Vaatan veelkord peeglisse ja kontrollin, kas taskurätt mu rinnataskus on õige nurga all. Ülikond näeb hea välja, aga seda teeb ta muidugi alati – üks väheseid eeliseid, mis mulle on jäänud.
Veel üks imetlev pilk, enne kui tõmban kujutise peeglist, selle kokku kägardan ja taskusse pistan. Pole vaja, et Mira järgneks sinna, kuhu nüüd lähen.
Süütan sildi „SUITSETAMINE KEELATUD“ all sigareti, kui lift hakkab võbinaga üles liikuma. Suits rullub laes oleva anduri suunas, kuid viipan selle näpuga tagasi alla.
„Ainus, mis ma tegema pean, on kõiki uskuma panna. Ainult üheks õhtuks,“ ütlen ma suitsule, ja see järgneb mu sõrmele ning keerdub ümber selle, enne kui hajub.
Lift laseb kuuldavale helisignaali ja ma astun välja, põrgates esimese asjana kokku Juniga, kes on Lu ebasõbralikkuselt teisel kohal olev väljaviskaja.
Ta õnnistab mind pilguga, seistes ise kahepoolsete uste ees, millest mul on vaja läbi pääseda. Kaalult on ta umbes kaks mind ja muskleid on tal rohkem, kui ta nendega midagi peale hakata oskab, mistõttu kingin talle vastuseks naeratuse. Naeratada tuleb alati nõnda, nagu teine osapool oleks see, kel on midagi kaotada. Ma ei ole päris kindel, kas ta eelmist korda mäletab, aga ütleme nii, et tema käest mul küll niipea ühtegi punast ümbrikku[1] loota ei maksa.
„Jou, sind oodatakse, vä?“
Laiutan käsi justkui imestades, sa veel küsid? ja proovin mööda astuda, kuid ta seisab mulle ette.
„See ei lähe,“ ütleb ta.
„Noh, Jun, ma vähemalt proovisin lihtsalt läbi ajada. Olgu see öeldud.“
Ta kulmud tõmbuvad kortsu, sellal kui ta üritab üksikuid silpe ja nende tähendusi tuvastada ning ma kummardun tema poole, käed avatud justkui kinnitades, kõik on korras, ainult paar kõrva sosistatud sõna. Sosistan kolm silpi ja ta nägu muutub lõdvaks, tühi pilk suunatud tühjusse. Ta käed langevad.
Nüüd on mu taskus järel ainult kaks münti, aga see pole praegu oluline.
Jätan Juni sinnapaika ja lükkan kahepoolsed uksed lahti nagu diiler, kes pakki tõstmiseks poolitab.
Sees laksavad yum cha[2] helid vastu nagu hoop näkku: hüüded ja naer, pisarad ja koka vandumine, ettekandjad kuulutamas oma kärude sisu, laudadest kostvad hõiked, laste nutt ja vanavanemate lood, teiste inimeste lood – golfiseigad ja karjäärinõu ja restoranisoovitused, uudised langude kohta ja kuulujutud mustadest lammastest, igaüks valjem kui eelmine, et korraks lainena üle lärmi kosta ja siis jälle vaibuda osakeseks sest helide ookeanist, mis tulvab üle restorani, üle valgete laudlinade ja pöörlevate kandikute, üle toiduga täidetud bambusest aurutikorvide ja värsketest homaaridest pungil akvaariumide.
Tunnen end kui kodus – olgugi, et sellises, kuhu mind ei oodata. Enamasti.
Vähem teretulnud on lõhnad – kiirlehttaigen ja sealihakuklid, aurutatud krevetipelmeenid ja õrnad vokitud köögiviljad – pidu mu ninale, aga hädasignaal kõhule, mis tuletab meelde, kui vähesega mul on tulnud viimasel ajal hakkama saada.
Lu istub seal koos tavapärase pundi sabarakkudega, kes moevalikutes võtavad eeskuju Chow Yun-Fatist ja 90-ndate filmidest ning naeravad kõigi tema halbade naljade peale. Seal ta istub oma Havai särgis, mille nööbid on kõhu peal pingul, kuldketid ümber kaela puntras ja habe niisama tükatine kui ta isiklik hügieen.
Lu on keelepeks. Ta elab selle sees, see on tema sõiduvesi, mis teda toidab, siinsamas tema maailma keskpunktis, Hiinalinnas. Ta ei ole jumal, mitte päris, aga midagi sellist, milline võiks olla jumal, kui too ei vaevuks enesele reklaami tegema.
Ja mis minusse puutub, siis, noh, ma ei ole päris tema tasemel, aga ma ei ole ka veel päriselt kustunud.
„Ah Lok! Mida sina tahad? Kuidas sa sisse said?“ ütleb Lu ja piidleb mind läbi halvasti istuva ja määrdunud prillipaari.
