Augurahvas, 3. osa

I raamat: Augurahvas

2. Pärislugu

 

2.7. Kohalikud

Sini-valge-roheline kuulike nende all oli paisunud ja nihkunud tähtede suhtes. Inimene ei taju selliseid liikumisi, kuid tolles kosmosesse heidetud autos oli neil piisavalt aparatuuri abiks. Kummatigi, kui planeet juba peaaegu poole vaateväljast täitis, muutus liikumine jälgitavaks. Nad sihtisid õige pisut üle kera serva. See muudkui pöördus nende all ja hakkas tasapisi ääri üles keerama – ehk siis olid nad juba nii lähedal, et inimene ei tajunud seda enam kerana.

„Nii et Utorul on Hännil oma kontaktid?” ei pidanud seni vaikselt omi mõtteid mõelnud Rosa lõpuks vastu. „Sest mida me muidu sa seal tehtud saaksid, kui neile lihtsalt kaela sajaksid?” Ta kõhkles paar hetke ja tõstis alles nüüd pilgu kaaslase poole. „Kas seda ei tea ainult Olferon või ei tea seda üldse keegi peale... Utoru erihuvide... eest seisjate?” Ta tõstis käe. „Oota, ma improviseerin. Nii Zuu kui Hänn ikkagi mingil määral suhtlevad piiriasukatega; vähemalt paarikümnel inimesel peaksid olema Vega võtmed. Kuidagi jooksevad otsad ka Föderatsiooni. Sa kasutasid mingeid enda või Teabeameti või Utoru aadli üsna illegaalseid kontakte. Sa ei usalda kedagi ja tahtsid välistada vähimagi võimaluse, et Hänni juhid saaks teada, et sa kavatsed sinna minna?”

„Jah,” ütles Sudek lihtsalt. „Nii, nagu sa endiselt ei taha mulle öelda, et Välisteenistuse luurel on samuti Hännil baas. Seal peaks vähemalt kümmekond Impeeriumi agenti olema lisaks kohalikule võrgule.”

„Kuus,” ohkas Rosa justkui millestki loobudes. „Aga muidugi võib rohkem olla. Lihtsalt... Kuule, isegi arvestades tööd Hännil... Olgu, võib-olla sa pidid kellegi kaasa võtma? Kõige... lollima? Kõige tähtsusetuma? Kõige kergemini mõjutatava?”

„Natuke seda kõike, Rosa,” sõnas Sudek tõsiselt. „Aga asendagem „lollim” „informeerimatumaga”. Ma valisin su – lisaks tissidele muidugi – sellepärast, et sul tundus olema kõige vähem kaotada, kui sul tuleb teha panus Utorule, ja sa avaldasid huvitavaid mõtteid – jäi peaaegu mulje, nagu sa suudaks iseseisvalt mõelda.”

Rosa tõstis teatraalselt käed lae poole ja pööritas silmi.

Sudek jätkas umbes kümne sekundi pärast: „Ühelt poolt valisin selle, kelle puhul on kõige väiksem tõenäosus, et ta on mulle spetsiaalselt ette söödetud. Seda, muuseas, ka sinu päritolu arvestades. Mis omakorda andis lootust, et sa suudad kastist väljas mõelda. Aga nüüd oleme niikaugel, et edasised küsimused sisesides.”

Juba tükk aega olid nad tajunud kiirendust, masinas ei olnud enam kaalutus. See suurenes viimastel minutitel järsult ja nüüd olid nad nii madalal, et masina hoiatas, et liikumissuunas ei ole enam midagi näha, sest seal on plasmakilp. Silmi selle valgus muidugi ei ähvardanud, näha oli vaid hele pilv istujate selja taga natuke all – atmosfääripidurdus oli arvutatud toimuma niipidi, kaitsekilp tagas stabiilsuse ja nad olid toolis õiges asendis, rõhtsalt kiirenduse suunas.

„Kas sa ikka tead, mida sa teed?” jätkaski Rosa nende siseside kaudu, pannes kursiarvutuses vilkuma prognoosi, mis ütles, et kiirendus võib tõusta 12g-ni; teine viide oli tehnilisele kirjeldusele, et masinal ei ole gravikompensaatorit.

„Kannatad ära,” vastas Sudek samal viisil. „See on maksimum, enamasti peaks jääma alla 10g.”

Rosa tõi välja teised, väiksema kiirendusega kursiarvutused.

Sudek pani Hänni kaardil helendama ühe koha, viidates sellele kui vältimatule tingimusele arvutustes.

„Hm, mis seal on?” küsis Rosa.

„Ma ei tea.”

„Miks me siis sinna läheme?” ei jäänud naine rahule.

Sudek pööras toelt tõstmata pead ja heitis talle enne vastamist sapise pilgu. „Kaupmeeste kontakt.”

„Ei, ma ei tulnud selle peale. Ja mul pole vaja teada ühtegi üksikasja?”

„Sulle avanevad andmed, kui ma juhuslikult surma saan. Aga et sind kiusatuste eest hoida – ma ei tea eriti midagi. Ma ei tea, kes tuleb, kuidas tuleb ja kuipalju nad meid aitama on nõus. Lisaks tuleb arvestada, et nad ei tea, kes me oleme ja Impeerium ei ole Imbiria teatud ringkondades just parimas kirjas, nagu sa väga hästi peaksid teadma.”

„Imbiria kaubandusliit? Sa ikka tead, et see tegutseb ka Föderatsioonis? Et Imbiria ja Imber ei ole mitte ajalooline nimede kokkulangevus või mingid ammu eraldunud harud?”

Sudek vaikis paar sekundit. „Tead või arvad?” küsis ta siis. „Muidugi võib seda eeldada, kuid mul ei ole selle kohta ühtki tõendit.”

Rosa norsatas. „Mul kaasas ka ei ole. Ja niikuinii on need kaudsed. Aga kui Imbiria müüb praktiliselt kõike, mida Imber, siis vist ei ole vaja palju mõelda.”

„Ent tõendid on kaudsed?”

Nüüd üritas Rosa kaaslasele sapist pilku heita. „Ja kust sa saad adekvaatse info, mida Imber müüa pakub?”

Sudek ei vaevunud vastama. Kiirendus tõusis ja kuigi see otseselt ohtlik ei olnud, oli neil piisavalt ebamugav; no ja kaasnev nägudetegemine oleks niikuinii väga koomiline välja kukkunud, sest eks kõik, mis vähegi elastne, kiskus hirmsasti toolipõhja suunas...

Kiirendus leevenes tasapisi ja Sudek andis sõidukile korralduse kurssi korrigeerida. Nad tungisid järsemalt madalamatesse atmosfäärikihtidesse, lend aeglustus veelgi; mootoreid polnud eriti vajagi rakendada, õhutakistusest piisas, et nende kiirus langeks alla helikiiruse. Nad libisesid järjest aeglasemalt üle piklike metsaste orgude ja lagedate vooreharjadega ala, mis meenutas hiiglaslikku künnimaad. Masina mootor säilitas kõrgust ja õhuvool jahutas sõiduki valge hõõguseni kuumenenud kesta.

Nende ees virvendas mingi suurem veekogu. Sudek juhtis sõiduki vette, hoiatades Rosat löögi eest. Mõnda aega oli nende ümber mullitav segadik ja arvutimärgendid, siis tõusid nad taas veepinna kohale ja tegid lameda kaare. Nüüd oli sõiduk ööpimeduses peaaegu nähtamatu. Ja seda mitte ainult nõrgale inimsilmale, vaid ka hulga tundlikumatele aparaatidele praktiliselt igas spektrivahemikus.

„Inimesed,” märkis Rosa; tegelikult absoluutselt mittevajalikult, sest nad mõlemad nägid infrakujutist.

Sudek noogutas. „Laskun nende kõrvale lagendikule, nii umber 20 meetrit kirdesse. Mina lähen nendega rääkima, sina valvad masinas. Ole valmis absoluutselt kõigeks. Igast suunast.”

Rosa ei vaevunud vastama. Ta küll kõhkles mingi sekundimurdosa, nii et Sudek peaaegu ootas mõnd „kogemata läbilipsavat” meemi üledramatiseerimise kohta...

Kümme sekundit hiljem tardus masin vaksakõrgusel rohu kohal hõljudes liikumatuks.

Sudek ohkas, lasi soomusskafandril sulguda ja näoplaadil vastu nägu maskiks tõmbuda. Ta tekitas sissepoole napi õhulüüsi ja astus avatud luugist alla maapinnale. Ta kaitseriietus oli nii ehitatud, et ta sai kohe teadlikuks nii temperatuurist – 8 kraadi – kui lõhnadest; ja ka sellest, et rohi oli niiske õhtusest kastest. Hänni gravitatsioon oli 0,7g ja õhurõhk kolmveerandi atmosfääri ligi. Võrreldes Zuu raske kuumusega tundus Hänn karge ja napp. Hõre ja jahe.

Sudek vaatas neljast inimesest koosneva rühma poole, kes seisid pisut kõheldes oma primitiivse maasõiduki juures. Auto, märkis Sudek enda jaoks mõttes, püüdes ümber lülituda kohalikule murdele. Ta püüdis tajuda olukorda ise ja vahetult ja mitte lasta end segada tanki infovoost, mis muuhulgas kasutas ka skafandri andureid ja arvutusvõimsust, täpsustades ja täiendades kogu aeg andmeid vastavalt sellele, kuidas vahepeal mõõdetud sammul neliku poole jalutav Sudek neile lähemale jõudis.

Kolm meest ja naine, kõik antud täpsuse piires 20 ja 30 eluaasta vahel. Neil olid tulirelvad, kohalikud sideseadmed ja veel mingit suhteliselt primitiivset arvutustehnikat, mis – need, mis kõigil olemas olid – võisid olla näiteks rahakotid või muud sedalaadi erilisemad identifikaatorid; aga osa olid vist lihtsalt võimsamad arvutid ja üks tundus olema selle maailma taseme kohta päris hea keskkonnaanalüsaator... Nad kõik olid suhteliselt tumedates toonides ja tegumoe põhjal otsustades üsna mugavates ja asjakohastes matkariietes. Teisalt mingit kaitsefunktsiooni neil riietel olema ei paistnud.

Seltskond jälgis teda natuke aega ja kui ta oli juba umbes viie sammu kaugusel neist, taandusid naine ja üks meestest auto taha ja viimased kaks meest pöördusid ja astusid talle paar sammu vastu. Sudek jäi kohe seisma, kui nad liikuma hakkasid, ja nii nad siis piidlesid seal üksteist umbes kolmesammuselt vahemaalt oma veerand minutit.

„Tere, minu nimi on Sudek,” tegi too lõpuks suu lahti.

„Mina olen Argen Seghös,” sõnas vasakpoolne.

„Krints Moinnert,” poetas teine. Arge oli enam-vähem Sudeki-pikkusest Krintsist pool pead pikem, muus osas oleksid nad võinud olla vennad...

Nad on võõrast tõust, parandas Sudek end mõttes. Ja neil peab olema palju hullem, sest tema utorulase ja Impeeriumi kõrgklassi esindajana on reisinud tähtede vahel ja kohtunud tosinate eri planeetide elanikega, nende jaoks seal pole isegi täiesti välistatud, et ta on esimene välisplaneetlane, kellega nad kokku saavad. Ta otsustas jätta pisut hilisemaks nende natuke harjumatute proportsioonidega nägude kõigi detailide meeldejätmise ja asja kallale asuda.

„Minu saatis Seilken Tusshaur. Mis on tema õe nimi?”

„Estelle,” surus Argen endast välja.

„Hästi, oleme teineteist esimeses lähenduses identifitseerinud. Mina ja mu kaaslane, kes on laevas, tulime teie planeeti uurima. Ja seda nii märkamatult kui vähegi võimalik. Kas ma saan õigesti aru, et te olete need, kes meid selles aitavad? Kas ma saan õigesti aru, et meie aitamisega seotud tegevusi on sobiv kompenseerida väärismetallides?”

„J-jah,” ägas Argen.

Sudek kaalus hetke, mida järgmiseks öelda. Ühelt poolt oleks olnud loomulik asjalikult edasi minna ja hakata küsima praktiliste võimaluste ja metallide hulga kohta – ehk sellel tema jaoks närvesöövalt aeglasel ja kohmakal viisil nii-öelda minna edasi lepinguga, mis piiritleks nende edasise koostöö ja sisuliselt ka ta järgmised tegevused ja võimalused; ka selles mõttes, et palju ta üldse saab nende tegelastega arvestada.

Ent millegipärast meenus talle Raul Vandman – too kusagilt kaugelt tundmatult planeedilt, Maalt pärit noor tegelane, keda ta kohtas Ererikil. Too maailm oli juba isegi kummaline koht ja Raul oli elanud kogu oma elu omal planeedil, teadmata midagi universumist, ja siis une pealt röövitud. See hädine somnabuulne ilme, millega ta kõike enda ümber toimuvat oli vaadanud – see jäi meelde. Jah, Raulist sai päris lahe tegelane (mis temast õieti saanud on?...), kuid Sudek pidas kasulikuks meelde jätta, kui sügav šokk vaest kutti seal võõras maailmas ärgates oli tabanud.

„Teate,” alustas Sudek, „ma olen teie planeedi kohta peamiselt lugenud, eks ole, olen siin esimest korda, aga kui ma õigesti aru saan, tuleks mu laev üht või teistmoodi ära peita ja siis istuda kohvitassi taha maha ja natuke rääkida. Mis te arvate?”

„N-nojah.” Aga see tuli Argeni suust juba vabamalt.

„See mu sõiduk suudab end maa sisse kaevata. Aga kaevamisjälg jääb muidugi näha. Kuhugi seda viia vist ei tasu, sest siis poleks mõtet olnud siia maanduda. Saan ma õigesti aru?”

Nüüd Argen neelatas ja alustas kobamisi. „Me saime aru, et see võib kaevata end põhimõtteliselt mistahes materjali? Siin on koobas. Kruusa täis. Keegi ei mäleta, kuidas see kruusahunnik just oli. Siit sadakond meetrit. Nii oleks vist kõige lihtsam. Vähemalt me mõtlesime nii. Selle põhjal, mida... härra Tusshaur rääkis.”

Sudek noogutas. „Väga hea. Läheme sinna. Mu kaaslane toob laeva järele, peidame selle kohe ära.”

