1.
Qiri maailma mõistuslik liik arenes välja jääsisalikest.
Jääsisalikud omakorda arenesid välja väikestest selgrootutest, kes kunagi väga ammu ronisid ookeanist tektoonilise murrangu kohal asuvatele kaljusaartele. Nad sõid seal vetikaid ja pisiloomi ja soojendasid ennast planeedi sisemusest tõusva igavese tule kumas. Pärast emase poolt juba väljutatud kudu viljastamist hakkas isase organism tootma nii mõnuaineid kui ensüüme, mis ta keha lagundasid, ja emane luristas õnneliku armsama endale pulmaroaks.
„Isane“ ja „emane“ on siin muidugi suhtelised mõisted. Jääsisalike eellased olid sündides hermafrodiitsed ja kumba rolli nad esimese paaritumise käigus mängisid, oli juhuse asi. Staitistiliselt mõjutas seda välja kujunenud emaste arv populatsioonis; võrdsete šansside korral oleks isaseid ruttu nappima hakanud. Korra juba kudenud ja seda viljastanud isasest toitunud emase sugu muutus ja muutub hiljem väga harva.
Mõnekümne miljoni aasta jooksul juhtus, et tektooniline plaat, millel kaljusaared asusid, liikus vahevöö kuumast piirkonnast üle ja haljendava roheluse asemel kattis saari nüüd lumi ja jää. Väikesed selgrootud jäid ikka selgrootuteks, aga kasvasid suuremaks, et kehasoojust paremini hoida, ning omandasid lapikute sisalike kuju, et saari katvas kaljupragude võrgustikus kilomeetritepaksuse jääliustiku all paremini liikuda ning vetikaid ja pisiloomi otsida. Nad olid üleni kaetud kõva tugeva nahaga, mis neid nii kaitses kui ka nende kehi ülal hoidis; selgroogu ei leiutatud Qiri maailmas kunagi.
Peale selle arenes jääsisalikel võime, millele pole tuntud Universumis sarnast. Kuna nad pidid kudema nagu vanasti, aga nüüd juba kuivale maale või otse jää alla kiviprakku, ja oma kudu peitma palju hoolikamalt kui vanasti, sest nende maailm oli väiksemaks jäänud, juhtus nii, et pärast paaritumist jäi isane kudu juurde, tõmbus selle ümber kerra, võttis oma saba hammaste vahele, ja tema organism hakkas tootma nii mõnuaineid kui ensüüme, mis ta keha lagundasid ja seda tehes pikkade nädalate jooksul soojust vabastasid – emane aga ei hakanud enam oma õnnelikult tukkuvat kuuma armsamat sööma, vaid sibas vaikselt minema.
Kui kliima jälle leebemaks muutus, sulasid kaljusaared lahti, vetikad organiseerusid kolooniateks ja katsid need üleni, vohades ja võimutsedes kolmveerand aastat, kuni talv need möödunud aegade mälestuseks taas endasse haaras. Merest ronis kuivale ikka uusi ja uusi veidraid loomi, kes jäid vastsetesse tihnikutesse elama, ja senised arenesid, teisenesid ja muutusid, kuni saari asustasid tuhanded liigid, kellest igaühel oli süsteemis oma koht ja roll. Jääsisalikud jäid kudema sügisel, sest muul ajal laotatud kudu oleks suure tõenäosusega enne koorumist nahka pistetud.
Jääsisalikud muutusid kogukamateks, kiiremateks, osavamateks – ja tegid lõpuks ühel vaesemal saarel, kus eluspüsimiseks tuli peale kiiruse ja osavuse ka kogu aeg omavahel koostööd teha, kümnekonna miljoni aasta jooksul läbi hüppe mõistuslikuks liigiks.
2.
Nad õppisid tegema tööriistu ja tuld, ehitama urge ja siis maju. Nad avastasid, et vulkaaniline klaas suudab nende nahka lõigata, reisisid üle vete naabersaartele ja tapsid seal kõik endasarnased, kes olid jäänud vaid sisalikeks. Tõtt-öelda pidasid nad neid delikatessiks, kuni neid jätkus. Nad avastasid ürgsete vulkaanide ajal maa sisemusest pinnale paisatud kivimite seast puhtaid metalle. Nad asutasid hõimusid ja kula-ringe ja pidasid rituaalseid pidusööke.
Aga ikka veel olid nad herrmafrodiitsed, ikka veel kudesid nad sügiseti jää alla kaljupragudesse ja ikka veel oli see juhuse asi, kas keegi neist hakkas suguküpseks saades kudele või mitte. Ikka veel sulges isane kalli kudu oma sooja embusse, et seda hoides vaikses õndsuses surra, sest kudu lähedusse sattudes võtsid ürgsed instinktid juhtimise üle.
