Pärast abiellumist viin oma naise Purustatud Sadamasse. Valik võib tunduda imelik, aga mulle meeldib seal. Kõik need unustusehõlma langenud masinad. Veest kerkivad pilvelõhkujad. Vee kohale tõusev vaateratas, mis näeb välja nagu mees, kes vehib, et näidata, et on uppumas.
Tekitab koduse tunde.
Mu naine on lõpmata ilus. Tal on ükskõik, kuhu me läheme.
*
Meie hotellitoal on põrandast laeni aknad, kust saan vaadata sadamat, kuidas paatide tuled vee tumedal pinnal vastu kajavad. Purustatud majade fassaadid kooruvad.
Mu naine uurib oma peegelpilti klaasil ja läheb siis vannituppa. Uks sulgub klõpsuga.
Oodates istun voodil ja vaatan telerit. Ekraanil on saade vee-eelsest ajast. Keegi kössitab telgi ees, üritab lõket teha, seletab midagi ellujäämisest.
Jään magama.
Kui ärkan, on vannituba tühi. Teda pole siin.
Teleri valgus mängleb aknal: valgussignaal eikellelegi. Mõtlen, kus ta võib olla. Kuhu ta ilma minuta läks.
*
Ma näen und maske täis poest. Portselan ja riie ja nahk.
Keegi, kes on ja pole mu naine läheneb mulla ja puudutab mu huuli. Ta viipab mulle, et teeksin midagi, millest ma ei saa aru.
Ma ärkan toa pimedusse. Mu naine lamab mu kõrval, nägu minust eemale suuantud. Ma laman seal ning vaatan ta keha aeglast joont. Tema naha siledust.
Portselan ja riie ja nahk.
*
Järgmisel ööl teesklen magamist. Kui ta lahkub, järgnen talle.
Baar lõhnab põrandalaudadele loksutatud õlle, millegi magusa ja köögis praetava järele. See on pooltäis mehi, kes koogutavad kruuside kohal nagu sõrmed rusikas. Seinal on noolemängu märklaud, milles on rohkem auke kui puutumatut pinda. Selle kohal sirutub seinast välja tundmatut liiki pea.
Eriti üks mees – raseeritud pea, alkoholihigi, jämedate voltidega kael – surub ennast kordamööda iga naise lähedale. Lõpuks keerutab ta minu naise ümber.
„Jee, kussa oled alles iludus,“ ütleb ta.
Mu naine pöördub, et teda vaadata, üks kulm kaardumas kui uksevõlv.
„Missa arvad? Teen sinuga häid asju, sobib? Annan sulle, mis sul puudu on.“
Ta haarab ühe käega iseendast, groteskne žest. Teine käsib langeb naise käele.
Mu naine suleb silmad ja näib pead ettepoole kummardavat.
Mees tõmbab teda kaasa. Baari tagaossa, kempsude poole. Keegi ei tee midagi.
Ma ootan veidi ja järgnen siis. Köögist mööda, läbi hämara koridori, kus plastmassist restidel on varisemisohtlikes kuhjades pooleldi mädanev juurvili.
Kuulen tüdruku moodi karjet ja avan kempsu ukse.
Mees on põrandal, veri rinnust voolamas. Mu naine põlvitab ta kohal, kumbki jalg teisel pool teda, kleit viltu, küüned punased mehe karedasse nahka joonte kiskumisest.
„Tema nägu,“ ütleb mulle mees. Palve, võib-olla. Rabeledes peab mees olema teda kriipinud. Naise näo parem pool laiali aetud nagu vigastatud maal. Seal, kus olid ta silmad, on tušš üle tühja naha laiali määritud. Pool tema huultest nõrgub alla kui irve karikatuur.
Ta vaatab mind. Ta suunurk tilgub punast.
„Pole midagi,“ ütlen. „Minu jaoks oled sa ikka ilus.“
Ja ma sulen enda järel ukse, et ta saaks lõpetada, mis tal pooleli on.