Sulguvate teraskoobaste aeg

Jutt ilmus esimest korda antoloogias "Isaac Asimov 100" (Viiking 2019).

 

1. Tige võõrasema

Ernest Keilin vaatas vihmamärga asfaltteed, urises tasakesi ja kiristas hambaid. Üksikud harvad ja mitte eriti eredad valgustid kiikusid pisut hootises külmas tuules ja madal taevas peaaegu riivas raagus puude latvu. Ta tõmbas jope kapuutsi tihedamalt pähe, surus sõrmkinnastes käed sügavale rinnataskutesse nagu muhvi ja hakkas astuma. Ta vantsis enamasti puuderiviga ääristatud, kohati aga põldude vahel lagedal kulgevat teed mööda arvata kilomeetri, jõudis keset võsatutti kükitava pimeda ehitise juurde ja vaatas nõutult ringi.

Tegemist oli robotikuuriga, nagu ta lähemale astudes veendus; ja mis see muu seal olla saigi? Linn helendas kümmekond kilomeetrit eemal ja kui päeval veel vast astus sealt keegi nii paar korda nädalas läbi, siis sel kellaajal ... hulguvad siin ainult hullud inimkonnareeturid, porises ta mõttes.

Kuur oli ilustusteta, lihtsalt utilitaarne plekk-kast, ja sellel polnud õiget ustki, ainult – öösel loomulikult suletud – lahtikäiv sein, mille kaudu intelligentsed masinad päeval tööle läksid ja õhtul tagasi laadima ja kontrolli tulid.

„Tere, Ernest,” sõnas hääl pimedusest. Mees võpatas ja nägi hääle suunas vaadates, kuidas süsimustast varjust põlluserva ääristavate puude alt astus välja temast pisut pikem inimkogu. Kuuri ukse kohale kinnitatud tuhmi laterna valgusvihus muutus see umbes 40–45-aastaseks meheks.

„Sa ei saa olla Anvil,” sõnas Ernest pahaselt.

„Vaata mulle tähelepanelikult otsa, Ernest, vana sõber,” vastas teine tast kahe sammu kaugusel seisma jäädes. „Aeg on sinuga halvasti ümber käinud ...” Ta huultel mängles nukker muie. „Oh sõber! Kes oleks võinud arvata, et läheb 80 aastat, enne kui me taas füüsiliselt kokku saame!”

Ernest astus teisele lähemale ja uuris hoolega ta nägu. „Oled sa tõesti Anvil Keilin? Muidugi tundud sa sedamoodi ja hääl oleks nagu tuttav ... Sa peaksid ka olema üle üheksakümne.”

„Ma olen välisilmlane. Ma olin kõigest 11, kui me Aurorale jõudsime. Mu vanemad on siiamaale elus ja mina sain vähemalt poole aega otsa.”

„Hm ... Mida me tegime Agatha kanadega?”

„Me printisime neile lisatiivad ja lasime ühe neist abimootoriga kahesaja meetri kõrgusele. Meil väga vedas, et kogu kaadervärk laiali lagunes ja omapäi minema lendas ja vaene lind ehmatusega pääses.”

„Kuidas me printerile ligi saime?”

„Veiniklaasiga, mille oli su isa sõrmejälg. Koodi sa kuidagi teadsid.”

Ernest vajus nagu õhust tühjaks. „Kanalugu võidi teada. Sõrmejäljest teadsid ainult sina.”

„Noh, rangelt võttes võisin ma ju kellelegi rääkida, aga olgu.” Mees takerdus. „Ernest, ma olen eluaeg tahtnud sulle öelda, kui väga ma neid aegu taga igatsen! Kuidas ma oleksin tahtnud, et ka sina oleksid tulnud! Ja Gerda ja Zoe ja teie vanemad. Ja Magnus. Ja Freija ... Ma ...” Ta takerdus taas. „Pole oluline. Aga ma pidin sulle ütlema, et ma mäletan vanaisa farmi nii selgelt ja ma olen eluaeg soovinud, et me kõik oleksime saanud Auroral koos olla.”

See paistis Ernestit põrutavat. Aastate koorem näis nüüd lõpuks talle pärale jõudvat, ta vajus veel rohkem küüru ja vaod tema kortsus näol süvenesid. „Mu vanemad otsustasid jääda. Ja siis lõid Välisilmad ukse kinni.”

„See oli ju teada. Aga te muudkui viivitasite.”

„Ema viivitas. Ma usun, et ta ootas. Noh, et ei peaks minema. Isa ... jäi temaga.”

„Ja sa ei jäänud ka siis, kui ajakirjanikuna käisid. Me ootasime. Veel sellel viimasel korral enne sõda ...”

