"Soome ulme 3". Koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus, 2025. 260 lk
Alustuseks tsiteerin iseenda "Soome ulme 2" lugemiskogemusest: "järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus." Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid, aastas korra suviti ikka.
Teise ja kolmanda raamatu vahel laiub üksteist aastat ning kui eelmises raamatus oli kirjanikke seitse ja tegu jutukoguga, siis seekord on autoreid kaks, lugusid viis ning pajatused on pikemad, liikudes lühiromaani mängumail.
Raamatut avav Maarit Leijon on eesti lugejatele tuttav läbi kogumiku "Musträstas", kus olid peamiselt lühiromaanid. Praegu oma tollast lugemiskogemust üle lugedes on mul hea meel, et see mul praegust kogu avades meeles polnud, kuna hinne "3" ja väljend "не рыба, не мясо" võtavad piisavalt hästi kokku musträsta-raamatu hüplikkuse ja viimistlematuse.
Las see minevik olla, "Laanekuuse juure all" räägib (soome) viimasest trollist Alvast, kes elab inimeste seas ning töötab hooldusõena. Minu jaoks oli avalugu väga mitmel erineval viisil tippude tipp, kui see ulme jätta kus kurat, siis sotsiaalsüsteemikriitika, erinevate patsientide tabavad kirjeldused, huvitavad juhtumised - lummav, tõsiselt lummav! Eks ma natuke mõtlesin ka, et kui palju ma tahan elada läbi ilukirjanduses seda, mida ka päriselus kogen - kuid eks teinekord on hea näha samu asju läbi teistsuguse prisma. Igaljuhul Alva lugu on selline, mille puhul ise kasutan kõhklemata väljendit "täiuslik". Sest nii oli ja on (isegi kui mõne detaili kallal saaks norida).
"Ensio tõuseb istukile ja neelab rohud alla. Sara astub tuppa, kaasas terve taldrikutäis rasva, soola ja infarkti. Ensio sööb kõik aglaselt, kuid otsustavalt ära ning vajub rahutusse unne. Sara vaatab õnnetut meest ja Alva võib peaaegu kuulda, kuidas tema rõõmsameelsus puruneb kui õhupall."
Edasi liigume Leijoni "Koristaja" juurde - eks olnud muidugi ka Alva koristaja mingis mõttes. Siin on peategelaseks kuriteopaikade koristaja Elias, kes näeb teinekord rohkem kui tavakodanikud. Elias ja Alva on mu jaoks mõlemad natuke ummamuudu kodanikud, sarnased ka kuna eriti Elias kipub teinekord võtma õigluse kehtestamist oma kätesse. Ulmet oli ka siin ja seal, kuid suuresti oli lugu ikka üsna "tavaline" krimka oma tavapäraste keerdkäänakutega. Kokkuvõttes mekkis hästi, lugesin läbi ühe hingamisega ning mis seal salata - trolliloo meeldiv emotsioon oli tugevalt all. Mu peas hakkasid sama autori erinevad lühiromaanid parasjagu võistlema ning troll seljatas koristaja. Kuid see pole isegi oluline, kuna mõlemad lood kokku moodustavad kena mündi, kus mõlemalt poolelt leiab nohinal mõnuga loetava veste.
Reetta Vuokko-Syrjäneni lühijutt "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" oli Arvi kogus "Ohver", meeldis väga ja täitsa huvitav on vaadata, mida muuhulgas tollal kirjutasin: "Reetta Vuokko-Syrjänen tundub, et võiks Maarit Leijoniga moodustada toreda paari, keda võiks veel ja veel eesti keelde tõlkida." Nojah, küsi ja sa saad. Vuokko-Syrjänenilt on seekord meieni toodud kolm pikemat lugu. Esimene kannab nime "Maskide tants" ning viib meid iidsesse Jaapanisse, kus õpilane Nergal liitub rändteatriga. Kusjuures juba ta nimi hakkas mu peas mitmel tasandil mängima, kuna jumalanimi tuleneb sumeritelt, iidsest Mesopotaamiast ning seondub sõja, haiguste ja surmaga. Kaasajal leiab Nergali poola suurepärase metalbändi Behemoth ridadest, kus laulev kitarrist sama varjunime kannab. Siin raamatus on Nergal aga omamoodi nimetu tegelaskuju, kes üritab meeste keerulises maailmas ellu jääda ning minevikuvalud jalataldadelt pühkida. Kirjanik ise on suur jaapani-huviline ning seda on siin ka tugevalt tunda. Mul isiklikult oli aga Leijoni tugev soome-ugri-mugri hinges kaasas ning kuigi "Rohelised maskid"... vabandust, "Maskide tants" kulus üsna ludinal, siis ega peale lugemist väga midagi kaasa ei võtnud.