Kuulen, kuidas jutusumin mu ümber vaibub. Ja tajun, kuidas lihased üle ruumi pingule tõmbuvad, sabarakkude käed nende jakihõlmade vahele libisevad. Tõstan enda käed üles ja naeratan sellist naeratust nagu inimestel oleks siiras rõõm mind näha – nagu oleksin see onu, kes alati mingit põnevat vigurit teha oskab. „Lu, sa oled liiga närviline! Ma tulin siia täpselt samamoodi nagu kõik teised. Ma tahan lihtsalt veidi vahetuskaupa teha.“
Ta jõllitab mulle otsa, umbusk tema silmis kangust kogumas nagu vesi vanas teepotis.
„Ei mingeid pahandusi?“ ütleb ta viimaks.
„Ei mingeid pahandusi,“ ütlen mina. See on vale. Aga selline pooltõe tüüpi – talle ma pahandusi ei põhjusta. Kui kõik läheb nagu plaanitud.
„Otsige ta läbi,“ ütleb ta. Üks tema jõmmidest kompab mu riideid samal ajal kui mina selle laia naeratusega välja kannatan. Jõmm puistab mu taskute sisu lauale. See kujutab endast tähtsusetut pudi-padi: ühistranspordikaart, kolm… ei, kaks nelinurkse auguga nefriitmünti, veidi nööri, minu peegelpilt nagu kokku kägardatud paberitükk, kulunud mahjongiklots, millel on kujutatud bambusoksal istuv väike lind ja lömmis pakk sigarette. Olgu, päris tähtsusetu see kõik siiski pole, aga mulle ei meeldi mõelda, kui lähedal see sellele on. Veel on seal üks karp – must nagu surnukirst, suuruselt paras näiteks sõrmusele.
Jõmm astub lähemale, et karpi lahti teha, aga ma napsan selle ta käeulatusest välja.
„Mk-mm. Mina sinu asemel seda ei teeks. Kas Tädike ei ole sulle kunagi öelnud, et ei maksa toppida oma nina teiste inimeste karpidesse?“ ütlen ma.
Jõmm üritab ikka veel välja mõelda, mida ma öelda tahan, kui Lu ta viipega minema saadab. Siis märkab Lu klotsi.
Katan selle käega, aga liiga hilja. Lind sellel on poolenisti maha kulunud, roheline ja punane värv ära koorunud. See mis seal on … oli, muutub arusaadavaks alles pärast hoolikat vaatlust.
„Veits tuhmund, mis? Kaua sul jäänud on?“
Annan oma parima, et naeratada. „Piisavalt“. Ma olen suurepärane valetaja, aga see pole just mu parimaid valesid – üht otsa pidi ei jõua see tõele lähedalegi ja teine ots on sealt veelgi kaugemal.
Poetan klotsi ja oma asjad tagasi taskusse, karbi jätan meie vahele lauale.
Lu ohkab ja vaatab mind sellise pilguga nagu vaadataks krabi, keda kelner patta pistmiseks välja pakub. „Ma tean, et ma veel kahetsen seda, aga külalislahkus maksab ka midagi, sekh ma? Tule, lase heal maitsta.“
Üritan mitte välja näidata, kui innukas ma olen. Laua ääres olevad sabarakud liiguvad kaugemale ja ma istun maha koos Lu ning mäesuuruse toidukuhjaga.
Nii näljane kui ma ka olen, ootan ikkagi, kuni Lu on ühe pelmeeni välja valinud ning siis napsan selle ise tema eest ära. Ma olen näljane, mitte rumal. Lul oleks väga lihtne mulle siinsamas mürki sisse sööta ja lasta mul siis kusagil tagaruumis kuhtuda, kuni ma lõplikult ära kaon. Kui aus olla, siis olen ma väga lähedal piirile, mil ma igasuguse tähenduslikkuse kaotan ning klotsidelt kustun.
„Mis sa siis tahad, Ah Lok?“
„Ma vajan läbipääsuluba, Lu.“
Ta hakkab itsitama, nii tugevalt, et see ajab teda köhima ning üks sabarakk peab tulema teda seljale taguma. „Sa kavatsed veel ühe korra proovi teha, Ah Lok? Miks mitte sellega lihtsalt leppida, ah? Vaevalt, et see nii hull on.“
Ekraanil keerutavad mees ja naine inimtühjal linnatänaval, võltselevus nägudel, justkui nad oleksid 50ndate Hollywoodi muusikalis.
„Sest ma ei ole veel lõpetanud. Kuidas ma saaksin ennatlikult röövida kõigilt võimaluse imetleda seda näolappi siin?“ ütlen mina.
