Otsing

"Soome ulme 3". Koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus, 2025. 260 lk Alustuseks tsiteerin iseenda "Soome ulme 2" lugemiskogemusest: "järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus." Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid, aastas korra suviti ikka. Teise ja kolmanda raamatu vahel laiub üksteist aastat ning kui eelmises raamatus oli kirjanikke seitse ja tegu jutukoguga, siis seekord on autoreid kaks, lugusid viis ning pajatused on pikemad, liikudes lühiromaani mängumail. Raamatut avav Maarit Leijon on eesti

Kalev Kerge, "Kaose väli". Eesti Raamat, 2025. 256 lk. Üldiselt ma teen viimasel ajal enne raamatu lugemist mõnevõrra uurimustööd, et saada aru, kuidas teos mekkida võiks. Kuna antud juhul ei olnud väga palju infot ei autori ega ta varasemate teoste kohta, siis natuke mõtisklesin ja kõhklesin küll - kuna aga raamat tuli mu juurde põhimõtteliselt ise, mu jaoks minimaalse pingutusega, siis mõtlesin, et miks ka mitte see kotisolev põrsas oma hambaga järgi proovida. Etteruttavalt võin ütelda, et mekkis üldiselt päris hästi - ning maitseelamuses oli mitmeid toone, seega mu lugulaulu lõpust hinde

Kolmkümmend aastat pärast Murtud kroonide sõda ja valge-kuldse kuninga langemist oli Sun-Lil uus vastane, kellega silmitsi seista. „Nii et mida sa teha tahaksid?“ küsis ta oma lapselapselt Anthalt. Antha oli terve päeva emaga (tema tütrega) hobuse seljas ratsutanud ja tema väikestele ümaratele põskedele olid kleepunud higised juuksesalgud. Vastamise asemel kortsutas ta kulmu ja sööstis vanaisast mööda majja. Sun-Li ohkas ja pöördus, et järgneda, soovides endale natukest teise kiirusest. Tema võitles nüüd teisegi vaenlasega, nähtamatu ja peaaegu võitmatuga: vanusega. Sees kortsutas laps kulmu

"Algernoni" 2020. aasta septembrinumbris ilmus jutt "Vürtsi ellu", milles tulnukad tegid kogu inimkonnale kättesaadavaks lihtsa retsepti, mille abil võis igaüks omandada plastmassi söömise võime: https://algernon.ee/node/1183 . Nüüd on avastatud süvamerebakterid, kes on evolutsioneerunud polüetüleentereftalaadi (PET) lagundajateks: https://scitechdaily.com/scientists-discover-ocean-bacteria-that-feast-… . Kingitus Kosmosest on varasema maagiliste kingituste rahvaluulemotiivi edasiarendus. Alati on inimestele meeldinud spekuleerida selle üle, et mis saama hakkab, kui keegi meie hulgas

„Tule nüüd!“ Benni mürisev hääl mu kiivris kõlab otse mu kõrvalt, kuigi olen kakskümmend meetrit maas. Ma pole kunagi jooksmises hea olnud. Nüüd, nõrgas gravitatsioonis olen veelgi halvem. „Venivorst!“ Tavaliselt ütleksin talle, et ta oleks vait, ja hoiaksin oma tempot. Me näeme igal õhtul, kuidas Dzilti päikeseloojang planeedi hõbedase horisondi taustal mahedalt siniseks lööb. Aga teades, mida tean, tõstan kiirust. Suur mees irvitab oma visiiriga kiivri taga, kui ma oma nahale liibuva pinnaülikonna sees hingeldades ja higist läbimärjana künkajalmile jõuan. Mu rind kerkib. „Sina võitsid,“

Kuumad allikad. Koostanud Tormi Ariva. Gururaamat 2025. 456 lk Mu emapoolne vanaema sündis 1931. aasta kadripäeval, emapoolne vanaisa Georg (tuttavatele Jüri) 1922. aasta 7. veebruaril. Mõlemad olid oma eluajal kõvad lugejad. Vanaema luges palju, väga palju, ning vanaisa oli selline inimene, kes lähenes süstemaatiliselt ja analüütiliselt raamatumaailmale. Mis tähendab, et need lood, mis Tormi Ariva vedamisel on kuumade kaante vahele pandud, on just sellised, mida mu vanavanemad võisid oma noorpõlves lugeda erinevatest ajalehesabadest ja ajakirjadest. Kahjuks ma küll ei saanud siinpoolsuses

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.1 Utoru, natuke varem Kerge soe vihm ei suutnud õieti võistelda läbimatutest džunglipuhmastest kerkiva kuuma auruga. Ega see püüdnudki, kõik – mets, murulapid, õhk, majad, autod, lennumasinad, inimesed, maa, taevas, hunditaolised koduloomad ja puuvõradesse peidetud laternad – oli niikuinii läbimärg, niiskusest üleküllastunud ja tilkuv. Sudek maandas oma hiidkiili kahe teise parkimisplatsil seisva lennumasina kõrvale, lükkas ukse lahti ja silmitses pahaselt taevast, niipalju kui seda oli näha neljas suunas metsakatusesse lõikuvate teede-sihtide kohal. Ühes

Triinu Meres. Teistmoodi tavaline. Fantaasia 2025. 310 lk. Alustuseks – mingil põhjusel pole kogumikus ära toodud juttude esmatrükkide aastaid. Olgu need siis siin ära toodud: „Südamelugu“ – 2020, "Vikerkaar" 7/8, "Eesti novell" 2021; „Kes sa oled?“ – 2022, „Vikerkaar“ 1/2; „Nahk“ – 2013, „Reaktor“ 17; „Päriselt minu“ – 2025, esmatrükk; „Reeturid“ – 2025, esmatrükk; „Teistsugune südamelugu“ – 2025, esmatrükk; „Tähtsad asjad“ – 2022, „Reaktor“ 131; „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost“ – 2017, „Täeaeg“ 17; „Mismoodi on olla keisrinna“ – 2025, esmatrükk;

Kõigepealt olgu öeldud, et tegemist on katkendiga romaanist, mitte iseseisva jutuga. Lihtsalt paar “Kui tuugenid vaikisid” tegelast käisid mulle kurtmas – muidugi just siis, kui ma lootsin magama jääda ­– et neist on liiga vähe juttu, neid on valesti mõistetud jne. Ja kui ma nende soovidele järele andsin, võtsid nad kaasa ka oma sõbrad ja sugulased... Umbes nii mul kirjutamine küll käibki. Ma ei suru tegelastele peale mingeid tegevusi, et nii mingeid maailmavaatelisi küsimusi lahendada. Nad tulevad, räägivad, kuidas neil läinud on, vahel ma vaidlen nendega, nõuan täpsustamist, vahel panen