas oleme ühinenud, et ühisele ohule vastu seista? Kas oleme jätnud oma erimeelsused, olles silmitsi ühise vaenlasega? Kas on maailma riigijuhid oma kodanike kaitseks seljad kokku löönud? Kas oleme meie kui tsivilisatsioon teatanud sissetungijatele, et rünnak ühe vastu meist tähendab rünnakut meie kõigi vastu? Pean teile tülgastusega teatama: Ei, me ei ole seda teinud! Me oleme käitunud nii nagu alati. Me kahtlustasime naabreid, me süüdistasime üksteist ja isegi omavahel võidelnud samal ajal, kui tulnukatest

„Perekond tähendab seda, et kedagi ei hüljata ega unustata.“ (David Ogden Stiers) 9:45, 12.12.2015, Canterlot, kuninglikud ruumid „Ebakõla, ma nõuan vastust!“ nõudis Luna ja temalt nõudis tohutut pingutust mitte teha rohkemat kui häält tõsta, sest kõigile pingutustele vaatamata teda eirati. Kaosevaimu kogu tähelepanu oli koondunud lauale tema ees ja lahingule, mis laua peal kulges. Kaheksa inimnukku (action-figuuri, parandas end Luna, kuna Ebakõla ärritas see väga, kui vahet ei tehtud) tormasid mängulauda poole, kus oli üks väike kuju, mis meenutas üht varssa Ponyvillest. Korrapärane