Ta neelab alla pool sealihakuklit, kõrisõlm hüppab. „Mida sa vahetuseks pakud?“
Nookan alla karbi poole.
Ta silmad tõmbuvad vidukile.
„Mis see on?“ küsib ta, kuid ta hääl on kähe ja ma tean, et ta on mul käes. Sest, vaadake, Lu on ahnus samavõrra kui keelepeks ja ta ei suuda vastu panna mõttele veel ühest asjast. Veel ühest kättesaamatust asjast.
„Mis sa arvad? Mis võiks olla see, mida sina tahad ja mis sellise suurusega karpi mahuks?“
Ta vaatab mind, silmad peast välja tungimas nii, et nad peaaegu vastu prilliklaase käivad. „Ei või olla? Sa said selle?“
Mu naeratus on terav kui kirurginuga. „Sa ju tead, et mul on omad nipid.“
Ta küünitab karbi poole, aga ma katan selle oma käega.
„Ma vajan läbipääsu.“
Ta noogutab ja üks tallalakkujatest asetab lauale pandikviitungi – sellel seisab number 44[3]. Nojah, mida muud mul oligi oodata.
Võtan selle, nokutan tänutäheks peaga ja viskan karbi nii kõrgele õhku, et see peaaegu lage riivab. Lu kargab kätega vehkides toolilt ja kukub äärepealt selili. Tal ei õnnestu seda puudutadagi, kinni püüdmisest rääkimata ja see pudeneb laua alla; ta tõukab kõrvale tallalakkujad, kes üritavad sinna sukelduda ja seda talle kätte tuua, siis taipab, et ta ise sinna ei mahu ja karjub tallalakkujatele, et ikkagi nemad karbi talle kätte tooksid.
Vähemalt nii on see minu kujutlustes – mina ise olen selleks ajaks juba liftis ja kaugel eemal. Piisavalt kaugel, et pean ette kujutama ka ilmet tema näol, kui ta karbi avab ja leiab selle tühja olevat.
***
Lugu on järgmine. Tavaline komplekt mängukaarte, näiteks, ei ole kunagi olnud lihtsalt pakk kaarte – see on terve uskumuste süsteem. Kaarditrikke tehes hoitakse ülal illusiooni, et toimub midagi tavaloogikaga seletamatut. Pokkerit mängides hoitakse alal usku, et mänguoskuse abil on võimalik toime tulla tulevikus, mida ühe kaardi kaupa välja jagatakse. Kui piisavalt kaua kaartidega tegeleda, siis tulevad juba mängu tarokaardid – materialistlik usk, et pakk kaarte suudab valgustada maailma toimimise telgitaguseid.
Seal, kust meie tuleme, on käigus mahjong. Sada nelikümmend neli valget klotsi, igaüks umbes tikutopsi mõõtu. Neil on mastid, nagu kaartidelgi: ringid, numbrid[4], ja minu lemmik, bambus. Kuid on ka erilised klotsid: tuuled, lilled ja draakonid.
Need klotsid ei ole ajalugu – need on reaalsuse orientiirid. Varemalt olid meil ka taeva, maa ja harmoonia klotsid. Aga neisse ei usu enam keegi ja seega neid klotse enam pole. Nüüd on meil Lu – ahnuse ja keelepeksu roheline draakon.
Klotsid on nagu börsiindeks, mis näitavad, kuidas sul läheb, kui eksisteerida kusagil vahepeal nagu mina – jääda kosmiliste magnaatide ja inimkonna vahele. Kui tõelus oleks kasiino, siis poleks ma ei boss ega tavakülastaja, milliseid kümnete kaupa sisse marsib. Mina oleksin krupjee või diiler, keegi, kel on võimalus tõenäosust enda kasuks nihuta, kui ükski tähtis nina parajasti nägema ei juhtu.
Ma olen pooljumal, kui tahta sellist robustset määratlust kasutada. Juhus mängib minuga kaasa. Mul on sõpru madalaimate seas ja kõrgetel kohtadel võlgu, mida sisse nõuda. Ma olen suits, aga mitte peeglid. Ma olen naeratus, mis kaalukausi langetab, see, keda kohtad korra, kuid oled tundnud terve oma elu.
Ainult et…
Ainult et, kui vaadata seda, kuidas ma klotside pealt maha kulun, siis on minu aeg kohe läbi saamas. Liiga pikka aega ei ole keegi mind tähele pannud, mu olemasolu aktsiad on sügavas languses ja magnaadid võivad otsustada, et nad ei vaja mu teenuseid enam. Kui ma just olukorda ühe viimase tehinguga joonde ei aja, enne kui õhtu läbi saab.
***
Rongis on tunda kiirtoidu ja higise ihu lõhna, vagunis pole peale minu kedagi. Kukutan end istmele ja aknaklaasi peegeldusele ilmub Mira.
