Originaali tiitel: Louis Evans. "Babies come from Earth". Motherhood | The London Reader December 2019. Avaldatud autori loal.
Autori kodulehekülg: https://www.evanslouis.com/
Tõlkinud Kristjan Sander.
Taevas on kaua päikese käes pleekinud sinise linnumuna värvi. Me kõnnime randa mööda samas suunas, mida lähevad pilved.
Ta pigistab mu kätt südametuksete rütmis. Ma mõistatan, kas ta ise seda teab. See on kerget sorti küsimus, sügavamate üle heidetud võrk. Teadvustan, et pigistan vastu, pidevalt. Ilma rütmita. Lame joon.
„Mul on kahju,“ ütleb ta katkeva häälega.
Ma ei tea, kas ta räägib minu või selle asjaga mu sees, mis nad sinna istutasid. See asi mu sees, kasvamas, ainult pooleldi elus.
„Mul ei ole,“ ütlen ja mu vastuses pole kõhklust. Me tegime otsuse. Me teadsime, mis see tähendab.
On juba piisavalt pime, et meie kõige väiksem kuu, roheline ja pragunenud, taevas kuju võtaks.
See käib nii. Sa võtad oma asendusema ja kolmandal trimestril vahetad rohtusid. Sa oled teda juba kauem rohtude peal hoidnud kui nädalaid loendatakse, rohtude peal hoidnud ja testinud.
Kolmandal trimestril vahetad rohtusid. Enne seda oli vaid kolm või neli või viis tabletti. Tavalised asjad. Surrogaat neelab kõike, mida teda neelama pannakse.
Aga kolmandal trimestril tuleb jook, milleks nimetatakse argoos krüoravimeid, mis on kenam viis öelda antifriis, kuradi lähedal nõidusele, kui kristallograafiat vaadata, seda, kuidas jääd moodustuma ei hakka, kuidas jahutatud veri lainete kaupa käib ja käib. Ta hakkab seda tassi kaupa neelama.
Titade tuba on väike ja kena. Ta vestis hälli oma kätega. Ma olen alati armastanud tema käsi, viisi, kuidas need pööravad ja pööravad puusüüd järgides nuga, viisi, kuidas need istutavad lilli ja tõmbavad üles nõgeseid. Aga kõige rohkem ja kõige rohkem salajas armastan ma neid viisi pärast, kuidas need puhates täiesti paigal on.
Kui see juhtuks soovi järgi, oleksid nad temast kirurgi teinud, aga ta sõrmeotsad värisevad nagu kiilid, kui ta millegi tähtsa järele sirutab, ja niisiis tegid nad temast selle asemel põllumehe.
Ma mäletan ta sõrmeotste värinat, kui ta esimest korda mu kätt hoidis, viisi, kuidas kuslapuud lõhnasid, kui me naerdes rohule langesime. Ma mõtlen kuslapuule, mis on kohalik, mitte istutatud; ma mõtlen sellest, kuidas Maa andis meile üle jäänud sõnu. Ma mõtlen Maa kingitustele.
Kuslapuu ei pruugi olla sama kui Maa peal, aga tema lõhnal on sama tähendus ja ma suudlesing teda suve tiheda vaiba all. Ma olen kaua olnud valmis selle mehega last saama.
Eesriided heidavad titade toa seinale õrnalt kokku ja lahku keerduva varjumustri. Ma ajan näpud kardinatele taha ja tõmban; varjud tõmbavad ennast pingule ja jäävad nii, otsast kinni nii kaua, kuni ma suudan neid hoida. Kuidagi tuleb päikesepaiste ikkagi sisse. See on hea. Tita ei peaks olema pimedas.
Sel ajal algab oksendamine. Selle jaoks on samuti rohud, aga ta oksendab ikkagi. Sa oled harjunud neid ettevaatlike pooltõdedega julgustama. „See pole nii hull,“ nagu see oleks midagi muud kui täpselt nii hull kui see on. Sa muudkui ütled seda, kui midagi nässu läheb, kui ta ei suuda tassitäisi üldse kõhus hoida, kui suukaudne manustamine asendatakse lootevedeliku süstidega, kui mõnikord tuleb ta kinni siduda ja minema kärutada, et see temast välja lõigata, sinu valetav nägu peegeldumas tema higimärjalt näolt, karjed just pääsemas ta suult – kuid seda juhtub siiski päris harva.
