Otsing

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.36. Pealinn Valgus väreles Maia ja Asake nägudel, kui nad uurisid läbi läbipaistva seina merepõhja, mille kohal ujusid suured, oma viiemeetrised paljuhambulised kalad. Kalad jõllitasid neid üsna mõttelagedalt vastu, ent aeg-ajalt üks või teine neist märkas midagi ja tegi kiire jõulise sööstu, mis pani kiljuma naistega koos hiigelakvaariumi uudistava lastekarja. Kalad nägid tõeliselt ohtlikud välja. „Need on mingi nende väiksem versioon, eks ole?” küsis Maia. Asake noogutas. „Neid on igasuguseid ja igas suuruses, aga jah, need on suhteliselt väikesed. Suured

Stephen King, "Rose Madder". New English Library, 1996. 595 lk. Las ma räägin teile Stephen Kingist. Miks alustan nii dramaatilisel toonil ja noodil? Ajalooliselt nii mujal maailmas kui meil on Stephen Kingi loomingut vaadatud peamiselt läbi õuduskirjanduse prisma. Jutud õuduskuningast on ju ka täiesti omal kohal - mingi piirini. Sest Stephen King on kirjutanud praeguseks üle viiekümene aasta ning vaid romaane on tal kuuskümmend kopikatega, tsutt alla seitsmekümne. Lühiromaanid ja -jutud veel juurde, peoga erinevaid ekraniseeringuid. Mis seal salata, eriti filmimaailmades on Kingi loomest

Katkend romaanist "Susikiuste" (2026). Hagenhild vihkas ootamist. Kärsitult kõndis ta edasi Perchta aia nimelise linnaosa suunas, otsides mööda vuhisevas vagnide voos pilguga rentlist. Seda leidmata keeras ta paremale õnnele lootes endisele Tiwali alleele, mis nüüd ilmselt wotanismi väljajuurimise eesmärgil Tyri alleeks ümber oli nimetatud, ja selle kõrgete ning ilmselt Keskvallast toodud tammede all kõndides tabas teda esimene paduvihmahoog, milledega Zwerega sügised olid tavaliselt täidetud. See saast veel puudus, vandus Hagenhild mõttes ja seisatas, leidnud, et võib ka tamme all oodates

Jaanuarikuu juhtkirjas loetleti viimaste aastate edusamme aju kaardistamisel ja simuleerimisel; selle kirjutamise ajal ei teadnud toimetuses keegi, et nii ruttu tuleb teema juurde tagasi pöörduda. Nimelt on esimest korda ajaloos on õnnestunud osa ajust külmutada ja ellu äratada. Teadusartikkel on kõigile vabalt kättesaadav: https://www.pnas.org/doi/10.1073/pnas.2516848123 (sealt pärineb ka illustratsioon külmutamise-eelsetest ja -järgsetest neuronitest). Hiire hipokampuse 350 mikromeetri paksusi lõikusid töödeldi jääkristallide teket vältivas lahuses, jahutati vedela lämmastiku abil -190

Kordame, LEO on lühend ingliskeelsest terminist ’low Earth orbit’ ehk madal Maa orbiit. Ükskõik kui kaugele minna, tuleb kõigepealt Maalt välja saada – LEO-le. Kordame üle ka selle, et kilogrammi LEO-le vedamise hind on ca 50 aastaga siiski tulnud sealt ca 200 000 juurest alla sinna ca 2000 USD kanti ja, hm, unistustes räägivad kõik hinnast 100$/kg. Olen edaspidi kasutanud kah seda mõõdikut ja arvestades, et lisaks kütuse- ja teiste materjalide hinnale peab selle sisse mahtuma ka kosmoselennuki soetus- ja hoolduskulud – mis on intuitiivselt „tavalistest“ lennukitest kordades kallimad –, ei saa

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.29: Teine katse Asake avastas ühel hetkel, et on magama jäänud. Süstikusse ronivad Maia ja Raul käitusid nii, nagu inimesed alati on käitunud, kõndides nii-öelda tavalist lärmi tehes ruumi, kus keegi magab – Asake ajas üles sammude kõma, summutamata häälel peetud vestlus ja sellele stakatos järgnev tungiv tsss-itamine. Selle viimase jaoks oli muidugi hilja. „Kas portaal sulgus?” küsis Asake. Siis ei pidanud ta vastu ja hõõrus rusikatega silmi. „Vabandust, oleksime pidanud vaatama, kuidas siin sinuga on,” krimpsutas Maia nägu. „Sulgus jah. Sudeki ja Rosa

I Väljas aga, poe ja maja vahel, lebas keeglisaali akende valgus suurte helendavate nelinurkadena hämaral lumel. Jürgen jälgis, kuidas raske kuul mööda rada kihutas ja enne sihtmärgini jõudmist akna serva taha kadus; kehitas siis õlgu ja sammus poe suunas. Tema ajal oli siin suur vundamendiauk, kuhu kuulu järgi pidi tulema tornmaja. Talvel käisid kõik ümbruse lapsed poe ees kelgutamas. Kunagi väga ammu oli ta samas majas elanud. Ta sirutas mõnuga kasti tassimisest veidi kangeks jäänud käsivarsi ja ta vaimusilma ette kerkis kõhn, vaikse hääle ja terava pilguga mees kuuendalt korruselt, kes

Katkend Aleksander Grini romaani "Kuldkett" (1925; Tallinn: Eesti Raamat, 1973) XIII - XIV peatükist (lk. 91-93). Tõlkinud Maret Käbin, taasavaldatud tõlkija pärija loal. Illustratsioon loodud tehisaru canva.com abil. "Hakkame nüüd minema," ütles Hannover, "lähme kuulame, mida arvab sellest Xaverius." "Teie majas on roomlane?" imestas Halway. "Ja samuti elus?" "Kui ta rikki pole läinud; viimane kord hakkas ta jama ajama." "Ma ei saa aru," kehitas Dighe õlga, "aga see on kindlasti midagi põnevat." Läksime kõik galeriist välja ning edasi läbi mitme toa, kus oli hea nagu ilusate asjade pargis