„Lok, mis sa teeed?“
Mirat ei ole võimalik otse vaadata, ikka ainult silmanurgast. Aknaklaasi peegeldusel näen teda enda kõrval istumas, aga kui vaataks otse pingi poole, siis ei näeks midagi.
Mira on valge draakoni tütar – ta on kujutised ja peeglid – ja kuna igal mobiilil ja arvutil on kaamera, vaatab Mira välja neist kõigist, nii paljudest kui saab, alati jälgimas… alati veidi hajevil.
„Mira,“ ütlen ma, valides naeratuse, mida hoian puhuks, kui miski lahendamist vajab. „Millele võlgnen selle au?“
Kui ma pilgu temale heidan, siis seisneb ta riietus kuldses õlgadeta pluusis ja liibuvates nahkpükstes, aga seda pole kauaks. Iga kord, kui kõrvale vaatan ja uuesti tema poole vilksan, on tal seljas jälle midagi uut – teine soeng, teistsugune meik, teised riided. Varemalt oli see põnev. Nüüd aga saan sest peavalu – kõhutunde, et reaalsus laguneb koost viisil, mis ei saa mulle mingit kasu tuua.
„Inimesed räägivad, Lok. Inimesed arutlevad asjade üle. Pilte on väheee.“ Ta häälel on alati mingi kaja, tagasisidestus, kordus, mis annab sõnadele ebapuhta kõla. „Aga inimesed räägivad. Nad ütlevad, et sa petsid Lult pääsuloa väljaaa.“
„Ma tegin kaupa, muud midagi,“ nähvasin. Katsun ennast veenda, et see oli ainult see üks kord täna õhtul, et ma ei oleks seda teinud, kui olukord poleks nõudnud. Aga ainus, kellele valetamises pole ma kunagi olnud eriliselt osav, olen ma ise.
„Mis sa edasi teed? Kas on tõsi, et sa oled kadumasss?“ küsib ta, peegeldusel minu ümber tiirutades, sedapuhku violetses lahtise seljaosaga kokteilikleidis, samas toonis kinnastes saledad käsivarred üles tõstetud.
Talle vastamine ei ole niisama lihtne – mul on vaja lasta kõigil teada saada, et ma olen tulemas, aga nii, et see ei reedaks kui halvad asjalood juba on.
„Noh, Mira, jäägu see meie vahele, aga klots on tõesti pisut kulunud. Mul on kindlasti vaja läbipääsu, aga ehk hoiad selle ainult enda teada. Vanade aegade mälestuseks. Kas sa Harbour Stepsi mäletad?“ naeratan ma oma võluvaimat naeratust.
„Vanade aegade mälestuseks…“ Ta silmad lähevad suureks. Hambad paljastuvad. Ta kargab mulle peegelduse peal turja, särk tulipunane, nii vihane, et unustab tervelt kaheks silmapilguks riietust vahetada. „Ma mäletan küll, kuidas sul jätkus silmi ainult kõigi teiste jaoks. Ma mäletan küll, kuidas sa hoolisid üksnes sellest, et sind koos minuga nähtaks, mitte sellest, et minuga koos olla… või vanade aegade mälestuseks.“ Ta karjub nüüd häälega, mida ainult mina kuulen, tagasisidestus kriiskamas nagu tema hääle varju peitunud haavatud loom. „Ma ütlen kõigile, et sa tuled ja kui lähedal sa lõpule oleddddd. Ma ütlen neile, et imelaps, Ah Lok, sureb täna õhtul. Ja ma klõpsan tuhat pilti sinu surmakohast ning panen kõigile sildi „hea, et lahti saime“.“
Segatavate mahjongiklotside klõbinat meenutava heli saatel lõgistab rong pimedasse tunnelisse ja katab kinni kõik peegeldused. Mira on läinud. Ta ei ilmu enam.
Nüüd levitab Mira sõna paljast trotsist ja mina saan läbi kaose – oma loomuliku elemendi – sisse hiilida. Kui mul selleks aega oleks, siis tunneksin end seepärast peaaegu et halvasti.
***
Lähen „Centralis“ maha ja kõnnin mõned tänavad Hiinalinnani.
Väljas pressib videvik end läbi pilvede. Päevased poed hakkavad turvauksi lõginal alla tõmbama, samas kui restoranide reklaamsilte kirjadega „HONG KONGI ERI“ ja „KUULSAD HIINA KOOGID“ hakatakse sisse lülitama. Nende vahele jäävad neutraalsed alad – poed täidetud lõputu hulga suveniiride ja pudi-padiga, mis suudavad ühekorraga olla liiga veidrad turistide jaoks, aga liiga labased kohalikele, ja ebamääraste nimedega ärikeskused. Mida ilmetumad nad välja näevad, seda rohkem võimu nad endasse koondavad.
