Augurahvas, 4. osa

I raamat: Augurahvas

 

2. Pärislugu

 

2.13. Karjäärivend

„Ja see on kõik?” Umbes kolmekümnene kõhn mees vaatas Raulile küsivalt otsa, kui see lõpetas pintslikesega metallist kaablitoekronsteini puhastamist. Raul ei vaevunud vastama, uuris tulemust, tõstis teises käes oleva vaksapikkuse torujupi kaablitele lähemale ja vajutas nupule. Asjandus, mis ilmselt oli midagi värviprinteri ja -pritsi vahepealset, surises, ja kaablitel kadusid siledamad laigud, mis oleksid võinud märku anda, et neid on viimasel kümnel aastal liigutatud.

Nüüd alles vaatas Raul kaaslasele otsa. „See on kõik, Seil. Mida sa ootasid?”

„See sinu võltskronstein, mis näeb välja täiest tavaline, suudab pealt kuulata, mis kaablites toimub?” kergitas mees kulme.

„Tule vaata. Ära ainult nina liiga lähedale pane.”

Seil kummardus lähemale ja tahtis juba ilmselt küsida, mida ta vaatama peab, kui korraga nõksatas paigale. „See tolm... Võrgud... See suudab kaablisse tungida?”

„Nojah. Nüüd prindin ma siia seinale valguskaabli ja ühendan saatjaga kusagil väljas. Edasi on juba minu laevaarvuti asi see lahti harutada.”

„Ja seda, kus su laev on, sa mulle ei ütle,” noogutas noorem mees. Raul oli selle ajaga hakanud kronsteinist väljapääsu poole seinale õhukest läbipaistvat kleeplinti kleepima; lint näis kaduvat nii umbes kümmekond sekundit pärast seinale surumist. Seil järgnes talle, seda järjekordset kõrgtehnoloogilist imet uurides.

„Sul ei ole vaja seda teada. Ja anna andeks, orbitaalkoordinaadid ei ütlekski sulle midagi. Tiirleb siin ümber Hänni,” sõnas Raul, natuke puhkides käsi kitsamatesse kohtadesse surudes.

„Orbitaalkoordinaadid iseenesest isegi ütleksid midagi, aga olgu,” porises teine. „Kas minu nendest koodidest oli abi?”

„Muidugi.”

„Ja kas midagi sellest meile ka tagasi jõuab? Jah, ma tean, see on üldiselt bosside asi. Aga ikkagi.”

„Ma saan aru, et sa töötad siin oma kümmekond aastat?”

„Jah. Kiiremini karjääri ei tee. Ega mind senini usaldata. Enne peaksin teist kümme kusagil mujal töötama. Seni olen suutnud ümbermääramist vältida. Et vana ja haige ema ja nii edasi. Ainult et... sa tead...” Ta neelatas.

„Käivad peale, et sa ta auku lükkaksid?”

„See aitaks karjääris meeletult edasi,” lausus Seil kuivalt.

„Ja millal võidaks sind Aukude tehnikale ligi lasta?”

Seil turtsatas. „Arvatavasti – mitte kunagi. Ma ei tea, palju sa juba tead, aga... noh, see ju selgelt kõrgeima prioriteediga ülesanne. Sinu kohta öeldi, et, ütleme, et sind võib usaldada ja mida rohkem ma räägin, seda parem. Aga mitte keegi Sinoodi Rahvakomissariaadis ei tea sellest midagi. Isegi mu kõige kõrgem ülemus tehnikaosakonnast ei tea sellest midagi. Ilmselt. See ei ole üldse meie rida ja liigsete küsimuste esitamise eest võid kiiresti Auku sattuda. Meie asi on luure. Nuhkimine. Tavaline värk.”

Nad tõusid treppidest lamedale katusele, Raul kogu aeg seina teipimas. Ta lõpetas lindi kleepimise ühe seinale kinnitatud laterna juures, kruvis selle seinalt maha ja asendas samasugusega oma kotist.

„Kasvatab see jalad ja tiivad ja hakkab tulistama, kui avastatakse?” küsis Seil seda jälgides.

Raul irvitas. „See mitte. Kuigi ka sellist tehnikat on olemas. Kaua meil veel aega on?”

„Mõned minutid. Siis lülituvad kaamerad jälle sisse. Nii et jookseme.”

Nad laskusid tuletõrjeredelist mööda hoone väliskülge maapinnale, libistasid end läbi toeka, kuid kuidagi narmendava võrkaia alt, ja sukeldusid võssa.

Umbes kolmekümne meetri järel jõudsid nad teele, kus ootas pargitud auto.

„Kes sa õieti oled?” küsis Seil, kui nad juba mööda suhteliselt kitsast ja käänulist teed arvutuskeskusest eemale veeresid.

Raul puhatas läbi nina. „Mida sulle öeldi?”

„Midagi. Aita seda tegelast, võid teda täielikult usaldada. Aga esiteks nii ei öelda. Saad aru, sellega öeldi, et sa ei ole siinne. Sa ei ole Zuult ja ma ei usu, et Ahrodilt või Nestilt. Ma nägin korra seda tüdrukut ka. Te olete võõrad. Te olete... mõjuvad. Isegi vaatamata sellele jõledale grimmile, mille Ronden ilmselt ise on teinud.”

„Siis sa juba tead kõike,” sõnas Raul tasa.

„Kas te saate Hänni päästa?” Seil vaatas ette teele; ta muidugi ei juhtinud, kuid istus, nagu juhiks. „See on ainus, millel on mõte. Kas te saate Hänni päästa?”

„Sa mõtled...”

„Ei, ma ei mõtle terraformimist. Seda on ka vaja, aga sellega on aega. Tsivilisatsioon hukkub. Kui nauke ei peatata. Tulevad sünged ja ebainimlikud sajandid. Kõik hävib. Käib alla. Jah, ehk jääb keegi järele ja tuhandete aastate pärast... Meie võitlus on siin ja täna. Et miljonid ei hukkuks ja meie järglastest need vähesed, kes ellu jäävad, ei veedaks sajandeid lootusetus viletsuses.”

Raul vaikis vähemalt minuti. „See ei ole minu otsus,” sõnas ta lõpuks. „Minu... kodu valitses vähemalt sama jälk mõistusevastane diktatuur. Ma ei saanud midagi teha. Vähe said teha sõbrad ja ka need, kelle heaks ma töötan. Hullust ei saa lõpetada massimõrvaga. Saab toetada neid, kelle kätes on tulevik. See on valus ja paljud saavad surma. Ebaõiglaselt. Aga... Kuule, siin on nii palju asju, mida ma ei saa sulle paari sõnaga rääkida. On väga palju neid, kes hoolivad. Aga reaalses maailmas saab ette võtta ainult võimalikke asju. See pole see, mida sa kuulda tahtsid, aga muud ma sulle öelda ei saa.”

Viis minutit valitses autos vaikus.

„Tuleb sul selliseid vestlusi tihti ette?” küsis Seil lõpuks.

Raul ohkas. „Ei. Õnneks. Sita tunde tekitab.”

„Te ei tulnud siia meid aitama.”

Raul ohkas uuesti. „Otseselt kindlasti mitte. Kuule...”

„Ma tean, et sa oled Inimkonna Föderatsioonist. Kui sa oleksid hetk tagasi kindel olnud, et ma tean, oleksid sa öelnud midagi sellist, et Hännile tuleb kasuks, kui Föderatsioon oma mõjuvõimu siiakanti laiendab. Et siis on üldse lootust, kui vaid Vega kindlusest kuidagi mööda saaks. Kuidas sa üldse siia said?”

Asi hakkas millegipärast Raulile nalja tegema. „Mul on võti. Kuule, tegelikult tuleks kari sinusuguseid aastateks kuhugi laia ilma saata. Et te hakkaksite üldse taipama, mis toimub. Muide, niimoodi lootusetult hapuks minna, nagu Hänn praegu kipub minema, saavad ainult suletud süsteemid.”

„Ma läheksin iga hetk. Kui vaid saab. Riskid Rahvakomissariaadis kasvavad iga päevaga. Iga päev võib mõni rumal juhus välja anda, kelle heaks ma tegelikult töötan, ja siis olen ma läinud. Ja kui ma ise sealt õigel ajal kaon, pean terve elu end varjama. Võltsidentiteet ja puha, aga endiselt jääb lolli juhuse risk. Muidugi oleks mul kõige mõistlikum planeedilt lahkuda.”

„Ma ei anna sulle muidugi mingeid lubadusi,” noogutas Raul aeglaselt. „Aga ma sain sinust aru.”

 

2.14. Perefirma

„No ma ei usu oma silmi...” Krints vahtis suuril silmil tee ääres hääletavat kogu.

„Tunned teda? On ta ohtlik.” Tobrin kummardus ettepoole ja uuris võsa eespool ilmselgelt selle mõttega, et kus võib varitsus olla.

„Ei... see on mu isa.” Ta peatas masina nimetatu kõrval.

„Juhtus midagi?” küsis ta ust avades.

„Võib ka nii öelda,” naeratas Ronden, tõstis mingi püstolimoodi asjanduse ja sihtis sellest Tobrinit. Midagi kuulda ega näha ei olnud, ent viimane vajus silmapilk tooli lõdvaks.

„Said midagi kindlat teada või lõppes sul kannatus?” küsis Krints mornilt.

Ronden astus autosse, vinnas Tobrini tahaistmele pikali ja istus ise ette poja kõrvale. „Asjad on halvemad, kui ma arvasin. Sõidame Veumetusse.”

„Sul on seal midagi... et ta jälgi jätmata kaoks?” küsis Krints sõidukit liikuma pannes.

„Jah. Aga enne tuleb temaga rääkida.”

„See võtab aega. Sõbrad hakkavad helistama, kui me liiga kauaks kaome. Ma olen küll püüdnud... Tead, hoia vaenlased lähedal, aga kui meid juba paariks hakatakse pidama...”

Ronden ühmatas naerda. „Väike hind. Me oleme Veumetus kümne minutiga. Pool sellest ajast kuluta millegi usutava väljamõtlemisele. Millegi, mis jätaks otsad lahti nii teie väljailmumiseks kui Tobriku igaveseks kadumiseks. Mina soovitaks öelda, et Tobrikul tuli mingi mõte ja te käite kusagilt läbi.”

Krints silmitses teda paar hetke, siis süvenes pealtnäha juhtimisse, silmitsedes ühtlasi hajameelselt oma isa peegelpilti tuuleklaasil. Korraga käis tal peast läbi, kui sarnased nad on. Samasugune kehaehitus – ta oli veel nooruse tõttu isast kõhnem –, samasugune laia lauba ja natuke nagu laiaks löödud ninaga näoplaan, samasugused, juba sünnilt sardooniliseks muigeks sobivad natuke kõverad huuled...

Ta raputas pead. Ta polnud kindel, kas see äratundmine tegi südame soojaks või ärritas teda. Ta vajutas nuppe, nii et näis, et tema kõrval istub Tobrik, ja rääkis lühidalt Argeniga, seletas vabas toonis umbes seda, mida Ronden oli soovitanud.

„Oli mõni neist mõttetutest lausejuppidest mingi kood?” tahtis viimane teada, kui nad olid lõpetanud.

„Oli. Miks sa küsid? Argenit ikka võib usaldada?”

„Asi pole selles.” Ta ohkas. „Poeg, on viimane aeg sulle rääkida millestki, mida sa ei tea. Sellest suurest saladusest, mida valdan mina ja mõned mu sõbrad. Sealhulgas Ungol.”

„Argeni isa? Ja Argenile, veel vähem Asakele ja teistele pole ta ka rääkinud, eks ole?”

„Ei. Aga eks seda millalgi kahekümnendates räägitakse neile, kes seda edasi kannavad. Kes on selleks ajaks näidanud, et nad suudavad ja tahavad seda tööd edasi teha. Tööd, mida meie esivanemad on teinud sajandeid.”

„Uaahh,” tegi Krints. Ta vaikis paar hetke ja pööras end siis isale paremini otsa vaatama. „Mitte et ma seda just üldse aimanud ei oleks. Te vanaisaga... noh, kuidagi ju paned elu jooksul tähele, et sind justkui valmistataks millekski ette. Ja eks ma olen tähele pannud, et teil on mingeid veidraid asju. Ja mingeid veidraid tegemisi. See tähendab, et kõike seda annaks hea tahtmise korral seletada kogu selle salakaubaveoga, millega sa tegeled. Aga selgusetuks jääb...” Ta jäi vait, kogus kümme sekundit mõtteid ja sõnas siis: „Noh, ma ei tea. Aga tegelikult peaksid sina rääkima.”

