Ulmekirjanikud on üks veider tõug. Ühelt poolt justkui meelelahutajad, teiselt poolt oraaklid. Ühelt poolt vaadatakse meie loodut kui „ehh, nutikas, aga jutuks hea küll”, teiselt poolt ilmselt neetakse vaikselt, sest liiga palju süngetest visioonidest on tõeks saanud.
Järgnev mõtisklus ei pretendeeri ülevaatlikkusele ega objektiivsusele; see ei pretendeeri isegi teemaspüsimisele. Eks aastavahetus ole see hetk, kui justkui mitte tohiks, vaid lausa peaks vaatama ette- ja tahapoole. Ja muidugi on võimalikud ajahorisondid erinevad, alates jõuluõgimisest esimese jaanuari tuumapohmakani, lõpetades, ütleme, pärisinimese eksisteerimise aastatuhandetega.
Kas te teate, et Mesopotaamia esimene rohkemuuritud kultuur seisis ligi kaks ja pool tuhat aastat sisuliselt ühel kohal? Ja selles ühiskonnas oli üheks ametiks kandja. Ja see ajastu lõppes – ratta leiutamisega. Mõelge vaeste kandjate suguvõsadele – sa oled juba sajandat põlve kandja ja korraga pole sind enam vaja... kui palju traditsioone hävib...
Aga me ei taju tegelikult sedagi, et kõigest mõned sajandid tagasi tegeles üheksa kümnendikku rahvast mullasonkimisega; praeguse arenenud ühiskondade umbes ühe viiekümnendiku asemel. Me laulame endiselt „kuni su küla veel elab”... Jah, maalt tulevad inimesed, linnad ise ei paljune. Ent linnad peavad maad üleval ja sealt maalt tulnud kontingendist intelligendi vormimine võtab tavaliselt kolm põlvkonda. (Keskmiselt! Just entsüklopeediasse jõudvad tegelased on tihti 1.-2. põlve haritlased.) Ja kõik need asjad, mis tagavad, et su saatus poleks üheksal juhul kümnest kärvata neljakümnesena, olles sellest ajast suurema osa mingi suurema rohusööja perset vahtides poris edasi-tagasi töllerdanud, on leiutatud linnades.
Mida me teeme saja, tuhande aasta pärast? Ma ei proovigi ära arvata, mida me teeme kümne tuhande pärast, liiga palju on võimalusi, et kõik läheb hoopis teisiti; suunas, mida ongi sisuliselt võimatu ette näha.
Meie ees on kaks lähemat väljakutset ja üks kaugem, millest sõltub, kas tehniline tsivilisatsioon kestab või toimub tagasilangus. Rõhutan – tagasilangus, millele ei pruugi eales järgneda uut tõusu, sest fossiilne kütus, see miljonite aastatega Maa poolt kogutud hiigelinvesteering, on ära kulutatud.
Esimene on tehisintellekt, AI. Kui mingi kolmanda maailmasõja mõõdus mullistus arengut oluliselt ei pärsi, siis selle algeid on oodata nii veerand sajandi pärast ja eks vast nii lähema sajandi jooksul tehakse see täismõõdus ära. Kõige olulisem on mõista, et juba piiratud AI (st masin, mis reaalselt teadvuslik ei ole, kuid, ütleme, eksib oma valdkonna probleeme lahendades ühel korral tuhandest) kaotab ära 99% tänastest ametitest. Nali naljaks, aga võtke keskmine ukrainlasest ehitustööline – see ei suuda kindlasti üheksal juhul kümnest teha tööd, mida pärast ringi ei pea tegema...
See tähendab, et suurem osa inimestest peab oma elu ümber mõtestama. Olla autojuht, aednik või müüja saab olla ainult hobi. Või väga kitsale ringile suunatud väga eksklusiivne teenus. Ei kao ametid, kus on vaja n-ö inimlikku puudutust. Seega arstid, kokad ja, ütleme, filmirežissöörid ei kao kuhugi, kuid muutuvad rohkem ülevaatajateks.
Kõike seda võib kokku võtta nii, et AI võib olla üks Fermi paradoksi vastuseid – AI loonud tsivilisatsioonil ei ole enam kuraditki teha ja nii nad vaikselt manduvadki. Kuni mingi katastroof nad minema pühib.
Teine on aatomtehnoloogiad. Jättes kõrvale kogu hülgemöla, on progressil ikkagi ainult üks suund; või siis loomulikult tagasilangus ja häving. Inimene saavutas energeetilise võimenduse juba loomanahku kasutades ja lõket tehes. Siis tulid vesi, tuul, veoloomad ja edasi kogunenud orgaanilise materjali põletamine mootorites. Ainult väga sihipärane skisofreenia takistab nägemast, kuhu siit loogiline on edasi minna. Ei, seda ei pea tegema. Osa Okeaaniast ei kasuta siiani veoloomigi. Aga jah, pooled nende lapsed ei ela täiseani ja enamasti kärvavad nad suhteliselt vastikutesse tõbedesse eas, mil keskmine valge inimene avastab, et enam ei jõua koos 20-stega kolm päeva järjest pidu pidada...
Inimkond on ennegi tohutuid ressursse kasutanud mitte arenemiseks, vaid millekski kirjeldamatult lollakaks – vaadake kasvõi püramiide. Ja alles me ehitasime sotsialismi... Ainult et roomlased rajasid kaevandusi ja tegelesid jalaväetaktikaga sellal, kui need kõige arenenumad ladusid üles selle ajastu rohepööret – hoolitsesid hauataguse elu eest. (Ajaloolastele: jah, ma tean, et näiteks kuulus Cheopsi püramiid kuhjati kokku kaks tuhat aastat enne Rooma tõusu. Jutt ei ole siin sellest.)