Süütan suitsu ja käsin sel oma nägu varjata just siis, kui möödun järjekordsest jõmmide paarist, kes kahtlemata pärast Mira üleskutset minu jälgi ajavad. Suits kuuletub… kuid alles pärast hetkelist viivitust.
Võtan taskust klotsi, et järele vaadata, ja tõesti, lind on nüüd peaaegu täielikult kadunud. Näha on ainult tema taha jäänud bambust ning üht küünt, mis kalli elu eest klammerdub.
Minnes teen vaid ühe kõrvalepõike pandimajja, mis asub Hiinalinna peamise kaubanduskeskuse juures põiktänavas. Selle silt kuulutab kuldsete tähtedega „SIWANG HAO DE“. Ingliskeelne kiri selle all annab tõlkeks „SURM NII HEA“. Tavaliselt taoline huumor kosutab, kuid praegu puudutab see veidi liiga lähedalt.
Lükkan ukse pärani ja liikumisandur piiksub oma hoiatuse sagedusel, mis tekitab soovi lahkuda. Poes valitsev lõhn ei aita samuti kaasa – antiiktolm, vananev plastik ja süüdatud viiruk. Kusagil ähib õhukonditsioneer nagu väsinud koer.
Mind ümbritsevad riiulid, mis kõrguvad aina üles ja üles, täis ladestunud 90-ndaid – vananenud tehnoloogia, GPS-süsteemid, kineskooptelerid, arvutid, mis pole piisavalt vanad, et väärtust omada, aga ka mitte nii uued, et neid millekski tarvitada annaks. Pood ei käi mitte niivõrd ajaga kaasas, kuivõrd paarkümmend aastat tagapool – ajakapsel vananenud esemetele, mille hiilgeaeg on möödas. Kümne aasta pärast täitub see kobakate videomängu konsoolidega ja nuputelefonidega ning Yin seisab endiselt siin kõigi nende asjade valitsejana.
Kui ma läbi poe tahapoole kõnnin, pean tahtmatult heitma pilgu uksele paremal, see on poolenisti roosa puhastusvahendi pudelite taha peitunud ja uksel seisab käsitsi kirjutatud silt „EI TÖÖTA“ nii inglise kui mandariini keeles.
Otse minu ette jääb klaasitud lett. Ja leti taga on Yin.
Yin on väikest kasvu naine, keda tema kaks numbrit liiga suur kohev punane matkajopp veelgi väiksemana paista laseb. Ta soeng on kohutav, viletsalt lõikega järgutatud poisipea, mis kummalisel kombel paistab alati üldjoontes samasugune, kuid iga korraga veidi viletsam.
Ta noogutab tervituseks, tõstes pilgu letil seisvalt väikeselt telerilt, kus mängib lõputus korduses üks ja seesama seebiooper. Ta silmis välgatab midagi – telerist hoolimata ei jää Yinil midagi märkamata, ei poes ega sellest väljaspool. Yin on läbipääsuvardjas, üks neljast. Ja olgu mainitud, et ta on neist ainus, kes mind veel välja kannatab.
„Teed pahandust?“ küsib Yin.
Naeratan, üleni süütus ise. „Annan oma parima, et sellest hoiduda, tädike.“
Ta turtsatab. „Häh. Küll ma juba tean. Mis sul vaja on?“
„Mõtlesin, et sulle meeldiks ehk üks kingitus, tädike.“ Ulatan talle valge pappkarbi – ostsin selle oma eelviimase mündiga.
Ta kulmud kerkivad. „Kreemikorvikesed?“
„Värsked. Kõik sulle,“ ütlen mina. Asetan karbi letile ning Lult saadud pileti selle peale. „Mul on läbipääsuluba, Tädike. Saaksid sa selle palun avada?“
Ta vaatab alla kreemikorvikeste poole ja siis jälle minu poole. „Sa ei pruugi enam tagasi tulla. Tahad sa siis oma elu viimase lõpu seal veeta?“
„Ma kardan, et mul ei ole valikut, tädike. Kui ma veel elada tahan.“
Ta turtsatab veel kord. „Meil on alati võimalus valida. Mina valin kreemikorvikesed, alati.“ Yin võtab paberitüki, tõstab selle kõrvale ja avab karbi, et korvikesed üle vaadata. Siis rammib ta võtmega päevinäinud kassaaparaati, mis teeb avanedes kõll, paneb paberi kassasahtlisse ja nookab peaga kõrval asuva ukse poole.
Sellal kui ta esimese kuldse kreemikorvi pakendist välja õngitseb ja hambad kuuldavalt sisse lööb, avan ma ukse – ja selle taga ei ole mitte WC, vaid võimatul kombel hoopis lai tänav linnas, mida pole olemas.