2.8 Öö Hännil

Nad Rosaga lamasid kõrvuti pimeduses. Paljalt teki all. Või vähemalt tundis Sudek end ilma soomusskafandrita paljana, kuigi rangelt võttes olid neil alusriided – pesu – seljas. Nad olid Rosaga koos voodis ja kohalikud pidasid neid täiesti ilmselt paariks...

„Sa hakkad väsima,” pooleldi küsis, pooleldi kviteeris Rosa nende kuuldamatus sisesides. „Arvad tõesti, et peaksime seksima?”

Sudek blokeeris osa sidekihte ja kirus end mõttes. Kuid polnud põhjust oma ego päästmiseks mingit jama kokku keerata, riskides asja hullemaks teha. „Vabandust. Olen jah väsinud ja mõtted ei seisa enam fookuses. Ma ei näe põhjust sinu eest varjata, et ma magaks sinuga heameelega, kuid objektiivselt võttes on parem sellega vähemalt täna öösel mitte tegeleda. Kui me oleme siin pealtnäha kustunud, peetakse meid nõrgemaks ja rohkem inimeseks ja vast võetakse kergemini omaks.”

„Arusaadav.” Rosa nohises ja keeras end talle lähemale, peaaegu kaissu.

„Nojah, ka magamist tuleb usutavalt teeselda,” mühatas Sudek ja seadis ka end; nüüd nad olidki teineteise kaisus. „Mis sa arvad, kui lõpetame tänaseks analüüsi ja magame päriselt vähemalt 5-6 tundi – millal neil siin õieti hommik on.”

„Kuus tundi on koiduni. Aga nad võivad siin veel ka oma 10 tundi vedeleda. Hänni ööpäev on 1,6 standardset, 38 tundi. Me kaotame tohutult aega, kui hakkame igal ööl mingi 12-15 tundi magamist teesklema. Nad teavad, et me oleme võõrplaneetlased, küllap oskavad mõista, et meie tsüklid ei lähe nende omaga kokku. Mina läheks kohe linnulegendile. Sa tead seda võib-olla teise nime all. Et magame alailma mingi veerand tundi kuni paar tundi ja öösel meile hädavajaliku. Annab avarama võimaluse kõik virtuaalis ja sisesides läbi arutada ja plaane teha.”

Sudek mõtles hetke. „Olgu, räägime seda neile hommikul. Kas lõpetame või käime üle, mis meie ja kohalike andmetes kokku läheb? Sina jaksad?”

„Mina jaksan. Kas alustan?”

„Jah.”

„Kulutatud ressurssidega kerge planeet. Kõik meie esialgsed vaatlusandmed kinnitavad varasemate andmete õigsust... Või noh...” Ta saatis virtuaalis hulga viiteid. „Ma mõtlen tõsiseltvõetavad. Imperiaalse teabeteenistuse ametlikus skaalas 7-8-7-9-6-SiNeg/13-X!23. Kaupmeeste jaoks Põõsalind 3cud – ehk kerge, hapra biosfääriga järeleaidatud planeet; kas 3 ja mitte 2,5 või midagi muud ja kas just cud ja mitte dag, võib vaielda. Impeeriumi ametlikul skaalal A ja teaduslikul tegelikult B, võib-olla plussiga, aga jätame selle. Skaalasid on nagu tähti taevas ja põhimõtteliselt peaks olema selge, millega tegu.

Seda planeeti – või Zuu satelliiti, kui keegi ei loe seda kaksikplaneediks – on millalgi 40 miljonit aastat tagasi tugevasti terraformitud. Miski ei räägi vastu senisele üldlevinud seisukohale, et umbes paari sajandi jooksul on planeeti pommitatud umbes poole miljardi kuupkilomeetri vee ja gaasidega. Algset biosfääri on ilmselt kaitstud, muidu poleks sellest midagi järel pärast sellist kohtlemist, ent tulemus on ikkagi väga standardne. Selles osas lähevad andmed lahku, kuid millalgi, selle täpsuse juures kohe seejärel elas planeedil tööstustsivilisatsioon, mis kõik loodusvarad ära kulutas. Terraformijad ise loodusvarasid ju ei vaja, eks ole, aga on vaid oletused selle kohta, oli tollane tsivilisatsioon mingid nende renegaadid, kes näiteks miljoni aastaga taas arenema hakkasid, või müttas siin keegi teine.

Viimased vähemalt kümmekond miljonit aastat pole siin mõistuslikud olendid tegutsenud, kuni millalgi enne Suurt Impeeriumi, ehk vähemalt sada tuhat aastat tagasi, tulid siia inimesed.

Tõestatavas ajavahemikus on siin käinud tüüpiline hapra keskkonna olelusvõitlus – head ajad, hapuksminek, langus diktatuuri ja orjandusse, enamasti veriselt lõppev allakäik, tasapisi taas saavutatud paremad ajad ja uuele ringile. Praegu on tagasilanguse ajastu, diktatuur tugevneb, räägitakse juba orjanduse legaliseerimisest ja jõustruktuuridele suuremate volituste andmisest eraldatud piirkondade käsitlemisel. Ka tehnoloogiad on tüüpilised piiratud ressurssidega suletud planeedi hävinguajastule – napid ja kohati tarbetult keerukad, sest algne mõte on unustatud.”

„Ja nii-öelda puhta katse on taganud Vega tähekindlus,” märkis Sudek.

„Jah, aga Hännil toimuva kõige erilisem detail on Nelinurkaugu religioon. Kui sul on paremaid andmeid referentsiks mingite muistsete tehnoloogiate tõttu isolatsioonis elavate maailmade kohta, palun anna need, et ma täielikku jama ei ajaks.”

Sudek vaikis nii kaua, et Rosa palus talt kinnitust, et ta magama ei ole jäänud. Lõpuks saatis mees mõttelise ohke ja alustas: „Sa tahtsid hirmsasti tulla. Ma tean, kes on su onu.”

Rosa saatis kõigepealt märgi, mis vastab umbes iroonilisele mühatusele. „Ma oletasin seda. Mismoodi see just nüüd asjasse puutub?”

„Vaata, tüdruk, ma rääkisin tõtt, kui ütlesin sulle, et ma ei valinud sind ohverdatavaks. Ainult et küllap sa mõistad, et seni pole ma sulle tegelikult midagi rääkinud.”

„Kolme pealinna igivana vastuolu...” Rosa lisas taas sarkasmimärgi.

„Ja sinu Metpukles tahaks olla neljas, arusaadav. Jah, kuid see on endiselt osa sellest, miks ma arvasin, et on mõtet sinuga riskida. Info ei ole kunagi ainult info. Alati on lisaks küsimused, et miks sul see on ja miks sa seda jagad.”

Nüüd ohkas Rosa enne saatmist päriselt. „Kas see keerutamine tähendab, et sa riskid meelsamini teatud hulga Utoru valitsejate käsutuses oleva liigseid küsimusi tekitava info lekkimisega Metpu kõrgklassi, kui suvalise rändamaminekuga kuhugi Rahutoojate Impeeriumi erinevate luurete bürokraatiasse? Ütleme, et sul võib õigus olla selles osas, et pean esmajoones ikkagi silmas enda ja oma kodu tulevikku ja arvestades, et Jabi ülemkiht kipub liiga tõsiselt võtma kontseptsiooni nakatumisest vaenulike ideedega, valin äärmiselt hoolikalt sõnu ametlikus aruandes. Lase tulla.”

„Jah. Alustame siis sellest, mida sa ühelgi juhul niikuinii ei saaks aruandesse kirja panna – et Utoru teatud ringkondadel on läbi piiriasukate ja kaubandusliitude teatud kontaktid Inimkonna Föderatsiooniga.”

„Uau. Ja sa tõepoolest ütlesid seda mulle...”

„Jäta. Föderatsioon on reaalsus ja kuigi keegi ei ole neile andnud mingit jumalikku õigust olla inimkonna eestkostja, ei ole nad kaugeltki selline ebamäärane kogum käputäie isehakanud aadliperede türannia all vaevlevaid pehmosid, nagu meile meeldib kujutleda.

Ma ei räägi seda protokolli jaoks, eks ole – mulle Rahutoojate Impeerium siiralt meeldib. Ma näen selle hädasid, ent mulle meeldib olla osa millestki, millel on mõtet. Utoru valis poole. Kohe, kui oli näha, et Jabil tuleb midagi välja. Ma oleksin tähtsusetu planeedi valitseva perekonna veidrikust võsu, kes ehk võib endale lubada natuke mööda piirimaailmu käia ja kaupmeestega vägikaigast vedada ja... noh, see oleks kõik. Nüüd on meie – jah, sinu ja minu! – taga neljasaja tööstusplaneedi ühendatud armee, tuhanded ristlejad, miljonid hävitajad ja peaasi – organisatsioon, mis seda tõhusalt kasutab...”

„Lõpeta. Räägid küll protokolli jaoks. Sul ei tule minu tõttu pahandusi. Asja juurde.”

„Mul tuleb sinu pärast pahandusi ja ma tõesti ei räägi seda ainult protokolli jaoks. Ma tahan, et me teineteist mõistaksime. Rahutoojate Impeerium sündis sõdides. Ja me sõdime kogu aeg edasi. Ma olen elus külastanud päris parajal hulgal veidraid planeete ja need on vaid kinnitanud seda, mida mõistsin juba esimesel sellisel. Jah, loomulikult absoluutselt illegaalsel reisil ja nii edasi ja kindlasti oled kuulnud turujutte, et Utoru aadel julgustab oma noori selliseid asju tegema, lubades teatud kaitset info eest, ja nii edasi; me ei mööna seda kunagi.

Seal reisil ma nägin – lisaks kõigele veidrale – asju väljastpoolt. Ma mõistsin, kui hästi ikkagi elavad meie viiskümmend miljardit võrreldes piiratuse ja ebakindlusega, mis laiutab meie piiride taga. Ja lisaks sellele, et ma tahan seiklusi ja võimu – jõle inimene, nagu ma olen – võitlen ma Rahutoojate Impeeriumi eest. Siiralt ja südamega.

Kas sa tead, mis on Tau Sõrmus?”

„Olen kuulnud.”

„Ma olen seal käinud. Loomulikult pole seda kusagil kirjas ja mind ootaksid suured pahandused, kui see tõestatult välja tuleks. Ainult seal päriselt olles adub inimene, kui suur see on – ja kui suur oht see on. Sa tead gofudest – jah, ära ainult ütle, et ühed, kelle me minema peksime. Sa tead tehisintellektidest, sa tead portaalidest, sa tead elusatest sädelaevadest ja hingeõgijatest. Võib-olla oled isegi kuulnud korjelaevadest ja multidimensioonilistest vaimudest. Sa tead päris palju kõigest sellest, millega meie erinevad luured meie piiridel silmitsi seisavad.

Nii et mida me siin sinu arust teeme?”

Nüüd oli Rosa kord mõni minut vaikida. „Ma tulin uurima Zuu ja Hänni süsteeme,” saatis ta lõpuks. „Muidugi aitasid mind peresidemed ja muidugi oli mul ka kodus mitu harivat vestlust kõigil neil teemadel, mida sa puudutasid. Ma ei tea, mida teeb siin Rahutoojate Impeerium kõigi oma üksteisega võistlevate harudega. Paanitseb. Olgu, ma tunnistan, et kui sa mu valisid ja me Zuule lendasime, jätsin mõttes eluga hüvasti. Ma teadsin, et varem või hiljem saadetakse meid surma ja kui see kätte jõudis, oli see isegi kergendus. Mida sa teada tahad? Millega ma sind aidata saan? Sa panid keset kokkulepitud missiooni plagama, mingeid omi asju ajama.”

„Esiteks, Rosa, kindlasti mitte suvalises suunas ja ettevalmistamatult. Ja muide, kui ma läbi kukun ja taanduma pean, siis ma ei tea, misasi meid kosmosesse paiskas. Õnneks olime masinas ja suutsime Hännil maanduda.”

„Arvad, et keegi seda päriselt usub? On sul vähemalt kõik vajalikud materjalid korralikult võltsitud?”

„Ma ei riski anda hinnangut, kui korralikult. Aga kõigi taoliste stsenaariumite kooskõlastamise ja läbiarvutamisega on aega.”

„Ja kui ma kaasa ei mängi, siis ma lihtsalt ei satu oma seisukohta esitama?”

„Rosa, ma siiralt loodan, et me oleme sellest etapist läbi. Aga vastus on muidugi jah.”

„Noh, elu on meile kõigile armas. Aga kas sa lõpuks lõpetaksid mullitamise?”

„Mullitamise...” Sudek saatis lisaks ka emotikoni, et ta võtab asja huumoriga. „Olgu, räägime pärisasjadest. Kui paljudel rahutoojatel on Vega kindluse võtmed?”

Rosa surus huuled kokku ja nohises kuuldavalt enne vastamist. „Ma ei tea. Seda infot varjatakse kiivalt. Miks see oluline on?”

„Kas sinul on?”

„Ausalt, ma ei tea. Ma ei ole üksi lennanud ja mul pole aparatuuri, millega seda kontrollida. Kas sinul on?”

„Hea küsimus. Ma pole kindel. Aga ma tajun selgelt kvantentiteeti Zuu põhjapoolusel.”

Taas nohises Rosa kuuldavalt ja lõi Sudekit kergelt, selle piiri peal, et hea tahtmise korral võiks seda veel unes rabelemiseks lugeda. „Kvantentiteet...”

„Lühemalt hägulane. Kas teist keegi ei taju seda? Niterkal, ma mõtlen. Sina?”

„Ei. Ja ega keegi ju ei räägikski. Esoteerika. Ma... On see päriselt... teadvuslik.”

„Muidugi. Ja kõigil Rahutoojate jõustruktuuride luureametkondadel, kes siin tegutsevad, ei ole paremat plaani, kui end üksteise järel hägulasele sööta!... Kuule, päris tõsiselt, imperaator võib äärmiselt halvastilõppevat huvi üles näidata, kui asetada asi nii, et teatud tegelased põhjustavad info varjamise läbi teiste ametkondade esindate surma ja takistavad üliolulist Rahutoojate julgeolekut puudutavat uurimistööd.”

„Prhhh,” tegi Rosa. „Elementaarne, et me oleme nüüd teatud tegelastele surmaoht.”

„Su perekond suudab sind kaitsta?”

„Vast. Aga... oh...”

„Mida?”

„Meid on kolm – kogu Piiriteenistuse Eriolukordade punt. Kir ja Regina – kas sa teadsid?”

