Kolmkümmend aastat pärast Murtud kroonide sõda ja valge-kuldse kuninga langemist oli Sun-Lil uus vastane, kellega silmitsi seista.
„Nii et mida sa teha tahaksid?“ küsis ta oma lapselapselt Anthalt.
Antha oli terve päeva emaga (tema tütrega) hobuse seljas ratsutanud ja tema väikestele ümaratele põskedele olid kleepunud higised juuksesalgud. Vastamise asemel kortsutas ta kulmu ja sööstis vanaisast mööda majja.
Sun-Li ohkas ja pöördus, et järgneda, soovides endale natukest teise kiirusest. Tema võitles nüüd teisegi vaenlasega, nähtamatu ja peaaegu võitmatuga: vanusega.
Sees kortsutas laps kulmu laual oleva toidu – riisisupp, õlis praetud leivapulgad ja marineeritud köögiviljad – peale.
„Võid süüa, kui soovid?“ alustas vana mees.
„Ma ei taha. Ma tahan mängida. Miks mu ema ära läks?“
„Noh, te olite mõlemad teel mind külastama, aga ta kuulis uudiseid bandiitidest. Nii et ta tõi sinu siia ära ja tuleb varsti tagasi.“
„Kas ta raiub neil pead maha?“ küsis Antha innukalt.
Kui peade maharaiumise lugude jaoks oligi sobilik vanus kindlaks määratud, polnud Sun-Lil see meeles. „Ta, ah, teeb seda, mis on õige.“
Antha põrnitses teda – lapse pilk, kes tunneb diplomaatilise vastuse lõhna.
„Võib-olla ta püüab nad kinni ja annab laksu piki perset,“ ütles Sun-Li rõõmsameelselt.
Antha itsitas, tundes rõõmu selle üle, et täiskasvanu keelatud sõna ütles. Siis meenus talle, et ta mossitab, tõmbas kulmud taas kortsu ja lipsas vanaisa magamistuppa.
Kui Antha taas nähtavale ilmus, oli ta leidnud rüü ja üritas seda endale ümber mässida.
Ei, mitte lihtsalt rüü.
Võitmatuse Rüü. Selle, mida ta oli kandnud, kui oli valge-kuldse kuninga vangi võtnud.
Sun-Li sisenes troonisaali.
Valge-kuldne kuningas oma troonil, alla vaatamas. „Aga kuidas sa lõksudest mööda pääsesid?“ Ja siis nägi ta rüüd ja jäi vahtima. „Isegi see ei saa sind igavesti kaitsta.“
Antha väikesed käed tõstsid rüü serva üles, kui ta välja jooksis.
„Midagi on valesti,“ ütles laps, kui mees talle järele jõudis. „Rüü on katki. See on liiga raske.“
Mees naeris. „Ei, mitte katki, pisike. See on Meisterdatud. Maagiline. See ei lase asjadel lähedale tulla.“
Antha vaatas teist, nagu oleks see kõige naeruväärsem asi, mida ta eales kuulnud oli. „Milleks?“
„Et sa haiget ei saaks.“
„Aga siis ei saa kallistusi ka.“
„Õige märkus,“ möönis mees.
„Las ma proovin,“ ütles Antha ja enne, kui mees ta kinni püütud sai, sööstis ta karmiinpunaselt õitseva katsurapuu poole, mis maja kohale ulatus. Rüü põrgatas ta puult vigastusteta tagasi ja ta veeres maha.
Laps vaatas meest suurte silmadega.
„Kas sa teadsid, et see võib niimoodi teha?“
„Ma... ma ei teadnud,“ ütles mees.
„Kas sul on veel mingeid mänguasju?“
Valge-kuldne kuningas pigistas oma mõõka, pooleldi lummatud, pooleldi ängistatud, kui Sun-Li järjekordse loitsu tõrjus.