"Neljas põrsas" - jaah..., loo avalehtedel tundsin, et võimsast avaloost peale liigub raamat mu jaoks allasuunas läbi erinevate kirjanike. Kui maskijutt oli selline, et "ma saan aru, mida mõtled, noogutan kaasa ning jääb lihtviisiliselt vaimselt kaugeks", siis uues kuues kaasaegne küberpunkiv põrsamuinasjutt oli "ma ausõna saan jälle aru, mida Sa mõtled, kuid no ei tööta, tee või tina". See oli lausa kurb mingil hetkel, kuna sõnad on paberil kenasti reas, autor on selgelt vaeva näinud, rääkimata Arvist, kes on teksti tõlkinud ja meieni toonud - ning mina keeran lehti ja mingil hetkel vaatan diagonaalis, et "no mis siis sellest nüüd saab". Pajatus, kuidas õde oma vendade eest kätte maksis, jäi minu jaoks ikka üsna kaugeks. Samal ajal ei tasu unustada, et „Neljas põrsas“ võitis 2021. aastal Soome ulmekirjanduse auhinna „Atorox“. „Atorox“ on natuke "Stalkeri" moodi, kuid seal saadetakse end üles andnud hindajatele tekstid elektrooniliselt lugemiseks-hindamiseks, ootus hindajale on kõrge. Minu kehvavõitu lugemiskogemuse kõrval on terve hulk soomlasi, kes põrssapala nohinal ja rahulolevalt lugesid.
Raamatut kokku võttev Reetta Vuokko-Syrjäneni "Mida tegime klassimatkal" on mitutpidi teistsugune. Noor õpetaja Katja läheb tööle kaugel põhja Lapimaale saamikeelsesse maailma, kus eelmise õpetaja saapad on suured, jäetud pärand sisaldab mitmeid huvitavaid nüansse ja finesse. Oma olemuselt, tehniliselt on lugu mingis mõttes “Koristaja” moodi, kuna leiab krimkalikkust mingis mõttes - kuritegu, ohver, uurija, uurimistöö ja lahendus on kõik kenasti olemas. Lisaks lahe keskkond, kerge ühiskonnakriitika, äge peategelane ning siin ja seal keelekasutus, mis on vaimukas ja ajab homeeriliselt naerma. No lugege ise:
“Heikki Mäki pole sarimõrvar, vaid jutukas hooajatööline, kellel on ettenägelikult kaasas juba avatud karp kondoomidega - hulgivärk. Seks võõra inimesega üle hulga aja on imelik, kuid klapp on nii hea, et Heikki jääb ööseks. Hommikul teevad nad kipaka köögilaua najal veel ühe sapsu, samal ajal kui kohv tilgub. Enne pikap-Volvosse hüppamist küsib Heikki, kas võib saata sõnumi, kui jälle siiakanti juhtub. Katja vastab, et jah.”
Kokkuvõttes: õnneks lõppes raamat kõrgendatud meeleolus ning kokkuvõttes oli mu lugemiskogemus U-kujuline. "Laanekuuse juure all" ning "Mida tegime klassimatkal" on tippklass, “Koristaja” omas mullis kah. Ülejäänud kahe puhul tuleb mu jaoks välja jutu-lühiromaanikogude pluss, et kui ei haagi, siis saab sirvides läbi ratsutada. Üldmulje on mul igatepidi meeldiv, andku Loodus Skarabeusele ja Arvi Nikkarevile veel palju jõudu ja jaksu, et Maarjamaa lugejani erinevat teistmoodi kirjandust tuua.
3/5 ("õied ja okkad")