Sudek vaikis minuti. „Ei,” ütles ta lõpuks vastu tahtmist. „Mul on sama probleem Teabeameti laevaga, see rahvas pole ka milleski süüdi. Nad isegi ei tea midagi. Ma tõsiselt püüan asju nii ajada, et keegi meie pärast surma ei saa. Aga ma ei saa seda garanteerida. Siin jooksevad päriselt kuidagi kokku Impeeriumi, Föderatsiooni, sesside ja veel kellegi tundmatu huvid.” Ta ohkas. „Rosa, võimalik, et ma olen hauganud suurema tüki, kui suudan nahka panna. Ent... keegi peab lõpuks midagi tegema. Ja nüüd ma tahaksin päriselt magama.” 

2.9 Esimene hommik

Sudek ärkas. Kuldsed päikesekiired joonistasid viltusi triipe läbi kergelt tolmuse õhu ja tõid selgelt esile iga kriimu ja kübeme mingist looduslikust materjalist („puidust”) seintel.

Valgus muutus, kiired kadusid ja kõik muutus ähmasemaks. Küllap läks pilv päikese ette. Kusagil kaugemal ulus mingi primitiivne elektrimootor, mis ilmselt mingit sõidukit edasi vedas – heli tõusis justkui piinatud, vaevalises treemoris, püsis mõned sekundid ebakindlas tasakaalus, vaibus siis mitu korda tooni muutes ja algas kümnekonna sekundi pärast uuesti. Üldiselt oli vaikne; kui elektrisõiduki mootor ei unnanud, oli üsna vaikselt kuulda muud liikluslärmi, igasuguseid kolinaid, kõlksatusi, kriikse ja lihtsalt ebamäärast ebaühtlast müra.

Voodiriided olid naturaalsest keeruka koega kangast. Sudek näperdas tekikotti ja jõudis järeldusele, et küllap on seal ka sünteetilisi kiude... aga võib-olla ei ole ka – noh, et oleks mõistlik neid tugevuse ja vastupidavuse mõttes lisada, aga mine sa võõrast maailma tea... Tal ei olnud külm ega palav, toas oli arvata kraadi 20 ja tekke voodis mitu; peal oli tal üks mitte eriti paks. Ta oli harjunud kergemate tekkidega – sellistega, mille soojapidavus polnud seotud kattematerjaliga ja raskust vaid niipalju, et inimene teki asendit magades õigesti tajuks.

See siin on palju naturaalsem keskkond, tuletas ta endale meelde. Siin on materjalid ehtsad, mitte vaid imitatsioon. Seinad olid kaetud puitlaudisega, põrandal oli puitparkett ja lagi... tal polnud aimugi, millest võis olla see ühtlane valge pind. See võis olla plastik, metall või ka valge paber mingi betooni või kipsi või kosmos teab mis olluse peal, millest sai odavalt enam-vähem tasast pinda vormida; see võis olla isegi kuivatatud ja pressitud sõnnik.

Oli nii palju asju, mida ta ei teadnud. Ja mida ta teadma pidi, et natuke üle mõne minuti selles maailmas hakkama saada, ilma et kõigil oleks selge, et ta on võõras.

Ta tõusis ja jäi nõutult seisma. Toa juures ei olnud vannituba. Olgu, magamisriietes korteris liikumine üldiselt tabude vastu ei ole... ja kui ka on, siis küllap mulle öeldakse. Ta astus koridori ja läks tualettruumi, mida eelmisest õhtus mäletas; ta ei näinud umbes kümnemeetrises koridoris kedagi.

Vannitoas oli seadmed suhteliselt intuitiivsed, nii et mõnesekundilise pusimise peale sai ta kõik vajaliku tehtud. Tuppa tagasi jõudnud, noogutas ta vannitoa poole suunduvale Rosale ja riietus kohalikesse riietesse. Ta tundis end abitu ja kaitsetuna neis veidrates ürpides, mille peamine funktsioon näis olevat teda katta – eks neil vast oli teatud rudimentaarne tseremoniaalne tähendus niivõrd, kui et selliseid oli seal kombeks kanda, kuid peale – hetkel mittevajaliku – külmakaitse ei paistnud need muuks kõlbavat...

Nende elupaik püramiidja, kokku vist 7-8 korruselise põraka hoone neljandal korrusel koosnes esikust, vannitoast ja kolmest ruumist; see olla tüüpiline Reggestoi „segaelamu”, all suuremad korterid, üleval väiksemad. Kaks väiksemat tuba, umbes 30-40 ruutmeetrised, olid magamisruumid, teine neist tühi. Kolmas oli vähemalt kolm korda suurem ja osa sellest oli köök. Kui Rosa sinna jõudis, leidis ta Sudeki uurimas köögiosa kappseina – selle uksed olid läbipaistvad ja päris suur osa neist hoidis erinevaid temperatuure – ja sinna juurde lugemas mingeid nurkapidi kokkuköidetud pabereid.

„Midagi huvitavat?”

Sudek noogutas talle ja väärutas ebamääraselt pead. „Õpetus, mis siin on ja kuidas seda süüakse. Huvitav – vaevalt. Vajalik – kindlasti.”

„Mh...” naine astus ta juurde, luges üle ta õla paarkümmend sekundit ja lükkas ta siis natuke kõrvale. „Luba mind.”

Ta tõstis kapist purke, topse ja karpe lauale, piiludes, niipalju kui sai, läbipaistmatute sisu, ja asus siis nõiduma mingi seadmega, mis ilmselt jooke valmistas.

Sudek jälgis teda ühe silmaga, endiselt pabereid lugedes, ja küsis siis sisesides: „Sa oled siin all olnud?”

Rosa ei peatanud oma tegevust ega vastanud kümmekond sekundit. „Kas sulle hetkel piisab vastusest, et Niterkal on väga korralik simulaator?” poetas ta siis.

„Piisab.” Sudek vangutas pead. „Kuule...”

Rosa raputas kiiresti pead. „Sa ju tead vastust. Ära küsi. Metpul on omad kanalid ja võimalused. Minu jaoks on oluline teada, milline on sinu ettevalmistus?”

„Väga algeline. Ma oskan keelt, nagu sa märganud oled; ilmselt räägin aktsendiga. Mul on mingeid vanu ja lünklikke kirjeldusi, ent alguses teeksin ma siin kindlasti vigu. Olgem ausad – ma riskisin, et sul on minust parem ettevalmistus.”

Rosa vandus kuuldavalt masina eri nuppe vajutades. Ta nuusutas esimest saadust, krimpsutas nina, valas selle kraanikaussi ja uuris masinat pikemalt. „Jah. Etendus. Unustasin, et meid ilmselt jälgitakse,” saatis ta Sudekile.

„Siin oli kiri, kuidas nendega ühendust saab,” ütles Sudek kuuldavalt. „Kas sööme enne või vajutame nuppu?”

„Sööme enne vast?” pakkus Rosa ja lisas sisesides: „Mind lausa huvitab, kas neil jätkub kannatust ära oodata või hakkasid nad tulema kohe, kui meid liikumas nägid.”

„Mis ei pruugi palju anda – me ju ei tea, kaugelt nad tulevad.” Sudek lisas nähtava õlakehituse.

„Sööme.” Ta läks üle hääletule: „Kunagi tulevikus võib see välja tulla. Palju see ei anna, aga ikka mingit aimu, kuidas neil emotsioonide ja loogika vahekord on.”

Nad said oma joogid ja asusid sööma. Selle juurde luges Rosa pabereid, mida Sudek enne oli uurinud.

„Midagi uut sulle?” küsis viimane.

„Seni tegelikult mitte. Mõned uuemad kaubamärgid vast. Justkui vaesemaks oleks jäänud. Mind teeb kõige rohkem murelikuks nelinurkauguga seotu pidev rõhutamine pakenditel. „Kosutav kui lunastus”, „tõeliselt nelinurgaline”, „puhas laskumine”...”

„See viimane ka? Mida see üldse tähendab?” kergitas Sudek kulme.

Rosa noogutas suutäite vahel; näiliselt nad ju sõid vaikides. „Võimalik, et sel pole rohkem tähendust, kui muidu täiesti ateistlikes kultuurides omadussõnal „jumalik” – lihtsalt kauni või üleva tähenduses. Ent siin kontekstis on see vihje kõigi reeglite järgi elatud elule, mille lõpetab rituaalne vabatahtlik nelinurkauku minek.”

„Täitsa hea,” märkis Rosa häälega, enne kui jätkas sisesides: „Kuule, ma ei näita välja, et olen siin olnud. Sinul, nagu ma aru saan, pole selles osas midagi varjata? Või? Siiski oleks hea teada su teadmiste või ignorantsuse määra – et ühelt poolt mitte tüüdata sind asjatute selgitustega ja teisalt mitte jätta olulist mainimata.”

„Täitsa maitsvad jah. Kuigi nii harjumatud,” vastas Sudek, enne kui jätkas hääletult: „Rosa, ma teadsin hägulasest ja ma olen väga veendunud, et nelinurkauklased on kuidagi seotud sessidega. Mitte tingimata nende jaoks positiivselt, eks ole. Täiesti võimalik, et sessidel on hoopis konflikt nendega, kes seisavad nende nullportaalide taga. Või kuhu need välja jõuavad, kui soovid. Kogu mu info Hänni kohta pärineb piiriasukatelt. Mul on mägede kaupa siinseid salvestusi. Ent kogu seda fluidumit, mida on vaja „oma” olemiseks, sealt ju ei saa.”

Rosa mühatas ja muutis selle puristamiseks mingi tuhksuhkruga ülepuistatud küpsetise söömisel. Ta koputas enne jätkamist suurema osa sellest taldrikule. „Mida sa üldse kavatsed?”

Sudek irvitas teda jälgides. „Tüdruk, omade jaoks me oleme surnud. Või olgu, teadmata kadunud. Nüüd me elame siin sisse. Siis püüame mõista, mis siin toimub. Kõige halvemal juhul kulub meil siin terve eluaeg.”

Rosa peatus keset söömist mõneks pikaks sekundiks. Siis jätkas.

Tõsiselt. Vaikides. Nojah, nii see ju oli...

2.10 Kus on, tuleb juurde

„Esimene boksipeatus, veerandsada valgusnädalat,” ütles Raul.

„Valgusnädalat!” pööritas Maia silmi. „Misasi on boksipeatus?... Aa, juba leidsin.”

Mustatäpiline valgus nende ümber pöördus negatiivi, kosmose põhjatuseks seal helendavate tähtedega.

Möödus umbes viis minutit.

„Jana?” küsis Raul pisut kannatamatult.

„Vabandust,” vastas Jana. „Ma isegi kaalun, kas mitte pakkuda tagasihüpet, et uuesti korralikumalt vaadelda... Kuigi ma kahtlen, kas ma midagi rohkemat leiaks, sest lõpuks me vaatleme ikkagi – nagu Raul ütles – poole aasta vanuseid sündmusi...”

„On see Rauli mõju, et sa targutad?” küsis Tedus natuke piredalt. „Noh?”

„Jah, nii energiaspekter, gaasijaotus, kui ajastus näevad kahtlaselt Annama koroonapommitehnoloogia moodi välja,” ütles Jana.

„Seega võib midagi olla hüpoteesis, et see oli muuhulgas meile saadetud?”

„See ei välista seda. Kindel on vaid see, et miski on selle plahvatusega valesti.”

„Ja oli seal epitsentris laev?”

„Oli Loogiline on oletada, et see põgenes sädetagusesse.”

Tedus vaatas veel mõni sekund mõtlikult Jana otsa ja pöördus siis Rauli ja Maia poole. „Arvestades, et me ei tea täie kindlusega, et see oli Föderatsiooni tipptehnika, ei saanud me tegelikult eriti targemaks.”

Ta pöördus Jana poole tagasi. „Kui suur on tõenäosus, et Impeerium oskas plahvatust samamoodi mõõta ja on sarnastele järeldustele tulnud?”

„Mõõtmisi on nad suutelised tegema, nagu sa väga hästi tead. Ma ei oska hinnata tõenäosust, kas nad vaevusid või et nad tundsid ära spetsiifilise tehnoloogia. Ent Sudek või kes iganes selle plahvatuse korraldas, pidi kahtlemata sellega arvestama.”

Tedus pöördus taas kaaslaste poole. „Seega, kuigi me ei saa välistada võimalust, et keegi arvestab, et keegi tuleb, hindaksin ma ise tõenäosust madalamaks kui Jana. See võis olla vaid miski, mida plahvatuse korraldaja arvesse võttis. Võib-olla negatiivsena – kui paratamatust. Lihtsalt kellegi oli vaja kellegi jaoks surnud olla.”

„Miks?” küsis Maia.

„Miks selliseid asju tehakse?” kehitas Tedus õlgu. „Impeeriumi ametkondade tavaline omavaheline tõmblemine.”

„Seega saime vaid kinnitust teadmisele, et me midagi ei tea,” ohkas Raul. „Edasi!”

*

„Nii, kuus valguspäeva – välja?” viskas Raul üle õla.

„Sinu ühikud on idiootlikud ja sinu arusaamine täpsusest...” Maia ohkas. „Vähemalt ma saan aru, miks sa kunagi oma sokke üles ei leia.”

„Sokkide jaoks on mul Jana ja kui Janat pole, pole enamasti ka sokke...”

„Sa ei ole siin laevas veel kordagi sokke kasutanud,” katkestas teda Tedus. „Ära mölise. Kas me ei peaks?...”

Kujutis ekraanidel muutus mustatäpilisest helepastellsinakast eredatäpiliseks mustaks. Otse nende ees säras üks teistest silmnähtavalt heledam täht.

„Mida?” tahtis teada koos nendega vaatepilti uuriv Jana.

„Mul läks meelest ära,” porises Tedus rahulolematult.

„Mis?” küsis Maia ja ka Raul vaatas tema poole.

„Et me juba oleme inertsiaatorites. Impeeriumis ei ole lubatud virtuaal, mis sulle kogu aeg meelde ei tuleta.”

„Kuidas see siis meelde tuletab?” küsis Raul huviga. „Ma olen seni aru saanud, et Impeeriumi tehnika on selles osas tasemel?”