Kui ta suudab lõpuks tassitäisi kõhus hoida, hakatakse doosi suurendama. Ta läbib selle osa, suurema jao sellest, väljutades jumalikult mittekülmuvat jooksvat rooja, rooja, millega võiks Europal sõitva tanki roomikuid õlitada, ja niisiis peab ta seda muudkui jooma, saama seda oma kehasse, lootekotti, läbi platsenta.
Kui mu vend meie juurde tuli, olin kaheksane. Mu vanemad pühkisid ja koristasid ja tegid kõik jälle titakindlaks, kattes stepsleid ja pannes vitamiinide purke kõrgetele riiulitele.
Ma mäletan, kui hoolikalt me riietusime, formaalset viisi, kuidas mu isa mu emale autoust lahti hoidis. Süstikut, mis pikal asfaldiribal istus, paks ja läikiv, nagu lind enne poegimist, nagu spoore täis kala.
Ma mäletan, kuidas maandumisraja ümber oli rohi ära põlenud, mehi ja naisi puhastes sinistes tunkedes töötamas, rohusuits nende jalge vahel keerlemas. Selle metallist emaka mererohelist valgust.
See käib nii, et kümme päeva enne tähtaega viid sa ta sünnitustuppa. Enneaegsed surevad kosmoses, aga kümme päeva on vastuvõetav.
Siin on külm, piisavalt külm, et sa libistaksid soojad kindad topletpaksude latekskinnaste alla, mis on reeglite vastu, aga perse need reeglid ja selleks ajaks, kui sa saabud, väriseb ta külmast, ta sõrmed ja varbad hakkavad murettekitavalt sinakaks tõmbuma ja veri su noa all on külmem, kui veri olema peaks.
Mu vend magas end surnuks.
Maa on väga kaugel ja uni on sügav ja pime. Me toome nad maailma pikal kitsal tulerajal ja suurem osa neist ärkab. Aga mõned mitte; nad jäävad kuhugi tähtede vahele, nähes igavest und peentest kõveratest, mis ühendavad üht maailma teisega, sellest, mis tunne on olla külmunud ja vabalanguses, ajatu aja möödumisest.
Nüüd pead sa ruttu tegema.
Me tegime otsuse. Me teadsime, mida see tähendab.
Siin on lootekoti kogu, nii mähib see ennast lapse ümber. Siin on su käed, lahutamas lihaseid ja sidekudet, surumas ja tõmbamas. Ära vajuta – lootekott peab terveks jääma.
See oled sina tema sees. Ta on nüüd lahti nagu tühi kast, nagu kingikarp. Krüonõu on operatsioonilaua kõrval, hapnikurikka külmumiskindla soolalahuse paagid selle all, külmutusseade juba töötab, lõgiseb nagu su hambad. Sa tõstad ikka veel oma kesta sees oleva lapse nõusse. Õed pomisevad midagi ja nõu suu hakkab täituma jäise süljega. Veel viimane lõige, pikk ja lai nagu naeratus, ja kõik on valmis, sülg tõuseb, suu sulgub, nõu täitub läbipaistva plastmassi viimase tollini. See on juba piisavalt külm, et su sõrmeotsi näpistada; tita nägu on lilla, liikumatu.
See juhtus neljandal kuul. Minu abikaasa ei olnud minuga koos.
Ma jalutasin haigla aias, müürist, millel kuslapuu ronib, edasi, ja mu reite vahel oli sõlm. Tekkis eikusagilt. Ma istusin rajale maha, järsku, uniselt – rohud olid mu sõrmeotsad ja kolju viltjaks muutnud – ja mu jalge vahele kogunes vereloik.
Õed kiirustasid mind operatsiooniruumi ja unenäos kätest võeti mind riidest lahti. Ma ei tea, millal nad loobusid üritamast seda päästa. Nende hääled olid kogu aja ühesugused, tuule sosin pikas rohus.
Järele jäävad vaid jäänused. Õed veeretavad külma käru minema, lastes selle kuskil allavett, jõkke, mis viib Lõime ja kosmosesse. Sina õmbled oma asendusema kokku ja patsutad ta pead, räägid talle, et ta oli tubli ja et sa oled tema üle uhke, liigutades oma keelt nagu skalpelli, graveerides tuttavaid mustreid. Homme vaatad sa ta läbi ning hakkad lugema päevi ajani, mil ta võib seda korra veel teha. Aga täna õhtuks oled valmis.
See ei hakka kunagi elama. Nii nad meile ütlesid, mu abikaasale ja mulle, kui me haigla kontoris istusime.
