2019. aasta lõpus pakkus Algernoni peatoimetaja Kristjan Sander mulle võimaluse hakata hiirde kirjutama. Võtsin hea meelega selle pakkumise vastu, eriti kuna ma niikuinii vähe pikemaid lugemiskogemusi interneti sisse olen kribanud. Kunagi BAASi, viimasel ajal Facebookis "Lugemise Väljakutse" gruppi ning Goodreadsi. Ega enam detaile mäletagi, aga kokkuvõttes kujunes välja plaan lugeda värsket eesti ulmet ning tekkinud mõtteid ja emotsioone hiire lugejatega jagada. Enamaltjaolt nii ka läks, vaid “Läbi valu ja vaeva” kogumik oli osaliselt võõramaise sisuga.
Selle aja jooksul olen kirjutanud kümnest raamatust:
- Joel Jans "Tondilatern"
- Thor Peterson "Me kasvasime Maal"
- “Tuumahiid 5: Fusioon” kogumik
- Heinrich Weinberg “Meeleheite valem”
- Manfred Kalmsten “Raske vihm”
- Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”
- “Läbi valu ja vaeva” kogumik
- “Eesti novell 2021” kogumik
- Rait Piir “Hinged mõõgateral”
- Veiko Belials "Surnud mehe käsi"
Ma ei hakka siin arvulist kokkuvõtet tegema, kuigi ma olen siin ja seal viiepalliskaalal ikka hinnanud. Aritmeetiline keskmine on umbkaudu koolipoisi kolm, oli paar minu hinnangul tõsiselt lahjat raamatut, oli täitsa häid (kuid mitte ühtegi suurepärast!) ning suurem osa sellised “korralikud”. Sain silmaringi laiendada, natukene selgines pilt, et mida praegu eesti ulmekirjanikud kirjutavad. Ehk oli sellest kõigest ka teistele kasu.
Tegelikult. Üht asja ma ütleks oma diletantliku lugeja-mätta otsast eesti ulmekirjanikele. Lugege ka seda va “tavalist” ilukirjandust, lugege võimalikult erinevaid stiile ja kirjanikke. Sest kohati tundub mulle, et loetakse vaid ülipuhast ulmet ning tahetakse kirjutada seda Õiget Ulmet (tm). Et noh, me ju teame kõik, milline on üks ehe ja päris ulme, mis jumala eest ei tohi olla piiripealne värk. See püüdlus pole tingimata isegi halb, küll aga on mu silmis siis tulemus liiga tihti… igav ning paljudest teistest samalaadsetest eristamatu. Põnev ja äge ulme ei pea olema stampides vaevlev žanrikirjandus, saab erinevaid võtteid kokku punuda.
See võib kõlada maaslamaja peksmisena, aga kuna mulle tundub, et natuke liiga palju on viimastel aastatel tunnustavalt teineteise õlale patsutamist eesti ulmeringkonnas, siis vaatan viimase paari aasta peale sutsu kriitilisema pilguga. Sest selle paari aasta jooksul sattus mulle lugemisse natuke liiga palju kodumaist ulmet, mida oli tore lugeda küll, aga… kuidas ma nüüd ütlen... väljendid nagu “keskpärane”, “koolilapse korralik” ja “maavillane” kipuvad vägisi pähe. Huvitavamad eesti ulmikud ongi mu silmis üldse tavalisest seltskonnast väljaspool, nagu näiteks Mart Sander. Või Meelis Friedenthal, kelle loomingust on mu silmis üldsegi parim ulmevaba “Mesilased”.
Käisin vahepeal raamaturiiuli ees mõtisklemas, et milliseid häid viimase aja eesti autorite romaane võiksin soovitada, just siis mitte-ulmelisest otsast. Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan” on muidugi üks, mida ma mainin viimasel ajal esimesena, kui tahan head näidet tuua nutikalt kirjapandud põhjaliku eeltööga romaanist. Friedenthali “Mesilased” juba oli jutuks. Mudlumi “Mitte ainult minu tädi Ellen” on hea näide, kuidas hea kirjanik oskab märgata argielus huvitavaid detaile ja need põnevaks looks kokku vormida. Andrus Kasemaa “Vanapoiss” (tehniliselt vist küll lühiromaan) kõnnib ka Mudlumiga sama jalga. Või Kerttu Rakke “Häbi”, mille kohapealt on küll ka kritiseeritavat osa, aga mis maalib nappide vahenditega väga huvitava maailma puuetega inimestest.
Või siis raamatud, kus on mitu lugu koos; värskeima lugemiselamusena Stephen Kingi “Christine”. Seda teatakse kui raamatut, kus auto ärkab ellu ja tapab inimesi. Noh, selline on tõesti raamatu üks pealiinidest. Aga tegelikult on see raamat äärmiselt mitmekihiline - näiteks räägib raamat ühe noore mehe arengust ja allakäigust - ning see, et antud juhul on kirjanik valinud õudusprisma, on meetodi küsimus. Neid uisapäisa ellu viskunud noori on olnud varem ja tuleb hiljem; see, kas tuua maailm lugejateni läbi õõvastava horrori või näiteks äärmiselt naturalistliku pajatamisviisi - minu silmis on tegu detailiga. Samas, mis seal salata - neid tavalisi allakäiguromaane on kirjutatud lademes. "Christine" on mu silmis aga ummamuudu, värske ja huvitav, mis selgelt eristub teistest "coming to age" (antud juhul "poisist sirgub mees") raamatutest. Või siis eelmise sajandi seitsmekümnendate ‘meerika hilisteismeliste poiste suhe lapsevanematega, autode ja sõpradega. Lummav, lummav maailm, odav bensiin, autoritaarsed lapsevanemad, koolikiusamine, "auto, see on vabadus" mõtteviis ja tollane popmuusika - võrratu kombinatsioon. Samas ma ei imestaks, kui see ulmepuritaanide seas olekski piiripealne ulme, mitte aus läbikirjutatud ja -mõeldud horror…
Tulles tagasi allakirjutanu personaalprobleemi juurde: viimastel kuudel olen tundnud, et väga pole huvi enam “käsu peale” lugeda-kirjutada. Ega kord kvartalis pole kontimurdev, kuid mingi huvi ja võlu on kadunud, pealegi olen ulmet vähem lugenud. Seega saab näha, mis saab edasi - kui jääb mõni minu silmis tutvustamistväärt raamat silma, äkki kohtume siin internetinurgas veel. Aga siis ilmselt vähe teisel moel, värsket uudiskirjandust (ning see ei käi üldse eesti ja ulme kohta, üldse pigem eelistan, et raamat on juba mõningase ajaproovi üle elanud) väga tihti ei taha lugeda, pigem loeksin raamatuid mõningase viitega. Ei pea ise kõiki avastusi tegema ning jätaks ka mõned ämbrid teistele. Samas vahel - miks ka mitte.
Ega mul väga midagi rohkem ütelda polegi, seega panen siia punkti. Või siis ei pane ka