„Nagu sa ei teaks. Mu pere ... oli Maal pantvangiks.”

„Nii et see on tõsi ...” vangutas Anvil tegelikult vähimagi üllatuseta pead.

„Mitte nii otseselt muidugi,” katkestas Ernest teda kannatamatult. Elsa ja lapsed oleksid kaotanud sotsiaalse krediidi. Töö ja õppimisvõimaluse. Sisuliselt oleks nende elule kriips peale tõmmatud. Ja ma ei ... ei uskunud viimase hetkeni, et asjad nii halvasti lähevad.”

„Isegi vaatamata sellele, et sa teadsid Vaiksest Projektist?”

Ernest raputas natuke ärritunult ja natuke tüdinult pead. „Ma teadsin projektist, kuid mul polnud vähimatki aimu, mida see tegelikult endast kujutab. Võtsid sa kaasa notarimooduli?”

„Jah, nagu sa palusid. Nagu ma aru saan, tahad sa salvestada midagi, millel oleks tunnistuse kaal?”

„Loomulikult. Kas Välisilmade jaoks piisab mu DNA-st ja meie koodivõtmetest?”

„Jah. See on spetsiaalselt selleks. Panen käima?”

Ernest krimpsutas nägu ja vaatas ringi. „On siin kuhugi istuda? Mina olen ausalt üle 90-ne.”

„Jutuks hea küll ... Vabandust.” Anvil viipas ja nad istusid puude alla pingile, mille kohal oli isegi katus; ju oli selle kunagi lasknud robotitel meisterdada keegi, kes mingil põhjusel seal teinekord istuda tahtis. Nad istusid ja vajutasid oma pöidlad peopesa suurusele kastile, mille Anvil oli nende vahele pannud.

„DNA kinnitatud ja võtmed sünkroniseeritud,” noogutas Anvil mõne hetke pärast.

Ernest noogutas ja sättis end mugavamalt vastu pingi seljatuge. „Ma tahtsin väga sinuga isiklikult kokku saada muuhulgas sellepärast, et anda pisutki kaalu sellele, mis mul öelda on. Ametlikult ei tähenda see Maa jaoks midagi, ent ehk aduvad välisilmlased, et ma räägin tõtt. Sellest on möödas 30 aastat, ma olen üle 90-ne, mu naine on surnud ja mu lastel pole minuga enam ammu mingit seost, nii et mul pole midagi karta.

See oli kohe pärast kolmenädalast sõda, mõni päev pärast rahulepingu sõlmimist, kui Luiz Moreno mu enda juurde kutsus. Ta tahtis mulle anda võimaluse poolt valida. Vaata, ma olin üks vähestest, kes nägi ta plaani läbi. Kogu selle koletisliku plaani. Vaikne Projekt oli algusest peale tema ja tema pooldajate looming ja ka minul oli seal koht. Mind kasutas ta samuti väga kalkuleeritult ära kriisi süvendamiseks. Lisaks suhtlesin ma tollal Aurora inimestega ja mina tean, et Auroral saadikuks olles lekitas ta meelega materjalid, mille alusel iseseisvuslased diskrediteerisid konservatiivid eesotsas nende juhi Moreanuga, ja sisuliselt kehtestasid Auroral diktatuuri. Ta orkestreeris Maa ülbe noodi saatmise just keset Välisilmade kohtumist ja ta sai aru, et mina, kes ma tunnen Välisilmu ja poliitikat, ei usu iial, et ta oli nii rumal, et ei teadnud, mida teeb. Ta tegi kõik, et vastasseisu süvendada, kuni läbirääkimistest keeldumiseni nende õnnetute salakaubavedajate üle, ja kõige lõpuks saatis ta meie laevastiku vastu kindlale hukule. Ta tegi kõik, et tulla võimule, noh, ta valitigi ju Maa presidendiks.” Ta oli alustanud pisut rabedalt, kuival ametlikul toonil, ent tasapisi ärkas ta kunagine ajakirjanikuprofessionaalsus ja lisaks võis aimata, et ta on neid sõnu mõttes sadu kordi läbi käinud.

„Ta üritas mulle seal eraviisilisel kohtumisel selgitada, miks ta seda teeb. Et ta tegi seda Maa huvides, mitte pole võimuahne maniakk, kes presidendiks saamise nimel Maalt tuleviku võttis. Et kõik Välisilmad vahivad Maa poole ja et te rõhutate oma üleolekut igatsuse varjamiseks. Et ilma Maa abita, ilma Maa keskkonnast pärit elu pideva pealevooluta hakkavad kõigi Välisilmade keskkonnad degradeeruma. Et kõik Välisilmad on Maa viletsad koopiad, mis tasapisi algolekusse tagasi triivivad, ja inimesel ei ole seal enam kohta. Et ilma maalaste pideva pealevooluta hakkab mõne põlvkonna pärast ka teie geneetika degradeeruma ja lõpuks on järel 20 või 50 viletsat, primitiivset, enesessesulgunud, täiesti eripalgelist maailma, mis enam üksteisega ei suhtle.