„Ühe lausega öelduna oleme Hoidjad. Me oleme Inimkonna Föderatsiooni konsulid või residendid. Inimkonna Föderatsioon on teatavasti üsna hajus moodustis. Kõike ma ei tea. Igatahes on selle paarkümmend mõjukaimat gruppi – kõik interplanetaarsed – sõlminud liidu ja loonud organisatsiooni, mida nimetatakse Föderatsiooni Julgeolekuks – et vaatamata omavahelistele hõõrumistele seista ühiselt inimkonna heaolu eest. Jah, praktiliselt tähendab see Föderatsiooni mõjuvõimu kasvu. Jah, veel taktikalisemas vaates potentsiaalset huvide konflikti Rahutoojate Impeeriumiga. Vast ka kohalike sõltumatute maailmadega, aga sel pole tähtsust. Üks olulisemaid asju selle mängu juures on mõista, kui suur see on. Asjad on nii seatud, et Hoidja-amet ei tähenda Hänni huvide eest mitte seismist – Hoidjate sõnal on oma planeedi suhtes väga suur kaal. Ja lisaks peetakse loomulikuks, et me seda tööd tehes endigi heaolu ei unusta.”

Krints seedis seda paar minutit. „Nii et siis lähen ka mina kirja mingisse müstilisse nimekirja kusagil Haial või auk teab kus, saadan mingi müstilise aparaadi kaudu ettekandeid olukorrast Hännil ja see aparaat teeb selle peale õhust kulda?”

„Tola,” muigas Ronden. „Aga peamisele said sa pihta. Paraku on kaks neist siin. Ja üks neist on Hesedda. Naine. Päris kena. Ah jaa, Heseddad on minu arusaamist mööda üks neist mainitud paarikümnest mõjukaimast grupist.”

„Kõlab, nagu tasuks temaga abielluda. Olgu. Mida ma veel kohe teadma pean?”

„Seda, et tõenäoliselt juhtub siin järgmise paari päevaga rohkem kui viimase saja aastaga.” Vanem mees mõtles paar sekundit. „Tegelikult oleks tulnud sulle sellest rääkida kusagil kalal või jahil või lihtsalt kusagil pikemalt kahekesi hulkudes. Et sul oleks aega kõik lollid küsimused ära küsida. No ja ma peaksin sulle andma valiku, et kas pühendad sellele oma elu või unustad kõik. Ehh, vähemasti ma ei kahtle sinus.” Ta ohkas. „Tuli luurelaev. Paar inimest, kelle asi on paari aasta jooksul siinkandis ringi vaadata. „Siinkandis” tähendab... ma ei tea kui palju sadu valgusaastaid. Zita sektorit; nad mainisid Ibjo ruumi. Sadu, võib-olla tuhandeid maailmu. Nad ei tea midagi ja neid ei jätku kõikjale. Zuu-Hänn on neile teivasjaam teel. Ühelt poolt on Föderatsioon laienemas, teisalt ei pruugi järgmised siia jõuda enne, kui sa seda lugu oma pojale räägid. Paremal juhul. Mõistad mind?”

„Ei mingit survet ega vastutust asjade eest, mida ma muuta ei saa,” noogutas Krints natuke segaduses muigega.

*

Suletud siseõue avanevat suurt ruumi polnud nähtavasti kasutatud aastakümneid. Värv seintel oli luitunud ja kuigi robotid olid ruumi puhastanud vahepealse ajaga kogunenud tolmust, ei olnud kiiresti võimalik midagi ette võtta teatud spetsiifilise hüljatuse auraga, mis muidugi praktiliselt on seotud suletud kütmata ruumides paratamatult levivate seente ja hallitusega. Ruumil polnudki aknaid, oli vaid üks lai uks. Seda valgustasid mõnedele laudadele asetatud, lakke suunatud ajutised lambid.

Raul tuli sisse kohe esimesena sisenenud Rondeni järel ja asetas esimesele ettejäänud diivanile Tobriku, keda ta õlal oli kandnud.

„Tood sa ta nüüd teadvusele?” küsis ta Rondenilt, kui see lamaja kohale kummardus.

„See võtab kaks-kolm minutit,” sõnas too, võttes taskust sama asjanduse, mida ta oli kasutanud Tobriku uinutamiseks. „Ma ei tahtnud riskida.”

„Hea.” Raul võttis ühe laua alla lükatud kotist üsna koguka tömbi, natuke lameda silindri. Ta tõstis selle Tobriku kohale, seade kasvatas omale peenikesed jalad alla ja toetus nende abil diivanile. See jäi sinna iseseisvalt rippuma, kui Raul selle lahti lasi, ja hakkas hääletult justkui nuuskima lamajat, hoidudes temast kõigest paaris millimeetri kaugusele.

„Misasi see on?” küsis Krints Maialt, kellega koos nad viimasena olid sisenenud.

„Skanner,” vastas naine. „Jah, teil päris selliseid ei ole, nii et arvatavasti saame selle teile jätta. Muidugi tähendab see, et keegi peab seda kasutama õppima.”

„Me oleme ta meditsiiniandmeid uurinud. Oleme tema teadmata laskunud teda isegi palju põhjalikumalt läbi valgustada, kui just vaja oleks olnud. Me pole midagi leidnud. Nii et kui te leiate, kulub selline kast meile väga ära.”

Ronden vaatas korra poja poole, siis oma aparaati, mille ta sinna lähedusse lauale oli pannud, ja küsis siis otseselt kellegi poole pöördumata: „Kes räägib?”

„Kõige loogilisem, et sina,” ütles Maia. „Ma toetan. Kõige mõistlikum on asju nii korraldada, et Raul istub ukse juures ja näib ka Krintsi kirbul hoidvat. „Kas ta teab, kes sa oled?”

„Jah,” noogutas Ronden.

„Siis sellega pole midagi teha.” Maia vaatas Rauli poole, enne kui jätkas. „Jah, tal on mingid lisandid. Meil ei ole ei aega, eelteadmisi ega kogemusi, et üldse katsuda lahti harutada, milleks need suutelised on.”

„Näidake,” sekkus Krints.

Raul tekitas õhku kujutised ja selgitas lühidalt, mida need tähendavad.

Krints noogutas aeglaselt. „Jah, seda peab põhjalikumalt uurima. Näevad välja kui tavalised abivahendid. Koed, mida kasvatatakse õnnetuste, haiguskahjustuste ja muu sellise asemele. Kust te üldse teate, et need võivad olla naukidega seotud?”

„Kolmkümmend sekundit,” hoiatas Ronden.

„Tuleb jutu sees välja.” Maia viipas kõigepealt Krintsile, kuhu ta võiks istuda, siis Rondenile ja siis Raulile. Viimane juba tõstis skanneri Tobriku pealt ära, jättis selle ise oma jalgu kokku korjama ja kotti pugema, tõmbas põuest pika toruga relva ja sättis end kaksiratsa ühele toolile ukse lähedal nii, et sai kogu ruumi kirbul hoida.

 

2.15. Ja aina hullemaks läheb

Tobrin tuli tasapisi teadvusele. Esimese paari sekundiga taipas ta, mis oli juhtunud – ta oli vahele jäänud.

Millega?

Aga see polnud hetkel kõige olulisem. Ta oli teadvuse taastudes pilgutanud silmi, nii et teadvusetust teeselda polnud mingit mõtet. Ta proovis liigutada ja see õnnestus, ta ei olnud kinni seotud. Ta uuris natuke aega umbes kolme ja poole meetri kõrgust betoonlage, seejärel ülejäänud ruumi enda ees; diivani taha ta arusaadavalt ei näinud. Neli inimest – kahel toolil tema ees Ronden ja keegi tundmatu naine... väga ilus naine ja kuidagi esimesest pilgust selge, et võõras. Edasi kaugemal Krints ja ukse lähedal veel mingi suurt kasvu ja heleda nahaga tegelane, harkisjalu tagurpidi keeratud toolil, jalgade vahel oleva toolileeni servale toetatud kätes mingi tundmatu, ent kuidagi ohtliku väljanägemisega relv.

Tobrin ajas end istuli – väärikam kuidagi ja ta tahtis ringi vaadata. Ühest pilgust piisas, et kõik vajalik ära näha – et ruum on täiesti kinnine ja ainsa väljapääsu ees istub too relvastatud tüüp. Ta kontrollis üle oma lisandid ja veendus – isegi teatud kergendusega –, et sidet ei ole, ruum on korralikult varjestatud.

Möödus ligi minut. Nojah, siis... Ilmselt anti talle aega olukorras selgusele jõuda.

„Miks ma siin olen?” pressis ta lõpuks endast välja.

„Sest sa oled Sinoodi Rahvakomissariaadi agent ja ilmelt saadetud minu, mu pere ja mu sõprade ja nende perede järele luurama,” sõnas Ronden kuivalt.

Tobrin kaalus olukorda. Ta oli Krintsi juures paar korda käinud, kuid tema isaga seni vaid tervitusi vahetanud. Mees oli tundunud selline suhteliselt heatahtlik... Aga ei tohtinud unustada, et ta oli suurkaupmees ja salakaubavedaja. Või vähemalt nii talle Rahvakomissariaadis instrueerimisel öeldi. Ja ta ju teadis omadest kogemustest, et see on tõsi. Teadis sellest ühest korrast, mil tal oli tõeliselt hästi läinud. Mis näis avavat nii palju võimalusi ja... mis tekitas nii palju probleeme; ta peaaegu lülitati nende ringkonnast välja ja temasse suhtuti ilmse kahtlusega.

„Miks te niimoodi arvate?” ta pani häälde haledust ja ehmatust. „Ma... ma...” Ta paistis täielikult segaduses olevat. „Ma... olen öelnud, et... aga mitte Sinood! Kuidas? Nad on mu perele nii palju halba teinud!”

Ronden pööritas silmi ja nägi selline välja, et tal on piinlik. „Kui sul vähegi au on, siis säästa meid sellest. Palun. Sul on üks võimalus rääkida.”

Siin ta nüüd siis oli. Oli see võimalik, et nad lihtsalt püüdsid teda? „Teil ei saa olla tõendeid, et ma olen Sinoodile midagi teie kohta edastanud, sest ma ei ole seda teinud. Punkt.” Ta ütles seda selgelt ja rõhuga, Rondenile silma vaadates.

„Elegantne,” muigas too. „Aga sa ei vastanud küsimusele. Sa tulid Sinoodi Rahvakomissariaadi agendina siia kindla ülesandega. Mis ülesanne see oli?”

Asja ei teinud paremaks, et ta oli seda vestlus viimase pooleteise aasta jooksul sadu kordi peas läbi käinud. Sinoodi tegelased olid teda hoiatanud, et vahelejäämise võimalus on olemas, sest Regga aadlikel on kuulu järgi mingit mitte siit planeedilt pärit tehnikat, millest õieti midagi teada ei ole. Küsimus ei olnud niivõrd selles, et ta oli vahele jäänud – teatud mõttes oli ta sellega leppinud. Suurem häda oli selles, et ta polnud oma plaanidega millimeetritki edasi liikunud.

Aga kuni teda polnud kemikaale täis pumbatud ja tema peale ei karjutud: „Küsimusi esitame siin meie”...

„Krints, kus sina selles mängus oled? Oled sa ülekuulaja või ülekuulatav? Ma vannun ükskõik mille nimel, et ma olen sinu suhtes alati ainult sõbrana käitunud.”

„Ka see kord, kui sa end autosse sokutasid, kui me läksime tegema midagi, mida asjassepuutumatud näha ei tohtinud?” sõnas Krints süngelt. „Jällegi, säästa meid sellest, et sa sinna kogemata sattusid.”

„Ei, ma ei sattunud sinna kogemata,” ohkas Tobrin. „Ma olen osanud oma elu väga tupikusse elada ja mul on ainult üks võimalus seda jätkata – lahkuda siit süsteemist. Muidugi ma olen algusest peale teadnud, et teil on vähemalt kontakte inimestega, kes siit välja saavad. Kõike, mida ma olen teinud, olen ma teinud ainult selle ühe eesmärgiga.” Ta ohkas uuesti. „Ma olen pärit viimasest peldikust. Me ei ole võrdsed. Sa pidid seda algusest peale mõistma. Kui sa oled siiralt mu sõber olnud, on mul väga, väga häbi. Te võtsite mu... klouniks. Kellekski, kelle üle nalja heita. Ent... ma ei ole sind ega teisi kunagi reetnud.”

„Isegi kui see tõsi on, hajus kogu usaldus sinu vastu tollel õhtul kui me autot õigel ajal läbi ei otsinud.” Krintsi hääl oli tuhm ja vaikne ja ta viskas Tobriku – tema teadis teda ju selle nime all – suunas ainult ühe raske pilgu, vahtides ülejäänud aja põrandat enda ees. „Siis ja samal põhjusel kadus mu pere usaldus minu vastu. Nii et mitte mind ei pea sa siin veenma.”

