"Maagiline realism" on suurel määral vist Heinsaare, Ehlvesti ja mõne teise loomingu tõttu saanud eesti ulmeaustajaskonnas halvamaigulise tähenduse. Õnneks on siiski kuskil olemas ka niiöelda päris-maagiline-realism, mis ei kaldu ei sonimisse ega toimuva täielikku juhuslikkusse. Mariana Enriqueze novellikogumiku ilmumine on mitmes mõttes sündmus. Esiteks on see lihtsalt hea raamat. Mitte vaimustavalt hea, aga siiski piisavalt hea, et sõbrale soovitada. Teiseks, Mariana Enriquez on kultuurivahendaja, tuues ladinaameerika moodsasse kirjandusse angloameerika gootika võtted, mis on ulmekirjanduses juba väga auväärsel kohal. Kolmandaks, Mariana Enriqueze looming tõukub diktatuuri ja sellele järgnenud segaduseaja kogemusest. Nõukogude võimu maagilise realismi võtmes intensiivsemalt ja reljeefsemalt lahtimõtestajana tuleb esmajoones meelde Viktor Pelevin, kuid tema loomelaad on Mariana Enriqueze omast täiesti erinev. ENSV-s sellist kirjanikku ei tekkinud ja nüüd on õnneks juba hilja ka. Eesti kirjandusest on diktatuuri külm ja räpane õudus tasapisi taandunud.
Kõrvalpõikena, kirjutatakse igasugust ka Ladina-Ameerikas. Cesar Aira "Tondid" (1990, e.k. 2024) osutas lugemisel aktiivset vastupanu, nagu Andri Riid öelda armastab. Oscar Wilde'i muinasjutu töötluse idee on iseenesest hea, argielu igavuse kõik detailid võivad ju olla väheke tüütavad, kuid siiski informatiivsed, sest tema kirjeldatud Buenos Airese tüüpe siinkandis niisama lihtsalt ei kohta. Mõõdutundetud pseudohumanitaarsed targutused muu teksti vahel on aga küll nii üleliigsed kui tegelastele omatud.
Euroopa maagiline realism kipub olema teistsugune, ajaloohõnguline, kusjuures lemmikperioodideks pole mitte kaasaeg ega lähiminevik, vaid varauusaeg (Robert Schneider, "Une poolvend" (1992, e.k. 2003), Patrick Süskind, "Parfüüm" (1985), e.k. 2006). Eestis on sellist maagilist historitsismi viljelenud Meelis Friedenthal ("Mesilased" (2012)). Hiljuti ilmunud Mariann Rückenbergi "Nõiatütre legendi" (2025) arvustab käesolevas numbris Marko Kivimäe.
Viimaks, naastes Mariana Enriqueze juurde, on kaasajal toimuval ja tegelikult olemas olevates paikades aset leidval tegevustikul tänapäeval veel üks huvitav kaasnähe - Google Street View pakub võimaluse minna ja ise üle kaeda. Kogumiku esimese loo peategelane läks õhtuti koju Solise tänavat pidi, mille lõunapoolse otsa vaade on kõrval oleval pildil.