Vaatan tagasi Yini poole teades, et see võib olla viimane kord, mil ta mind näeb, ning poolenisti ootan, kas tal on ehk hüvastijätuks midagi öelda.
„Head. Aega,“ ütleb ta kumbagi sõna eraldi hääldades ja siis on tema pilk jälle seebiooperis kinni, jälgides väljamõeldud elude kulgu väikesel ekraanil.
***
Teisel pool ust tabab päikesevalgus mind näkku. Aeg liigub siin rütmis, millest ma ei ole kunagi suutnud aru saada – see ei tundu olevat vastavuses ühegi maise ajavööndiga.
Paistab, et on hiline hommik. Laia sillutatud tänavat ääristavad mõlemalt poolt mururibad, minu ees kõrgub traditsiooniline Hiina värav. Ühel pool vaidleb salk vanemaid mehi viisakalt, ent valjuhäälselt; teisel harjutab kamp teismelisi viimast tantsumeemi ja minu saabudes ajavad nad oma telefonid õieli. Hall jääb otse edasi.
Kui ma pilgu tagasi heidan, on uks juba silmist haihtumas.
Asi on selles, et Hiinalinn on üksnes teater – koht, kuhu kokku tulla ja kus end näidata. Koht, mis lubab etendada parketikõlbulikku versiooni meist, kiirtoidu varianti „etnilisest kogemusest“.
Ja kui Hiinalinn on teater, siis see koht siin on lavatagune – ühiste jõupingutuste tulemusel loodud omamoodi illusioon meie mälestuste ja reaalsuste parimatest osadest. Siin valitseb rahu, see on kokkuleppeliselt vaikne koht, kus jumalad saavad oma asju joonde ajada.
Seega võite ilmselt juba arvata, kui vähe neile meeldib, kui ma tulen ja ähvardan kõik segi pöörata.
Ida jõmmidega kohtun poolel maal keset tänavat, nad kõnnivad viiekesi kõrvu, jäigal sammul nagu etendaksid osa märulifilmis, kus on antud käsk end võitlusvalmis seada. Nende juht tundub tuttav – ta soeng jätab mulje, nagu sellele oleks kulunud omajagu aega ja ohtralt vahtu, tulemuseks stiil, mis imiteerib äsja voodist tõusnu sasipead.
Nende lähenedes tõstan ma käed üles. Ja kui nad kohale jõuavad, kummardun ette, et midagi öelda, kuid Sasipea taganeb ja põrnitseb altkulmu.
„Ei, Ah Lok. Jäta oma sosinad. Sind on hoiatatud.“
Kui ebaviisakas.
„Ja mina siin tahtsin teile poistele kõigest paari sigaretti pakkuda,“ ütlen ma oma tavalise häälega sigaretipakki ulatades.
Ülejäänud neli vaatavad Sasipead, kes mind pilguga mõõdab, aga isegi siin ei suuda ta keelduda tasuta suitsust. Sasipea kummardub ette ja valib ühe, siis laseb pakil ringi käia. Juba on nad tasakaalust väljas, neile on öeldud, et ma tulen suure kisa ja käraga, kuid nüüd on nad silmitsi hoopis vastupidisega.
Ja see on hea – tasakaalust väljas on täpselt see, kus ma eelistan inimesi hoida.
„Teate, mis mina arvan, härrased. Mul ei ole kusagil ühtegi relva, aga ma oletan, et teil on. On mul õigus? Mis meil siin siis on?“
Vasakpoolne tüüp tõmbab jakihõlma lahti, näitamaks vööle kinnitatud püstolit – ta on peaaegu et kohmetunud, mänguasjaga uhkeldav laps – kuni Sasipea heidab talle karmi pilgu ja ta laseb jakihõlmal tagasi oma kohale vajuda.
Relvadel on siin mõju. Jumalaid nad ei tapa, ega isegi kedagi minutaolist, aga nad aeglustaksid mind ja kuulihaavadest paranemine ei ole nende asjade nimekirjas, mida ma enne oma eksistentsi veel lõppu teha sooviksin.
„Mina isiklikult olen relvitu. Pakun, et te viite mind sisse ja tulistate, kui ma üritan midagi ette võtta, eks? Ütlete oma bossile, et võtsite kõigi lemmiku kinni ja kõmmutasite maha?“ Tõstan oma käed ja pööran aegamisi ümber, et neil oleks võimalik näha, et mu kehale ei ole kinnitatud midagi, mis oleks piisavalt kogukaks, et ülikonna kontuure rikkuda.
„Ei mingeid trikke?“ ütleb Sasipea.
„Ei mingeid trikke,“ ütlen mina. Ja ausõna, kui ta seda uskuma jääb, siis on see juba ta enda viga.