„Kas sa tõesti arvad, et need mänguasjad suudavad minust võitu saada?“
Sun-Li muigas ülbelt vastu. „Jah, arvan küll.“
Ta juhatas lapse oma laoruumi.
„Siin on natuke tolmune,“ sõnas mees.
Tüdruk vaatas silmad pärani lattu kogutud asju. Igaüks oli lugu omaniku seiklustest –
„Rämps,“ ütles ta.
„Kas mõni neist sobiks mängimiseks?“ küsis vanaisa.
Ja siis lõid Antha silmad särama. Ta sirutas käe virna alla ja tõmbas, läkitades ülejäänu kolinal maha kukkuma.
Sun-Li võpatas ja aitas tal siis eseme välja kaevata. See oli Kilp.
Ta polnud kunagi päris kindel olnud, kas see oli Meisterdatud. Sel oli maine, et iga löök, mille see sai, lõhestas reaalsust nagu melonit ja Kilp juhtis sind parima tulemuse, parima maailma juurde. Kas see toimis? Raske öelda.
Tüdruk kergitas varrukaid ja tõstis uratades Kilbi mõlema käega üles. Mees aitas teda teiselt poolt.
„Milleks meil Kilpi vaja on?“
Tüdruk vaatas teda veel kord. „See pole kilp.“
„Ei ole?“
„Aita mind õue ja ma näitan sulle.“
Õues asetas Antha kilbi rohtunud künkale ja potsas siis sellele istuma.
”Näed? See on lohetapmise kelk. Nüüd on mul vaja ainult oda, et lohe ära tappa.“
„Hm.“
Antha silmad kitsenesid taas. „Oled sa ühtki lohet tapnud?“
Valge-kuldne Kuningas lamas põrandal, kiiver purunenud. Sülitas tema poole verd. „Mis saab pärast seda, kui sa mind alistanud oled? Sa võid saada ainult selleks, milleks mina sain. Siis sa mõistad.“
Ta pilgutas end tagasi olevikku. „Mina... ei ole, tunnistan.“
„Noh, sul on ilmselgelt oda vaja.“
„Ilmselgelt. Üks hetk, väike perenaine.“
Sun-Li läks tagasi laoruumi ja võttis Kahetsuse Oda. Ta keeras odaotsa lahti ja haaras varrest. Hetkeks võttis lihasmälu võimust ja see keerles ta käte vahel nagu tuuleveski. Ja siis mälu vankus ja oda kukkus kolinal põrandale.
Ta kõkutas endamisi ja viis selle õue oma lapselapsele.
Too võttis odavarre kahtlevalt vastu.
„Oled sa kindel, et see toimib?“
„Mõtlesin, et võiksime proovida.“
„See tundub liiga vana.“
„Kas sa räägid minust või varrest?“ Laps vaatas teda, olemata kindel, kas ta teeb nalja.
Mees jättis asja sinnapaika. „Aga kas meil pole ikka veel midagi puudu?“
Antha kortsutas kulmu.
„Kus on lohe?“ küsis Sun-Li.
„Oh, seda me lihtsalt mängime.“
„Aga me võiksime minu lohet kasutada.“
„Mida?“ Hetkeks vajus Antha lõug alla ja siis hiilis kahtlus ta näole. „Oot, see pole ju tõsi.“
„On. See on siinsamas all.“ Ta kõndis mäe jalamile ja teeskles, et vaatab ühele poole ja siis teisele, selg lapse suunas.
„Noh, kus see on?“ Kahtlus asendus ülbe poosiga.
„See on siinsamas ... siin!“ Sun-Li pööras ringi ja urises nii valjusti kui suutis, käed küünisteks sirutatud, rüü üle pea.
Tahtmatult tõi Antha kuuldavale kiljatuse, mis muutus itsituseks, ja tõukas end lahti ja libises kelgul mäest alla mehe poole, odavars suunatud tolle südamele, ja lapse naer tõusis taevani.