„Sul on kogu aeg kusagil kohustuslikud märgendid, mida päris ära ei saagi. Pidavat olema ohutum ja hästi mõjuma – noh, et sa end virtuaali ei unustaks. Või et kunagi segi ei läheks. Nagu minul praegu. Mingi iva selles on. Kuigi sa võid vastu väita, et ma lähen alt just sellepärast, et olen harjunud, et seda mulle pidevalt meelde tuletatakse. Kuidas sul segi ei lähe?”

Raul kehitas õlgu. „Omavahel öeldes, ma olen endale programmeerinud teatud meeldetuletused. Muidu... noh, tead, minu kultuuris olid millalgi päris populaarsed sellised fantastilised kosmoseseiklused. Filmid. Ja ma imestasin juba poisikesena, et suudavad lennata tähtedele, aga turvavöö kasutamise peale ei tule. Kui me siin päriselt seisaks, oleks see nagu stseen mõnest Maa filmist.

Mitte mingit reaktsiooni?” Seda viimast küsis ta Janalt ja viimane raputas pead.

„Kusjuures sa näed ise sama hästi kõiki mõõdikuid,” turtsatas Maia.

„Jah, aga ma võin kahe silma vahele jätta mingi fluktuatsioonide kombinatsiooni, mida inimaju ei taba piisava kiirusega, aga mis võib sellistes ülesannetes inimesest määratult kiirema tehisintellekti tähelepanu äratada,” vastas Raul näppu dotseerivalt püsti hoides. „Noh, me oleme kaugel ka. Edasi!”

Kujutis muutus uuesti, kui Jana sädetagusesse läks. „Kakssada c-d. Vähem kui tunni aja pärast oleme siseplaneetide tsoonis.”

Järgmised veerand tundi valitses vaikus.

„Kas ma saan õigesti aru, et see peab aru, kas kolakas anda?” küsis Maia ettevaatlikult.

„Kindel on tõesti vaid see, et see näeb meid,” noogutas Jana mõõdikutele osutades. „Võimatu on öelda, mida see mõtleb. Raul?”

„Välja.”

Kujutis nende ümber muutus.

„Mul on tahtmine laua alla pugeda,” ütles Maia.

„Mul ka,” sõnas Raul tõsiselt.

„Ma kadestan teid,” ütles Jana. „Mina olen see laud. Aga kui see reageeriks, siis tõenäoliselt oleks see juba reageerinud. Edasi?”

„Edasi,” noogutas Raul.

„Kuigi lõpuks oleksime ka niisama kohale jõudnud,” pomises Tedus.

Raul heitis pilgu kõrvale. „Noh, jah, kolmekümnendik valguse kiirusest – kolmandiku aastaga oleksime kohal. Ära nori.”

„Ma olen ka närvis,” sõnas Tedus määratlematul toonil.

„Ma endiselt kadestan teid,” märkis Jana. „Mina ei saa seda endale lubada. Kusjuures minu arvates antakse meile praegu märku, et me sädetagusest välja tuleksime.”

„Välja,” napsas Raul.

Ruum muutus normaalseks kosmose mustaks ja järgneva minuti valitses vaikus.

„Hm, ma peaaegu lausa tundsin seda,” sõnas Raul pisut imestunult.

„See kaksikpiik,” osutas Jana ühele numbrite ja graafikute segadikule nende vahel. „Minu arvates võeti meid kõiki kuidagi arvele.” Ta osutas järgmisele märgendite ja joonte pusale: „Minu arvates anti meile lähenemistee.”

Raul uuris seda mõned sekundid ja noogutas siis: „Järgi seda.”

„Ütle ausalt, said sa tõesti midagi aru?” küsis Maia, kui nad juba õige mitu minutit sädetaguses olid.

Raul vaatas talle enne vastamist mõne hetke otsa. „Jah ja ei.  Ma justkui nägin siin... noh, ma ei oska selgitada... Jana, appi!” Ta tekitas õhku kollaka ebamäärase, justkui laste soditud toru. „Ma nägin midagi sellist.”

„Hirmaeglane analoogarvuti teeb mõnikord imelisi asju,” noogutas Jana ja lasi kujutisele natuke rohekama selgete piiridega sarvena kõverduva kanali. Rauli algne joonis siiski järgis ligikaudu selle teed.

„Ja sa tõesti suutsid selle välja arvutada?” küsis Maia.

„Ei... Tuleb lihtsalt mitte... ma ei tea... lihtsalt minna lasta...”

„Rikkumata metslane!” puhatas Maia. „Kas ma nüüd võin põielihastele öelda, et häire läbi, hakake normaalseks?”

„Võid laua alt välja tulla,” irvitas Raul. „Salakavalust ei ole Vega tähekindluse juures seni täheldatud. Jana, kas ma saan õigesti aru, et see ei taha meid ikkagi liiga lähedale lasta?”

„Ei. Asi ei ole selles.” Jana tõi esile veel hulga numbreid ja märgendeid. „Vabandage, ma olen siiski tehisintellekt ja seni, kui teie tegelesite oma käsnade võrdlemise ja asjassepuutumatute füsioloogiliste nüanssidega – milliseid, lubatagu märkida, ma ei täheldanud, aga tänan hoiatamast –, rakendasin oma arvutusvõimsust, et ehk jääb midagi põnevat sõelale andmetest, mille vahepeal jõudsin koguda.

Meie trajektoril oleks mingi mõte ainult eeldades, et kohalikus asteroidivöös on midagi, mille eest meid varjatakse. Aga see võib olla arvutusviga, sest kogu interferentsipilt on mõttetu. See näib koonduvat Zuu põhjapoolusele.”

„Hm...” Raul vaatas Jana poole. „Meist teatati? Minu arvates pole Vega tähekindlus kunagi kohalikku poliitikasse sekkunud?”

„Kohalikku poliitikasse vast mitte, aga see on kahtlemata täiesti teadlik, mida see kaitseb, ja igasugune kaitsmine on niikuinii sekkumine.” Jana toon oli vabandav. „Nii, nagu pole ühtki Vega kindlusega tähe ümber tiirlevat eluga planeeti mitte kunagi tabanud ükski arvestatava suurusega asteroid, pole neist ühtki ka ümber rahvastatud. Mitte keegi ei saa ju näiteks aru, miks mõned inimesed saavad võtmed ja mõned ei saa seda iial. Mitte keegi ei saa aru, miks kindlus teeb kõiki neid asju, mida see teeb, aga tulemused räägivad enda eest.”

„Seega on meil parasjagu aega kergeks eineks, kuni tuleme kohaliku Jupiteri juures tavaruumi ja vaatame, mis juhtub,” võttis Tedus asja kokku.

*

Raul haaras meelekohadest niipea, kui nad sädetagusest väljusid.

„Energia koguneb, aktiveerin kilbid,” napsas Jana läbi otseliidese; see võttis alla tuhandiku sekundit, nii et Jana hoiatus jõudis inimesteni tegelikult enne, kui Rauli käed meelekohtadele jõudsid.

„Miski sondib mind ja see ei ole tähekindlus,” vormis ta mõttes teistele edastamiseks – see tähendab, sadakond korda kiiremini, kui võtaks aega nende sõnade väljaütlemine.

„Midagi uut?” kummardus Maia talle lähemale; Tedus heitis talle silmanurgast pilgu ja keskendus välistelemeetriale. „Infot meile?”

„Midagi võõrast. Midagi... väiksemat. Midagi täiesti teistsugust.” Kulus kümme sekundit vaikust. „Ma ei ole kindel, kas see siia üldse ulatub. Mõju, ma mõtlen. Ja tähekindlust ma ei taju.”

„Energiakogunemine lõppes,” teatas Jana avatar. „Reverseerus. Null.”

„Mida sa nägid ja tundsid?” küsis Maia.

Raul liigutas ebamääraselt õlgu. „Raske seletada. Me olime nagu kaks vaimu tühjas valges ruumis, kes teineteisele otsa vaatavad. See asi tundis huvi mu päritolu vastu ja ma lasin tal seda teha. Ent täpsemalt uuris see minuarust ainult mu kvantsignatuure. Justkui vaatas mu käimisi tähekindluste ja hägulaste läheduses, siis kaotas huvi ja kadus.”

„Said sa selle kohta midagi teada?”

„Ei.”

„Aga sa ütlesid, et see oli teistmoodi?” ei jäänud Maia rahule.

Raul noogutas arupidavalt. „Sõbrad... Eks ole, on puhtalt kokkulepe kirjeldada kvanthägu-entiteetide skaneeringut kui paitust. Minu jaoks on see pigem nagu mingi pikk metallvõti, mis heliharkidest mehhanismi kompab. Muidugi väga kaudne, vaevuaimatav. Seni täiesti selline ebamaine. Absoluutselt hingetu ja võõras.” Raul mõtles hetke. „See pole õige. „Hingetu” ja „võõras” on ka hoomatavad kontseptsioonid ja muudavad selle lähedasemaks kui see tegelikult on. See on kokkupuude millegi täiesti võõraga, mis tegeleb selle ainsa asjaga, millest see minu juures aru saab. See siinne oli selles mõttes teistsugune – see kõhkles. Ma pole päris kindel, mida see otsis või mõtles... Ei, isegi sõna „mõtles” ei ole kohane – see asi on kahtlemata eneseteadlik, ent see on kõigest eeldus, et need on mõtted. Kogu see asi on hulga võõram.” Ta liigutas veelkord õlgu. „Kui see selgitus asja hullemaks ei teinud. Jana, kus see on?”

„Zuu põhjapoolusel,” vastas laevaintellekt.

„Olgu, mis nüüd?” küsis Tedus. „Läheneme?”

Maia ja Raul vaatasid teineteisele otsa. „Pole põhjust plaane muuta,” sõnas viimane.

Maia ja Tedus vaatasid teineteisele otsa. „Sa rääkisid palju, aga jätsid midagi rääkimata,” ütles Maia.

Raul kõhkles mõne sekundi, siis noogutas uuesti. „Ei...” Ta jäi vait ja ohkas. „See on totter, ent parem on see välja öelda. Mulle tundus, et see on mures. Aga katsu sa sihukesega suhelda. Ma tean, et see oleks esimene kord, kui sellisest kontaktist õnnestub inimesel midagi välja lugeda. Sellepärast ma kõhklengi. Nii et jätame selle praegu.”

„Olgu,” noogutas Tedus. „Juba selge, et kõik plaanid tuleb aknast välja visata. Jana?”

„Mingi kvanthägu on, nagu öeldud, Zuu põhjapoolusel. Ja Hännil on mingid vanade nullruumitunnelite rudimendid; see tähendab vähemalt – võib-olla ka mingi toimiv väravate süsteem, aga seda ei saa teatavasti niisama lihtsalt detekteerida.”

„Ehk siin on kõik ulmeline koli hunnikus koos,” ühmats Raul süngelt. „Kas me suudame selle seal Zuu põhjapoolusel vajadusel hävitada?”

Maia ja Tedus vaatasid mõlemad järsult ja küsivalt Rauli poole.

„See meenutab sulle su sõpra Ererikil, Tzasut? Ma saan aru, et sul pole selle suhtes sooje tundeid.” Maia viipas küsivalt – sellest ei piisa.

„Ereriki Tzasu on kõigist sedalaadi tontidest veel suhteliselt leebe nähtus,” sõnas Raul kuivalt. „Kas ma pean teile meelde tuletama, et nende ühendavaks omaduseks on, et nende lähedal elavate inimestega hakkab midagi juhtuma. Enamasti midagi ebaloomulikku ja tavaloogikaga seletamatut.”

„Niipalju on koolist meeles. Seega?” küsis Tedus.

„Ma kaalun võimalusi. Sa juba ütlesid – aknast lendavad välja ka kõik senisel infol baseeruvad mudelarvutused siinsete ühiskondade kohta, kõik eeldused Impeeriumi taktika kohta, kõik... Selle eluka olemasolu muudab absoluutselt kõike. Me ei tea, mis meid ees ootab.”

„Ma tahaksin rõhutada lisaks Rauli väljatoodule,” sõnas Jana, „et Julgeoleku reeglite järgi tuleb sellistest entiteetidest teatada kohe. Viivitamatult. Sest liiga palju on kogemusi, et hiljem ei pruugi see enam õnnestuda.”

„Saada sond,” noogutas Raul. „Ja nüüd hakkame kõik turbomeetodil lugema, mida on hägulaste kohta teada.”

*

„Söögipaus?” küsis Tedus umbes neli tundi hiljem.

Raul ja Maie tõstsid pilgud. Nad olid endiselt oma kookonites, ent kui tundus, et keegi neile kohe kallale ei tule, olid nad need avanud ja kasutasid pigem tavaliste virtuaali-lamamistoolidena. Nad olid kogu selle aja uurinud erinevaid andmeid, sealhulgas planeedisüsteemist saabuvaid.

„Ja et me siis sööme ka ja räägime, mitte ei istu üheksa kümnendikuga virtuaalis,” noogutas Maie.

„Mõistlik,” mühatas Raul, hõõrus silmi ja tõstis jalad põrandale. „Jants, sinu etteaste. Kas on võimalik ja kui kaua võtaks mirlukulu tegemine?”

„Liiga kaua, arvestades, et sa tahad pärast sööki Hännile laskuda,” vastas laevaarvuti.

„Sa tahad nii tunni jooksul alla minna?” kergitas Tedus kulme. „Aaa...”

„Ma ei vaevu vaatama,” muigas Maie. „Ta arvutas trajektore, eks ole?” küsis ta Janalt.

„Nojah. Me oleme piisavalt lähedal ja andmed nende jälgimissüsteemi kohta võimaldavad väga suure tõenäosusega oletada, et süstik jääb märkamatuks.” Jana avatar kattis sel ajal juba lauda.

Raul ajas end püsti, ringutas ja haigutas. Laeva juhtruum nende ümbert kadus ja seda asendas natuke metsistunud väljanägemisega, pika, kohati vöökõrguse rohuga kaetud nõlv. Otse nende ees oli kolmekorruseline, üsna kastikujuline kollasest kivist maja, mille nendepoolsel küljel oli igal korrusel seitse akent; väändunud paarikümnemeetriste puude vahelt oli kaugemal näha veel erineva suuruse ja kujuga, aga üldiselt sama ehitusstiili järgivaid hooneid.

„Hoidjate majakas on seal,” noogutas Maie lähima hoone poole ja selle ülemisel korrusel, maja sees süttis sinakas marker.