Sasipea sulgeb suu ümber väljatolkneva sigareti ja noogutab siis teistele. Nood võtavad mu endi vahele ja mina teen Sasipeale silma, kui ta laseb mul ees minna.
Temast möödudes saan tugeva rusikahoobi alaselga. Valu uuristab teed mu sisemusse ja ma vajun ühele põlvele.
„Tõuse püsti. See oli eelmise korra eest.“
Tõusen, kõheldes, kas olen olukorda valesti hinnanud – kas midagi on veel tulemas – kuid ta paistab olevat lõpetanud. Üritan meenutada, mida ma eelmisel korral talle tegin. Kui see mulle meelde tuleb, siis taipan, et küllap olin selle ära teeninud.
***
Nad viivad mu Idapoolsesse pagoodi. Sees kõlavad neljakümne samaaegse mahjongimängu helid nagu saja mardika sumin – nõod, tädikesed, onud tõstavad pilgu minule, kui ma sisse astun. Häältesumina kõla muutub, see valjeneb, toon on kõrgem – inimesed räägivad valjemini varjamaks fakti, et nad mind vaatavad või telefonidega filmivad. Ja mitte ainult mind – nad vaatavad, mida Ida minuga peale hakkab.
Ida istub lauas ruumi keskel, tema ette on laotud mahjongiklotsidest müür ja kuhi žetoone. Ta on kogukas mees, laiaõlgne, seljas peenetriibuline rätsepaülikond (peaaegu sama hea kui minu oma), siidist triiksärk ja kitsas must lips. Ta silmadel on puidu värv hetk enne põlema süttimist. Ta nookab enese vastas olevale plastikust toolile ja annab valvuritele märku väljas oodata.
„Kuule, oota.“ Viskan sigaretipaki Sasipeale.
Too püüab selle kinni ja vilksab Ida poole, kõheldes, kas võtta vastu või mitte. Aga Ida saadab ta lihtsalt käeviipega välja.
„Tule, istu. Teed soovid?“ ta teeb vastava liigutuse ning kaks sinivalget tassi ilmuvad koos valge teekannuga, mille tilast kerkib uitmõttena vonklev aurujoom. Ta valab välja.
Koputan kahe sõrmega oma tassi kõrvale lauale[5], lugupidamise märgiks. Umbes niipaljuks mul lugupidamist veel jagubki.
Ta võtab oma tassi, peatub mind üle selle piidlema, ja ohkab. „Ah Lok. Mis sul teoksil? Kõik räägivad. Palju kuuldusi sellest, et oled siiapoole teel.“
Võtan tassi ja rüüpan. See on bo lei[6] – külluslik, kõdunootidega maitse keerleb mu suus. See on kodu maitse, kui väga ma ka tahaks, et see nii poleks. Kuid ta on segule midagi lisanud, midagi uut. „Kas see on uus sort, onu? Ma pole seda vist varem joonud.“
Ta ei tee küsimusest välja. Justkui ma üritaks teemat kõrvale juhtida, mis on eriti ebaviisakas, kuna just seda ma teengi.
„Miks sa arvad, et asi on sinus? See on lihtsalt loomulik käik. Tõus ja langus. Mõnikord tuleb sul teed anda, sekh ma?“
Võtan veel ühe lonksu ja puurin oma pilgu temasse. Tal on hea öelda. Niikaua kui mina olen olemas olnud, on tema olnud üks Neljast Tuulest. Kõik nad – Põhi, Lõuna, Ida ja Lääs – juhatavad kordamööda ühe aasta kaupa siinseid asju. Teised on sisemiste võimuvõitluste tagajärjel ridamisi välja vahetatud, kuid Ida on püsinud.
„Mõnikord me peame taanduma. Nagu lill, kes talvehooajaks peitu läheb, nii tuleb ka meil säilitada rahu ning vaadata oma tunnetest kaugemale, suurema ja püsivama poole. Parem otsi selles peituvat õppetundi, mitte ära vala oma viha välja,“ räägib ta nagu jutlustama kukkunud õnneküpsis[7].
Mul on midagi öelda, aga ta ajab sõrme püsti ning jätkab.
„Targad sõnad ütlevad, et mõnikord tuleb meil voolata nagu vesi, lasta muredel meist mööduda nagu mägioja…“ Ma kaotan järje ja vajun veidikeseks oma mõtetesse seni, kuni ta edasi räägib.
Kui ta suu seisma jääb, teen enda oma lahti.
„See on kõik väga tore, onu. Aga mul on palju tegemist.“
„Ma tean, ma tean,“ ütleb tema. „Kõik räägivad, et sa tuled minu juurde mingi plaaniga. Et sul on idee, kuidas tagasi klotsile pääseda. Mis see on siis? Tahad jõudu katsuda? Siin? Sa tead, et sul pole võimalik võita.“ Ta paneb teetassi lauale ja liigutab sõrmi.