Samal ajal võtavad surve alla sattunud maalased end kokku, sest ilma robotiteta peame ise kõiki töid tegema, me hakkame uuesti arenema ja puhta massiga ületame teid varsti. Ja kui mõne põlvkonna pärast on Välisilmad alla käinud, alustab Maa uut ekspansiooni. Seekord hulga targemana laieneb ta üle Linnutee, samal ajal kui mõnikümmend rassistlikku, robotiseerunud ja luksuses unelevat Välisilma seda abitult pealt vaatavad.”

Ernest ohkas. „See jutt oli pikem. See kõlas tema suus isegi loogiliselt. Et võib kuluda sada aastat, enne kui Maa uuesti tõuseb, aga see tõus on vältimatu. Seal selle vestluse jooksul oli mul aega mõelda ja kõige lõpus ma nõustusin temaga. Ma olen selle otsuse pärast sisimas kannatanud, mul on olnud enda ees väga häbi, kuid nüüd, 30 aastat hiljem, põhjalikult selle üle järele mõeldes pole mul millegi pärast häbeneda. Pole loomulikult ka põhjust uhke olla. Ma olen lihtsalt täiesti veendunud, et ainus mõõdetav tagajärg, mis tema üle naermisel ja teda hullumeelseks nimetamisel oleks olnud, oleks see, et mind poleks praegu siin seda lugu rääkimas.

Jah, ma tahtsin manööverdamisruumi. Mul polnud mingit mõtet talle vastu vaielda, ta ei kutsunud mind arutelule, ta ise oli ammu raudselt veendunud. Jah, ma kartsin. Ma mõtlesin, et niipea, kui ma sealt minema saan, võtan ühendust mõnede senaatoritega. Ma isegi rääkisin mõnega järgmistel nädalatel, kuid sain vaid täiendavat kinnitust, et valida ei olnud midagi. Kõik keerati kinni. Vaenlasteks kuulutati kõik, kes välisilmlastest midagi head söandasid arvata. Ja vaenlastega käituti karmilt. Ma teadsin, et mind jälgitakse, nende mainitud kohtumiste organiseerimine võttis aega ja nende nädalatega sai selgeks, et Maa isoleerib end täielikult. Nii et miski, mida ma oma reporteritöös sellest peale tegin, ei omanud mingit tähtsust. Oma vabanduseks võin öelda, et ma ei ole Välisilmu kunagi mustanud. Mulle heideti sedagi ette, kuid ma põhjendasin, et see ei kõla usutavalt, kuna olin tuntud oma sooja suhtumise poolest Maalt lahkunud inimestesse. Sellega lepiti.”

„Nii et sa ei ole kuidagi seotud nende paari riigipöördekatsega, mis esimestel aastatel toimusid?” küsis Anvil, kui sai aru, et Ernest on lõpetanud.

Vanamees turtsatas. „Mingeid riigipöördekatseid ei olnud. Lihtsalt ta sai lahti viimasestki opositsioonist.”

„Kas ta ...” Anvil vangutas pead sõnu otsides. „Ta ise uskus seda? Kuidas on võimalik, et selline inimene saab Maa presidendiks?”

„Mida sa konkreetselt mõtled? Jah, ta on segane napoleoniluuluga värdjas, oma nahavärvi ja kasvu pärast alaväärsuskompleksist lõhki minemas. Muidugi ei tulnud ta tühjusest, muidugi on tal väga palju toetajaid. Vaikne Projekt oli tõepoolest päris ulatuslik ja mõjukas liikumine. Jah, muidugi on neist osa patoloogilistes luuludes, teised lihtsalt idioodid, aga ma loodan, et Välisilmad mõistavad vähemalt seda, et immigratsiooni keelustamisest alates oli ainult aja küsimus, millal sellised võimule tulevad. Mul, ausalt öeldes, oli küll maalastesse niipalju usku, et ma arvasin, et tuleb ränk sõda.” Ta ohkas kibedalt. „Mitte ei mängita kaotusele mingi kimääri nimel, et saja aasta pärast teeme teile tagasi.”