„Siin on paar võimalust,” võttis Ronden jutujärje tagasi. Ta rääkis, nagu öeldakse midagi, mida üldse öelda ei tahaks, sest see on ebameeldiv nii ütlejale kui kuulajale. „Üks – me pumpame su keemiat täis, riskides kõige sellega, mis sellise lähenemise vastu võib sinu sees peidetud olla. Aga kaotada on meil vähe. Isegi Sinoodi Rahvakomissariaat ei julge ilma väga otseste tõenditeta näpuga meie peale näidata, kui sa kaduma lähed, ja selliseid tõendeid ei ole. Või vähemalt ei saa neid olla, kui naukidel pole seniteadaolevast tunduvalt paremat tehnikat. Jah, siis tekivad küsimused, kas seda tasub paljastada Moinnertite ja võib-olla ka Seghöside vahelevõtmiseks, kuid sind see igal juhul enam ei aita.

Teine võimalus on, et sa räägid avameelselt endast ja oma tegevusest ja me hakkame koos otsima, et ehk leiame mingi viisi, kuidas saame kõik koos edasi eksisteerida.”

„Kuulge... teil ei saa olla midagi, mis seoks mind Sinoodiga,” proovis Tobrin veel korra. „Ei saa. Ja ma olen... noh, olen mõista andnud, et mu päritoluga ei ole kõik korras. Onju, Krints?”

Ronden vaatas korraks tolle võõra naise poole. Too ei teinud ühtki liigutust, kuid ilmselt ikkagi tema lülitas sisse kuhugi peidetud projektori ja ruumi tolle naise, Rondeni ja Tobrini vahel tekkis Tobrini ebamäärane, virvendav kujutis. Ja ta ette tekkis natuke kandiline preester.

„Nagu ikka, katsu mulle vastata võimalikult väheste märkidega,” ütles preester. „Niisiis, oled sa midagi rohkemat teada saanud?”

Tobrin kujutisel raputas aeglaselt pead, pealtnäha rahulolematuna sellega, mida ta luges – pigem ähmaselt tema ette markeeritud – monitorilt.

„Oled sa lähemale jõudnud neile kahele, Sudekile ja Rosale?”

Taas aeglane pearaputus.

„On nad teinud midagi kahtlast? Või küsime nii – oleks millegi, ükskõik mille põhjal võimalik ilma meilt saadud teadmisteta oletada, et nad ei ole siit planeedilt?”

Järgmine aeglane pearaputus.

„Tobrik, me ei ole rahul. Tunnistan sulle, et ainus põhjus, miks sa ikka veel selle ülesande peal oled, on see, et teistel ei lähe paremini. Jah, meil ei ole vaja küsida – sa ei saa sõpradega kiiremini sõbraks ja kui need mainitud kaks ikka üldse kedagi endale ligi ei lase, ei õnnestu see ka sul. Ent me ei saatnud sind mitte sinna selleks, et sa saadaksid meile infot, mida me saame teistel viisidel palju lihtsamalt. Mõtle oma tegemised ja perspektiivid korralikult läbi. Soovin sulle rahu ja kirgastumist. Side lõpp.”

„Kas vaatame eelmisi seansse ka?” küsis Ronden.

Tobrinil oli salvestuse ajal olnud aega mõelda. Eks ta sai sellestki aru, et see aeg anti talle meelega – et tal jõuaks vaieldamatult kohale, et ta on paljastatud ja edasine hämamine on mõttetu. Tal jäi vaid esitada elementaarne küsimus: „Miks ma ikka veel elus olen? Te ei saa mind Rahvakomissariaadile tagasi anda. Ma tegelikult ei taha ka tagasi minna, uskuge või mitte.”

„Ma ju ütlesin enne salvestuse näitamist,” sõnas Ronden kuivalt.

Tobrin raputas pead. „Ei otsi ja ei räägi. Ja selleks on põhjused; sealhulgas tehnilised – miks ma ebamääraselt väljendun. Esiteks, mul on väga vähe kaotada, nii et igasugused „hakkame koos otsima” tüüpi asjad mulle ei sobi. Mul on mõtet üldse midagi kaaluda minimaalselt kindla lubaduse eest, et ma saan kusagil siit väga kaugel uut elu alustada. Ma sõnastan selle sellepärast nii, et loomulikult ei takista miski teil lubadusi murdmast. Peale teie endi au, eks ole, aga, noh, kõige viisakamalt väljendudes, eks te ise tea, kuidas sellega on.

Tehnilise poole pealt... Mmmm... te ju valgustasite mu läbi?”

„Jah,” noogutas Ronden. „Ja leidsime üht-teist, mis tavalisel meditsiinilisel skaneeringul kindlasti kahe silma vahele oleks jäänud.”

„Mul on põhjust uskuda, et need mõjuvad mulle väga halvasti, kui ma tööandjatega hästi läbi ei saa.”

Ronden muigas kõledalt. „Tahad sa öelda, et me peaksime hakkama mängima mingit sellist mängu, et mis kanti sulle lapsepõlves kõige rohkem meeldis koduks pidada?”

„Midagi sellist jah,” noogutas Tobrin omakorda. „Ma ei tea. Sellele on ilmselt üsna ohutu vastata, et  Netrukalhaggani slumme. Mulle on seda ainult demonstreeritud niipalju, et ma usuksin, et kui ma räägin liiga avameelselt ajast enne Reggestoisse tulekut, tekib mul äravõitmatu tahtmine August alla minna.”

„Kõigest?” küsis Ronden skeptiliselt.

„Mulle endale täiesti piisavalt,” vastas Tobrin kuivalt.

Ronden vaatas võõra naise otsa. Too lasi pea viltu. „Ma ei tea. Ma näen seda tehnikat esimest korda elus.”

„Arvutustehnika, sa ütlesid, olla meil kümme tuhat aastat ajast maas?” kergitas Ronden kulme.

„Sa ju saad aru, et see on emotsionaalne hinnang,” muigas naine ebamääraselt. „Lisaks ei saa inimestega nii vabalt katsetada. Et kui põleb maha, pole suurt lugu.” Ta viskas peaga justkui vabanduseks Tobrini poole.

Rondel vaikis mõnikümmend sekundit. „Mida sa soovitad?” küsis ta siis tumedalt.

Naine kõverdas enne vastamist korraks huuli. „Mida te teete siin vaenlase spioonidega? Me vaatasime salvestused läbi ja sa nõustusid – tal on mingi oma plaan. Selge, et ta võitleb siin selle eest. Selge, et ta räägib mingil määral tõtt, kuid väikese murdosa. Tema usaldusväärsus minu silmis on endiselt nullist eristamatu.”

Ronden mõtles veel kümmekond sekundit ja pöördus siis Tobrini poole: „Kuule, sa ikkagi pead mind aitama. Me ei löönud sind eriti mõtlemata, lihtsalt igaks juhuks maha sellepärast, et väga ilmselt pole sa mõningaid olulisi asju oma ülemustele edastanud. Miks? Ilmselt, jah, et meid šantažeerida; loogiline tundub, et eesmärgiga planeedilt minema saada. Mis võib omakorda olla mingi suurema plaani osa. Näiteks et teha kindlaks meie sidekanalid ja siis need enda kontrolli alla võtta.”

Tobrin mõtles, mida öelda, kuid korraga naine tõusis, võttis ühe kiire sujuva liigutusega juba tuttava uinutuspüstoli, mis Rondeni käeulatuses laual lebas, ja pööras otsa tema poole. Edasisest jäi jälle mingi osa Tobrini jaoks vahele.

 

2.16. Ikka veel läheb hullemaks

Ronden vaatas Maiale imestusega otsa: „Mida?” Järgmiseks vaatas ta kiiresti ruumis ringi, sest ka Raul oli tõusnud. Ta pilk kohtus korra poja omaga, kuid viimane liigutas vaid vaevumärgatavalt õlgu ja kergitas kulme – tal polnud aimugi.

„Mingi sõiduk läheneb, väga suure kiirusega,” ütles Raul. „On vähem kui kahe minutiga siin. Ja ma jälgin juba oma veerand tundi üsna kahtlast aktiivsust õhuruumis. Sinoodi lennuvahendeid on justkui liiga tihedalt.”

Ronden mõtles sekundi. „Alla auto juurde!” nähvas ta siis järsult tõustes. „Krints, tõsta see” – ta osutas Tobrinile – „õlale. On parem, kui mul on käed vabad. Kas me jõuame kohtuda nendega, kes tulevad, väravamajas? Siis on võimalik valida põgenemistee. Või saada infot, kui need on omad. Teate midagi täpsemat?”

„Kaks inimest,” sõnas Maia, aidates Krintsil Tobrinit õlgadele sättida; Raul oli juba uksest välja tormanud. „Seghöside auto. Kui kõik identifikaatorid muidugi võltsitud ei ole. Nägusid ei erista. Sideseadmed on väljas.”

„Meie uus võrk või teie laev?” küsis Ronden, kirjutades raevukalt käigu pealt enda ees oleval nähtamatul klaviatuuril.

„Kombineeritud praegu,” vastas Maia. „Palju Krints teab?”

„Täna rääkisin, et Hoidjad on olema.”

„Tere tulemast,” noogutas Maia enne jätkamist tema suunas lühidalt. „Meie laeva detektorid on teie praegustest umbes kaks-kolm korda tundlikumad. Praegu on uus tuum ju veel katsestaadiumis, mitte lahinguvalves, sellepärast ilmselt signaalid sinu poolele ei liikunud.”

Ronden noogutas pisut kannatamatult ja selgitas siis – nad läksid sel ajal pooljoostes trepist alla – Krintsile: „Meil on siin omad turvasüsteemid, hulga paremad kui Hänni tehniline võimekus. Me uuendame neid natuke, aga esiteks võtab see aega ja teiseks tuleb seda kasutama õppida.” Ta noogutas iseendale. „Jah, nüüd näen mina ka seda. Umbes minut. Pane Tobrik autosse ja võtame igaks juhuks sisse positsioonid kahel pool väravat. Mina räägin; kui vaja, tuled välja. Maia ja Raul end ei näita; kui väga vaja pole või olukord kardinaalselt ei muutu, muidugi. Kui halvasti läheb, helistan 82469743, sa tead, mida see tähendab.”

„Uhh... olgu,” kohmas Krints.

Nad sörkisid üle õue ja Krints käis väravamaja nurga taha pargitud auto juures ära, sellal kui Maia ja Raul kadusid kahele poole teed põõsastesse. Kogu seda Veumetu kompleksi ümbritses madal, allameetrine aed, mis pigem markeeris territooriumi; ainus tee tuli küll väravamajja ja tegelikult moodustas tõesti ka teatud mõttes värava hoone, mille esimene korrus oli tervenisti midagi garaaži ja kattega parkimisplatsi vahepealset, kuid põhimõtteliselt oleks sellest kergesti mööda saanud.

Auto, mis suurel kiirusel väravamaja alla jõudis, pidurdas tasase krigina ja vilinaga, kui automaatika seda stabiilsena üritas hoida. See peatus üsna Rondeni juures, kes seal oodates nähtaval seisis, teest siiski piisavalt kõrval ja praktiliselt ühes ukseavas, mis oleks vajadusel võimaldanud ka kiiresti tagasi tõmbuda.

„Mulle ei meeldi see,” porises Krints; ja kuivõrd neil kõigil oli omavaheline side sisse lülitatud, kuulsid seda ka teised.

„Valva sina!” heitis Ronden ta poole kannatamatu pilgu; Krints oli teisel pool sarnases ukseavas ja kuigi ta hoidus rohkem varju, seisis temagi põhimõtteliselt nii, et tulijad teda kohe märkaksid.

Autouksed paiskusid lahti. „Need oleme meie, Argen ja Sudek!” Argen astus autost välja. „On teiega kõik korras?” Ta vaatas Rondeni ja siis Krintsi poole.

„Miks ei peaks olema?” küsis Ronden süütult.

„Sest Rahvakomissariaadi eriüksus võib siia iga hetk sisse lennata! Pole aega seletada. Millega te umbes pool tundi tagasi hakkama saite? Seil ei saanud rääkida, kuid ma sain aru, et kohalikud ootavad korraldust kusagilt kõrgemalt, võib-olla patriarhilt... või kelleltki Sinoodist – seni veel meie staatus kaitseb meid. Natuke.”

Ronden mõtles sekundi. „Põhja! Sa tead teed. Kohtume Kaikakivil.”

Argen vaatas auto suunas. Sudek astus välja. „Kuulge, te tõite siia midagi, mida nad hirmsasti tahavad. Mille te neilt pool tundi tagasi üle lõite? Nad suudavad seda kuidagi jälitada. Ei, ma ei ole absoluutselt kindel, kuid see on kõige tõenäolisem.”

„Kuidas nad seda jälitavad?” küsis Ronden. „Ma olen loomulikult abinõud tarvitusele võtnud.”

