Eestikeelses ulmekirjanduses on hakanud levima žanrimääratlus "punk". Kui küber- ja aurupungist räägitakse juba hulk aastaid, siis 2024. ja 2025. aastal ilmusid Mandred Kalmsteni juhtimisel kogumikud (ja neis ka tema enda lood), mis tõid pildile "lootuspungi" ja "viikingpungi". Seesuguse sõnakasutuse kohta väljendas Juhan Habicht 2024. aasta juuninumbris imestust:
"Minu jaoks on hopepunk oksüümoron. Lootust on kunstis ikka olnud, isegi Hollywoodi suurejoonelistes katastroofifilmides jäävad – just nagu lootuskiirena täielikus hävingus – blondiin, neeger ja koer ju ikka ellu. Teisest küljest, punk toetub anarhistlikule ideoloogiale, ühiskondlike normide eitamisele. Punkmuusikale aluse pannud Ramonesi debüütplaadi hoiaku võtab kenasti kokku üks selle meeldejäävamaid lugusid “Beat on the Brat”. Paar aastat hiljem kuulutasid pistolsid: “No Future!” Nüüdseks eristatakse punkmuusikas vähemalt viitkümmet alaliiki ska-pungist folk-pungini, muidugi on ka pop-punk ja post-punk, aga neis kõigis on see algne tuum äratuntavalt olemas."
Kui küberpungis on (või vähemalt oli) anarhistlik ideoloogia veel äratuntavalt olemas, siis ilmsesti tähendab aurupungi või lootuspungi "punk" midagi muud, kui traditsioonis, millele ülal ära toodud lõigus viidatakse. Mis see võiks olla?
Allakirjutanu arvates on see postmodernistlik soov traditsioonilistest žanripiiridest ja tavaloogikast välja murda ning luua nende asemele uusi arbitraarseid konventsioone. Võetakse mingisugune knihv, olgu see tobe või mitte, ja tehakse sellest kujutatava maailma vaidlustamatu osa ning tihtipeale viisil, mis tõsimeelsetele kodanikele väikest viisi psühhohuligaansusena tundub - no ei ole ju "Wild Wild Westi" (1999) võimalik selgi kesisel tasemel tõsiselt võtta nagu traditsioonilisi vesterneid. Aurupungis on selleks aurumasinate aegse tehnoloogia kasutamine kasvõi kosmoselendudeks, lootuspungi narratiiv peab tingimata olema selline, et kõik läheb allamäge, aga lõpp on mingis mõttes õnnelik, Kalmsteni viikingipungi loos "Ema südant" (2025) peavad kosmosesõda raevukad viikingid, kelle maailmavaade on kinni jäänud saagade toimumisaega, punapunk jäljendab, keel põses, nõukogude noortejuttude ilgemaid näiteid jne. Halvemal juhul muidugi riputatakse üllatustevabalt kulgevale narratiivile mõni aurupungi atribuut külge, et moodsalt provoktiivne olla.
Selliste alamžanrite arengu heaks küljeks on vaieldamatult, et saab pulli; miinuseks aga tõsiasi, et selline ulme lakkab olemast ideede kirjandus, milles kunstilises vormis arutatakse tehnologiseeruva inimkonna tuleviku üle (lootuspunk, mis püüab eristuda narratiivi, mitte butafooria poolest, võib muidugi olla lootusrikas erand). Kui autori jaoks on põhiline, et tegelased kulgeksid üleskeeratavate sõidukitega, mille hiiglaslikke vedrusid mastodonid vastavates jaamades pingesse tallavad, siis tal kas kulub kogu aur selle pungi peale või tõmbab see lugejate tähelepanu kõigelt muult ära (ausalt ei mäleta, millest tolles üleskeeratava maailma loos juttu oli - tõenäoliselt muidugi eimillestki). Kõikvõimalikud "-pungid" on postmodernismi rõõmsad õied, aga on raske näha, kuidas võiks neist võrsuda midagi uut ja kestma jäävat ja pigem on tegu meelelahutuskirjanduse moodidega.