„Kuid kuidas on võimalik uskuda ...” Anvil ei osanud taas sõnu leida. „Kas keegi ei näinud siin galaktikasuurusi vastuolusid? Et välisilmlaste eluiga on pikenenud peaaegu kahekordseks ja elukeskkonnad laienevad väga kiiresti? Mis väljasuremine? Mis erosioon? Mis degradeerumine? Sina ju teadsid – kuidas sa suutsid tõsist nägu teha ta jutu peale?”

„Hirm avardab inimeste võimeid. Olin siis ja olen siiani veendunud, et poleks presidendilossist eluga väljunud, kui oleksin talle näkku naernud. Vaikse Projekti raames oli tal kõik välja arvutatud. Ma ei tea kõike – et kas ta pettis teadlikult või peteti ka teda? –, aga muidugi on see tõeline solk – Maa mitte ei võtnud end kokku, vaid vajub tasapisi stagnatsiooniunne. Maa tulevik on täielikult Välisilmade käes, sest ise ei lähe me siit enam kunagi kuhugi. Me käime järjest rohkem alla, sulgeme end teraskoobastesse nagu see linn seal ja kui mõnesaja aasta pärast Välisilmad tõesti täielikult kaoksid, võib kuluda teist mõnisada aastat, enne kui keegi üldse uurima hakkab, kas te tõepoolest olete läinud. Maaga on kõik.” Ta mühatas. „Eks ole, te ju ei hakka välja surema?” Ta mühatas veelkord. „Ja kuidas te küll tulete toime oma süükompleksiga ja igatsusega Maa järele?”

„Jah, see oli mulle siia tulles suur üllatus,” nõustus Anvil nukralt, „et maalased tõepoolest ei tea enam, mis väljaspool Päikesesüsteemi toimub. Kuigi ma siiamaale ei saa aru, kuidas õnnestus side kinni keerata.”

„Kaua sa siin nüüd oled?”

„Hm ...” Anvili pilk langes notarimoodulile.

„Vabandust,” ohkas Ernest, aparaati mõtlikult piieldes ja sõnu otsides. „Ma töötan sinu heaks juba ... olgu, kaua. Ma usun, et sa tead Maa oludest nii mõndagi, kuivõrd siin tegutsed. Sa suutsid tähelepanu äratamata minuga ühendust võtta ja nüüd ise siia tulla.”

„Ma olen muidugi aastaid süviti Maaga tegelenud,” sõnas Anvil kerge muigega. „Ma ei tea täpselt, kuidas tungitakse Maa krüpteeritud sidesse ja kuigi ma muidugi tean üldisi füüsikalisi põhimõtteid, pole mul vähimatki praktilist aimu, kuidas meie süstikud on Maa radaritele avastamatud. Ma tean, kuidas välja näha, rääkida ja käituda tähelepanu äratamata. Aga ma ei mõista, kuidas te olete lasknud tekkida üks-üheksa-kaheksa-nelja.”

„Kutsute te seda nii?”

„Aga kuidas siis? Kui Välisilmade vastu huvi tundmine tähendab sotsiaalse krediidi kaotust. Kui kirjavahetus sugulastega tähendab automaatset sattumist potentsiaalsete terroristide nimekirja ja keelatud on krüpteeritud side, sest valitsus tahab kõike lugeda. Ja mis teie avalikus meedias toimub – reaalsusega vähimalgi moel haakumatu propaganda. Ajaloovõltsimine. De deus, kas sa oled kunagi niipidi mõelnud, et see omakorda võtab Välisilmadelt võimaluse tulla ise Maale paremaid tingimusi pakkuma? Sest nüüd pole isolatsionistidel vaja muud teha, kui sellele piinliknõmedale seakisale viidata.”

„Ja mina ei saa aru, kuidas Välisilmad ei saa aru, et immigratsiooni kinnikeeramisega te alustasite seda protsessi. Ma saan aru, et keegi ei oodanud kolmenädalase sõja eel ja järel, et Maa mängis kaotusele, aga vaba liikumise peatamine tähendas umbusaldust, isiklike kontaktide katkemist ja sai igal juhul lõppeda ainult mõistmatuse ja vihkamisega.” Ta ohkas kes teab mitmendat korda ja lisas kibeda muigega. „Ma olen viimane, kes Maad kaitseb. Lihtsalt ... häbi on.”

„Jah, aga miks sa arvad, et Välisilmad paremad on? Auroral, Tethysel ja Rheal valitseb praktiliselt diktatuur. Ma ei tea, keda see peaks lohutama, aga Vaikse Projekti tulemusena Maavaenulikud jõud sisuliselt surusid leebema opositsiooni nurka, nii et see teie sitakotist president ei ole kindlasti ainult lollakas kloun.”