„Kust mina tean?” nähvas Sudek. „Kuulge, mul on päris head tehnikat. Osa sellest on pärit Impeeriumist. Ärge küsige, kuidas see minuni jõudis. Ma räägin seda teile praegu sellepärast, et te saaksite aru situatsiooni tõsidusest. Ma olen nüüd pool aastat vaikselt nende sidevõrku uurinud ja lahti harutanud. Ma ei näe kõike, eks ole, aga vihjetest sai välja lugeda, et miski on tulnud mõne päeva eest Hänni lähedusse. Eile murdis keegi idioot sinna jõhkralt sisse, kasutades mingit tehnikat, mis minu hinnangul peaks kah ületama kohalikke võimalusi, ehk siis võib pärit olla samast allikast kui minu oma. Sinood läks paanikasse. Ei olnud ühtki vihjet teile. Aga poole tunni eest juhtus veel midagi, miski läks kaduma ja kuna seekord on see kuidagi otseselt seotud Moinnertite ja Seghösidega – ma ei tea, kuidas –, panid nad pildi kokku. Keegi väga ohtlik tuli teie kaudu planeedile ja möllab siin ringi. Ja te olete kõrvuni sees. Teie, kõik.” Ta hingas sügavalt sisse.

Krints loivas lähemale. „Me uimastasime Tobriku ja tõime siia, et ta üle kuulata. Me leidsime Sinoodi võrgust kindlaid tõendeid, et ta on meie järele luurama saadetud spioon. Noh, sideseansside salvestused.”

Sudek pööritas silmi ja tõstis käed; see Hänni žest, tema jaoks õpitud, tuli tal pisut kohmakalt välja. „Me rääkisime vist lausa esimesel päeval, et tõenäoliselt on ta spioon. Nojah, teil polnud tõendeid. Nojah, seda krüptot ei ole mina veel lahti saanud, nii et kui teie nüüd saite, teeb see minu jaoks selgemaks, miks algas paanika. Veelkord, ma ei tea, kuidas teda jälitatakse, aga mul on mõned ideed. Igatahes teda kaasa võtta ei saa. Kõige lihtsam oleks ta maha lüüa ja kaduda. Naukidele teda tagasi anda ei tasu – kuulavad üle ja löövad omakorda maha. Selge ju, et ta mängib mingit oma mängu...”

„Ta tahab planeedilt minema,” pistis Krints vahele.

„Võimalik,” ei lasknud Sudek end segada. „Ohverdage see kompleks. Te teate ise, kuidas asju kõige paremini korraldada.” Ta vaatas vaheldumisi Moinnertitele otsa. „Sõbrad, ma ei ole teie vaenlane. Kui te ei taha mulle öelda, mis toimub – teie asi. Aga mina ajasin vaikselt omi asju. Nüüd on teie ainus võimalus teha nii, et teie ei tea midagi. Mõelge välja, kuidas seletada, et Tobrik oli Krintsi autos. Et keegi korraldas asjad nii, et kahtlusi teile juhtida. Teie olite mujal; loodetavasti jääb Sinood uskuma seda pettepilti, mida meie nägime; kuni Argen taipas, et isegi hädakoodid ei jõua teieni – mis minu arust on rumal, aga see selleks. Minu huvi on, et ma saaksin oma tööd jätkata ja mitte mina ei pea teile ütlema, et Sinood ootab ainult võimalust, et Istoi kõrgklass lõplikult paika panna.”

„Kuule, isa,” ütles Krints kiiresti. „Meid mõlemaid rööviti. Kui Tobrik tahab minema, mängib ta kaasa.” Ta pöördus Sudeki poole. „Sind ei jälitata? Lasta sa oskad? Ronden ja Argen peavad kaduma, sa teed siin natuke möllu...” Ta mõtles silmapilgu ja pöördus isa poole tagasi. „Kas me saame... oh...”

Sudek raputas masendunult pead. „Sidege rahulikult. Ega Rahvakomissariaat enne ülehomset ründa. Kuulge, ma tõesti olen teie poolel. Küllap ma aiman, et kogu asjaga on seotud keegi – see, kes planeedile tuli ja siin nüüd ringi trambib nagu elevant portselanipoes. Rääkige Tobrikuga! See on kõige loogilisem küll. Ja muidugi oleks mul siin abi vaja, kui ma hakkan teie eest kastanid tulest välja tooma.”

„Suur londiline õrnade esemete vitriinide vahel ja väärtasju põlevast majast,” porises Krints. „Me räägime siseside puhul tšättimisest, kuigi ka see sõna tõepoolest kunagi vaid teksti tähendas. „Sidema” ütlevad ainult naukid. Ma ajan ta kohe üles.” Ta kõndis minema.

„Sa ei ole ju nii närvis, et selliste asjadega eksida?” küsis Ronden, Sudekile pisut pahaselt otsa vaadates. „Sa tahtsid midagi öelda?”

„Ma testisin üht teooriat,” vastas Sudek ebamääraselt. „Aga päriselt, Argen ja Ronden, kaduge siit! Ma panen siin natuke tehnikat üles ja mängin kuulmise järgi...” Ta jäi vait, sest keegi astus pimedusest välja.

„Tere, Sudek,” ütles Raul muiates. „Ja pole vaja teha nägusid, ma ütlesin neile, kes sa oled.”

„Aa...” Sudek kogus end hetke ja naeratas siis. „Tore näha sind. Kas ma peaksin midagi nüüd kohe teadma? Mälestusi võime hiljem jagada.”

„Jah, ma olen Inimkonna Föderatsiooni Julgeoleku agent ja ilmselt saime meie tulles kohe kuulsaks. Jah, mina oma kaaslastega murdsin Sinoodi võrku sisse. Jah, me oleme siin ilmselt sama asja pärast – kas ja milline võiks olla nauki nullportaalide side kolmessidega, sest viimased on kuidagi eriliselt aktiveerunud ja kõike ei saa selgitada Rahutoojate Impeeriumi agressiivse lollusega.” Raul pöördus Rondeni poole. „Sudekil on õigus. Kaduge!”

Ronden noogutas Argenile, nad istusid masinasse ja see kadus vuhinal mööda tuldud teed tagasi.

„Hoidjad?” küsid Sudek autole järele vaadates. Siis kehitas muiates õlgu: „Sa ei pea vastama.” Ta pöördus Rauli poole. „Kõiki asjaolusid arvestades on mul väga hea meel sind näha.”

„Mälestused hiljem,” noogutas Raul talle vastu naeratades ja tõsines kohe. „Ronden andis mulle nende ettevalmistatud tee. Siit kuus kilomeetrit põhjas on Kaikakivi. Sealt läheb tunnel mere alla, seal peaks olema mingeid liikumisvahendeid. Suhteliselt jälitamatu. Saadan sulle kohe koodid. Mul on üks kaaslane, ta on hetkel siit umbes pool kilomeetrit põhjas, valvab. Me peame siin hakkama saama.”

„Olgu. Kiire relvade võrdlus. Sünkroniseerime andmed?”

„Jah.” Raul naeratas uuesti. „Meie muistsed protokollid töötavad... Näib, et saame hakkama, kuni meile sadade kaupa kilotonniseid ja võimsamaid laenguid kaela ei läkitata.”

„Sa oled suureks kasvanud,” märkis Sudek ebamääraselt. „Aga ikkagi, ilmselt näed ka sina, et vähem kui kolme minuti jooksul saame dessandi kaela.” Ta vaikis hetke. „Lihtsalt huvi pärast – kas sina näed Seghöside autot?”

Raul pilutas silmi ja justkui kuulatas hetke. „See ei ole aus, sest ma tean, kus see on. Naukide tehnika jaoks pole seda loodetavasti olemas.”

„Siis – kuidas Krintsil läheb?”

Raul kuulatas hetke. „Tobrik on nõus. Taandume tõkketuld andes.”

 

2.17. Vanad sõbrad

„Mis koht see on?” vaatas Raul ringi tühjal sadamakail, mille ääres seisis peale nende allveelaeva veel kuus – pealtnäha – pealveesõidukit; kohti oleks olnud vast paarikümnele.

„Sina mu siia tõid,” turtsatas Sudek poolküsivalt. Ta võdistas õlgu, sest temperatuur oli vaevalt paar kraadi üle nulli.

„Autopiloot tõi,” vastas Raul endiselt mitte eriti muljetavaldavate murenenud valkjate kaljudega piiratud lahesoppi uurides. „Ma tean, et siin ühes kuuris peaks mingi automoodi asi olema, millega me Reggestoisse tagasi saame. Laev läheb kuhugi sinna vastaskalda alla koopasse. Ma mõtlesin, mida see koht üldse endast kujutada võib? Elab siin keegi? Milleks seda kasutatakse?” Ta hakkas astuma kalda poole.

Sudek järgnes talle. „Kust ma peale pean hakkama? Sa küsisid ka, miks kalu ei ole – mida sa üldse tead?”

Raul heitis talle üle õla natuke kannatamatu pilgu. „Ma lugesin, et Istoi vesikond on suhteliselt eluvaene, eriti polaaraladel. Et Vaeg Haga dünastia ajal tuhatkond aastat tagasi püüti see tühjaks ja üldse korraldati siin korralik ökokatastroof ja sellest ajast peale pole siin tööstuslikku kalapüüki olnud. Ma tean, et siia satub alailma mingeid organisme teistest vesikondadest, mis siinse õrna süsteemi perse keeravad. Ma lihtsalt tahtsin teada, et kas see on tavaline, et me kogu sõidu vältel ühtki elusolendit ei näinud.

Sama siin – ma tean, et kuna Istoi vesi on külm, nad vee peale eriti ei kipu. Siin pole kunagi suuri meresõitjaid olnud, selleks on see lomp liiga pisike ja elutu. Seega – miks selline koht üldse olemas võib olla? Jah, enne kui sa midagi kohatut ütled – ma näen kaardilt, et selliseid on piki rannikut siiski üksjagu. Ma tean isegi seda, et mingi viiekümne aasta eest oli purjetamine korraks pop.”

Sudek kehitas õlgu. „Zuu on siinsamas. Umbes viiendik inimesi käib seal korra elus ära. Teatud ühiskonnaklassides on see selline... noh, et on need, kes on käinud ja need, kes ei ole. Enamasti käiakse üks kord elus. Turismireisil. Kui sa minu arvamust teada tahad, siis tundub midagi olema teooriates, et Hänn häbeneb oma meresid. Reisi- ja kaubalaevad on alati olemas olnud. Aga „niisama” merel käimine on... veidrike lõbu. Ent mitte midagi erilist. Praegusel ajal moest väljas. Ja kalade kohta, kordan, ei oska ma midagi kosta. See oli mul siin esimene kord mingisse veesõidukisse sattuda.”

Nad jõudsid madala kiviehitise juurde ja selle plekist esikülg hakkas nende lähenedes üles roomama.

„Ja üldse,” jätkas Sudek. „Ma tahan mõista, palju me saame teineteist usaldada? Ilmselt saadeti sind siia sellepärast, et me tunneme teineteist. Ilmselt teab Föderatsioon Impeeriumi siinsetest tegemistest rohkem kui Impeerium Föderatsiooni omadest. Mis sest, et sa muuhulgas sisuliselt paljastasid Impeeriumile kohalike Hoidjate institutsiooni. Sest ma miskipärast ei usu, et sa eeldad, et mul sidet ei ole ja seega infoleket ei ole, kui mina tagasi ei jõua.”

„Hoidjad on ka Utorul ja Jaburul. Tõsi, seal sügaval põranda all. Siin sa oletad, et Hoidjad on mingi osa sellest seltskonnast, kes välisilmadega suhtleb. Ja kuna Utoru teatud jõud üldiselt eelistaks mitte Föderatsiooniga sõdima minna, on mul teatud lootus, et sa käid oma oletustega ettevaatlikult ringi. See on nüüd tõesti päris julge oletus, ma ei tea, kuidas Metpukles võrrandisse sisse tuleb, ent ma eeldan, et sa ei valinud kaaslast juhuslikult.”

„Sina? Teie? Kes? Sinu kaaslane – saab ta ikka ise hakkama?”

Nad istusid garaažis seisnud autosse, kõrvuti laiale esiistmele, ja see hakkas liikuma. Kui Sudek selle peale Raulile otsa vaadates kulme kergitas, kehitas viimane õlgu.

„Automaatika. Maia saab ise hakkama. Pärast meie tulevärki ei hakanud keegi isegi ringi vaatama. Krints ja Tobrik on juba lahti lastud, Moinnertite kodus, pere ilusti koos...”

„Seda viimast ma näen isegi, ära raiska aega,” ühmas Sudek. „Maia? Naine? Mida sa mulle üldse rääkida saad? Või tahad?”

„Ma ei tea, kuidas jõudis Julgeolekuni info, et sa siin midagi korraldad. Aga sa oled mingis mõistlike tegelaste nimekirjas. Noh, mingi jama käib siin. Saadeti kolm algajat agenti. Et näidake ennast. Ja natuke jalust ära. Jah, loomulikult, ütlemata selge, et mind, sest sina oled siin. Kolmas on laevaga orbiidil.”

„Seda, et mingi jama käib, ma tean. Ühesõnaga, sa ei saa või taha rääkida?”