Ehk siis tulevikku on ainult rahvastel, kes ühel hetkel otsustavad, et aitab jaburdamisest, nüpeldavad oma rohelised kumminuiadega läbi ja asuvad rajama tuumajaamu. Teised... muutuvad ajaloo uurimisobjektideks kui järjekordne ummiktee.
Kolmas (mis ei võta paigalt kahe esimeseta!) on kosmose hõivamine. Me niikuinii kontrollime järjest enam oma keskkonda. Jah, kosmosse minnakse siis, kui see ära tasub. Ent ühel hetkel võib Maal loomulikul elukeskkonna ülalpidamine minna kallimaks, kui Marsi kuppellinnades. Loodame, et asi nii hulluks ei lähe, kuid paljud argumendid, millega täna väikehinged põhjendavad kosmoseuurimise mõttetust, ei pruugi saja aasta pärast enam kehtida.
Ja siin, muide, võib olla eestlastemoodi tümikatel suur eelis. No mis rohelus ja sinine taevas, mis päikesevalgus – vaadake aknast välja! Pime ja üleni hall. Ja täiesti elamiskõlbmatu – tõsiselt, ergonoomiline skafander on arvatavasti mugavam ja seda saab kiiremini selga, kui kõiki neid nõmedaid mütse-salle-saapaid. Vaadake ja mõelge – kusagil Marsi asunduses või isegi põlvkonnalaeval tähtede vahel oleks arvatavasti rohkem vabadust, rohelust ja kõike muud, kui keskmise eesti „mägilase” elus...
Kas ma peaksin rääkima ka ulmest? Inimmõttest? See jookseb kinni. Ideed on juba olnud ja toimub umbes sama protsess, mis tegelikult ka teaduses. Sest teaduseks on end jõuga surumas igasugused ebateadused, alates näiteks feminismist. Ulmes laiutab samuti sotsiaalne narin. Ma olen umbes viimased paarkümmend aastat üritanud läbi lugeda suurema osa Hugo võitjaid. Nüüd ma ilmselt loobun sellest – eelmisel aastal oli kogu nominatsioon üks perverdiupitamine ja emane ina. Ma ei suutnud seal leida mingit kirjanduslikku väärtust. Sel aastal olen proovinud ainult mõnda – tundub, et see on nüüd uus normaalsus ja see auhind on põhjalikult täis roojatud.
Seda võib-olla peaks natuke selgitama, sest ulme ongi koht, kus inimmõte lendab vabalt. Ja näiteks R. A. Heinleini juttude suvaliste olevuste suvaline kepp suvalistes kombinatsioonides on minu jaoks see õige ulme. Võtmeks on siin anekdoot vanast juudist, kes lahkub Venemaalt põhjendusega, et vaadake, kunagi oli homoseksuaalsus karistatav, siis lubatud ja nüüd soositud; ma tahan enne minema, kui see kohustuslikuks muudetakse. Kui Heinleinil olid suvalist värvi ja suvalisest soost olevuste intiimne suhtlemine vabaduse ja avatud mõtlemise sümbol, siis nüüd on toon muutunud, see on pigem sarnane nõukogude ulmele, kus head ja pahad olid raudselt paigas.
Või kust ma tean? Võib-olla on kultuurirevolutsiooni jõudmine ulmesse tühiasi? Võib-olla ma olengi eelmise ajastu inimene, kes uskus tervesse mõistusesse, progressi, vabadusse ja inimesse kõige üldisemalt? Võib-olla on saabumas ideoloogilise normeerimise, tsensuuri ja mõttekontrolli ajastu? Ajastu, mis nõuab sallivaid tallekesi, kes mõtlevad ainult lubatud mõtteid?
Nii et kus me oleme – nii ulmes kui inimkond oma teel tähtede või hävingu poole üldisemalt?
Eks ulmes ole ennegi halbu aegu olnud. Vorme ja teemasid on katsetatud ja pikemas vaates on see ju ainult hea. St mingis laiemas mõttes on ainult positiivne, et ulme läheb äärmusse. Sellega on umbes nagu italiano'ga 80-ndate muusikas – et mõnedele meeldis, aga peamiselt ikka sai oodatud, et see ükskord ometi läbi saaks. Ja tervet 90-ndate muusikat iseloomustatakse peamiselt kui derivate crap...
Asi on minu jaoks selles, kas ulmel lastakse olla see, mida mina olen sõnastanud kui inimkonna kirjanduslik katse vaadata ettenähtavate piiride taha. St kui seda ei hakata muutma ideoloogilise võitluse relvaks (nagu kipub minema Hugoga). Siis on ulme surnud ja ma ei tea, mis selle koha võiks täita (st midagi selle asemele kindlasti tuleb, ent see on singulaarsus, mille tagust ei saa praeguse põhjal ennustada).
Inimkonnaga on asi sama ennustamatu – uus tõus on alati võimalik. Nagu Kreekale järgnes Rooma ja alles see maandus kõhuli religiooniöösse ja kõik jäi tuhandeks aastaks seisma...
Kuni maailmas on veel ruumi, on tegijatel eelis keelajate ees. Kuni inimkonnal on veel valikuid, lahvatab mõte, progress ja tulevikulootus seal, kus seda kõike hinnatakse – ja siis ongi seal tulevik, sest teadus, tööstus ja selle järel ka sõjaline jõud kolib sinna.
Nii et jah – ulmeliselt lõpetades. Kõigile kindlasti ei meeldi mu mõtted. Eks ma siis otsi üles oma Metsalise maski ja duelligongi ja astun nende ette, kes enam ei julge oma nägu näidata.