Ja siis hakkab tees olnud mürk mõjuma.
Minu selja taga tulevad valvurid väljast sisse. Mu keha on liikumatu nagu terrakota. Selleks, et tema poole silmi pööritada, kulub kogu mu jõud.
„Mis see siis oli, noor Lok? Mis plaan sul oli? Kuidas sa kavatsesid seekord mängu võita?“
Hingan kähinal sisse ja panen kogu oma jõu kahte sõnasse: „Juba… võitsin…“
Ta pilgutab segadusse sattunult silmi ja teeb järjekordse käeliigutuse, lastes mu kõri ja suu vabaks. Vajun pingile kössi ja ahmin hingeldades õhku. „Mu klots oli kustumas. Oli vaja, et kõik räägiksid minust. Usuksid jälle minusse. Ja seda nad nüüd teevadki. Kõik murravad pead. Mõtlevad, et mis ma sulle küll ütlen. Kõik vaatavad. Kõik usuvad.“
Meie ümber on mahjongimängud aeglustunud. Telefonid on väljas, inimesed sosistavad omavahel. See läheb läbi kõmuvõrgustike kiiremini kui anime-meem.
Ta vahib mulle otsa, hämmingus. „Miks siis üldse seda mängu mängida, Lok?“
Naeratan – siirast naeratust. „Sest mäng on lõbusam, kui mängin seda omaenese reeglite järgi.“
Ida kortsutab kulmu ja paneb käed vaheliti. Talle ei meeldi see vastus. „Aga sa ju tead ka, et ma ei saa lasta sul minna. Muidu hakkaksid kõik nii tegema. Tulevad siia ja tõstavad lärmi, kui nad kaduma hakkavad. Ma pean sind korrale kutsuma,“ ütleb ta ja tõstab sõrme, aga sedapuhku olen ma selleks valmis.
Liigun kiiremini kui Ida ja tõmban enda poole suitsu – kogu suitsu, mida tekitavad minu sigarette imevad poisid – ja tirin selle sisse, rebin laiali nii, et see paiskub halli nagu suitsupomm, viimane münt kaob mu taskust. Me oleksime nagu tormipilve sees, kõikjal on suits. Ida vajub köhahoos kõverasse, valvurite silmad jooksevad vett, ja keegi ei märka, kui ma oma istmelt maha veeren ning madalale hoides uksest välja jooksen.
„Säh, võta see?“ ütlen ma, võtan taskust nutsu käkerdatud peegelpildi ja viskan. Pilt tabab teda näkku, valgub laiali ja lainetab üle ta keha. Hetk hiljem ta nägu moondub, ülikond võtab minu oma kuju ning siis jääb peegelpilt paigale. Mõne hädavajaliku hetke, vähemalt, näeb ta välja täpselt nagu mina – õnnelik lontrus.
„Näed hea välja,“ ütlen ma enne kui jooksen. Ta vaatab enese peale, imestades, et mis just juhtus, samas kui sees olnud valvurid ilmuvad suitsusest hallist nagu mesilased tarust ja temast kinni krabavad.
Uks avaneb niikauaks, et jõuaksin läbi pääsu tuigerdada. Yin ei tõsta pilku – nii võib ta ausalt öelda, et ei näinud mind lahkumas – ja ma jõuan tagasi „Centrali“ ning rongi turvalisse varju.
Kui rong kiirust kogub, heidan pilgu tagasi Hiinalinna katustele ja selle kogukondliku lootuse võltsfassaadile. Võtan klotsi taskust ning keeran selle näppude vahel ringi.
Klotsi esiküljel on pilt linnust bambuse oksal, kuid lind on leekides – nende vahelt vaatab mulle vastu fööniks, just tiibu lahti löömas. Ja kui seda kord ühe kord teise nurga alt vaadata, läigib see nagu kuld.
Tõlkinud Maarja Jaanits. Tõlkija märkused, kui pole öeldud teisiti.
[1] Viide kombele pühade puhul või nt perekonnasiseselt punasesse ümbrikusse pandud raha kinkida.
[2] Kantoni Hiina traditsiooniline (hiline) hommikusöök tee ja suupistetega.
[3] Number nelja loetakse õnnetuks numbriks, kuna see on homofoon sõnale surm. Kaks nelja oleks siis kahekordne surm.
[4] Ehk “hiina märgid” – klotsidel on Hiina kirjas number ja veel üks kirjamärk.
[5] Teed valamisel on kantoni kultuuris kombeks sõnade või kummarduse asemel tänada koputusega.
[6] Pu’erh kantonipärase hääldusega.
[7]Õnneküpsised sisaldavad väikest paberitükki mõttetera või ettekuulutusega - toim.