Otsing

I raamat: Augurahvas 2. Pärislugu 2.1 Utoru, natuke varem Kerge soe vihm ei suutnud õieti võistelda läbimatutest džunglipuhmastest kerkiva kuuma auruga. Ega see püüdnudki, kõik – mets, murulapid, õhk, majad, autod, lennumasinad, inimesed, maa, taevas, hunditaolised koduloomad ja puuvõradesse peidetud laternad – oli niikuinii läbimärg, niiskusest üleküllastunud ja tilkuv. Sudek maandas oma hiidkiili kahe teise parkimisplatsil seisva lennumasina kõrvale, lükkas ukse lahti ja silmitses pahaselt taevast, niipalju kui seda oli näha neljas suunas metsakatusesse lõikuvate teede-sihtide kohal. Ühes

Triinu Meres. Teistmoodi tavaline. Fantaasia 2025. 310 lk. Alustuseks – mingil põhjusel pole kogumikus ära toodud juttude esmatrükkide aastaid. Olgu need siis siin ära toodud: „Südamelugu“ – 2020, "Vikerkaar" 7/8, "Eesti novell" 2021; „Kes sa oled?“ – 2022, „Vikerkaar“ 1/2; „Nahk“ – 2013, „Reaktor“ 17; „Päriselt minu“ – 2025, esmatrükk; „Reeturid“ – 2025, esmatrükk; „Teistsugune südamelugu“ – 2025, esmatrükk; „Tähtsad asjad“ – 2022, „Reaktor“ 131; „Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk Näitus Geuna linnapildi ajaloost“ – 2017, „Täeaeg“ 17; „Mismoodi on olla keisrinna“ – 2025, esmatrükk;

Kõigepealt olgu öeldud, et tegemist on katkendiga romaanist, mitte iseseisva jutuga. Lihtsalt paar “Kui tuugenid vaikisid” tegelast käisid mulle kurtmas – muidugi just siis, kui ma lootsin magama jääda ­– et neist on liiga vähe juttu, neid on valesti mõistetud jne. Ja kui ma nende soovidele järele andsin, võtsid nad kaasa ka oma sõbrad ja sugulased... Umbes nii mul kirjutamine küll käibki. Ma ei suru tegelastele peale mingeid tegevusi, et nii mingeid maailmavaatelisi küsimusi lahendada. Nad tulevad, räägivad, kuidas neil läinud on, vahel ma vaidlen nendega, nõuan täpsustamist, vahel panen

"Maagiline realism" on suurel määral vist Heinsaare, Ehlvesti ja mõne teise loomingu tõttu saanud eesti ulmeaustajaskonnas halvamaigulise tähenduse. Õnneks on siiski kuskil olemas ka niiöelda päris-maagiline-realism, mis ei kaldu ei sonimisse ega toimuva täielikku juhuslikkusse. Mariana Enriqueze novellikogumiku ilmumine on mitmes mõttes sündmus. Esiteks on see lihtsalt hea raamat. Mitte vaimustavalt hea, aga siiski piisavalt hea, et sõbrale soovitada. Teiseks, Mariana Enriquez on kultuurivahendaja, tuues ladinaameerika moodsasse kirjandusse angloameerika gootika võtted, mis on ulmekirjanduses

Rahutoojad, hägulased ja suured sitasitikad Hakkan siin Hiires osade kaupa avaldama romaanisarja, mis ootab juba aastaid teatud institutsioon toetust, mis just selleks – lisaks muule kultuurile eesti kirjanduse toetuseks – ellu on kutsutud, aga mis selle asemel toetab purkisittumist ja ametnike väljamaasõite. Või noh, ega seda toetusraha suuremat polegi, Lollidemaa on otsustanud kultuuri surnuks näljutada ja mängib sinna juurde seda surnud hobuse mängu varianti, et õhkab, et vaadake, kui elus ta veel välja näeb. Igatahes siin on siis esimese raamatu algus. Olen kord varem avaldanud romaani

Mariann Rückenberg, "Nõiatütre legend. Sookrati ja Hendrick von Tisenhuseni lugu". Ferielum OÜ, 2025. 360 lk. Teate seda tunnet, et kui võtad raamatu kätte ja kohe esimeste ridadega see haarab endasse, esimese peatükiga oled müüdud mees (naine)? Rückenbergi raamatuga täpselt nii on, oma peas läks lugemiskogemus väga kiirelt sinna kategooriasse, kus ootavad ees mitmed teised võimsad teosed, kus ärgatakse kolmapäeval pühapäevases vaikuses või 75. sünnipäeval astutakse peale naise haual käimist sõjaväkke. Põhjaliku taustatöö teinud kirjanik räägib raamatu loomeloost ja ajalookulissidest eessõnas

Tõlkinud Eva-Stiina Randoja. Ilmunud kogumikus "Asjad, mis me tules kaotasime" (LR 18-20 2025). Mõtlen iga päev Adela peale. Ja kui mälestus temast – tedretähnid, kollased hambad, liiga õhukesed heledad juuksed, õlakönt, seemisnahast saapakesed – end mulle päeva jooksul ei ilmuta, külastab see mind öösel unenägudes. Minu unenäod Adelast on alati erinevad, aga nendest ei puudu kunagi ei vihm, minu vend ega mina, mõlemad kollastes vihmakeepides, seismas mahajäetud maja ees, vaatamas, kuidas politseinikud aias meie vanematega vaikselt räägivad. Meist said sõbrad, sest Adela oli äärelinna

Järelsõna Mariana Enriqueze jutukogu "Asjad, mis me tules kaotasime" eestikeelsele väljaandele. Gooti õuduse kuningannaks kutsutud Mariana Enriquez, sündinud Buenos Aireses 1973. aastal, on Argentiina kirjanduse fenomen ja praeguse hetke kaalukaim esindaja. Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed. Enriqueze teostes kohtuvad Argentiina poliitiline lähiajalugu, pöörased 1990-ndad, mil enesehävitamine oli veel cool ja glamuurne, viited lapsepõlvele, poolpaganlikud kultused, romantika ja gootika ning reaalne ja metafüüsiline õud. Groteski, õuduse

Mariana Enriquez. "Asjad, mis me tules kaotasime." LR 18-20. SA Kultuurileht, 2025. 144 lk. Kui eesti keeles ilmub mõni Ladina-Ameerika kirjaniku teos, mida saab kuidagi seostada üleloomulikuga, tekib mul kohe instinktiivne ettevaatus – ega „nendelt seal“ ju peale maagilise realismi midagi ei tule. Teine ohu märk on raamatu ilmumine ""Loomingu" Raamatukogus", kust on harva oodata lugemist kergema maitsega žanrihuvilisele, kellele kõrgkirjandus mõjub pigem intellektuaalse, ent läbinähtava edvistamisena. Seetõttu tundsin kergendust, kui Mariana Enriqueze jutukoguga edasi jõudes mõistsin, et