Donald Maass ”The Emotional Craft of Fiction: How to Write the Story Beneath the Surface.” Penguin Group. Dec 30, 2016
Donald Maassi raamat ”The Emotional Craft of Fiction: How to Write the Story Beneath the Surface” oli juhuslik valik rahvusvahelise audioraamatuid pakkuvad teenuse varamust. Peamine eesmärk oli muuta liiklusummikus veedetud aeg veidi sisukamaks ning valiku tegemisel oli ka määravaks teadmine, et juhul kui kuuldu ei meeldi, on võimalus see ümber vahetada - privileeg, mida kohalikud paberköites raamatuid müüvad poed paraku ei võimalda. Teema (naha alla pugemine ehk miks osad lood on kostüümidraamad, teised aga tungivad hingesoppidesse) tundus huvitav ning ehkki nii Donald Maass kui ka jutustaja Timothy Andrés Pabon olid minu jaoks tundmatud nimed, sai antud võimalus. Tänaseks olen seda võimalust kasutanud vähemalt kolm korda ning tõenäoliselt raamatu läbi kuulamise arv sellega ei piirdu.
Siinkohal soovin rõhutada, et tegu on audioraamatuga, kus kandev roll on ka ettelugejal ning need 7,5h olid meeldivad paljuski tänu Timothy Andrés Pabonile. Teiseks kordaksin üle motiivi - saada mõnusat kogemust ja/või uusi teadmisi ajal, mil venin peale tööpäeva 5 km/h ühtlases liiklusvoos. Autoroolis on paratamatult latt madalamal ning sõitmise ajal on kuulatavale teostele kaks peamist nõudmist - võiks olla põnevam kui mootorimürin, aga mitte niiliiga põnev, et avaldaks mõju sõiduohutusele. Samuti lisan, et inglise keel on lihtne ning hõlpsalt jälgitav. Kas siis teadlikult või mitte, aga puuduvad keeleliselt keerukad mõisted ja raskesti tõlgitavad idioomid.
Tänaseks olen teada saanud, et njuujorklanenewyorklane Donald Maass on tuntud ja maineka kirjastuse agent ning ning olles töötanud läbi arvukalt erinevaid käsikirju, kahtlemata teab, mida räägib. Seega enesekindlus on õigustatud, aga minu jaoks jäi küsitavaks, kas seda on vaja iga võimalikul momendil rõhutada? Raamatu lõpuks olin veendunud, et kirjutamise ajal kandis Donald valgeid siidkindaid ning kella viie ajal serveeris ülemteener talle portselantassist musta teed piimaga.
Sõidukaaslasena annan raamatule maksimumpunktid, ehkki oli momente, kus tekkis tahtmine tee kõrvale pöörata ja märkmik haarata. Sisulise poolet pealt (õppematerjal kirjanikule või lugejale) kärbiks punkte poolevõrra. Raamatus on ohtralt näited ja küsimuse vormis tööriistu tegelas(t)e sisemise teekonna loomiseks. Eks paljud nn. lamelood kipuvad olema sellised, kus tegevust on kõvasti, aga tegelased ise on loo alguses samasugused kui lõpus, või kui toimubki transformatsiooni, on see sama usutav kui valimislubadused. Kokkuvõtvalt käsitleb raamat nn. inner story ja outer story sidumist ning seda, kuidas põhitoonide asemel (hea vs. halb, armastaus vs. vihkamine) tuua sisse märksa põnevaid värve ja kontraste.
Audioraamatuna raamatut läbi töötades on aga arvukatest näideatest vähe kasu - selleks, et neid hiljem saaks vajadusel meelde tuletada või uuesti läbi töötada, on vaja osa teksti transkribeerida (või üha uuesti ja uuesti mängima panna). Kindlasti jääb ka keskmise mäluga inimesel (kelleks ennast pean) midagi pikaajalisse mällu, aga selleks pole vaja kuulata tervet raamatut. Suures pildis on raamatus kajastatud põhimõtted toredasti kokku võetud Orson Scott Card´i “Surnute eest kõneleja” eessõnas.
Mis puutub paberversiooni, siis raamatus pakutavatest ohtatest tööriistadest võib kirjutamise planeerimisel, analüüsimisel või ümberkirjutamisel palju abi olla. Suur osa raamatust koosneb siiski erinevatest pikkadest ja mõnikord lohisevatest näidetest. Arvan, et mind oleks pigem ärritaunud, et kirjanik just sellise popuurriiga minu lugemisaega sisustabkasutab. Ehk siis valdav osa tekstidest on küll põnevamad kui mootorimürin, aga mitte piisavalt, et selle saatel oma õhtupoolikult veeta.
Raamatus toodud näited olid hoolikalt valikud (tahaks loota, ehkki vahepeal tekkis vastupidine tunne) ja siinkohal peab tegema lugeja teadliku valiku, et on nõus vastu võtma kõik, mis pakutakse - nii mõnigi lõik võib olla raskesti seeditav või pärineb teosest, mida ise vabatahtlikult ei valiks (või vastupidi - valiks, aga ootamatud spoiler´id on jäädavalt mõningad lugemiskogemused röövinud). Assortii aitab kaasa silmaringi avardamisele, aga lõpuks jäi küsimus, kas kõike ikka peab “suhu toppima”.
Kui peatükkide lõpus esitatud abistavad küsimused kõrvale jätta, on teose kas siis lugemine või kuulamine sarnane pimeõhtusöögi degustatsioonimenüüga, kus peame usaldama peakoka maitset ning “Tänan aga seda ma ei soovi” on võimalik öelda alles siis, kui suutäis on mälutud ja alla neelatud. Ehk siis vaatamata Donald Maassi ja Timothy Andrés Paboni püüdlustele ja kõrgele tasemele (mida ma kahtluse alla ei sea): s*tt on ikka s*tt ükskõik millise nurga alt seda vaadata või kui peenelt serveerida.
Õnneks oli valikus mitmekülgseid palu erinevale maitsele ning rohkelt juhiseid ja küsimusi, kuidas muuta lugemiskogemus reaalsemaks. Nagu ka alguses öeldud, olen teost kuulanud korduvalt ning transkribeerimisest väsinuna tekkis ka plaan see endale paberkujul soetada. Keda aga lugeja emotsionaalne kangutamine ei huvita, neile soovitan raamatut pelgalt huvitava kompoti tõttu.