„Veumetu. Kolmkümmend kilomeetrit Reggestoist kagus. Turvafirma erakool,” vedas Tedus endki kookonist püsti ja kõndis ümbrust uurides ringi ümber söögilaua; osa nende laeva põrandast koos toolide-laudadega hõljus maapinna kohal, kogu muu kujutisega ilmselgelt mitte väga hästi kokku minnes. „Tundub natuke hüljatud. Arvad sa tõesti, et kohe sinna sisse sadada on hea mõte?”

„Ja mida meile viivitamine peaks andma?” kergita Raul kulme.

„Näiteks aimu, mis üldse sünnib?” Tedus mühatas. „Tahad nii väga kellegi pihta lasta?”

Raul uuris teda mõned sekundid ja vangutas siis demonstratiivselt pead. „Jah, kui soovid. Tegelikult oleks õigem öelda, et ma ei pea tulistamise võimalust stsenaariume välistavaks või isegi negatiivseks tingimuseks.”

Tedus vaatas talle vastu ja vangutas samuti pead, ilmselgelt osatades. „Ma olen Impeeriumi ohvitser, eks ole, aga mul on raske mõista su... ütleme, toorest, puhast, ürgset vägivaldsust.”

„Poisid,” sõnas Maia hoiatavalt.

Mõlemad muigasid.

„Ei, me ei lähe kaklema,”sõnas Raul. „Selleks läheb tavaliselt hulga alkoholi või muud sellist... lõdvestavat, nagu sa ehk oled tähele pannud. Me oleme kaugel väljaspool Föderatsiooni tavalist tegutsemisala. Me oleme täiesti omapead. Meid ei kammitse mingid reeglid. Mitte mingi skolastiline sõnnik, mis kõik võõrastega suhtlemise ümber kokku on keerutatud. Ainult meie endi au, väärikus ja südametunnistus. Ma ei tulista esimesena ja ma ei tee kellelegi halba, kui seda on kuidagi võimalik vältida. Ennast ja meie missiooni ohtu seadmata, eks ole.”

„Hildubangi piibel,” sõnas Maie vaikselt.

„Jah,” vaatas Raul talle otsa. „Minule sobib kõige paremini heasüdamliku ja uudishimuliku kiskja narratiiv.”

„Et kitsetalled on armsad ja toredad, aga mis peamine, maitsvad,” lisas Tedus mõtlikult. „See balanseerib Tennu ülima kiskja imperatiivi piiril. Enamik Föderatsioonist ei toeta seda. Tegelikult on see põlu all ka Impeeriumis.”

„Kusjuures mina loen Hesedda Kollokviumi materjale pigem niipidi, et kas me julgeme välja öelda, et Föderatsioonile tuleks väga kasuks, kui seda pisut sõjakamaks peetaks,” märkis Maia justkui vastu tahtmist.

Tedus kehitas muiates õlgu. „Nüüd te keerasite maailmavaateliseks minu kui Föderatsioonist hulga agressiivsema Impeeriumi ohvitseri taktikalise ettevaatuse.”

Raul tegi käega laia viipe. „Põhjenda mulle ära, mida annab paar päeva või ka paar nädalat orbiidil tiirutamist?”

„Et sind esimesel viiel sekundil tulnukaks ei peetaks. Näiteks.”

See pani Rauli peatuma. Ta mõtles oma kümmekond sekundit, siis ohkas ja istus laua äärde; Jana oli vahepeal lõpetanud lauakatmise ja seisis oodates seal oma tooli juures.

„Ega sa taha öelda, et me peaksime hoopis vaikselt paar kuud valvama? Eemalduma paar korda, et proovida, kas teil on võtmed, ja kui ei ole, siis ehk nakkuvad? Ja saatma iga kord sondiga andmed koju?”

„See oleks ilmselt kõige mõistlikum teguviis,” noogutas Tedus. „Ükskõik, mida see signaal tähendas, on selle saatmisest möödas juba pool aastat ja on puhtalt hüpoteetiline, et midagi muutub radikaalselt just nüüd, kui me tulime.”

„Või on asi selles, et sa oleksid tahtnud ka hirmsasti tulla?” küsis Maia nokkivalt.

Tedus turtsatas. „Ei. Asi pole selles. Kohese laskumise poolt on ka hulga argumente: kasvab avastamisoht ja kuigi tähekindlus loodetavasti ignoreerib meid edaspidigi, võib sellest seal Zuu poolusel kõike oodata. Ma ei tea, kui hea on Rahutoojate kvantmarkerite jälgimine ja dešifreerimine. Ma tean, et sellega tegeleti ja kui neil on siin tipptehnikat, võivad nad meist juba vastikult palju teada. Samas, praegu oleme tõenäoliselt nähtamatud ja mõne päeva või nädalaga sumbuks intsident rutiiniks – et kaupmehed, mõni nende konkureeriv ametkond. Ent kui keegi kasutab kohe pärast seda planeedil aatomirelvi...”

„Hm, ma oleks alustanud mingite leebematega...” venitas Raul.

Tedus pööritas silmi. „Kuule, kas teil ei ole mingit analoogset ütlemist, et ära mine noaga kahuriduellile. Kui sa lähed kaklema, siis võta vähemalt Därdigeni skortšer kaasa.”

„Ja ikkagi vehklete te stsenaariumitega, selle asemel et pidada lubadust,” märkis Maia mürgiselt. „Jana, eks ole, meie hakkame sööma.” Ta istus lauda. Jana istus ta vastu. Mehed vaatasid teineteisele otsa, mõlemad tegid kerge vabandavaid žesti ja grimasse ja nad istusid samuti lauda.

Jutuajamine ei võtnud vedu, sest nad tegelikult jätkasid virtuaalis erinevate tegutsemisstsenaariumite koostamist ja läbiarvutamist. Täpsemalt, vaidlesid teineteise riskihinnangute üle.

Lõpuks lõi Tedus käega, naeratas vabandavalt Maiale ja asus sööma. „Kas sa saad aru, et Heseddadel ei pruugi terve sajandi tulla võimalust siia uuesti tulla, kui midagi kapitaalselt viltu läheb?” poetas ta veel suutäite vahelt Raulile.

Too noogutas mornilt. „Muidugi. Anna andeks, Maia.”

Viimane väärutas huuli ja sulges mõneks sekundiks silmad. Siis vaatas ta ühe otsast teise otsa. „Te ei mõtle seda tõsiselt?”

„Mõtleme küll,” sõnas Raul mornilt. „Planeedile laskumine on risk. Kui kuidagi läheb seis hapuks Impeeriumi või tolle elukaga Zuul, on kõige mõistlikum taanduda. Isegi kui puhtsõjaliselt suudaks Jana neile koha kätte näidata. Ma ei ole Tedusega nõus ainult selles, et pikem luure siin neid riske oluliselt vähendaks. Ma ei tea, kas teile nakkusid võtmed. Seega, kas Jana saab tagasi tulla. Kui ei saa... siis on, jah, tõeliselt halvasti.”

„Kusjuures see kõik on ju kumuleeruv,” porises Tedus. „Kõik neist tundmatutest teguritest võivad üksteist häireseisundisse viia. Lisaks, nagu me kõik teame, on siin veel midagi, mida me ei tea.”

Maia raputas pead. „Kuulge, kas pean mina ütlema? Me teadsime sellele retkele tulles, et riskid on kõrged. Mida te kiunute?”

Mehed vaatasid teineteisele otsa.

Maia vaikis paar sekundit. „Teate, hakkame päriselt sööma ja mõtleme pigem sellele, et...” hakkas ta rääkima, siis vakatas vait, kogus paar sekundit mõtteid ja jätkas siis: „... et see võib olla viimane selline koos söömine. Me muidugi mingis mõttes teadsime seda. Mitte et seda varem olnud ei oleks.” Ta vaikis taas paar sekundit enne jätkamist; mehed vahetasid taas küsivaid pilke.

„Sõbrad, ma olen Hesedda. Sünnilt. Ma näen mõnda asja teistmoodi. Te vaidlete taktika üle. Jah, siin on veidrat koli, jah, kõige tõenäolisemalt korraldas plahvatuse Sudek või keegi tema meeskonnast, et selle varjus omade teadmata Zuule või Hännile laskuda. See on teisejärguline. Me tulime siia laiendama Inimkonna Föderatsiooni võimu.”

„Seleta, palun,” porises Raul. „Ega sa ometi arva, et mind mõjutab see, et ta on mingis mõttes mu sõber?”

„Mu äärmiselt usaldusväärne, aga natuke lihtsameelne kaaslane,” pani Maia talle käe naeratades varukale, „ma ei usu iialgi sinust sellist ebaprofessionaalsust. Aga me oleme algusest peale teadnud – Zätereit ütles otse –, et nii sind kui Tedust, endist Rahutoojate Impeeriumi ohvitseri, saadeti siia just sellepärast, et te olete seotud. Ent asi pole selles.”

„Ma ei ole kindel, mis kaalutlustel ma ignoreerin taevast tarkust,” poetas Tedus hapult.

„Ma pole sind kunagi süüdistanud varjatud poliitiliste allhoovuste intuitiivses mõistmises, mu sirgjooneline militaarne sõber.” Maia pani teise käe Teduse käele. „Ma näen Hoidjate kontrollimist, toetamist ja vajadusel kogu institutsiooni järje peale aitamist strateegilises plaanis isegi tähtsamana kui luuret. Kui me hüppame sisse kiiresti ja ootamatult, isegi hoolimatult ja jõhkralt, on see sõnum. Väga paljudele. Riske kompenseerib, et Janal on vajadusel väga palju tulejõudu.”

„Hm, ma ei ole kindel, kas ma saan tunnistada mõistlikuks stsenaariumid, mille mingis etapis võib osutuda tõenäoliseks tähetuumadega ökosfääri pommitada,” sõnas Jana ettevaatlikult.

Kõik kolm vaatasid tema poole.

„Mu skriptipuntrast õde, ma ei välistaks seda isegi preventiivse abinõuna,” ütles Maia.

„Nii et sina ka mõtlesid sellele?” vangutas Raul tunnustavalt pead.

„Muidugi on ta mõtlemisvõimeline,” porises Tedus. „Kui me teaksime enam-vähem kindlalt, et kogu jama taga on too elukas, tasuks kaaluda isegi esimesena Zukoi kraatriks muutmist. Aga me ju ei tea. Ent ikkagi, Jana, kogu meeskond annab sulle otsese käsu vajadusel mitte kõhelda.”

Jana vaikis sekundi. „Kinnitatud,” sõnas ta siis. „Ei Heseddad ega keegi teine suurtest peredest leina tegelikult hägulast, mis inimestega igasuguseid jõledaid vallatusi teeb. Julgeolek poriseks ainult moepärast, et rahustada igasuguseid moraliste ja põrunud teadlasi, kes oleks isegi valmis laskma end kapsaussiks moondada, kui vaid saaks võimaluse uurida...” Ta ohkas. „Aga endiselt on mul tugevad tõkked ökosfääri ulatusliku hävitamise vastu.”

Nad sõid natuke aega vaikides.

„Ehh kurat!” Tedus lisas paar teistele tundmatut Jaburu vandesõna. „Aga ikkagi veedan ma suurema osa ajast usutava põhjenduse väljamõtlemisele, miks ka mina peaksin planeedile laskuma. Seni kui siin lilli kastan, tolmu pühin ja ahju kütan.”

2.11Poole aasta töö

„Ma ei tule teiega kaugemale!” Mees, umbes 35-aastane, valges kitlis, keskmist kasvu ja kehaehitusega, natuke punnis silmade ja hõreda halvastipügatud habemega, oli silmnähtavalt närvis.

„On kellegagi midagi juhtunud?” tundis Sudek leiget huvi.

„Nagu te ei teaks. Ma ei taha halba kirja sattuda. On hoiatatud.”

„Ja sa arvad, et jälgimine siia ei ulatu? Või ei õnnestu ukse avamist ja meie liginemist Augule sinuga seostada?”

Seni mingi oma seadmega nende ees avanevat tühja koridori uurinud Krints andis Sudekile järsu päris tugeva löögi ribidesse ja vaatas talle kurjalt silma, kui viimane talle otsa vaatama pöördus.

„Tänan, Maggets, aitäh, on tõesti parem, kui sa meid nüüd üksi jätad,” ütles Krints kiiresti ja lükkas Sudekit koridori poole. Ta ise uuris paar sekundit ukseava. „Saame selle seestpoolt ise lahti, eks ole?”

„Seestpoolt avaneb lihtsalt lingist,” noogutas nende saatja kiiresti. „Kõik need avanevad. Ja see ei näe siia. Paistab, et personali... ei puudutata. Muidu ju keegi ei töötaks siin.” Ta võdistas õlgu, olles selle ajaga juba oma viis sammu taandunud suuremasse koridori, mille seinas oli uks, mille ta teistele oli avanud. „Aga kui liiga palju selle lähedal jõlkuda... Noh, Lerdug... korraldas ekskursioone.” Ta kehitas õlgu ja pöördus. „Edu, nägemist.” Seda viimast ütles ta juba kiirel sammul eemaldudes.

„Küsida ka enam ei või või?” porises Sudek, kui uks nende taga kinni langes. Ta masseeris demonstratiivselt ribisid.

„Kõik kardavad,” ohkas Krints ja libistas sõrmed üle näo; see muutus. „Ta sai meilt sisuliselt oma pooleteise kuu palga. Ma ju rääkisin – kirik lõpetas massilised ekskursioonid siia. Ma ei tea konkreetselt Lerdugit, aga mõned, kes liiga entusiastlikult Auku altpoolt uurisid, sattusid kuidagi seda ülaltpoolt uurima.”

„Ja arvad sa tõesti, et jälgimine on lünklik?”

„Aktiveeri pettepilt.” Ka ta rõivastest käis üle nagu mingi võbelus või värin ja need muutusid pisut. Sudek tegi kerge grimassi ja ka tema virvendas pisut ja muutus. „Läksime?”

Krints noogutas ja hakkas minema. „Kirik kasutab kohalikku jälgimist. Kristallpalees liigub päris palju rahvast. Me tulime sisse ühe pettepildiga, nüüd läheme edasi teisega. Auk tundub inertne. Seni ei ole teada midagi, mis toetaks teistsugust arvamust. Kirikul oleks olnud väga raske paigaldada siia midagi kõikehõlmavat ilma palee turvameeskonna teadmata. Jah, ma tean ja oleme rääkinud – kui neil pole midagi meie tehnilist taset tugevalt ületavat. Aga selle kohta pole ühtki tõendit.”

