Praegu on sõda ja selles sõjas on mõndagi ulmelist. Juba alguspäevil võis tähele panna viiteid "Sõrmuste isandale" – mulle jäi mulje, et enamasti küll filmile. Nt stseenile, kus Frodo saadetakse Mordorisse koos inimeste mõõkade, haldjate vibude ja päkapikkude kirvestega, aga nimetatud olendid ise jäävad Rivendelli talle järele lehvitama. Või see, et vene sõdureid on hakatud vist päris rutiinselt orkideks nimetama. Tähendab, sõda ei anna kirjeldada ilma paralleelsete lugudeta, mis annavad kätte meile ühelt poolt asja traagilisuse ja õuduse ning teiselt poolt aitavad meid ennast paigutada moraalselt, kes on õige ja kes õel. Seda on vaja - mingisugust poliitikaülest ja isegi ajastuülest struktuuri, millele toetudes saame me otsuseid teha siis, kui poliitika võib tunduda segane, kui sotsiaalmeedia annab igasugust informatsiooni. See ei käi ainult sõdade, vaid ka pandeemiate kohta, igasuguste ootamatute olukordade kohta.
Kirjandus (film, teater jne) töötab abistajana, mängides läbi olukordi, millega me muidu tavaelus ei pruugi kokku puutuda, et siis valmistada meid nende olukordade vastu paremini ette. Ehk siis põhimõtteliselt sama funktsioon nagu on unenägudel – vähemalt unenägude evolutsiooniline seletus väidab, et tegemist on välja arenenud mehhanismiga, mis stohhastiliselt igasugust kraami kokku visates valmistab meid paremini võimaliku (ja ka võimatu) hädaohu vastu ette. Seega on kirjandus (jt narratiivsed kunstivormid) sisuliselt unenägude nägemise tsivilisatsiooniliselt edasiarendatud versioon. Seega loomulikult on tegemist mitte vaid meelelahutusega, vaid parem kirjandus tähendab suuremat arengueelist. Mitmel pool on püütud kirjandust ja kunsti ka poliitika vankri ette rakendada; enamasti tulutult, sest käsu peale head unenägu näha üldiselt ei saa. Pigem on vastupidi, kirjandus kipub hoopis selliseid ühiskondi kritiseerima ja lammutama ning nt Nõukogude liidu dissidentide ringe koondas sageli kirjanduslik (vms) kunstiline tegevus. Võiks öelda, et hea kirjandus kaldub tõe poole.
Kirjandus (unenäod jne) tegeleb kõige lihtsamalt öeldes õpetamisega. Õpetamine peab olema muidugi mitmekesine: on kirjandust, mis tegeleb reaktsioonide kujundamisega, paneb mõtlema, hirmutab. Ulmekirjandus, kui kirjanduse alaliik, tegeleb aga mitte niivõrd reaktsioonide kujundamisega, kui võimaliku maailma kujundamisega. On ju worldbuilding, ekstrapolatsioon jms meetodid väga sageli ulmelugude fookus ning peent psühholoogiat ulmest - enamasti - ei leia. Ulmel pole sageli lihtsalt psühholoogiaks aega, tegelased kipuvad olema pigem must-valged. Üsna mitmed entsükolpeediad peavad tänapäevase ulme alguseks H.G. Wellsi tegevust, sageli nimetades "Maailmade sõda" kui olulist esimest ulmeteost. Selle raamatu süžee – marslased ründavad maad – on allegooria primitiivse ühiskonna vallutamisest tehnoloogiliselt arenenud kolonistide poolt. Ühed on head ja teised pahad. Lõpuks tehnoloogiliselt palju arenenumad ja võimsamad marslased hukkuvad mitte sõjalise vastupanu tõttu, vaid hoopis tänu Maa mikroorganismidele. Wells kui darvinist näitab siin just kohastumise olulisust – kui me satume maailma, millega me ei ole kohastunud, siis me võime mingi tühiasja pärast hukkuda.
See ei käi muidugi vaid bioloogilise, vaid ka psühholoogilise kohastumuse kohta. Ka praegune Vene-Ukraina sõda näitab, et küllalt suur osa sõjast peetakse psühholoogiliselt; kes suudab jutustada oma sõduritele paremat, veenvamat, tõesemat lugu, sellel on suurem võitlustahe ning nagu teame lugematutest teleintervjuudest sõjandusasjatundjatega, siis see on igasuguse eduka kaitse ja rünnaku alus. Ukrainlased kaitsevad kodumaad, aga mitte ainult, nad kaitsevad kogu vaba maailma, demokraatiat, nad kaitsevad Keskmaad. Vene lugu tundub sellega võrreldes muidugi palju kehvem, nad kaitsevad Vene maailma, panslavismi ja võibolla veel midagi. Tõsi on see, et ega see lugu polegi mõeldud meie kõrvadele, vaid ikka venelastele, kes viimaste küsitluste järgi näivad suuresti kõike seda toetavat. Aga mulle tundub küll, et ukrainlastel on paremad lood ja parem lugu üldiselt võidab.
Niisiis, tuleks ilmselt suhtuda tõsisemalt kirjandusse (jms) kui kollektiivkaitse meetmesse ja seda mitte vaid sõjalise ohu, vaid ka pandeemia, tehnostressi ja teiste moodsa aja hädade puhul. Teatud mõttes on ulmekirjandus osaliselt meie tänapäevase maailma loonud ning häda on selles, et sealjuures on ta liiga vähe psühholoogiale tähelepanu pööranud. Nii võib juhtuda, et me varsti ise oleme nagu marslased, olles küll tehnoloogiliselt väga arenenud, aga tänu sellele, et ei ole uute olukordadega kohastunud, sureme lihtsalt välja. Jutustavad paljud ulmelood ju tehnilisest ja võõrast (tuleviku) maailmast, aga inimene seal sees on ikka meie ajastu oma.
Viimaks, lugude jutustamisega on kuidagi nii, et neid tuleb pidevalt üle korrata, sest muidu lähevad need meelest ära. Ega asjata pühjakirja lugemisi (kõigis religioonides) regulaarselt läbi ei viida, igal pühal päeval. Et kõik oluline ikka meeles oleks. Meil on viimasel ajal olnud palju lugusid mingitest asteroididest ja kliimasoojenemisest jms, mis kõik tegelevad nende küsimuste piiritlemisega ja tähelepanu alla toomisega, aga näiteks tuumasõja lugusid ja filme pole vist tükil ajal ühtegi olnud. Võibolla just selle tõttu on tuumasõjaoht jälle esile kerkimas, lihtsalt selle õudus ei ole hästi silmade ees. Tuleks meelde tuletada, ma arvan ja selleks sobib Bradbury “There Will Come Soft Rains” väga hästi.