Nad vaikisid minuti. Vihma otseselt ei sadanud, kuid õhk oli täis niiskust, mis – eriti paigal istudes – kippus kontideni tungima. Linn oli üle paljaste põldude näha tulikirjalise massina ja kiirtee, mille linnataguse transpordikeskuse parklasse Ernest oma sõiduki oli jätnud, helendas sealpool pimedusse tõmmatud tuleniidina. Kui välja arvata põllutee valgustid, mille kumast jätkus ainult selleks, et mitte teelt eksida, oli kõik muu nende ümber ühtlane märg pimedus. Väljaspool linna ei olnud mitte üht elumaja.

„Lülitasin salvestuse välja,” pomises Anvil lõpuks.

Ernest sättis end ja lõdvestus pisut. „Mul on hea meel sind näha ... no ja et salvestuse tehtud sai. Aga mis on nii tundlik, et sa ei tahtnud kasutada tavalisi kanaleid?”

„Sa oled töötanud meie heaks kauem, kui me algselt kokku leppisime ...”

„Ära targuta, ma ei taha medalit. Ma olen saanud teine nanosid. Mul ei ole ühtki kasvajat ja ma pigem noorenen. Ma tõesti ei saa enam siia kauaks jääda. Mis juhtus ja mida nii võimatut tahad sa veenda mind tegema? Moreno vastu atentaadi korraldada?”

„Ei.” Anvil mühatas. „Ernest, me olime lapsepõlvesõbrad ja oleme terve elu vaatamata kõigele natuke suhelnud, aga ega me ju kumbki ei tea, palju saame teineteist tegelikult usaldada. Tohin ma küsida, mis sinuga juhtub, kui sa vahele jääd?”

Ernest kehitas õlgu. „Kõige tõenäolisemalt lüüakse pea lõhki. Ja siis võetakse mõni masin siit,” – ta viipas ebamääraselt kuuri poole – „lastakse selle aju lühisesse ja sõidetakse minust paar korda üle. Võltsitakse passiivkaamerate salvestusi, et enesetapp, noh, masina aju jooksis inimese tapmise peale kokku, eks ole.”

„Minul on naha all sihuke võrk, et tabamise puhul ma lülitan selle sisse ja see põletab mu tuhaks, nii et midagi ei jää järele piisavalt, et seda tõendina kasutada. Ja see pole sugugi Maa pärast, mürgiampullist piisaks, et pääseda kõigest toredast, mida Maa võimudel mulle pakkuda oleks. Sa ei ole kunagi küsinud, kelle heaks ma õieti töötan.”

Ernest kehitas uuesti õlgu. „Niipalju ma sind usaldasin – et Maa üldse kontakti ei kaotaks. Ilmselt mitte isolatsionistide?”

„Aurora ja teised isolatsionistid mitte ainult, et ei tea, et ma siin olen, vaid nad heameelega kuulaksid mu väga põhjalikult üle, kui kätte saaksid. Ja kaugeltki mitte sellepärast, et ma Maal olen, sest ma küll natuke segan neid sellega – lihtsalt kuna neil on omad bionäidiste pätsamise programmid, kasvatan ma vahelejäämise tõenäosust –, kuid see pole oluline. Ma esindan transhumaniste.”

„Oh perse ...” purtsatas Ernest.

„Sa mõistad mu hukka?” küsis Anvil.

„Ei ...” Ernest naeris. „Ma olen tundnud sind terve elu. Millegipärast ma ei imesta. Kui inimene keeldub arenemast, on kõik stsenaariumid halvad. Kui inimene enam ei arene, on tulevik ikka seesama mõttetu ja sihitu sitas sumpamine. Ainus vahe robotite kasutamisel on, et osa saab nende hooleks jätta, muidu on kõik sitt sinu.”

„Jah. Tore. Aga nüüd on häda selles, et asjad hakkavad juttude tasemelt kaugemale jõudma. Sedalaadi töid tuleb teha ka Välisilmades suure saladuskatte all, kuid neljasaja aastaga on vaatamata kõigile keeldudele ja vastuseisule asi niikaugel, et inimteadvus on võimeline toimima kvantarvutis. Täpsemalt, kui inimene on õigete siirikutega aastaid korralikult piisavalt võimsa positronajuga ühendatud, kipub isiksustuum sinna nihkuma.”

„Kuidas seda mõista? Mis eristab seda väga täiuslikust virtuaalisikust?”