Ta ohkas. „Mida sa näed?”

Sudek heitis ta poole sapise pilgu. „Mingi suvaline inetu kohalik tolgus.”

Krints mühatas. „Tänan, sama sinuga.” Ta vaikis hetke. „Muide... pole olnud juhust küsida... Kui palju teie Rosaga keskmised olete? Seal... teistes ilmades, ma mõtlen.”

Sudek muigas. „Alustama peaks sellest, et just meie oleme siin sellepärast, et meil on üldse lootust kohalike hulka sulanduda. Jah, meie mõlema näoplaan on teie jaoks võõras, liiga ümar ja... noh, sa tead. Aga me ei ole ka väga võimatult erinevad. Mina olen oma rahva hulgas suhteliselt keskmist kasvu ja kõhn. Siin olen ma allakeskmise pikkusega ja tüsedapoolne. See, et te olete suhteliselt pikad ja saledad, tuleneb otseselt Hänni väiksest raskusjõust, nagu sa väga hästi tead. Zuu rahvas on ju neljakandilised junnid, eks ole, kuigi geneetiliselt olete neile lähedasemad kui meile. Rosa on oma planeedil üsna keskmine. Ja me mõlemad oleme keskmisest paremas vormis.”

„Nii et mina, kes ma olen siin selline tüsedapoolne...”

„Minu planeedil oleksid sa keskmist kasvu, aga sportlik. Rosa maailmas keskmisest lühemat kasvu ja keskmiselt heas vormis. Aga neis mõlemas ei teeniks sa tänaval teist pilkugi ära; sobivas riietuses muidugi. Kusagil Mengel või Kastritsil või Vaiol veel vähem, seal on inimesi väga paljudest maailmadest. Enamiku zitalastega võrreldes oled sa hele, kiitsakas ja ilmselgelt võõrast rassist. Hänni rahvas on keskmisest pisut pikem, aga kui võõrapärane näokuju välja arvata, olete tüüpilised lahjenevate planeetide inimesed.”

„Lahjenevate planeetide?”

„Aa... Vaata, laias laastus üheksa kümnendikku planeetidest, kus inimesed elavad, on millalgi järele aidatud. Neist omakorda väga jämedalt neli viiendikku on kergemad-väiksemad kui loomuliku eluga planeedid. Noh, tead küll – Goldilocki tsooni väiksematelt kipuvad kerged elemendid jalga laskma. Planeetidele midagi juurde anda on suurusjärkudes lihtsam, kui sealt midagi ära võtta, ja kõige lihtsam on juurde anda vett-õhku. Aga need kõik kipuvad ju tavaliseks tagasi; mõnel juhul miljoni, mõnel miljardi aastaga. Nagu Hänn, mida on kohendatud nii neljakümne miljoni aasta eest ja mis vajaks hädasti järgmist süsti, muidu kuivavad mered nii umbes järgmise viie miljoni aastaga.”

„Oota...” Krints peaaegu komistas. „Sa tahad öelda, et... selles teoorias on midagi?”

Sudek vaatas talle otsa; nad läksid mööda pikki tühje koridore, nii et ta sai seda käigu pealt teha. „Tahad sa tõesti öelda, et te ei tea seda? See on... see on nii ilmselge, et ma... ei ole isegi mõelnud sellele, et te võiksite seda mitte teada. Mis on tõsine viga – sellise jamaga jäädaksegi vahele.”

„Noh, sa oleksid pigem sattunud halba kirja, kuna usud tõestuseta libateooriaid,” Krints irvitas kurjalt. „Sinu jaoks on see fakt? Vabanda – tead kindlalt?”

„Kõik korras. Ma saan aru, miks sa küsid,” noogutas Sudek. „Planeetide arengust on ju... noh, ikka ainuüksi Linnuteel miljardeid näiteid uuritud. Seda on... nii selgelt näha.”

„Jah. Aga ametlikult on nii palju tõendeid, mis sellele vastu räägivad...” Ta katkestas iseennast. „Jah, endiselt on isegi neid, kes usuvad, et Hänn on lame. Aga miks on vaja sellega hämada?”

„Tunnetuslik,” poetas Sudek. „Pikem jutt. Evolutsiooni annab kuidagimoodi kohitseda ja jumalaga lepitada, hoopis raskem on veenda oma väljamõeldud sõbra ainuõigsuses ja eksimatuses selle maailma elanikku, kes teab, et kunagi minevikus on selle loonud mingid mõistuslikud olendid, kes üsna vaieldamatult ei kummardanud seda väljamõeldud sõpra.

See uks?”

Nad olid jõudnud päris suurde ruumi, mida ilmselt kasutati laona. Nad olid läinud kastivirnade vahelt tagaseinani, mis tundus olema hiljem ja kuidagi kiirustades püstitatud. Selles seinas ei olnud ust, kuid ühe tahvli juures oli silmnähtavalt askeldatud, see oli pisut kulunum ja läikis servast mõne koha peal, samas kui kõik muud tahvlid olid suhteliselt ühtlaselt tumedamat hallikasrohelist tooni.

Sudek vaatas ringi tolles kõrges ja avaras tolmuses ruumis, mida kallasid kollaka hämara valgusega üle piki seinte ülaserva kulgevad helendavad ribad.

„Loodad sa tõesti näha kaameraid?” küsis Krints kannatamatult. Ta oli ajanud näpud selle natuke kulunuma tahvli serva taha ja selle seinast eemale painutanud, nii et tekkis pilu, kust inimene end läbi sai suruda.

Sudek mühatas vaid vastuseks, võttis tahvliservast, ootas, kuni Krints oli sisse pugenud, ja järgnes talle.

Seespool jätkusid seinte ülaservas tuhmid piklikud lambid ja nende valguses oli näha, mida peitis too eraldatud laoruumiots. Keset muidu tühja ruumi seisis justkui mingil pätsil suur süsimust risttahukas, mis näis lage toetavat.

Mehed silmitsesid seda kümmekond sekundit, siis otsisid taskutest aparaadid. Paari minuti pärast vaatasid nad teineteisele otsa – kes rääkima hakkab? Sudek võitis.

„Standardmõõtudes,” ütles Krints. „Neli korda kolm korda kuus meetrit. Eks ole, meie meeter on Augu järgi defineeritud, pool laiust ja kolmandik pikkust. Ma ei saa siin täpsemalt kiiruga mõõta kui umbes mikroni täpsusega. Lae kõrgus ja kõik klapib, see päts selle all on tavaline sillabetoon, sellega on tehtud vaid alus, et auguserv jääks nii vaksajagu palee suure saali põrandast kõrgemale. See on materjali vajunud nii sentimeetrit viis – mis on ka tavaline. Kelder siin all – üks korrus on veel – on lihtsalt külmalt betooni täis lastud. Betoon on tihe ja struktuuritu, isegi mitte mingeid kaableid ei ole, rääkimata avaustest.”

„Ja pealt on auk pool meetrit serva ja siis kaks korda kolm meetrit ava, mis poole meetri kõrguste ja veerand meetri laiuste astmega kahaneb üks korda kaks meetrit põhjaks kahe meetri sügavusel,” noogutas Sudek mõtlikult. „Ja augu põhjast kaob kõik. Mis juhtub, kui sinna näiteks köis visata, ots väljas?”

„Midagi.” Krints kehitas õlgu. „Sinna tekib mingi jõuväli. Nagu kaas. Sinna ei pääse miski juurde, kui likvideerimine on juba alanud.”

„Sa ütlesid „likvideerimine”?” kergitas Sudek kulme. „Kas tasub?”

Krints kehitas õlgu. „Võttes omaks nimetused „lunastus” või „ülendumine”, aktsepteerime me juba nelinurkaugu ideoloogiat. Räägi.”

„Läheme minema,” ütles Sudek. „Kähku.”

Nad jooksid läbi samade koridoride, siis mööda seda koridori, kuhu Maggets oli läinud, ja jõudsid pärast mingist teeninduskäigust väljumist rahvarohkele, pealt suletud äritänavale. Nad kõndisid sadakond meetrit täpselt nii kiirel sammul, et see veel erilist tähelepanu ei ärataks, ja sõitsid liftiga paar tasandit ülespoole. Sudeki juhtimisel läbisid nad järgmise äritänava, tõusid veel paar korrust ja istusid siis rõduäärse laua taha ühes selle tohutu ehitise sisemisse õõnsusse avanevas kohvikus. Teekonna jooksul muutsid nad vähemalt kolm korda välimust.

„Miks me siia tulime?” küsis Krints, kui robot oli neile toonud menüüd ja suured klaasid kollakat vedelikku, mis tundus tuline olevat.

„Sest seda ei oodata,” puhus Sudek oma joogile, maitses siis ja krimpsutas nägu. „Ma jäin kellelegi silma.”

„Ja loodad sa näha...” uuris Krints kiire pilguga kohvikuruumi ja siis pikemalt rõdupiirde taga laiuvat. Õõnsus oli oma pool kilomeetrit läbimõõdus ja vähemalt kolmsada meetrit kõrge, selle kõik seinad olid sisuliselt hoone – klaasid, rõdud, trepid, galeriid ja ülekäigusillad, kõik sädelemas peeglites ja kristallis; kõikjal oli ka rohelust, isegi üht tervet seina kattis mingi ronitaim ja oli võimatu öelda, palju sellest kõigest oli päris ja palju vaid dekoratsioon. Õõnsuse põrand ei olnud kõik ühes tasandis, seal oli lausa kolme-neljakorruselisi hooneid.

Päris suur ala ruumi keskel oli pisut teistsugune. Kuidagi tundus esimesest pilgust, et mitmekümnemeetrise alaga on seal midagi lahti. See oli ühtaegu esiletõstetud ja närbunud. Kõik oli pealtnäha samamoodi, ent kõik jäi kuidagi lagedamaks ja kui kõigil teistel vabadel pindadel liikus inimesi, siis üks laik keskel oli tühjem. Poode ei olnud. Oli baare. Oli ka laudu ja ühe pika ääres pidas hästiriietatud seltskond pidulikku söömaaega.

Ja selle tühja ala keskel oli kolm korda nelja meetrine tumedast kivist raam, mille keskel kumas kaks korda kolme meetrine auk.

„Noh, võimalus on,” kehitas Sudek õlgu.

„Ja sa ei... saa täpsustada?”

Sudek liigutas uuesti õlga. „Asi pole usalduses – terminoloogias. Mu riist kasutas teatud subatomaarseid osakesi, et uurida tolle kasti materjali. See on mõnes mõttes standardne asi, ainult et mitte siin. Niipea kui ma neid kasutasin, ütles mu üks teine seade, et miski seal ruumis reageeris.”

Krints mõtles hetke. „Arvad?...” Ta tegi ebamäärase viipe ümberringi.

„Noh,” liigutas Sudek kolmandat korda õlgu. „Kogu see asi tõusis järgmisele tasemele. Me siiski ju rääkisime ka sellest võimalusest. Nii et ma soovitan rakendada abinõusid, mis tagavad, et meie uksehoidjast sõbra kaudu meieni ei jõutaks.”

Krints noogutas aeglaselt ja sulges korraks silmad. „Argen, kuule, sihuke lugu, Sudek vist sai kerge kalamürgituse... Ei midagi tõsist, kerge allergia... Aga me võime pisut hilineda.” Ta vahetas veel paar fraasi ja lõpetas siis ühenduse.

„Nii läbipaistva jamaga jäädakse tegelikult kõige rohkem vahele,” porises Sudek.

Oli Krintsi kord õlgu kehitada. „Seda peaks olema isegi lausjälgimise puhul üsna raske välja noppida?”

„Jah, aga mõtle teistpidi. Kui keegi sind juba spetsiaalselt jälgib, teeb ta mikrosekundiga kindlaks, et asi pole kalas. Selles etapis ei saa midagi tõestada, aga kui see järgneb vahetult signaalile keldrist ja sellele omakorda järgneb midagi keldrissejuhataja suunal... On sellest siis nii raske aru saada?”

Krints mühatas ja põrnitses teist mornilt. „Saad sa üldse midagi rääkida? Või tahad sa?”

„Augu konteiner on ümberkujundatud mesoelektronstruktuur. Eks ole, erilised ained, mille tavatingimustes võimatuid struktuure hoitakse tasakaalus mesonivahetustega. Ehk see aine püsib seni, kuni sel on energiaallikas. Loomulikult omavad praktilist kasutust erilised, näiteks ülitugevad ained. Ja muidugi kasutatakse praktikas selliseid, mis energiaallika ammendudes tolmuks pudenevad, mitte tuumapommina ei käitu. Kuigi viimases pole ma Aukude puhul kindel; Augud on tehtud mulle tundmatut tüüpi mesoainest. Ent see pole tegelikult üldse oluline. Sa õppisid loodetavasti koolis mateeria jäävuse seadust?”

Krints heitis talle sapise pilgu ega vaevunud vastama. Siis vaatas ta platsi keskkoha poole. „Meil on viisakas tõusta.”

Kaks preestrit lükkasid üle selle lagedama ala Augu poole kedagi, kes istus ratastoolis. Sellelt kauguselt polnud aru saada isegi seda, oli seal toolis mees või naine, näha oli vaid igivana kortsus nägu; ratastooli külge oli kinnitatud tilguti ja muud meditsiinikola.

Kolmik peatus augu serval ja üks preestritest rääkis toolisistujaga. Järgmiseks paistis, nagu joonistaks ta istuja laubale ruutu. Preester ajas end sirgu ja noogutas ametikaaslasele. Nad lükkasid ratastooli augu kitsama serva juurde. Tooli mehhanism sirutus laiemaks ja moodustas natuke ämblikujalgu meenutava mehhanismi, mis ratastooli koos selle asukaga sujuvalt augu põhja lasi. Preestrid seisid augu serval umbes veerand minutit, siis kummardasid, joonistasid parema käega enda ette õhku ruudu, pöördusid ja kõndisid minema.

„Seega, kuhu ta koos kõige oma ratastooliga läks? Kuhu läheb kõik, mis sinna sisse läheb?” küsis Sudek, kui nad uuesti istusid.

„Mitte et Zuu-Hänni rahvas selle üle mäletamata aegadest mõtisklenud ei oleks...” Krintsil paistis olema raskusi enda vaoshoidmisega.