Osa isaseid püüdis seda vältida, elades üksildast elu kaugetes adrupadrikutes, koelmutest ja nende meelemõistust viivatest feromoonidest eemal. Emaste hulgas levis uskumus, et iga talvega muutub isaste niisk kangemaks ja sellest viljastatud järeltulijad omandavad erilised võimeid. Osa emaseid üritas just eremiitide jaoks üksildastesse kohtadesse kudeda, seades neile omamoodi lõkse üles. Nood aga olid vastukaaluks avastanud, et mõned taimed aitavad juhuslikult koe lähedusse sattunul mõistust säilitada ja põgeneda.
Vanim säilinud Qiri lugulaul räägib suurima ja viljakaima saare isasest, kes pärast suguküpseks saamist oli seitsmel sügisel vältinud koe viljastamist ja emasest, kes seitsmel sügisel käis tema erakla ümbrusse kudemas. Isane ööbis sügiseti iga kord ise paigas, et emane ei saaks une ajal teda üllatada. Seitsmendal sügisel vigastas isast metsloom ja muutis ta peaaegu liikumisvõimetuks. Emane leidis ta jälgede järgi, tegi ta ümber oma hullutavat lõhna levitades ringe ja laulis võidulaulu, milles kirjeldas oma senist elukäiku, kogu vaeva, mis ta oli pidanud isase leidmiseks nägema, ja rõõmu, et tema järglasi viljastab seitsme aasta jooksul väge kogunud niisk. Siis kudes ta üksiklasele nina alla ja läks oma teed. Sellise rikkaliku peibutise vastu ei aita ükski looduslik vahend.
Tegelikult jääb niisk aasta-aastalt viletsamaks. Sellest kurnast viljastus üksainus muna.
3.
Tollest munast koorus suur Qatui ja kasvas erakute hulgas üles. Juba ammu suguküpsena läks ta rahva hulka ja hakkas õpetama.
4.
Qatui õpetas kõigile oma avastust, et kui erakute poolt ammu kasutatud taimi süüa, õnnestub isegi kudu viljastades terve mõistus säilitada, mitte ennast kerra tõmmata ega sabast hammustada, ning et siis ei käivitu ka kehas reaktsioonid, mis viivad vaiksele ärapõlemisele. Qatui õpetas, et kudu tuleb hoida soojades majades, mitte jää all kaljupraos. Qatui õpetas, et see on igaühe enda teha, kas oma kudu soojendades surra või mitte. Qatui õpetas, et toda ülimat naudingut ei pea kogema mitte suguküpseks saades, vaid paljude aastate pärast, ja et seni võib kogeda suurt hulka väiksemaid naudinguid. Ta kiitles, et on juba üheksal sügisel kudu viljastanud ja kavatseb seda teha veel kaks korda nii palju kordi.
Emased lõid Qatui maha ja sõid ta rituaalsel pidusöögil ära.
Siis lõid nad maha kõik Qatui õpilased, kelle kätte said, ja sõid nad rituaalsetel pidusöökidel ära.
Aga ikkagi levis uus õpetus, kuni juhtivad emased viimaks taipasid, et seda levitab osa neist endist. Osa nende suguõdedest oli hakanud oma poegadele õpetama, et pole tarvis pärast suguküpseks saamist hukkuda, vaid võib majapidamisse jääda ja töötada ja palju kordi paarituda.
Sellest sündis suurimal ja viljakaimal saarel suur segaduste ja võitluste ajastu. Me teame sellest kõigest seetõttu, et kuussada aastat hiljem leiutati seal kiri ja laulikute lood Qatuist ja kudu hoidjatest ja peidetud poegadest ja tapmistest ja kangelastegudest ja reetmistest ja veresaunadest ja hukkamistest ja rituaalsetest pidusöökidest uuristati basalti.
Teistel saartel tõusid omad prohvetid, kelle nimesid me ei tea. Vahel löödi nad maha ja söödi ära. Üks neist avastas, et enesehävituse käivitamiseks pole vaja isegi ennast sabast hammustada, vaid õppida teatud kindlal viisil hingates teatud kindlal viisil oma sabalihaseid pingutama, nii et sabaots rõngasse tõmbus. Selle käigus võis kogeda nõrgemal kujul sama naudingut, mille pidi tooma lõplik akt. Veel enam, seda võisid teha ka väljakujunenud emased. Uudis levis nagu kulutuli üle saarte. Paljudes kohtades kuulutati sabarõnglus tabuks ja tapeti kõik, kes seda praktiseerisid. Paljud hukkusid, kuna ei suutnud end kontrollida ja käivitasid enesehävituse. Hiljem, Ainujumala kultuse ajal, hakati seda kutsuma nimetuks patuks; siiski oli see jõudnud üldteada faktide hulka.
5.
Nad leiutasid ratta ja kangasteljed ja purjelaevad ja metallurgia ja püssirohu ja reisisid ümber maailma.