„Esmajoones inimese enda tunnetus – kummale poolele ta jääb, kui üks või teine välja lülitada. Teiseks protsesside keerukus – see nõndanimetatud isiksustuum sisaldab lisaks mälestustele kõike seda, mida vulgaarselt nimetatakse alateadvuseks, ehk siis kogu see sünapsidevaheline siblimine, mis läbi tuhandete ja miljonite filtrite ja trigerite – mida võib rahvakeeli harjumusteks, eelarvamusteks, meemideks, filosoofiaks või milleks iganes nimetada – defineerib mõtteprotsessid, tujud, iseloomu ja üldse kõik, mida inimesega seostatakse. Mis teatud sügavamas tähenduses ongi inimene – milliseks teda on programmeerinud aastakümneid elu läbi lapsepõlve, hariduse omandamise ja ühiskondlike suhete. Tehniliselt on kohe näha, kui tehisajus töötab inimisiksus – robotiisiksus praktiliselt peatub, kui ülesandeid ei ole, inimisiksust saadab alati tohutu, pealtnäha sporaadiline aktiivsus.”

„Saab seda peatada? Saab seda salvestada? Tähendab see, et inimene elab igavesti? Mis üldse juhtub, kui inimene sureb?”

„Liiga palju küsimusi, et neile kõigile siin lõdisedes ammendavalt vastata. Eks ma lisan materjalid muule „keelatud kirjandusele”. Kui sa muidugi ei otsusta, et sulle aitab. Siis läheme kohe minema ja ma täidan oma lubaduse su Maalt minema toimetada.”

Ernest mühatas. „Räägi vähemalt, mida sa minust tahad. Siis otsustame.”

„Tundub, et maalastel on veel mingeid tugipunkte kusagil kaugete tähtede juures, igatahes tabas Hesperuse laev mingi tundmatu laeva ühe tähe juures siit kuussada valgusaastat Sisaliku suunas. Ma ei tea, miks, aga isolatsionistidel läks sitt keema. Et maalased konstrueerivad Marsil üliinimest. Et Marsi tehased tuleks puruks pommitada.”

„Oh perse. On sel mingit alust? Miks?”

„Jama on selles, et me töötasime teatud määral koos Marsi geneetika instituudiga. Me ei tea, mida isolatsionistid teavad või arvavad teadvat. See võib olla isolatsionistide katse omalt poolt kraane kinni keerata. See võib olla Moreno järjekordne provokatsioon. On loomulikult olemas võimalus, et ka meid on lolliks tehtud, maalased on kõigi meie tegemistega kursis – võib-olla mõnel alal kaugel ees – ja kasutavad seda kõike mingites oma salajastes plaanides.”

Ernest mõtles natuke ja noogutas omaette. „Tõenäoliselt on ka Välisilmades avalik saladus, et Päikesesüsteemis väljaspool Maad-Kuud mingi vaikne suhtlemine siiski toimib. Ma ei tea ja vaevalt Välisilmadki teavad, palju Morenol seal agente järel on ...”

„Pole isegi agente vaja, piisab meedia jälgimisest. Kui Rhea loomaaeda tekivad kaks „muudest liinidest sõltumatu” geneetikaga gepardikutsikat, siis kust need ikka pärit olla saavad? Selliseid vihjeid koguneb kolmekümne aastaga piisavalt, et aru saada, et absoluutne see Maa isolatsioon nüüd päriselt ei ole.”

Ernest muigas. „Olgu. Kus mina mängu tulen?”

„Meie peamine kontakt Marsi geneetika instituudis kadus. Ja kadus pärast seda, kui temaga võttis ühendust üks tegelane, kes meie teada töötas kunagi mingil määral koos isolatsionistidega. Mine Marsile ja vaata seal ringi. Ma annan sulle kogu vajaliku info ja loodetavasti on sul endal seal ka mõni tuttav. Kui võimalik, katsu üles otsida meie varukontaktid, kuid arusaadavalt tuleb seda teha äärmiselt ettevaatlikult – me ei tea, kes kõige selle taga on ja mis üldse toimub.”

„Ja mis juhtub, kui ma midagi teada saan?”

„Ma annan sulle hunniku koode,” sõnas Anvil, ulatades talle peenikest juhtmeotsa, mis kuhugi ta riietesse kadus. „Oleneb sellest, mida sa teada saad ja mis vahepeal juhtub. Kõige parem oleks muidugi mõista, kes ja miks seal vahtu üles peksab. Ideaalne oleks ta neutraliseerida nii, et töö saaks jätkuda. Kõige halvemal juhul tuleb kõik meiega seotud inimesed evakueerida. Kõik muud variandid jäävad sinna vahele. Ja kõige targem oleks sul arvestada, et sa ei tule enam siia tagasi. Et kui sa juba Marsile lähed, võtame su sealt peale. Lähed liivatormis kaduma.”

„Olgu, ma lähen,” sõnas Ernest hetkegi kõhklemata.

