18. novembri "Sakalas" ilmunud huvitavas intervjuus räägib Viljandi "Ugalas" ( https://sakala.postimees.ee/8363134/mait-joorits-oleme-uhiskonna-mugavu… ) Eestis esimest korda etenduva Astrid Lindgreni "Mio, mu Mio" (1954, e.k. 1993) lavastaja Mait Joorits muuhulgas, et lastejutustusel, mis sai imeulme žanris Lindgreni esimeseks (järgnesid teatavasti sarnastel teemadel "Vennad Lõvisüdamed" (1973) ja "Röövlitütar Ronja" (1981, mõlemad e.k. 1987)), on nii mõndagi ühist samal aastal ilmunud J.R.R.T. Tolkieni "Sõrmuste isandaga" (kaks esimest osa 1954, kolmas 1955, e.k. 1996-1998). Tõepoolest, uut žanri loova kunstilise teksti valmimiseni kulus kummalgi geniaalsel kirjanikul pärast sõja lõppu aastaid (avaldamisaasta pole kõige parem näitaja, sest "Sõrmuste isand" oli juba 1949. a. enam-vähem valmis). Lugejate poolt hästi vastu võetud teoste sarnasusi pandi tähele ka kaasajal ja fantaseeriti, keel põses, autorite salajasest kohtumisest 1930-ndatel, kus nad ühise tegevusplaani kokku leppisid.
Sarnaseid näiteid teostest, mille autorid on suutnud suhteliselt lühikese reageerimisajaga või prohetlikultki ajastu vaimu tabada, leidub omajagu.
1990-ndatel uueks eestlaste rahvuslikule spordialaks tõusnud eneserefleksioonile sai suurepäraselt pihta Andrus Kivirähk oma "Rehepapiga" (2000). Äraspidiste reisiraamatute tobedavõitu žanr, milles välismaalased kirjutavad oma Eesti-muljetest, lokkas samas tuules kohalikul raamatuturul veel hiljuti. Omaette kurioosne näide oli Soome ajakirjanik Sami Lotila, kes avaldas metronoomi järjekindlusega "SL Õhtulehes" tähelepanekuid sellest, et kohalikud ei võtvat ujula saunades aluspükse jalast. Julgen arvata, et ajastu vaimu teadmata võiks jääda arusaamatuks, miks peaks ajalehelugejat üldse huvitama keegi Lotila või ollused, mis ta eestlaste provotseerimiseks pastakast välja imes.
Eesti ulmekirjanduses algas 2011. aastal katastroofiromaanide buum, millele 2014. aastal lisandus alternatiivajalooline sõjakirjandus. Kummalgi fenomenil on "Algernoni" varasemast numbrites pikemalt peatutud ja siinkohal pole seda enam põhjust teha. Järgnenud Ukraina sõja tuules on mõlemad žanrid populaarseks jäänud tänapäevani; kõige hilisemat näidet, Kalev Kerge "Kaose välja", arvustab käesolevas numbris Marko Kivimäe. Kui Tolkieni-Lindgreni teoste tõlgendamisel on võimatu mööda pääseda reaktsioonist hiljutistele ajaloosündmustele, siis Eesti katastroofi- ja alternatiivsõjaromaanide laine puhul näis publik olevat selliste teemade omaksvõtuks valmis juba veidi enne relvade kõnelema hakkamist.
Arvo Valtoni novelli "Mustamäe armastus" (1974) ilmumisest tänavu novembris täitub 51 aastat. Muidugi olid anonüümsed paneelmajad uutmoodi linliku elustiili kujundajatena juba kümmekond aastat pildil olnud ja ühelt poolt võib öelda, et tegu oli kunstilise reaktsiooniga tegelikkuse teisenemisele, mis võttis Valtonil aega umbes sama kaua kui Tolkienil. Teisalt on nutirevolutsioon ja koroona viinud rahvasummas kogetava üksilduse sellisele tasemele, mida pool sajandit tagasi keegi ette ei kujutanud.
Teiseneva mentaalsuse ära tabamisega on nagu idufirmadegagi - üritavad paljud, õnnestub vähestel, ja ülejäänud kaovad vaikselt kirjanduslukku. Kui aga õnnestub, siis tihtipeale suurelt.
"Mio, mu Mio" on kahjuks jälle aktuaalseks muutunud. Viige oma lapsed vaatama!