„Mis ei ütle mainitute vaimse potentsiaali kohta midagi head,” ei lasknud Sudek end segada. „Olgu, me ei ole võrdses positsioonis. Minu omadel on kasutada määratult rohkem kogemusi. Ja kuna ühe mehe maagia on teise mehe teadus ja „üleloomulik” on absoluutselt mõttetu mõiste, mis kõlbab ainult teatud emotsionaalse seisundi kirjeldamiseks, siis milliseid järeldusi sunnib füüsika tegema anuma kohta, kuhu kogu aeg muudkui midagi sisse läheb?”

Krints vaikis, kuid nähes, et teine limpsib oma jooki ega kavatsegi jätkata, olgu küsimus kui retooriline tahes, urises: „Eeldusel, et selle mass ei suurene – seda on võimalik mõõta ja on korduvalt mõõdetud – ja see ei aja märkamatult näiteks õhku välja, on tegemist pettusega – kusagil on auk. Ütle nüüd midagi, mida me ei tea.”

„Inimkond ei jaga sellest palju, aga ma olen kord midagi taolist isegi näinud. Jah, see on ühendus. Kuhu, seda ma ei tea. Isegi mitte seda, kas see asub siinses universumis.”

„Ja seal on... elu? On ju olnud ühendusi nendega, kes on läinud. See ei saa läbini pettus olla.”

„Hägulased suudavad inimese salvestada. Kasutada mingitel omadel eesmärkidel. Küllap on seda salvestust võimalik panna maha mängima.”

„Hägulased?”

„Kvanthägu-entiteedid. Inimkond teab niipalju, et kui õnnestub teatud viisil luua tingimused, mis ei ole lubatud teatud Plancki konstandiga seotud olekuvõrranditega, hakkab mingi teine reaalsus nii-öelda sisse lööma. Midagi siinse maailmaga põhimõtteliselt sobimatut; tundub, et intelligentset, kuid samas lootusetult hullumeelset – sest me ei saa sellest aru. Kogu pikka juttu vahele jättes olen ma muuhulgas kindlalt veendunud, et just midagi sellist on Zukois. Ma ei tea, kas see on Aukudega seotud, aga see on üks küsimustest, millele ma vastust otsin.”

Krints maigutas paar sekundit, selle üle järele mõeldes. „Nii et sa tahad öelda, et lunastus tähendab praktiliselt... et hull üliolend... seedib su ära?”

„Niipalju tabasid sa ära, et see, mida hägulased inimestega teevad, on inimlikes kategooriates enamasti kirjeldamatult õudne. Ent seni ei ole teada ühtegi juhtu, mil hägulane oleks kasutanud nullportaale. Täpsemalt, et oleks vähegi korrapäraselt kasutanud nii mõõtudelt kui muudelt omadustelt – lõpetades esteetiliste proportsioonidega – inimestele kohandatuid. Või kuidas ma seda väljendan... Ühelt poolt hägulased justkui teinekord kasutaks inimesi, aga siin on tohutu, põhimõtteline vahe. Suurem kui... mis need suured röövkalad seal Soojameres olidki... et haid hakkaksid mesilasi pidama.”

Krints turtsatas selle peale. „Nullportaalid...” pressis ta siis endast välja, oskamata lauset lõpetada.

„On kahtlemata olemas. Minu teada ei oska inimesed neid ehitada ja kuigi kiusatus teiste omi kasutada on suur, õpetavad kibedad kogemused, et neist on rohke häda kui abi. Kas sa sädefüüsikast tead midagi?”

„Kuidas tähtede vahel valgusest kiiremini lennata? Ma tean, et see on olemas.”

Sudek muigas ja raputas pead, mõlemat imekergelt. „Selles suhtes oleme võrdses positsioonis. Säde – mis on väga rumal ja ebaõnnestunud sõna selle asja kohta – on piiripealne tehnoloogia. See petab meie maailma, kuid veel ei hülga seda. Silmapilksed ühendused... ei tohiks meie universumis enam kuidagi võimalikud olla. Saad aru, millest ma räägin?”

„Aiman. Aga tõest ainult väga ähmaselt.”

„Siis jätame selle. Küsi.”

Krints vaikis õige mitu minutit, siis vaatas nagu ärgates ringi. Ja siis kaaslasele otsa. „Su tehnika on siinsest tuhat aastat ees. Sa ei ole kaupmees. Kes sa õieti oled?”

Sudek lubas endale natuke märgatavama muige. „Krints, me tunneme teineteist nüüd pool aastat, eks ole. Liiga vähe, et sõbraks nimetada, arusaadav. Ent luba, ma küsin vastu – mida ma sinu arust siin üldse teen?”

„Uurid meid?” Krints kibrutas kulme. „Loomulikult jätad sa suurema osa rääkimata. Või hämad. Aga, ütleme, sa ei ole esimene ja sama loomulikult arvestavad teatud ringkonnad, et kuna sa tulid seni enam-vähem usaldusväärse kontakti kaudu...” Ta lõpetas ebamäärase viipega.

Sudek noogutas aeglaselt. „Olgu, ma küsisin valesti. Ma võtsin oma perekonna sidemete kaudu ühendust teatud tegelasega, kes omakorda võtsid ühendust teatud tegelasega, kel on sidemeid Hännil. Ma sain majaka ja koordinaadid. Noh, paroolid ja hulga üldinfot Zuu-Hänni kohta, aga tõtt-öelda mitte midagi sellist, mida ma varem poleks teadnud. Ajakohasemat vaid.

Mulle saadetakse vastu neli noort inimest. Mul ei ole õrna aimugi, kustkaudu liikus info nendeni. Te kõik kuulute kõrgklassi kohalikus mõistes. Asake ja Argen Seghös, Krints Moinnert ja Tobrik Gennemal. Olgu, too viimane, nagu ma aru sain, sattus kogemata kaasa. Kas ma esitasin liigseid küsimusi?”

„Ei. Jah, me oleme osa seltskonnast, kes teinekord aitab turiste. Tegime teist Tekhouria illegaalsed immigrandid ja see töötab. Sul on raha ja sa tahad õppida – me ei ole muud teinud, kui inimlikel ja isegi aatelistel motiividel rikkunud natuke immigratsioonireegleid. Selle eest on ette nähtud rahatrahv. Ent kui see mäng läheb suuremaks, kui ohtu võib sattuda mu lähedaste elu...”

Sudek mühatas. „Kui asi piirduks eelnevaga, siis päästaksid peresidemed karmima ülekuulamise eest? Palun, mida sa enda ees näed?”

Krints piidles teda kaks sekundit. „Sa targutad, aga olgu. Küsimusel on mõte kontekstis, kas keegi usub, et me võime sõbrad olla?” Ta kehitas õlgu. „Sa oled üle 30, ent selliseid üliõpilasi on. Sul on kerge aktsent ja sa oled naljakat nägu, aga sa juba lähed üliõpilase eest läbi küll. Järgmisel semestril. Mis tuletab mulle meelde, et sa ei ole muuhulgas öelnud, kauaks sa kavatsed siia jääda? Jõuame tagasi selleni, et sa pole tegelikult öelnud, mida sa siin teed.”

„Mul ei ole sulle palju rohkem öelda, kui sa juba tead või aimad,” vastas Sudek nagu sõnu otsides. „Aga et sa sellest tegelikult aru saaksid – selles on sind raske aidata.”

„Me oleme metslased,” pistis Krints mornilt vahele. „Solvang ei ole vastus.”

Nad põrnitsesid teineteist ligi minuti.

„Ma vähemalt proovin,” andis seekord Sudek alla. „Sa ei ole selles süüdi, et teie maailm on Hänn pluss mingi käputäis imelikke mingil jõledusel, mis taevas ripub. Ja see on kõik. Tänu Vega kindlusele olete te isolatsioonis ega adu, kui suur on universum. Sa tead piirimaailmu, oskad võib-olla isegi tükki sada üles lugeda, ent see on... konnatiik. Tähtsusetu tagahoov. Kusagil on Impeerium ja kusagil on Föderatsioon. Esimene on tugev militaarne ühendus. Teine on hajus ja kohati pigem sümboolne, kuid ühendab kümmet tuhandet maailma. Ja see kõik ei hõlma sajandikkugi Linnuteest. Kusagil on tohutu hulk inimeste maailmu, kes on loonud liidu olevustega, kes vajavad keha, mille sees elada. Kusagil on...” Ta lõi käega. „Ja see on ainult inimeste maailm! On tuhandeid võõrrasse, mõned neist... no pole teada, kui võimsad või arenenud. Ja siis on miljonite kadunud rahvaste jäljed, artefaktid, mida me ei suuda ei järele teha ega isegi hoomata, kuidas ja milleks need on tehtud.”

Ta vaikis hetke ja Krints pistis taas vahele: „Sa tegid mu nii pisikeseks, et ma lähen siit laua alt kummardumata läbi.”

Sudek muigas. „Ma olen ise sama pisike. Võib-olla pisemgi, sest ma päriselt mõistan kõike seda. Ma tean Zuu-Hännist ammu, kuid mõned aastad tagasi hakkasin tõsisemalt huvi tundma, sest see tundus seostuvat mõne asjaga, mida ma uurin. Ma ei ole mingi progressor ja mul puudub igasugune isiklik emotsionaalne side siinse kosmosenurgaga. Vasta nüüd ise küsimusele, miks peaks mind huvitama üks pisike, isoleeritud, tundmatu ja tähtsusetu kolkamaailm?”

„Sa oled praktiliselt üldse ainult nelinurkaugu religiooni vastu huvi tundnud. Sa tead, kuidas see toimib. Kuidas naukide mõju kasvab vastavalt sellele, kuidas elu siin tasapisi perse läheb. Kuidas nad vähkkasvajana kogu ühiskonda langusse veavad. Sa juba tead kõike. Mida veel? Tahad sa nende tehnoloogiat? Mõnd Auku ära virutada, et seda siis kodus rahulikult uurida?”

„Sa isegi ei küsinud, kas ma saan teid aidata,” märkis Sudek nukralt.

„Saad või? Sa ei ole seni vähimatki märku andnud, et sa seda kavatseks või see sulle üldse korda läheks.”

„Ma ei tea. Sinu rahustamiseks – esiteks ei vea mu laev Auku ära ja teiseks ma kahtlen, et selle uurimisest mingit erilist abi on. Seda on ju tehtud?”

Krints sulges silmad. „Need andmed sa said. On legende. Hirmus suur kraater olla järgi jäänud. Sa väitsid...”

Sudek raputas pead. „Ma ütlesin „tavaliselt”. Augu struktuur võib olla meelega selline valitud, et see plahvataks. Kui saaks kraatrit uurida... aga see suund ei anna palju, legendid ainult. Järgmiseks tuleb mul leida keegi, kes räägib.”

„Ehk siis röövida mõni piisavalt kõrge nelinurkaugu vaimulik ja üritada ta kuivaks väänata? See väljub tugevalt meie koostöö kokkulepitud raamides. Ja sellisel tasemel konflikti korral sidemed ei aita, mu pere satub löögi alla. Ei. See on lõplik ja teeme nii, et edasi oskad sa ise mõelda.”

„Olgu siis ei,” mühatas Sudek. „Sinu rahustuseks – see ületab minu võimalused kah igatpidi. Sest ma usun, et midagi olulist teab võib-olla alla tosina inimese kõige tipus..” Kui palju sõnumi mõju suurendamiseks segadust ja kõhklust teeselda, et see veel usutav oleks... „Ja seda oleks Impeerium juba teinud, kui see kas väga raske või mõttetu ei oleks.”

„Mis tähendab, et sa tead või arvad, et nad tegutsevad siin,” noogutas Krints aeglaselt.

„Tean. Loomulikult ma ei tea, kas ja kui palju Impeeriumi inimesi siin hetkel on, aga – seda sa ehk saad oma kanalite kaudu kontrollida – ma detekteerisin tulles nende sõjalaevu ja minuni on kaudseid teid pidi jõudnud raportid Impeeriumi tegutsemisest Hännil. Taas – seda saab kaudselt järeldada. Raportid toovad ära huvitavaid detaile. Üldiselt on Impeerium mures sessideks nimetatava tulnukrassi pärast – nendega kipub suuremaks sõjaks minema – ja seetõttu uuritakse üsna aktiivselt nende võimalikku seotust mitmete eriliste nähtustega piirialal.”

„Hm, seda vestlust oleks ilmselt tulnud pidada ammu...” Krints mõtles kümmekond sekundit. „Hästi, ikkagi, kuidas sa siia pilti mahutud?”

Sudek kirtsutas nina. „Minu maailmal ei ole Vega tähekindlust. Kui läheb suuremaks andmiseks, on jube kasulik teada, miks antakse ja kel on võidulootust. Ja näe...” Ta viskas peaga väljaku poole.

Peolaua juurde tuli veel viis inimest, suhteliselt noored, 20-30-ndates, kolm naist ja kaks meest. Nad olid vabamalt riides ega istunud lauda, vaid käisid ja kallistasid kordamööda laua otsas istuvat vanemat meest. Siis läksid nad ja hüppasid üksteise järel üle Augu, võtsid rivvi peolaua suunas vaadates, tõstsid rusikas parema käe, hüüdsid: „Valgus ja lunastus nelinurkaugus!” ja läksid ära. Oli näha, et kaks naistest nutsid.

„Oled sa ise lähemalt näinud, kuidas see käib?” küsis Sudek.

„Jah.” Krints noogutas. „Kõik, mis on augus, hakkab läbi paistma ja siis lihtsalt kaob. Mõnikord on inimeste näol imestus. Enamasti mitte midagi. Või ehmatus, enamasti kerge. Valu või õudu ei ole. Kaks kuni viis sekundit kulub ilmselt mingite kaitseväljade rakendumiseks või on lihtsalt ohutusvaru, siis seitse-kaheksa sekundit vaikne hajumine. Kümme-kaksteist sekundit reeglina, siis on Auk nii-öelda uuesti kasutusvalmis.”

„Ja preestrid ei lülita midagi.”

„Ei ole täheldatud. Auk töötab ka ilma preestriteta. Täpselt samamoodi. Ja enne, kui sa küsid – ei paista, et see käiks kusagilt jälgimise kaudu. See asi on täisautomaatne – kui miski satub auku ja ülatasand on tühi, tühjendatakse augu põhi. Ja legend räägib, et Siuuklias olla kord preestrid maha löödud ja seda asja palju aastaid edukalt isetühjeneva prügikastina kasutatud.”