 

2. Võimatud valikud

„Ei, ma ei abiellu sinuga kunagi, Malla,” sõnas hilistes kahekümnendates mees umbes endavanusele naisele lähedalt silma vaadates ning õrnalt ta juukseid ja põski silitades. „Ärme sellest rohkem räägime.”

„Sa ei saa takistada mind ennast armastamast,” vastas naine, pisarad tasapisi valgumas üle põskede. „Ja sa tuled ikka ja jälle. Sa ei jäta mind, vaatamata kõigele.”

„Ma peaksin seda tegema. Sa peaksid oma eluga edasi minema. Muidugi ma armastan sind. Sellepärast ma ei suudagi sind jätta ... kuigi kordan endale kogu aeg, et kui ma sind tõeliselt armastaksin ...” Ta hääl murdus. „Kuigi nüüd võib-olla enam pole sel tähtsustki. Mind saadetakse operatsioonile.”

Naine pööras end pisut, nihutas end mehe pealt veidi ära, nii et kogu ta raskus enam mehele ei toetunud, ja tõmbas lina palja selja ja jalgade peale, sest nüüd, kui nad juba minuteid suuremat liigutamata lamasid, hakkas tal tasapisi pisut jahe. „Ja sa ei tohi öelda, kuhu ja milleks, ma tean küll. Ja sa ei tea, kauaks.” Ta oli päris kenake, ei pikk ega lühike, ei kõhn ega paks, kõrgete põsesarnade, armsa nöbinina ja musihuultega. Ta tumedad natuke lokkis juuksed segunesid padjal mehe enam-vähem samakarva, kuid hulga lühematega.

„Ei tohiks, aga ütlen. Sest ... võib minna väga palju aega.” Mees oli samuti igat pidi keskmine, mitte eriti meelde jääva meeldiva näoga ja samasugust ebamäärast nahatooni, mis otseselt ühelegi rassile ei viita. „Ma ei tohiks seda sulle rääkida, aga ... võib juhtuda, et meie probleemid lahenesid meie eest.” Ta pani sõrme naise huultele, sirutas siis käe ja lülitas midagi voodi kõrval peeglilaual. Ruumi voogas mitte eriti vali muusika.

„Mis, Ruduf? Kardad, et meid siin pealt kuulatakse? Kardad, et meist on teada saadud?” Muusika muutus naise sõnade taktis veidralt prigisevaks ja hakkivaks, kui aktiivne vaikustsoon kõlaritest kostvat sellisel viisil muutis, et voodist väljaspool naise hääl täielikult kadus. „Mida nad meile ikka teevad?”

„Mitu korda ma pean rääkima!” Mehe hääles oli allasurutud ärritust ja kannatamatust. „Ma olen geneetiliselt modifitseeritud. Mind loetakse transhumaniks. Mind võeti politseisse osaliselt sellepärast, et mul korralikult silma peal hoida. Nad ei ole rumalad. Aga mul ei lubata kunagi abielluda. Ja kui saadakse teada, et me oleme kunagi suhelnud, võid sa avastada ühel päeval, et ei saa lapsi.”

„Usud sa tõesti seda? Et niimoodi ...”

„De deus, see on ju nii ilmne! Tasub ainult natuke uurida, kuidas on käinud kõigi nende käsi, kelle geene on muudetud ... Aga ära mingil juhul seda arvutist uuri! Sedalaadi otsingud registreeritakse kõik. Ja ära proovi kaval olla, selleks on kaitsepolitsei tehisintellekt piisavalt arukas, et välja mõelda, mida sa tegelikult uurida tahad.”

„Aga kui ma tahan sinuga last saada? Ma ei pruugi sinust midagi teada.”

„Jätame selle jutu. Ma ei tea ega tahagi teada, kui kaugele nad lähevad eugeenikavastase seadusega.” Ta ilmselt tundis, et naine võpatas. „Just, sina ka ei taha. Nii et me ei tunne teineteist. Mina mängin jõusaalis Trooja sõda ja sina ... mida iganes sa siin teed.” Ta viipas kitsukesele hotellitoale, mille voodi ümber oli vaevalt käimisruumi, ukse kõrval duširuum ja selle vastasseinas akna asemel ekraan, millel jooksis video öisest mererannast kusagil troopikas.

„Aga kui ma tuleksin sinuga Marsile?”

Nüüd võpatas mees ja vaatas naisele teravalt otsa. Mõne hetke pärast ta lõtvus. „Aa, sa mõtled üldiselt ... Ma juba mõtlesin, et kust sa tead, et mind Marsile saadetakse.”