„No mida? Kas ja kuidas võivad siinsed nullportaalid, hägulased, tähekindlused ja üldse kõik muu sodi olla seotud kolmessidega ja mida Impeerium teab, asjast arvab ja siinkandis teeb – mida siin rääkida? Küsi, ma vastan. Kui oskan.”

„Mis osa infot võib või peab jääma meie vahele?”

„See, mis me kokku lepime. Ma saan oma salvestusi redigeerida.”

„Kas hägulane vaatas su ka üle?”

„Vaatas,” noogutas Raul. „Sind ka?”

Sudek noogutas. „See võiks jääda meie vahele. Kas... sa ei tahaks täpsustada?”

„Et see oli kuidagi ootamatult isiklik?”

Oli Sudeki kord mõtlikult noogutada. „Kas sulle ka tundus, et see on mures?”

„Jah.”

Sudek noogutas veelkord, siis küsis: „Kus asub sinu arvates Aukude teine ots?”

„Sa küsid seda minult?” kergitas Raul kulme.

„Sest ma olen siin pool aastat kurenud? See ei ole mind aidanud.” Sudek krimpsutas nägu. „Üheksa kümnendikku Hänni elanikest läheb August alla. Umbes kolmandik nendest enam-vähem elusana. Nelinurkaugu religioon ei ole naljaasi. See on midagi väga suurt ja väga hirmsat. Ja väga ebaloomulikku.”

„Kuidas sa arvad, et kolmessid sellega seotud on?” küsis Raul vastu.

Sudek krimpsutas veelkord nägu. „Kõik jookseb kuidagi siia Zuu-Hännile kokku. Kas Föderatsioon teab midagi Aukude sarnast mujal?”

„Ei. On teada sadu erinevaid nullportaalide süsteeme, alates ühe tähesüsteemi sisestest, lõpetades väga suurtega, mõned vist isegi galaktikatevahelised. On avastatud ja kirjeldatud tuhandete jälgi. Täpselt sellist ei ole. Föderatsioon... olgu, oleme natuke ausad. Föderatsioon ei teadnud hägulasest Zuul. Muidugi tuleb pähe, et see ja Augud võivad kuidagi seotud olla.”

„Kuidas oli võimalik mitte teada hägulasest, kui teil on siin Hoidjad? Seda nimetataks ebakompetentsuseks isegi Impeeriumis.”

„Me ei teadnud, et see on hägulane. Meil on pikk nimekiri huvitavatest objektidest Ibjo ruumis. Väga võimalik, et ma tõesti olen esimene tead-küll-millise ettevalmistusega agent siinmail. Ja... noh, ühelgi juhul pole meil – mul ja mu kahel kaaslasel ühe kaugluurelaevaga – ei aega, ressursse ega oskusi siin Impeeriumi tagaõues selle kaliibri probleeme lahendada.”

„Te patsutaksite Hoidjaid õlale, annaksite uuemat nänni ja saadaksite kodu poole hulga ajakohast infot siinse ruumiosa kohta. Üldse teeksite sihukest misjonäritööd, ühtlasi lootes, et keegi ei hammusta läbi, et teie kogute luureinfot, mida kasutab enda huvides allianss, mis millegipärast arvab, et tal on õigus kogu inimkonda esindada.”

„Kade hakkas või?” turtsatas Raul. „Tule üle.”

„Tule ise.” Sudek mühatas. „Või pigem, ära tule, mina sulle halba ei soovi... Muide, oled sa saanud kodus käia?”

„Mul on Vega võti, kui sa seda küsid.”

Sudek mühatas taas. „Ei. Seda ma eeldasin niikuinii. Ega sa ei tee endale illusioone, miks sa Julgeolekus töötad?”

„See on minu võimalus,” porises Raul ebamääraselt. „Kuidas Kadlel ja Eldonil läheb?”

„On nüüdseks lahutatud. Aga me kõik saame endiselt hästi läbi. Aga nemad on sellised... kodustatud.”

„Sobivas olukorras edasta neile, palun, mu head soovid. Muide, see võib olla ainus kord, mil me saame vabamalt rääkida.”

Sudek muigas. „Ma lootsin, et sa seda ütled. Et seekord vähemalt saame. Ma töötan ainult Utoru huvides.” Ta heitis kaaslasele viltuse pilgu. „No ja et huvitav ja põnev ka oleks. Aga Utoru huvides ei ole minu arvates Föderatsiooni ja Impeeriumi sõjaline vastasseis. Mis sest, et te seal Föderatsioonis võiksite tõsisemalt võtta võimalust, et hästi organiseeritud ja tugeva keskvõimuga Impeerium võib teile peale suruda pariteedi.

Zuu-Hänn on tõusnud kõigi meie luureorganisatsioonide tähelepanu keskpunkti tasapisi nii viimase aastakümnega. Või „tähelepanu keskpunkt” on eksitav – me ei ole seda kuigi intensiivselt uurinud. Pigem on see nagu kivi kingas. Aga veel veerand sajandi pärast on see Rahutoojate Impeeriumi piirides.”

Ta heitis Rauli pole seekord pisut vabandava pilgu, enne kui silmad nende ette teele tagasi pööras. Masin oli selle ajaga rannaasula kaugele selja taha jätnud ja nad suhisesid rohelises rennis, mille suhteliselt sirge tee võssa lõikas, oma 50 meetrit sekundis. „Võimalik, et sa tead seda kõike. Või arvad teadvat. Siinkandis on alailma mõni maailm, ütleme, inimestest tühjenenud. Jäljed viitavad sessidele, nagu meie neid nimetame. Viimasel ajal on see tihenenud ja... vähemalt kahel juhul on see kahtluseta sesside töö. Ja siis olla Impeerium ksenofoobne, kui me neile kohtudes küsimata antiainet anname!”

„On keegi kunagi uurinud, miks nad seda teevad?”

„Minu teada ei ole Föderatsioon samuti kuigi edukas nendega suhtlemisel,” märkis Sudek kuivalt.

„Ja kas see pole kuidagi õigest liigast – lohutada end sellega, et teistel ka välja pole tulnud? Olgu, teistel pole vabandust, et teil pole kellegagi tulnud. Ega sa ei aima, miks?”

„On see ju ikka sinu igiomane, mitte Föderatsiooni vaidlusstiil?”

Nad vaatasid hetke teineteisele kurjalt otsa, ent siis levis mõlema näole irvitus.

Sudek tonksas Rauli õlga. „Kuradi hea on sind igal juhul näha. Mis sest, et me vastaspooltel oleme. Vähemalt said koju.”

Raul tõsines. „Jah. Sellepärast ma Utorult lahkusingi. Muidugi mitte ainult. Ainult et...”

„Sa ei kuulu enam Maale,” pigem tõdes Sudek natuke nukralt. „Aga tohin ma küsida – palju oli selles Kadlet ja palju... noh, et sa ei tundnud end võrdsena?”

Raul vaatas teda paar hetke uurivalt. „Sa... justkui teaksid sellest midagi?”

„Kadlet mõtled või?”

Raul turtsatas. „Ei. Seda tunnet...” Ta raputas pead. „Muidugi on sul õigus. Isegi kui ma olin õppimise ja üldse kõige eest nõus natuke teile klouniks olema, siis alfonsiks on mul seda metslase rikkumata au liiga palju. Võimalik, et Kadle ei oleks nii mõelnud... aga tal polnud mind lihtsalt vaja. Pigem...” Ta raputas veelkord pead. „Mis sa Maa kohta ütlesid – oled ka omadele võõraks jäänud? Su kodu sulle? Liiga palju ringi reisinud ja liiga palju näinud?”

Sudek ei kostnud natuke aega midagi, vaatas erilise huvita, justkui tegelikult nägemata nende auto kõhu alt läbi kihutavat teed. „Kas sulle mõnikord ei tundu, et me oleme, jah, oma vanuse kohta liiga targaks saanud? Kuidas sai sul teisiti minna – sa oled käinud tuhandete valgusaastate kaugusel, näinud paljusid ilmu ja elanud hoopis teises tsivilisatsioonis. Sinu kogemused ületavad võrreldamatult neid, kelle keskel sa kasvasid. Kunagi ma ei mõistnud neid, kes olid rohkem ringi käinud. See tegi kadedaks – nad nägid kuidagi... rohkem. Asjade taha. Nüüd... jah, muidugi olen ma Utorul võõras.” Ta ohkas. „Jätame selle. Mul on lihtsalt kahju, et ma ei saanud sind aidata selles, mida sa kõige rohkem tahtsid. Mulle oleks meeldinud, et sa Utoru heaks töötad. Ent võtame olukorrast maksimumi. Meil mõlemal on sõber vastaspoolel. Või ma loodan, et laiemas inimkonna mõttes liitlaste poolel.”

Raul noogutas. „Teeme nii. Hea oleks leppida kokku mingi omavaheline side. Tõmbame privaatkanali üles ja sünkroniseerime vanad protokollid? Mul ei ole kõike alles, eks ole.”

Sudek noogutas ja mõnda aega nohisesid nad mõlemad vaikides virtuaalis.

„Olgu,” noogutas Raul lõpuks. „Edasi teevad masinad natuke aega tööd. Räägi vahepeal, mis siin toimub. Hoiame võib-olla palju aega ja jama kokku.”

Sudek tegi ebamäärast häält, mida võis pidada turtsatuseks või hea tahtmise korral ka röhatuseks. „Sitt paik. Ja kuna siin on Vega tähekindlus, ei saa eriti midagi teha ka.” Ta raputas kiiresti pead. „Ma tean, mida sa mõtled – et vaja siia veel Rahutoojaid... Aga mõtle alternatiividele. Nimeta mulle ükski Impeeriumiga liidetud maailm, kus elu on halvemaks läinud? Samas, muidugi me ei tee seda omakasupüüdmatult.” Ta jäi kümneks sekundiks vait.

„Jätame selle,” sõnas ta lõpuks. „Ma ei tea palju. Ma olen juba mõni aasta püüdnud mõista siin toimuvat. Ma arvan enda ees nägevat ühe terve planeedi kultuuri hävingut. Ja ma ei saa midagi teha. Kõige võti on siin Nelinurkaugu religioon, ent tõeline küsimus on, kas see on põhjus või tagajärg. Täpsemalt, kas ühiskond läheks hapuks ka ilma võõrtehnoloogiale toetuva tajuhäireta? Kui palju see kaasa aitab? Protsesse kiirendab?”

„Ma tean, et sa nii mõtled,” sõnas Raul pehmelt ja natuke ettevaatlikult. „Kuid sa ei veena mind, et sa tulid siia ainult kultuuri päästma.”

„Olen ma seda väitnud?” Sudek turtsatas kõledalt. „Muidugi tahame me nulltehnikat. No ja lisaks Vega võtmeid ja jõudumööda hägulast uurida. Lõpust peale hakates – see viimane on seni ainult ohvreid nõudnud. Me ei ole midagi õppinud ja kui siin Vega kindlust ei oleks, ilmselt juba kaalutaks hägulase hävitamist. Vega võtmetega on meil ilmselt sama tsirkus kui Föderatsioonis – tänu sellele saan ma endale hulga rohkem lubada. Ja Aukude koha pealt on aeg hakata pead vastu lauda taguma – mitte keegi ei tea midagi. Kõige halvemal juhul on planeedil alla poole tosina inimese, kes seisavad kogu selle religiooni taga. Tehnilises mõttes, eks ole.”

„Kui üldse,” märkis Raul kuivalt.

„Tead või paned lihtsalt kildu?” vaatas Sudek talle huvitatult otsa. „Kuule, räägime natuke keerutamata. Ma saan palju su aega kokku hoida. Me saame teineteist aidata. Aga nulltehnikat ma Föderatsioonile ei jäta. Miks sa siia tulid?”

Nüüd vaikis Raul oma pool minutit. Siis ta puhatas läbi nina, kaaslasele natuke vabandavat pilku heites. „Väga ilmselt sellepärast, et Föderatsioon on siinkandis halvemas positsioonis. Me päriselt oleme siinkandis esimesed üle päris pika aja. Muidugi oleme vastaspooltel. Mul... noh, on igas mõttes sigapõnev ja nii edasi kaasas olla. Sitaks hea tunne on teha seda, mida ma teen. Ma ei saa sulle kogu faktimaterjali saata, aga me sattusime millegi peale, millest me aru ei saa. Susan, nagu me seda süsteemi nimetame, võib olla sõlm ja oluline ja nii edasi, kuid... siin taga võib olla midagi palju suuremat.”

Sudek noogutas mõtlikult. „Vihja, palun natukegi. Mulle ei ole vaja rääkida, et olgu siin taga kohalikud sitakotid või sorgib keegi lähematest maailmadest – see asi on suurem kui inimkonna siseasjad. Ent see on selline... see saab siin tegutseda ikkagi Vega kindluse armust. Jah, kuidagi on asjaga seotud hägulane, aga... Kas me saame seda maailma siin aidata? See on minu hind.”