„Huvitav, mis juhtuks, kui see vee alla panna?”

„Ei tööta. Ülevalt peab tühi olema.”

„Õige...” kirtsutas Sudek nina. „Kuule, palju neid üldse on? Tuleb neid juurde või tõstavad nad sama komplekti ringi?”

„Ära mängi lolli.”

„Vabandust,” sõnas Sudek. „Jah, ma tean legendi, et nende peatemplis tekib neid juurde. Ma tahtsin öelda, et see asi peab kuidagi juhitav või kontrollitav olema – no ei ole loogiline, et mingi asi ajab juba miljon aastat mingis kindlas tempos Auke välja.”

Krints vaikis seekord mitu minutit ja põrnitses lauda. Siis maksis ta üles vaatamata arve – surus oma rahakoti vastu õiget kohta laual ja vajutas nuppu.

„Sudek,” sõnas ta siis, kaaslasele tõsiselt otsa vaadates. „Sa seletasid mulle ainult, et see on mäng, mis kaugelt üle minu pea käib. Selle eest aitäh. Loomulikult ma räägin kõigest teistele. Ma ei tea, mida nad mõtlevad, aga sul on õigus, et ega täna ju otseselt midagi ei muutunud; me võtsime riski juba sind vastu võttes. Aga kui sa saad meie maailma aidata, siis aitame meie sind. Tõsiselt. See mees seal laua otsas peab oma viimse peo ja läheb. Igal õhtul kogunevad noored siia tantsima ja üle Augu hüppama; õnneks kukub neid kogemata sinna sisse ikkagi üliharva. Meie jaoks on naukid reaalsus. Vastik, ebameeldiv, destruktiivne ja kuna Auk on tõesti midagi seletamatut, paljudele köitev religioon.

Kas meil on nüüd ohutu siit jalga lasta?”

„Niipalju, kui selles lollis maailmas miski üldse on,” mühatas Sudek tõustes.

2.12: Susani hoidjad

Öö oli tuuline ja hooti sadas hõredat külma vihma.

„No näevad minu silmadki föded ära, kes oleks seda õnne uskunud,” umbes viiekümnene mees silmitses pilklikult natuke virvendavast õhust umbes viie meetri kaugusele enda ette tekkinud Maiat ja Rauli. „Ma hakkasin juba kahtlema, kas te üldse olemas olete.”

„Ronden Moinnert, eks ole?” Raul uuris teda vastu muiates. „Hoidjad püsivad mõnel planeedil aastatuhandeid isolatsioonis. Maia Ogeri. Mina olen Raul Vandman.” Ta seisis samm eespool ja hoidis kätt demonstratiivselt puusal rippuva suure revolvri moodi relva päral.

„Kas ma tohin?” küsis Ronden skannerit tõstes.

„Muidugi,” sõnas Maia. „Alusta minust.”

„Hesedda,” kummardas mees mõne sekundi pärast sügavalt. „Sa ei teinud ühtki liigutust... Muidugi lisandid.”

„Ei ole vaja kummardada,” sõnas Maia pehmelt. „Me oleme võrdsed. Ma usun, et ka sul on lisandid?”

„Muidugi. Ainult et... See pole nii lihtne. Ja saage aru – teie tulek on elu sündmus. Sellest on sajand, kui siin keegi käis. Aga seda te muidugi teate. Niisiis, millega saan kasulik olla?” Ta oli vahepeal ka Rauli oma seadmega üle lasknud ja lühidalt noogutanud.

„Kõigepealt, kas sinul on ajapiiranguid?” küsis Maia Rauli kõrvale astudes.

„Mitte arvestatavaid. Ei taktikalises ega strateegilises plaanis,” raputas Ronden pead. „Ma sain teatest aru, et te vajate elamist ja abi kohalikus süsteemis ringi vaatamiseks. Seega on kõige mõistlikum teid minu juures sisse seada. Hoidjate külaliskorterisse on sajandiga vast natuke tolmu kogunenud... Vabandust, ma ei tea, palju sarkasmi ma võin endale lubada? Te räägite regga keelt ja näete kohaliku kõrgema keskklassi moodi välja. Enam-vähem. Natuke liiga... täiuslikud vast. Mina olen lugenud ainult, kuidas Hoidjaks olemine käib, aga... no see meeldis mulle. Ja mu majas peatub teinekord erinevaid külalisi ja seega pole teis midagi erilist.”

„Küll me ütleme, kui aru ei saa,” sõnas Raul. „Kas see katus käib kinni?” Ta viipas selja taha.

„Jah,” noogutas Ronden. Nüüd astus ta ise viimase sammu, nii et nad seisid sellisel umbes inimesepikkusel distantsil, mida enamik rahvaid peab normaalseks suhtlusdistantsiks võõraste vahel. „Vana veetorn. Täpsemalt selle imitatsioon. Kas see laev saab igavesti hõljuda ja seda pettepilti peal hoida?”

„Põhimõtteliselt saab, aga parem oleks mitte. See kõik võtab energiat ja ühel hetkel pole jääksoojust kuhugi panna. Ja iga vähegi arenenum detektor leiab selle üles, isegi läbi selle paagi pleki. Tänase ilmaga sai laskumisjälje nii hajutada, et isegi meie aparaadid poleks seda leidnud, aga kaua niimoodi ühe koha peal seista ei saa. Päevi. Hädaga nädalaid. Ent parem oleks aktiivne kamuflaaž välja lülitada.”

Suured plekitahvlid roomasid igast küljest nende pea kohale, tuul ja vihm lakkasid. Nüüd seisid nad niiskes kottpimeduses.

„Passiivsena näeb see selline välja,” jätkas Raul. „Vast siia niisama ei ronita?”

Ronden turtsatas. „Mul on valgusvõimendid, ent mitte öönägemist. Ma süütan valguse.”

Ta meelekohtadele tekkisid valged tulukesed, mis heitsid ettepoole teravad valguskoonused. Nende valgel uuris ta paar hetke paagi keskel taladel vedelevat graffitiga kaetud, natuke lagunenud välimusega ebamäärase otstarbega asjandust, mis nägi nii välja, et see võis kunagi olla mingi lennuvahend. Ta noogutas. „Väga hea. On teil mingit suuremat pagasit? Läheme, auto on väljas.”

*

„Kool ei tööta?” küsis Raul üle õla osutades, kui nad autos sujuvalt ja kiiresti hoonetekompleksist eemale tuhisesid. Akende taga laius madala põõsastikuga kaetud natuke künklik tasandik, millest umbes kümme sammu lai tee sirgelt ja kuidagi hoolimatult läbi oli veetud.

„Juba terve põlvkonna,” noogutas Ronden. Ta ei juhtinud selle sõna otseses mõttes, pigem jälgis autopilooti, üks käsi kergelt juhisel. Auto salongis oli kuus suurt ja mugavat tooli kolmes reas, nende vahel vahekäik. Ronden istus esimesel vasakul toolil ja pööras end nüüd järgmise rea toolidel istujatele otsa vaatama. „Mis hakkab mingil hetkel probleemiks muutuma. Lahendatavaks muidugi, selle taseme hädadest saame üle. Naukid ei salli konkurentsi. Meil praktiliselt ei ole enam turvajõude. Siin käiakse iga paari kuu tagant kontrollimas, et siin midagi ei toimu. Seda on selles mõttes hea sellisena hoida, et allume, aga pole lootust kaotanud.”

„Kuulub see sulle?” küsis Maia.

Ronden mõtles hetke. „Aa. Ega ma ei saa eeldada, et te kõigi nende – pooled vari- – äriühingute segadusega oma pead vaevaksite. Jah, sisuliselt.”

„Kas ma saan õigesti aru, et sinu kaudu peavad sidet ka kaupmehed? Et reaalselt on Hoidjate käes kogu välissuhtlus?”

Ronden vaatas Maiale paar sekundit otsa, kaaludes, mida öelda. „On see kuidagi reeglite vastu?” küsis ta siis.

Maia turtsatas. „Ei. Ma tahan teada. Katkesta mind, kui ma liiga elementaarseid asju räägin, ma ei tea, palju sa tead. Sõda on tulemas. Ja mitte inimeste vahel. Kõige lühemalt saab Inimkonna Föderatsiooni ja Rahutoojate Impeeriumi vahelisi suhteid sõnastada nii, et me hoidume teineteise varvastel trampimast. Ent inimkond on taas suutnud organiseeruda. Föderatsiooni mõju kasvab. Me loodame tõsta korrale sajandis Hoidjate külastused ka neis maailmades, kus seni kord tuhande aasta jooksul käidi.” Ta kallutas pea viltu, kontrollimaks, kuidas on Rondeni enda sarkasmitajuga. „Ent miski muu on liikvel. Mingi nähtamatu hädaoht.”

„Sessid,” noogutas Ronden poolküsivalt.

„Kolmessidest pole isegi seda teada, ega nad kogemata meiega samal poolel ei ole. Me anname sulle materjalid. On toimunud kokkupõrkeid nende ja Impeeriumi vahel. Hästi, need on võib-olla Impeeriumi provotseeritud ja selles konteksti ebaolulised, kuid inimeste maailmadega on juhtunud veidraid intsidente väga suures ruumiosas, mis piirneb kolmesside ruumiga.”

„Ja kuidas Zuu-Hänn mängu tuleb?” küsis Ronden.

„See on hea küsimus. Me ei tea,” ohkas Maia. „Meid saadeti uurima piirkonda, millest on vähe teada. Me valisime esimeseks süsteemi, mille vastu on Impeerium viimasel ajal terava huvi ilmutanud. Me saime siia tulla, sest Raul on Vega tähekindluse kaitse aluselt planeedilt. Me avastasime esimeseks, et Zuu põhjapoolusel on hägulane...”

„Hägulane?”

„Kas sa ei tea, mis see on?”

„Ma tean, et Zukois on midagi seletamatut. Kõik teavad. Hägulased olid mingid osaliselt väljaspool meie maailma asuvad üliolendid?”

Raul ja Maia vaatasid teineteisele otsa. „Seega peame oma teadmised sünkroniseerima,” jätkas viimane. „Jätkates – me detekteerisime ka nullportaalid...”

„Augud on nullportaalid?”

„Seda me veel ei tea. Tähendab, Augud – ma kuulsin su kõnes suurtähte – on ilmselt mingit liiki nullportaalid, aga siin on midagi veel. Seda on parem selgitada kolmemõõtmeliste kujutiste abil – see ei ole nii lihtne. Hännil on mingid seadmed, mida saab detekteerida teatud maailmajoone anomaaliate abi, kuid meie andmed tegelikult ei näita seost Aukudega.

Mida ma öelda tahtsin – mitte midagi enneolematut Linnutee mastaabis, eks ole, ja võib-olla on see süsteem laiemas plaanis tähtsusetu, ent kõigepealt tuleb see kindlaks teha.”

„Ja esimeseks tahate te teada, kui palju on Hoidjate teada Hännil igasuguseid agente ja kui palju võib olla neid, millest me ei tea?” Oodanud ära noogutuse, kehitas ta õlgu ja jätkas: „Meie, Hoidjate, endi hinnangul kontrollime umbes 80% suhtlusest ja teame umbes 96-st. Naukid, täpsemalt nende Sinoodi Rahvakomissariaat on proovinud kogu eksisteerimisaja suhtlust enda kontrolli alla saada. See on osaliselt õnnestunud. Hoidjatest ei tea nad ilmselt õnneks midagi; sealhulgas teatud Föderatsiooni tehnilistest lahendustest.

Hänni ametlikud väliskontaktid on sisuliselt olematud. Jah, Zitaga on ajutise asjuri diplomaatiline staatus põhimõtteliselt kokku lepitud ja nad saadavad õnnitlustelegrammi iga kord, kui Hurki riigipea vahetub. Jah, mingid sagedused-protokollid on tosina maailmaga kokku lepitud ja teoreetiliselt suudavad kõik kosmosesadamad ka tähelaevu vastu võtta, aga viimane selline käis siin kolmsada aastat tagasi. Ibjo suunast. Siiamaale mõistatatakse, mida nad õieti tahtsid.” Ta viipas ebamääraselt käega, ilmselt küsides, kas ta võib jätkata. Kuna vastust ei tulnud, tegi ta seda:

„Rahutoojatel on vähemalt viis-kuus inimest Hurkis ja teistel ka kokku vast paarkümmend; sealhulgas ka siin, Reggas. Alguses tullakse kaupmeeste abil ja kuna kaupmehed suhtlevad meiega, tullakse meie teadmisel ja loal. Aga ka neil, sealhulgas rahutoojatel, on Vega võtmeid, nii et nad saavad ise tulla ja minna ja viimasel ajal nad ongi kõigist mööda läinud.

Mingil marginaalsel määral ju ikka kaubeldakse, kuigi see on formaalselt kõik salakaubandus.

Mingid otsekontaktid Vaio ja vist ka Kastritsi tegelastega on ka Sinoodil.”

„On sul need andmed käepärast?” küsis Maia.

Vastuse asemel vajutas Ronden paari klahvi ja suur displei auto keskkonsoolil ärkas ellu ja paisus, nii et võttis enda alla kogu selle autopoole; iste ja armatuurlaud paistsid sellest kergelt läbi. Ekraanil vilkusid kirjad ja kujutised ja siis suurenes üks foto.

„Nii,” sõnas Raul. „Sudek.”

„Nagu ma aru saan, tuttav tegelane,” kergitas Ronden kulme. „Kontakt tuli üle Menge Zitalt, ent Zita resident – Hoidja – andis mõista, et ta võib kurat teab kes olla. Tulid poole aasta eest koos” – ta liigutas kätt ja ka teine pilt tõusis pisut esile – „Rosa Krohhiga. Nendega on küll natuke hapu lugu. Ma saatsin oma poisi vastu ja autosse sattus tegelane, keda ma usaldan sama palju kui marutõbist rotti. „Sattus”. Ta on nii tüüpiline spioon kui olla saab – tuli tühjusest valedokumentidega ja on end aastaga Hoidjatega seotud perede laste sõpradeks surunud. Ülikoolis, eks ole.”

„Süüd(h)ech TiChäklu Efdiäkreünatos on Utoru aadlik ja Rahutoojate Impeeriumi Teabeameti agent,” sõnas Raul. „Jah, ma tunnen teda isiklikult. Pikk lugu.”

„Ohh perse,” kaotas Ronden esimest korda oma – natuke teeseldud – sardoonilise irve.