Nad nägid, kui palju neid on ja kui erinevad nad on. Pikkadel mäletamatutel aegadel oli saarestikust lahkunud loendamatuid paate ja osa neist olid jõudnud üle mere kaugetele randadele. Seal oli rahvaid, kes ikka veel jää alla kaljupragudesse kudesid ja kelle isased ikka veel pärast esimest paaritumist kudu juurde jäid. Seal oli värdjalikke riiklikke moodustisi, kus isased valitsesid emaste üle ja panid nad endid teenima. Seal oli salaseltsideks jagunenud ühiskondi, milles iga seltsi liikmed kogunesid omaette ja näksisid üksteist sabast. Seal oli suuri kaubanduslikke impeeriumeid, mis jäid avastajatest vaid üsna vähe maha. Seal oli keerulisi kirjasüsteeme ja pikki kohalikke ajalugusid ja veidrate sõnumitega prohveteid ja ühel kaugel saarel oli Ainujumala tempel, kelle preestrite tulised sõnad avastajate südameisse hõõguma jäid ning sajand hiljem nende linnad ususõjas tuhaks põletasid.
Tolles sõjas saavutasid Ainujumala järgijad võidu. Nende armeed marssisid läbi saarte ja hävitasid kõik, kes uut jumalat ei tunnistanud.Terveid rahvaid hukati vulkaanilise klaasi terade all. Kunagine Qatui saar, suurim ja jõukaim kõigist teistest, rööviti paljaks ja põletati lagedaks, selle elanikud koguti kokku ja tapeti hoolikalt välja valitud kohtades, et nende veri niisutaks kogu saare pinda, ja sellest ajast saadik hüütakse seda Punaseks saareks, ja seal ei kasva suurt midagi. Basalti uuristatud kirjad, mis talletasid tuhandeid aastaid ajalugu, loomislugusid, müüte, muinasjutte, lugusid ja luuletusi, lihviti siledaks, kus neid ainult leiti. Iidsed linnad lasti püssirohuga õhku. Üheksa kümnendikku kogu maailma rahvastikust tapeti. Ka nende kudu otsiti ja hävitati, kümnekordsete ergutiannuste all fanaatilised sõdurid õppisid seda sööma, ahmisid seda endasse, nautisid imelist lõhna ja maitset, mis nende sabad värisema pani, koos mõttega miljonitest sündimata eludest oma keeltel.
Esimesed rändurid kaugetelt tähtedelt jälgisid orbiidilt seda hävitustööd, jätsid endast maha vaatlussatelliidid ja lahkusid, viies uudise hullunud maailmast läbi hüperruumi kõikjale, kus oli kuulajaid. Judisedes jälgisid ülejäänud mõistusega liigid veresauna, millesse uputas ennast Qiri, ja pidasid kõiki selle elanikke ogarateks marutõbisteks barbariteks veel sajandeid pärast tapatalgute lõppu.
6.
Tarkadel professoritel, kes kaugete maailmade ülikoolides õpetasid, et Qiri rahva surmapõlglikkus ja austuse puudumine elu vastu olid tingitud nende kaugetelt esivanematelt päritud füsioloogilisest eripärast, mis lubas neil end palja sabarõngluse abil tappa ja sellest veel nähtavasti kirjeldamatut mõnu tunda (slaid: suur plaan sabarõnglejast tema viimastel hetkedel), oli omast kohast õigus. Tõesti pidasid Qiri elanikud kõige õnnelikumaks seda, kes siis, kui tundis oma võimete hääbumist, ennast viimasele ja suurimale aktile pühendas. Ainujumala teenrid pidasid seda ainsaks tõeliseks viisiks jumalaga ühinemiseks, aga ka kõigis teistes kultuurides oli levinud sarnane arvamus.
Satelliitide võimed on aga siiski piiratud ja nende pool talletatut vaadati eelarvamustega. Mitte keegi ei pannud tähele, et tegelikult oli peale Qiri füsioloogia ka Qiri tsivilisatsioon teadaolevas universumis ainulaadne.
Nimelt ei olnud Qiril mitte kunagi mitte kedagi piinatud.
Sest kuidas piinata vangi, kes võib end mõtte jõul hävitada? Tähtsat informatsiooni valdavate isikutega astuti läbirääkimistesse, neid püüti ära osta, iga moodi mõjutada – aga väga tihti nad ainult naersid oma vangistajatele näkku ja tõmbasid sabad rõngasse ja nood võisid vaid kiiresti lagunevate surnukehade peal oma jõuetut viha välja elada.
Qiril ei piinatud kunagi kedagi. Üheski Qiri keeles polnud sõnagi sellise tegevuse tähistamiseks. See oli mõeldamatu totrus.
Kui keegi oleks seda rääkinud viisakates mõistuslikes maailmades, mille satelliidid Qiri orbiitidelt aastakümnete kaupa närvekõditavaid kaadreid olid edastanud, ja mille elanikud ootasid, et „sisalikud jälle peale hakkaksid“, nagu nad end väljendasid, siis oleks ta välja naerdud.