Raul vaikis uuesti kümmekond sekundit. Siis hakkas ta rääkima: „Me ei tea vähimatki, kuidas hägulane asjaga seotud on. Meil pole õrnematki aimu, mida see siinne suudab. Me ei tea, kuidas on asjaga seotud Vega tähekindlus ja kuidas see hägulasega läbi saab. Meil ei ole õrnematki aimu, mida kujutab endast Aukude nullruumisüsteem...”

„Aga vähemalt ikka nullruumisüsteem?” küsis Sudek vahele.

„Jah,” noogutas Raul. „Ja kui sa ei teadnud, siis meie andmetel on siin vähemalt kaks eri signatuuri. Aga täpsemalt midagi orbiidilt detekteerida ei saa.

Lühidalt, Föderatsiooni Julgeolek astus varvastele millelegi, mis kasutab magmas tegutsevaid agente. Ühel hetkel püüdis keegi selle info levikut mistahes hinnaga takistada. Paraku on see kõik... kuidagi märgist mööda.”

„Kolmessid?”

Raul raputas pead. „Võimalik. Aga sel ei ole mõtet. Mis nad sellest saavad? Ja selle sõjalaeva omadused, mis meil natuke aega ringi mööbeldas, enne kui kõrvetada sai ja kadus, ületavad kaugelt kolmesside võimeid. Niipalju, kui me teame, muidugi.”

„Hm, kui kaugelt?”

„Noh, natuke üle millitähesekundine kõmakas pani selle ümber mõtlema. Või umbes viis tuhat tonni energiat, kui sa nii rohkem harjunud oled.”[1]

„Uhh... Ega te ole ometi selleni jõudnud, et inimkonnal läheb liiga hästi?”

„Ka seda võimalust võetakse arvesse,” poetas Raul süngelt.

Sudek mõtles nüüd omakorda ligi minuti. „Arvad tõesti, et see totakas naukide punt võib sellise tasemega mänguga seotud olla?”

„Ähh,” raputas Raul pead. „Etturina vast. Või noh... kui see on mingi suurem, ammu ettevalmistatud rünnak inimkonna vastu, võib olla neile mistahes jura aetud. Lunastusest; või et nemad juhivad lambukesed õigele teele.”

„Hm...” Sudek mõtles mõned sekundid. „Ma annan sulle hulga andmeid. Ma saan sulle ilma suurema riskita anda kõik, mis teoreetiliselt on kaupmeeste kaudu saadav. Ja nii edasi. Mida sa üldse kavatsed? Millega me veel teineteist aidata saame?”

Raul laiutas käsi. „Aga mida sa õieti vajad? Jah, ma näen ka hävivat kultuuri. Kuidas inimeste elu iga aastaga kuidagi armetumaks läheb. Kuidas rahvaarv langeb, majandus, kultuur, haridus, arstiteadus ja üldse kõik alla käib ja üldine lootusetus maad võtab. Kuidas naukid kõik rõõmu ja vabaduse suretavad. Kuidas Istoi vesikonnas veel midagi oli – ega asjata ole kogu välissuhtlus siia koondunud. Ainult et nüüd käib ka siin kõik kiiresti alla. Mida me siin oma väikse seltskonnaga ära teeme?”

„Sinu laev on orbiidil. Minul nii hästi ei läinud...”

„Sind tundes, sa tegid kindlasti sohki selle plahvatusega, mis meie kuttide tähelepanu äratas?”

„Fer on...”

„Fer – kas me räägime tegelasest, keda ma tunnen?”

Sudek pugistas naerda. „Raul, ühelt poolt on see kokkusattumus, ent teiselt poolt... Kas sa tõesti arvad, et meie kunagine retk Ererikile oli vaid turismireis?”

„Igal juhul sina selle initsieerisid,” muigas Raul. „Tagantjärele, sind rohkem tundma õppides – ei. On Feriga kõik korras? Ta oli paras omakasupüüdlik munn, aga on palju hullemaid.”

„Ta on kaupmees, kes teenib laevaga elatist. Kui kõik läks plaanide kohaselt, on ta elus ja terve. Vaata, Raul, selles mõttes tegutsen ma küll Impeeriumi vastu, et neil on siinsest ühiskonnast suht suva. Täpsemalt... mõnedel on. Mõned heameelega aitaksid, ent see ei ole mitte üheski mõttes prioriteet. Mind ei aidata, aga mulle ka ei öelda tagantjärele ühtki paha sõna, kui ma suudan tõestada, et ma keerasin siin mistahes käki kokku siirast soovist nulltehnika kätte saada. Olgu selleks sõda, revolutsioon, uue religiooni sünd või isegi massimõrv. Ma loodan, et sa tunned mind piisavalt, et seda viimast ma heameelega väldiksin, aga vajadusel ei kohku tagasi.”

„Räägi edasi.”

Sudek kõhkles paar sekundit. „Kõigepealt – reeturid. Või kui vältida poeesiat, siis vaenlase agendid. Tobrik või Tobrin oli ainult üks neist. Küllalt tõenäoliselt ei ole ta ainus, kelle Sinood on siia saatnud, et infiltreeruda seltskonda, kes suhtleb teiste tähesüsteemidega. Naukid saavad väga hästi aru, et nad suudavad oma trikke teha ainult suletud süsteemis. Küllap saavad nende helgemad pead väga hästi aru ka sellest, et selle nende tehnika vastu tuntakse huvi, ja mitte religioossel eesmärgil.”

„Ehk me peaksime varju tõmbuma? Kõigepealt katkestama näiliselt igasugused sidemed meid siia aidanud seltskonnaga?”

„See ei pruugi aidata.” Sudek raputas pead. „Naukid niikuinii aimavad või teavad enam-vähem, kes tegeleb väliskontaktidega. Enamik inimeste maailmu lepib, et mingi osa nende rahvast ei taha sust midagi teada ja töötab kurat teab kelle heaks; sa lihtsalt ei lase neid olulistele positsioonidele ja kurat nendega, kuni nad suuremat kahju ei tee. Sest alternatiiviks on rängad repressioonid. Ja just seda on siin oodata.

Ma ei tea ega küsi, kes on siinsed Föderatsiooni agendid; mind isegi väga ei huvita või häiri, et see seltskond kattub mingis osas ümbritsevate sõltumatute maailmade kontaktidega, ja võimalik, et isegi Impeeriumi omadega. Aga siin on Impeeriumi tagaõu. Aktsepteeri seda ja aita inimkonda või... saad ise aru – peaks olema teie olemuse vastu; iseasi, kui tõsiselt te seda ise võtate. Või võtavad sinu ülemused. Sul on ju siin ka kubjas kaasas?”

„Ma ei ole osanud temast kunagi nii mõelda, aga jah, üks meist on Hesedda.”

„Jah, Raul, meie vahe on selles, et...” Sudek lõi pisut nukralt käega. „Aga veelkord, mul on siiralt hea meel, et sa siin ja tegija oled. Kuni Hoidjad ei korralda atentaate ega lase midagi õhku, ei ole mul raskusi nende talumisega ka Impeeriumi planeetidel. Ma olen selles osas muidugi vähemus – et vältida illusioone.

Raul, selle maailma eliit vajab tuge. Nad vajavad teadmist, et nad ei ole üksi. Väga raske on midagi ette võtta, kui sinu vastas seisab irratsionaalne kurjus, millel toeks ebamaine tehnoloogia. Inimene on hoopis paremas võitlusmeeleolus, kui ta saab hästi läbi kellegagi, kel on kobedam kaigas kui selle paha nõia oma.”

„Oo-olgu, mulle hakkab kohale jõudma,” venitas Raul muigamisi. „Mida pommitada on vaja?”

Sudek irvitas vastu. „Kui ma teaks, oleks hulga lihtsam. Kas me oleme kokku leppinud, et vajadusel sa saad sellega aidata? Vaata, ma suudan ka üht-teist ära teha, aga mitte näiteks hägulase endaga.”

„Kui ma suudan kuidagi omadele maha müüa, miks me peaksime olema tuletoetuseks natuke kummaliselt käituvale Impeeriumi agendile.”

„Nii et tegelikult te suudaksite midagi ära teha?”

„Sudek, me vaidleme selle üle kogu aeg – peab olema kuradi hea põhjus, et elukeskkonda tähetuumadega pommitada. Minuarust ei tee isegi Impeerium seda karjuva vajaduseta.”

„Südame teeb soojaks, et kui kellelgi teisel on sinusse rohkem usku kui sinul endal...” Sudek turtsatas. „Tead... ma ei oleks hakanud seda juttu rääkima, kui ma arvaksin, et hägulasele tuleb rohkem kui mõni hoiatuslask teha. Väljaspool atmosfääri, eks ole, nii tuhande kilomeetri peal; need tajuvad neid ja meie kogemused kinnitavad, et saavad sellistest sõnumitest suurepäraselt aru.”

Ta vaatas Rauli paar sekundit arvustavalt. „Anna andeks, sa oled sõber, aga nii palju aega on möödunud. Me kumbki pole enam see inimene, kes tollal... võimalik, et helgematel aegadel – kui püsis illusioon, et kusagil on toredad ja targad inimesed, kes teavad, mida nad teevad, ja saavad maailma juhtimisega hakkama.

Zuu-Hännil algab ja lõppeb kõik nelinurkaugu religiooniga. Ja see ei ole midagi loomulikku, see toetub võõrtehnoloogiale. Siin ei ole rumalaid agasid – kui üldse hoolime neist inimestest siin, tuleb nelinurkaugu religioon hävitada. Punkt. Nii et meie parim taktika ja strateegia on sellega jõudumööda algust teha.”

„Sellesse ma suhtuksin väga ettevaatlikult,” raputas Raul pead. „Ma olen näinud, kuidas nurka aetud sitapead püüavad asja lahendada terroriga. Massimõrvadega. Ja kui see ei näi toimivat, kui nad endiselt kaotavad, siis järelikult on tapetud liiga vähe. Naukidel on Istoiski andunud toetajaid ja võimalik, et väljaspool Istoid tunnistab isegi enamus nelinurklust. See on ju... kunst, filosoofia, eetika – sajandeid on ka kõik positiivne põhinenud sellel religioonil, kogu kultuur on sellest läbi imbunud.”

„Jah,” noogutas Sudek kannatamatult ja raputas kohe pead. „Kuule, me oleme õppinud samade õppejõudude juures. Muidugi saavutaksime selliselt ainult verise kaose. Me saame praegu parimal juhul ainult Istoi päästa. Tekitada naukidele mulje, et siin seisab nende vastas vähemalt sama klassi võõrtehnoloogia. Täpsemalt, me saame anda Istoile võimaluse. Ja seeläbi tervele planeedile.

Raul, Hänni oleks juba vaja terraformida. Aga kulub ka parimal juhul kolmsada aastat, enne kui siin elab tsivilisatsioon, kes suudab sellistes kategooriates mõelda ja tegutseda. Reaalselt tuhat. Ma ei tea, kuidas sina mõtled, aga mul on hea tunne, kui ma olen sellele kaasa aidanud, mis sest, et ma ise olen selleks ajaks ammu läinud.

Mul on Impeeriumi tehnika. Ma suudaksin ise ka kõik nelinurkaugu kirikud Istois hävitada. Aga mis edasi saab? Ma ei saa alustada seda teed, kui – nagu sa õigesti märkisid – ikkagi on siinne eliit – ja eriti parem osa nendest, see, kellega me suhtleme – sisuliselt pantvangis. Ma räägin sinuga mõttega, et Nelinurkaugu kiriku ülim eliit või isegi pigem nende kaadritagused juhid kusagil kaugel – kui nad muidugi olemas on – mõistaksid, et vastupidi, kõik naukid on pantvangis. Ja selleks on mul vaja Föderatsiooni sõjalaeva. Õigemini – Raul, vana sõber, ma ei peta sind – mul on vaja Föderatsiooni sekkumise viirastust, et Impeerium näpud persest välja võtaks; ja tõstaks Zuu-Hänni prioriteeti paar suurusjärku.”

„Aaa...” venitas Raul. „Ja ülemustele räägid sa kõigest sellest hulga vähem ja teise nurga alt?”

„Ma räägin täit tõtt väga piiratud seltskonnale Utorul. Ma pean saama mingi kokkuleppe Metpuga. Aga see on mäng, mis ka minul üle pea käib. Mul ei ole vaja sulle öelda, kui ohtlik see on, sest Jaburul võib keegi hakata takka üles lööma – seda võib teatud kontekstis käsitleda reetmise või riigipöördekatsena. Igatahes oleksin ma väga õnnelik, kui ka sinu pool siin täna räägitust võimalikult vähe kuhugi jõuaks.”

„Midagi ma pean neile rääkima. Näiteks, et sa andsid mõista, et me võime Aukude uurimisel koostööd teha?”

„Nulltehnika?”