„Ma soovin, et see oleks teisiti. See ei hakka kunagi elama. Aga sina elad. Ja järgmise laeva peal on sinu laps – sellel on juba sinu laps, kes ootab, et sa teeksid vapra valiku, suuremeelse valiku, annetaksid mõned kuud oma jõudu ja lootust arstiteadusele. Lootusele, et kunagi sünnitatakse loomulikult sellel planeedil siin. Me oleme juba selles paremad – keskmine rasedus kestab nüüd tervelt kolm kuni kuus kuud!“
„Nii see on,“ ütles ta. „Ma loodan, et sa teed hea valiku.“
Istudes haigla kontoris, kahel toolil, käest kinni, me ei arutanud seda. Me teadsime, mida me tahtsime, ja me tegime otsuse.
Mõnel ööl lähed sa välja vaatama Lõime ja seda, kuidas mullid tõusevad. Mitte öödel pärast operatsioone; noil öödel võtad sa mittesoovitatava annuse kavalaktoone, ainsa asja, mis annab sulle unenägudeta une. Ja sa magad.
Titad tulevad Maalt. Ma õppisin seda lapsepõlves vanematelt ja pildiraamatutest. Ma ei tea, kuidas ma tollal Maad ette kujutasin. Ma mäletan kujutlust koristatud lastesaagist nagu kapsapeadest. Tihedalt, kuid mugavalt.
Just enne kui mu vend tuli, rääkis mu ema mulle Nimekirjast. Ma pidime ootama oma korda, ütles ta. Nad ei öelnud meile, kus me Nimekirjas olime. Nad ei öelnud mulle, et need, kes on Nimekirjas eespool, saavad elusad ning need, kes tagapool, surnud.
Ma olin kuusteist, kuu enne kui mu õde tuli, ja ma leidsin oma isa eest nutvana ja ta selgitas mulle, kuidas titasid tehakse ja ostetakse. Kui kaua oli aega läinud, et aru saadaks, et meie päikese all ei saa paljuneda.
Ta ütles mulle: „Kui sa ennast lapse saamiseks vabatahtlikuna kirja paned – loote, asja – kui sa lased neil sinu peal katsetada, kuigi sa tead, et see asi su kõhus ei jää ellu, liigutavad nad sind Nimekirjas ettepoole. See on ainus viis ettepoole saada.“
Ta ütles, et mu ema ja tema olid vabatahtlikud, olid veetnud kuu sünnitusosakonnas. Sünnitusosakonnas, kust ükski laps pole kunagi elusana väljunud. Et tänu ohvrile saan ma elusa õe surnud venna asemele.
Sel õhtul jalutasin ma taeva all kui puhta vee kauss. Minu lapsepõlvekodust on Maa täht selgetel öödel näha, aga ma ei vaadanud üles. Ma tundsin rohtu ja mulda oma varvaste all ja ma mõistatasin, nagu tüdrukud ikka mõistatavad, mida mina ära annaks, et emaks saada. Nüüd ma tean.
Me oleme noorpaar. Nimekiri on pikk ja ettepoole saamiseks on ainult üks viis. Me tegime otsuse.
Me teadsime, mida see tähendab.
Öösel süttib Lõimes pehme, karge valgus, ei midagi kirevat, ja see läheb igavesti edasi ja üles. Vahel pead ootama viisteist minutit, et näha järgmise mulli tõusu.
Nii see käib. Kui sa näed mulle, pead laskma mõtte nende lastist, külmunud lastenägudest, vaikselt üle oma teadvuse pinna libiseda. Sa ei tohi mõelda tüdrukutest ja poistest, kes teevad esimesi samme kaugete päikeste all ja sa ei tohi mõelda meestet ja naistest, kes kasvavad üles võõral maal, mõistatada, kuidas kõlavad nende huultel sõnad „ema“ ja „isa“. Sa ei tohi mõelda, kui kaugel tähed on, üritada kosmose mõõtkavasid oma pealuusse suruda, sa ei tohi mõelda oma emast, viisist, millega ta sulle naeratab, sellest, kuidas tema nina on sinu nina ja sinu käed on su isa käed, sa ei tohi soovida, et asjade korraldus kuidagi muutuks –
Nii su töö käib.
Seisan nüüd väljal oma parimas kleidis, ootan toonekurge. Mu käsi liigub omasoodu rangluu juurde. Tema käsi ühineb minuga, ümbritseb mind. Varsti särahtab meie kohal, ja siin ma nüüd olen, vaatan üles pilvitusse sinisesse taevasse.
Ma seisan väljal koos oma abikaasaga, oodates meie last taevast alla langemas, oodates –