„Me ei võtaks mingil tingimusel oma laeva pardale suurt tundmatut mesoainekolakat, mille keskel nullportaal! Me tahame ainult andmeid. On usutav, et sa aktsepteerid, et me saame need, kui seadmed sulle jäävad.”

„Näeb juba üsna plaani moodi välja...” venitas Sudek mõtlikult.

 

2.18. Kes mõõga tõstab...

„Kõiksuse valitseja, kes sa korraldasid neli vastasmõju, sinu käes on aeg ja ruum ja meie igavene jätkumine teistes dimensioonides. Sinu lunastus kiirgab meile Aukude põhjast, sina võtad meid kaaluda ja sa halastad õnnetutele, kes tulid siit Kõiksusest läbi nii hästi kui oskasid. Pigem halvasti, aga sina oled uus algus ja teejuht ja surematuse suunaja. Me kummardame sinu ees.”

„Üks kahele, kaks kolmele, üks-üks-neli,” pomisesid ruumisviibijad.

Preester tõusis. Tõusid ka kõik ruumisviibijad ja hakkasid vaikides uksest välja minema.

„Seil,” sõnas preester vaikselt.

Kõnetatu pöördus ja kergitas preestrile otsa vaadates kulme. Too ei olnud temast palju vanem, vast aastat kümme, kolmekümnendate keskpaigas, ent ta paremat õlga ilustasid vanemleitnandipagunid. Üks neist, kes on siia saadetud kusagilt Hurkist, võib-olla isegi Netrukalhagganist, mõtles Seil mehe kitsast nägu ja elutuid silmi uurides. Sinoodi Rahvakomissariaat, ehk lihtsamalt öeldes nuhipunt. Mida see sitakott tahab?

„Preester Maleuk?” Seil peatus.

„Seil, ma soovin sinuga rääkida,” sõnas preester pehmelt.

„Sa tulid siia palvet lugema, et saaksid minuga rääkida,” tõdes Seil ilmset. Tal käis peast läbi, et ta peaks kartma, kuid selle asemel tundis ta ainult, kuidas temas kerkib vihkamine.

Preester viipas teda tagaruumide poole. Täpsemalt, väikesesse palvelasse, kus, erinevalt suuremast ruumist, kus nad tööpäeva kombekohaselt lõpetama olid kogunenud, oli toolipatju ja teemasin. Preester valas kahte tassi teed ja asetas need lauale, ta istus ja viipas, et Seil tema vastas istet võtaks. Väike palvela oli umbes kuus korda kaheksa sammu ja selliseid laudu, mille mõlemal pikemal küljel seljatoega pink, oli seal kuus komplekti; nad olid palvelas kahekesi.

Seil istus ja maitses kombekalt teed. Ta ei tahtnud seda... või pigem: tee oli hea, kuid seltskond...

Ta kergitas küsivalt kulme; võib-olla mõni sekund liiga vara, kuid... Mida? Tööpäev oli läbi, tahtis temagi koju.

„Seil Terennik, seda ei ole minust ilus üles tõsta, kuid sa oled pärit siinses mõõtkavas rikkast ja mõjukast perest.” Preester tõstis käe. „Ei ole vaja vastata. Ma olen su toimikut näinud. Meil on hea meel, et sa meiega oled.”

„Kõiksuse teed on avatud kõigile, kelle süda avatud,” sõnas Seil mittemidagiütleval toonil.

„Muidugi. Järgmisele küsimusele pean ma Sinoodi nimel vastust nõudma. Kas sa suhtled veel oma endiste sõprade ja klassikaaslastega? Oma endise ringkonnaga?”

„Suhtlen küll. Ma ei ole kaotanud lootust, et ehk mõned avavad oma südame...”

„Muidugi. Kas sa tunned Seghöse? Asaket ja Argenit?”

„Jah, põgusalt. Argenit. Asake... oli laps sellal kui ma seminari tulin.”

„Millal sa neid viimati nägid?”

Seil kergitas kulme ja naaldus toolil tagasi. „Ma pean mõtlema... Mõne nädala eest arvatavasti.”

„Ja mitte viimasel nädalavahetusel Sabatule künkal?”

Seil maigutas. „Ee... vabadust. Nad vist olid seal küll. Aga me ei vahetanud sõnagi, nii et...” Ta laiutas käsi randmeid laualt tõstmata.

„Nad vist ei suhtu nelinurkauku hästi?”

„Nad on noored ja segaduses. Neile tuleb aega anda.”

„Muidugi. Niimoodi kõiksus toimibki. Kuidas on Krints Moinnertiga?”

„Mis temaga olema peab?”

„Meil on kahtlus, et kusagil nende läheduses võib olla väga ebameeldiv mõju. Me tahame neid aidata. Enne, kui nad valivad tee, mis ei saa siin jätkuda.”

Seil mõtles paar sekundit. Täpsemalt, mõelnud oli ta kogu aja, kuid nüüd võis ta lubada endale seda nii teha, et see välja paistab. „Ega sa ei mõtle seda... mis ta nimi oligi... Tobrik Gennemali?”

Tasuks oli nugaterav pilk, kui preester korraks rollist välja langes. „Ma ei usu,” lausus ta siis kuivalt. „Ent ma ei mõelnud teda. Kes on need kaks, kellega koos teda on nähtud? Sudek ja Rosa?”

Seda tahaksin ma isegi teada, muigas Seil mõttes. Ta aimas, et need võivad olla välisplaneetlased, kuid öelnud ei olnud talle seda ju keegi. Erinevalt Tobrikust, kelle suhtes teda oli hoiatatud...

„Ma tean, kellest on juttu, kuid... ma ei tea neist midagi peale selle, et nad on olemas.”

„Seil, me kõik peame andma oma osa.” Ta vaikis hetke vastust oodates ja kui seda ei tulnud, jätkas: „Ma ei tea, kuidas sa meie usku näed. Kõige halvemal juhul kui võimalust karjääri teha. Või olla õigel poolel ja kaitsta oma perekonda, kui me hakkame elu pisut vagamate põhimõtete järgi üles ehitama. Meist suurem osa ei palveta viis korda päevas ega paastu vähemalt kord aastas, et oma vaimu teritada, kuid Hurkis ei lubata endale ka nii frivoolset ja sübariitlikku elu, nagu sina elad. Pole minu asi otsustada sinu karjääri üle, kuid usu valguses ei keela ka keegi seda, mida ma pean oma kohuseks Kõiksuse ees – ma arvan, et rohkem kasinust tuleks sulle kasuks.”

Ta vaikis taas mõne sekundi. Seil ei vastanud endiselt, nii et ta jätkas: „Kõiksus on andestav ja sa oled teistest oludest pärit. Me ainult loodaksime, et sellel võiks olla misjonärlik dimensioon. Et sa mitte ainult ei oota, et su sõbrad meelt parandaksid, vaid neid ka sellele suunad. Ja juhid Sinoodi tähelepanu neile, kes on asunud pimeduse teele ja teistegi hingi mürgitavad. Saad sa minust aru?”

„Ma teen oma osa,” langetas Seil pea. „Ma ei oska rohkem. Kui ma suhtlen oma endiste sõpradega, siis peaks see ju olema elementaarne, et ma saan seda teha tingimustel, mida nad tunnistavad. Teisiti ma ei oleks oma ega saaks midagi tehtud. Üldse mitte midagi. Mul on väga kahju, et ma ei oska paremini. Ent ma püüan.”

Preester uuris teda mitu sekundit, justkui oodates, et ta naerma pahvatab. Ent Seil oli siira, tõsise ja natuke löödud olemisega.

„Hästi. Kõiksuse teed on imelised.” Preester uuris teda endiselt pingsalt. „Vend nelinurgas, sa pead mõistma, et on punaseid jooni, mida ei saa ületada, lahkumata lõplikult kirgastumise teelt. Usul on palju vaenlasi ja kõige kurjemad neist asuvad väljaspool seda maailma. Seda mürki me endi hulka lasta ei saa. Ega kavatse. Viimastel päevadel on juhtunud veidraid asju ja keegi on ületanud punased jooned. Keegi on tulnud. Ja me ei saa enam kõrvale jääda. Hänni tulevik on au, usk ja eetika. Kõike seda pakub nelinurkaugu religioon.

Seil, ma palun, et sa Seghöside ja Moinertitega räägiksid. On juhtunud midagi sellist, mis nõuab erilisemaid lähenemisi. Me oleme valmis tooma ohvreid ja seetõttu on alati huvitav jälgida, kas usu hülgamise eest, lunastusest loobumise ja Kõiksusele seljakeeramise eest ollakse nõus samamoodi maksma.

Seil, juhtus nii, et Kristallpalee augu ääres olevale peole sattus ka Asake Seghös. Me arvame, et tal oleks aeg kirgastuda. Me võime selle üle arutleda ja leida talle pikema tee, kui me saame rääkida sellega, kes mõne päeva eest Hännile tuli. Kas sa saad minust aru?”

Seil ei uskunud oma kõrvu. Kõigepealt. Et sellised asjad üldse võimalikud on... Aga tõepoolest, miks ka mitte? Ja mida preester õieti ütles? Kõik see on tavaline väljendusviis, ainult et seekord... seekord oli see kõik kõverpeeglis. Ah siis niimoodi on lood...

„Ma...” Maigutamise ja rumala ilme jaoks ei olnud tal vaja pingutada. „Ma ei tea, mida öelda... Ma ei tea, mida teha... Ma... Muidugi ma võin nendega rääkida. Aga... võib-olla ei tasu niimoodi?”

„Ma arvan, et peab. Ja see ei ole muidugi minu otsus. Ja mul ei ole vaja sulle rääkida, mis kõik on kaalul. Praegu käib veel pidu. Praegu on kõik veel hästi. Aga millalgi tuleb hakata koostööd tegema ka neil, kes arvavad, et seadused pole neile ja nii tore on Nelinurkaugukirikust mööda minna. Sest alternatiiviks on lunastus. Selline kiire, ma mõtlen.”

Kõik on öeldud... Seil tõusis järsult. „Siis on parem, kui ma lahkun.” Ta tegi seda kiirustades ja kirus end kohe samas – äärmiselt ebaviisakas oli õnnistust mitte ära oodata... Aga ehk läheb see kirja paanikana...

 

2.19. Valikud

„Veri, kahtlemata veri,” kummardus Raul põrandat uurima. Kust ma seda lauset mäletan? Ta mõtted tegid hüppe ja korraks kraapis tal sees, kui talle meenus see helge ja rõõmus lapsepõlve raamat, kus poisikesest „detektiiv” niimoodi ütles.

„Nii?” vaatas ta üle õla just sisenenud Sudeki poole ja kergitas kulme.

Viimane kehitas õlgu. „Kus pererahvas on?”

Oli Rauli kord õlgu kehitada. Suur galeriihall oli peamiselt hallikast, kergelt säbrulisest kivist, ent kõikjal oli palju – enamasti valgeks värvitud – metalli; lisaks akendele-ustele oli seda nii valgustites ja mööblis, kui ka lihtsalt dekoratsioonina. Vaheldumisi vase- ja vaseroostekarva plaatidest põrand andis ruumile värvi ja särtsu.

„Hänni kõrgklassi elamine,” kommenteeris Sudek. „Sulle ei öeldud, milles asi?”

Raul heitis talle kiire pilgu. Nägi ta mind ringi vaatamas? Ent Sudek vaatas esimese lause ajal vereloiku põrandal, nii et küllap see oli iroonia. „Ei. Aga vaevalt hubane õhtusöök, kuivõrd...” Ta tegi käega ebamäärase viipe ja jäi vait, sest ilmusid Argen, Ronden ja Krints.

„Te kuradi p...” alustas Argen, ent Ronden katkestas teda järsult ja teravalt: „Las mina räägin!”

Ronden jäi paari sammu kaugusele Rauli ja Sudeki ette seisma ja mõõtis neid. Argen ja Krints jäid kolm sammu tahapoole, viimane oli Argeni kinni pidanud, kätt tema varrukale asetades; nüüd seal seistes krimpsutas ta nägu verejälgede peale põrandal ja kirjutas midagi õhus. Seinte allserva luukidest ilmusid madalad lamedad koristusrobotid.

„Naukid pidasid Asake kinni ja hoiavad teda Kristallpalee Augu lähedal,” teatas Ronden kalgil toonil. „Nad saatsid Seiliga sõnumi, et teda ootab lunastus, kui nad ei saa rääkida sellega, kes viie päeva eest planeedile tuli. Ehk siis sina ja Maia. Ma kutsusin Sudeki ka siia, sest teie ja teie kaaslased olete tegelikult ainsad võõrplaneetlased, kes meie kaudu siin planeedil praegu viibivad. Ja eelmistest on parasjagu möödas. Ja need ei äratanud tähelepanu.”

„Hm...” Raul mõõtis pilguga Rondenit ja siis Sudekit. „Mida sa meil ootad?” Ta rõhutas „meiet”.

Ronden surus huuled kokku. „Kõige halvemal juhul pean paluma teie abi meie perede – Moinnertid, Seghösid ja neid on kolm veel, kokku paarkümmend inimest – evakueerimiseks Hännilt. Need, kellest asja on, kogunevad relvadega Kristallpalees. Kui asi niikaugele läheb, tuleb ka Sudekil ja Rosal lahkuda ja ma loodan, et osa rahvast mahub sinu laeva.” Seda viimast öeldes vaatas ta kulme kergitades Sudeki otsa.

Too paljastas hambad. „Raul, kui palju su süstik hädaga peale võtab?”

„Hädaga tõesti paarkümmend, aga siis on väga ebamugav. Arutaks enne stsenaariumid läbi. Kas ma saan aru, et sinuga arvestada ei tasu?”

Sudek oli seda nägu, nagu mäluks ta midagi ebameeldivat. „Viimases hädas saab. Aga on teatud asjaolusid, mille valguses peab see tõesti olema viimane võimalus. See on seotud mu transpordi teatud eripäradega, mida pole mingit mõtet siin praegu arutama hakata. Kordan, asjandusse, millega tulime, tasub suhtuda tõepoolest nagu viimasesse võimalusse. Kuivõrd mu missioon sõltub heast läbisaamisest mind vastu võtnud inimestega ja mida kauem ma siin olen, seda vähem mulle naukid meeldivad, siis üldiselt olen valmis aitama, kui saan.”

Raul mõõtis teda paar sekundit, siis pöördus Rondeni poole. „Nagu ma aru saan, on see esimene selline otsene rünnak?”

Ronden tegi peaga mingi noogutuse ja pearaputuse vahelise liigutuse. „Me ju kolisime Hurkist ära. Siia Istoisse just sellepärast. Surve on kogu aeg kasvanud. Sinood tahab välissuhtlust enda kätte. See on esimene otsene rünnak siin.” Ta viipas peaga ebamääraselt nooremate meeste poole. „Varem või hiljem pidi see juhtuma. Aga muidugi olid sa katalüsaatoriks.”

„Miks just Asake?” küsis Raul. „Oli ta kõige lihtsamini kättesaadav? Või las ma arvan – see on... oli Tobriku veri?” Põrand oli vahepeal puhtaks saanud.

„Jah,” noogutas Ronden. „Poisid tegid ta pehmeks. Ent paistab, et ta tõesti vähemalt püüdis oma sõna pidada. See on nii tobe. Ta on Asakesse armunud. Kõiges muus on ta täielik kalts. Lihtsalt üks kinnipüütud kurjategija, kes siia nuhkima saadeti. Aga paraku mitte kõige lollim. Ja üldse, ega nad seal Sinoodis ka kõige lollimad ei ole. Ilmselt nad kujutavad päris hästi ette, kes siin „salakaubaveoga” tegeleb.”

Vaikus kestis viis sekundit, siis mees jätkas: „Ilmselt sellepärast, et see on kõige valusam. No ja ta oli ju Rosat ja Sudekit vastu võtmas. Ja... see on hetkel oletus, ent me vist teame, kes ta sinna meelitas. Või meelitas sinna, kus ta kätte saadi. Võib-olla ta lihtsalt ei taibanud õigel hetkel karjuda. Või arvas, et sel ei ole mõtet.”

Keegi ei öelnud endiselt midagi. „Ühesõnaga,” tegi Ronden taas suu lahti. „Me anname peredele veel pool tundi, et jõuda kokkulepitud kohtumispaikadesse. Meil on muidugi võltsidentiteedid ja kõik muu ette valmistatud, tänan, me ei vaja teie abi, aga kui teil on mõtteid?”

Taas natuke vaikust. „Niisiis?” Ta lõi käega ja pöördus.

„Isa, sa võiksid pisut kannatlikkust ja taiplikkust üles näidata,” ütles Krints pehmelt. „Nad mõtlevad. Ilmselt räägivad mingis omavahelises sides. Ilmselt ka Maia ja Rosa ja võib-olla kes teab kellega.”

Ronden peatus. „Ma olen oma kabinetis,” teatas ta siis pöördumata. „Nii palju on veel vaja teha, kui me tõesti peame siin kõik jätma.”

*

Krintsi märkus oli muidugi õige, sest sel ajal käis tegelikult kolm intensiivset vestlust. Need, mida pidasid omavahel Raul ja Maia ning Sudek ja Rosa, võib põhimõtteliselt kõrvale jätta, sest peamiselt oli tegu infovahetusega.

„Sudek, mis kurat su transpordiga on?” küsis Raul sides.

„See ei ole süstik,” saatis Sudek vastu. „See on tank, mille ma heitsin Zuult siiapoole antigravitatsiooniefektoriga, mida me nimetame kvantvibuks. Kui ma pean sellega lahkuma, tuleb arvestada kuuajase triivimisega, kuni jõuame Vega kindluse mõjualast välja. Kahele üleelatav, ent suurema karjaga tekib toidu- ja tualetiprobleem; psühholoogilistest rääkimata. Sinu süstikuga on loodetavasti parem?”

„Sul on veidrad meelelahutused, vana sõber. Põhimõtteliselt ainult niivõrd, et mu laev on kusagil...”

„Kusagil! Hee...”

„Ma tõepoolest pole isegi vaevunud vaatama, kus see hetkel on.” Raul lisas märgi, mille maine vaste oleks tõstetud keskmine sõrm. „See kõigub üsna keerukas dünaamilises tasakaalus Zuu-Hänni L4 ümber.”

„Kui võimas see on?”

„Jana on Föderatsiooni kaugdistants-luurekorvett. Ära muretse, sel on vähemalt sada korda rohkem hävitusvõimsust kui kogu siinses tähesüsteemis kokku. Ja selle maksimaalne efektiivne kiirendus on sel seal kuue tuhande g ümber, nii et vajadusel tuleb on see siia nii natuke rohkem kui minutiga. Mis siis?” (Umbes selle kohal peal küsis Raul Rondenilt Asake kohta.)

„Raul, palun räägi natuke ka asjast. Jah, ma olen Impeeriumi agent, aga see ei tähenda, et sa ei saa mind sõbrana natuke usaldada. Ma kujutan päris hästi ette, mis on Hoidjad, ja et nad on Hännil hetkel totras situatsioonis, kuivõrd neid püütakse mitte nagu Hoidjaid, vaid nagu naukidest sõltumatut kontakti välisilmaga. Ma kujutan ka enam-vähem ette, miks ta kutsus siia meid mõlemaid: see hoone on varjestatud kohaliku jälgimise eest, nad küsivad kõike abi, mis üldse võimalik, ja võib-olla olid ka endameelest kavalad, püüdes niimoodi varjata, et neil on veel Hoidja-staatus.

Ent palun saa minust aru – mul pole mõtet ega õigustki riskida oma missiooni ja Rosa eluga päästeoperatsioonis, mille naukid pantvangi võttes klassikalise alatusega peale surusid. Arvad, et nad ei ole valmistunud? Sinul ka tegelikult ei ole – ma mõtlen riskida oma kaaslaste ja missiooniga, sest mingid sitapead otsustasid terroritaktika kasuks.

Nii et kogu küsimus on, kas meil on piisavalt võimsaid relvi, et astuda selle planeedi juhtiva võimu vastu? Sealjuures teades, et nende taga seisab veel keegi?”

*

„Oota, ma tulen sinuga kaasa,” ütles Raul, enne kui Ronden ruumist väljuda jõudis. „Sudek aitab Rosa ja Maia abil vajadusel korraldada lahkumist planeedilt. Seni – kui sa minu abi tahad – vaatame üle võimalused.”

Ta oli seda rääkides läinud ise ukseni, juhtis Rondeni välja ja sulges nende järel ukse. „Ma võiksin alustada retoorilisest ründavast küsimusest – oled sa Hoidja või ei ole?” Pöördus ta siis kaaslase poole, ühtlasi küsides viipega nõu, kuhupoole nad liikuma peaksid.

„Asake on mu sõbra tütar,” sõnas Ronden süngelt, õieti Rauli poole vaatamata astuma hakates. „Kas kusagil on kultuure, kus selle peale ei tehta kõik võimalik, et teda päästa?”

„Hm... kindlasti on.” Raul kõndis temast pool sammu tagapool. „Suuremad erinevused tulevad sisse sealt, et kus tehakse midagi, millest päriselt kasu on, ja kus tehakse iga hinna eest midagi totrat, mis tähendab omakorda kõigi teiste lähedaste hävingut.”

„Mitte tingimata...”

„Oo jaa! Aga ainult juhul, kui sinu poolel löövad kaasa kaks inimkonna võimsaimat sõjalist allianssi.”

„Kui sa arvad...” alustas Ronden.

„Meil on väljend „jutuks hea küll”,” katkestas Raul teda kuivalt.

„Asake on mu ristitütar,” Ronden tegi liigutuse, nagu tahaks Rauli rinnaesisest kinni võtta, kuid ei söandanud. „Ma...” Ta kõhkles mitu pikka sekundit. „Ma olen valmis tegema väga palju... ohverdama vajadusel ka enda elu, kui sellest abi on. Jah, ma ei lähe üle piirist, kus Krints, Argen... noh, üldse teised lapsed surma saavad. Ma... on seda raske mõista?”

Raul viipas peaga, et ta edasi läheks, ja kui Ronden liikuma hakkas, sõnas: „Ei ole. Peida kõik naised-lapsed ära. Anna korraldus peitu minna kõigile. Ma kordan: kõigile. Korista Kristallpaleest kõik relvastatud tüübid. Omad, ma mõtlen. Ole valmis läbirääkimisteks Sinoodiga. Või keegi peab olema. See inimene muidugi kaotab kogu oma elu – kui ka teda ei julgeta puutuda, on ta kogu ülejäänud elu luubi all. Ja sa pead mõistma, et evakuatsiooni planeedilt võib ikkagi vaja minna.”

„Mida sa kavatsed?” küsis Ronden. Nad olid jõudnud avarasse, samuti heledate kiviseintega kabinetti, mille akendest avanes vaade õhtusele Reggestoile, mis laius nende ees oma viis kilomeetrit mereni. Aknaraamid imiteerisid tinavitraaže, ent klaas raamis oli praktiliselt nähtamatu. Kabineti mööbel oli raskest tumedast puidust – või selle imitatsioon – nii et kabineti alumine pool moodustas ülemisega kontrasti.

Ronden avas baarikapi ja valas kahte kahe rusika suurusse mustrilisse kristallklaasi pruunikat vedelikku.

„Alkohol?” küsis Raul. „On see hea mõte?”

Ronden kehitas õlgu. „Kui see sulle probleeme tekitab, siis vabandan. Komme. Mul on neutralisaatoreid ja muud keemiat...” Ta tõmbas baarialuse sahtli korraks lahti.

„Pigem hea kraami raiskamine,” sõnas Raul lepitavalt klaasi võttes. Ta küsis pilguga nõu ja nad laskusid teineteise vastu pehmetesse suurtesse tugitoolidesse. „Ma lähen ise. Mul on siin kõige parem treening ja kõige parem relv. Ja mul on tähelaev, millega koostöö on minul kõige parem. Maia on ka hea, aga lisaks tuleb arvestada, et kui minuga midagi juhtub, peab keegi tükid kokku korjama ja Maia on selles parem.”

„Sest ta on Hesedda? Aga igal juhul... ma...” Tal näis midagi kurgus olevat.

„Jah,” noogutas Raul pisut kannatamatult. „Sul ei ole vaja teada kõike, mis siin taga on. Muidugi olen ma Maiaga võrreldes ohverdatav. Aga seda olen ma algusest peale teadnud ja aktsepteerinud ja kõik muud kaalutlused, mis ma välja tõin, kehtivad endiselt. Ja neid on veel, ent neid pole hetkel oluline välja tuua. Ja pole vaja tänada. Me aitame, sest me saame. Me ei aitaks, kui me ei saaks või meie missioon ohtu satuks. Ainult et ma tahan, et sa mõistaksid, et tänasest muutub kõik. Tänasest muutub Zuu-Hänni ajalugu.”

„Ma ikkagi tänan sind,” sõnas Ronden vaikselt. „Ma... mõistad, ma olen seda päeva... me kõik, meie vanemad ja vanavanemad, me kõik oleme oodanud seda päeva. Ma... võib-olla see kõlab pateetiliselt ja seda pole vaja öelda, ent oma eluga olen ma valmis kõhklematult riskima. Kui sellest vähegi abi on.”

Raul tõusis. „Mul on targem kohe minna.”

 

---

[1]Reaalne ühik ei ole loomulikult arvutatud Maa Päikese järgi, aga jutt on, jah, Päikese-sarnase tähe võimsusest; viimane kiirgab igas millisekundis välja energiahulga, mis „kaalub” umbes neli tuhat tonni. (Jutustaja märkus.)