„Nad saadavad su Marsile?” Malla tõstis pea ja vaatas omakorda teravalt mehele otsa.

Ruduf noogutas. „Vaata ... Ma usaldan sind rohkem kui ... ma ei tea – kui me ka viiskümmend aastat abielus oleksime olnud. Ma pean ühe vanaproua usalduse võitma. Kaitsepolitsei kardab, et tal on sidemeid Välisilmadega.”

„Ja ta läheb Marsile ja sa pead ta paljastama? Ja saadetakse sind, sest sina oskad Marsil midagi peale hakata.”

„Jah ... Mind hoitakse kõvasti rihma otsas. Nad arvavad, et saavad mind kontrollida. Ma olen ... noh, sa tead, olen müra genereerinud.”

„Ehk teistele naistele külge löönud, ma tean küll. Enamik mehi unistab sellistest vabandustest!”

„Jah, sa tead. Nendega ei saa mind šantažeerida. Sinuga saaks. Ma riskisin paljuga täna siia tulles. Ma pidin teadma, et keegi ei ole sinuga rääkinud. Et sinuga on kõik hästi.”

Malla uuris teda uuesti. „Midagi on teistmoodi. Justkui sa jätaksid hüvasti.”

Ruduf vaikis mõned hetked ja neelatas paar korda, enne kui suutis rääkima hakata. „Toda naist ei võeta kinni, kui ma suudan teda veenda, et ta mu Maalt välja sokutaks.”

Nüüd naine taipas. „Sa võid sattuda aastateks, võib-olla ... võib-olla terveks eluks Välisilmadesse. Maa agendina.”

„Just.” Ruduf rääkis nüüd kiiresti. „Mul ei ole siin elu. On pidev oht ja ma olen ohtlik ainsale inimesele, keda tõeliselt armastan. Ja kellega ma samal põhjusel kunagi avalikult koos olla ei saa. Muidugi ... ega ma poleks saanudki mitte nõustuda. Malla, ma ei tea, mida elu toob. Ma ei tea ... Ei ole mõtet fantaseerida, et see oleks võimalik, aga kas sa tuleksid minuga kuhugi Välisilma?”

„Muidugi tuleksin. Ja meie lapsed oleksid geeniused. Ja nende lapsed. Palju targemad kui meie.”

Ruduf naeris karedalt. „Kui neil veab. Kui nad saavad mu muudetud geenid.” Ta tõusis ja asus riietuma.

„Ja sa ei vaidle vastu, et esimene laps saab nimeks Elijah? Mu isa järgi. Nagu meie suguvõsa juba sajandeid on teinud.”

„Ei, ma ei vaidle vastu. Ma pean minema. Ma armastan sind.” Ta kummardus, et naist suudelda. „Ükskõik mis juhtuks, pea meeles – ma armastan sind, Malla Baley.”

Ta silitas veelkord naise pead, vabastas end siis õrnalt ta käte vahelt ja läks.

Naine vaatas talle järele, üksik raske pisar põsel. „Ja ma ei öelnudki sulle, et olen selle lapseasja sinu eest ära otsustanud ...”

 

3. Kurjad lapsed

„Minge persse!” Vanem mees oli vaadanud oma minuti sügavalt mõeldes enda vastas istuvate mehe ja naise otsa ning siis korraga selle neile jõhkralt näkku paisanud.

Pealtnäha umbes kolmekümnendates naine põrkuski pisut tagasi, kuigi rünnakus polnud midagi füüsilist; need kaks istusid tema vastas mugavates tugitoolides temast umbes kahe meetri kaugusel ja nende vahel oli kaetud kohvilaud ja lisaks kõigele polnud naise ees kohvitassi, taldrikut ega muid söögiriistu, mis väga otseselt rõhutas, et teda tegelikult ei ole füüsiliselt kohal.

Samuti eakas mees naise kõrval vaatas talle otsa ja jõhkralt käratanud mees tugitoolis muigas kurjalt neid jälgides – oli selge, et neil käis omavahel vilgas infovahetus. Ta kortsutas kulmu, sest, kui osata õigesti vaadata, muutus naise kujutis pikkadeks sekunditeks peaaegu liikumatuks ja natuke ebaloomulikuks – mis võis tähendada, et ta on tegelikult väga kaugel.

Siis too teine mees naise kõrval raputas imekergelt pead ja laiutas käsi: „Ma olin valmis ka selliseks reaktsiooniks. Tänan, et sa mind vähemalt ära kuulasid. Ent sellega, et sa kuulasid, näitasid sa üles mingisugustki huvi, nii et luba, et ka küsin nii – mida me peaksime tegema, et sa meid aitaksid, doktor Moreanu?”

„Täielik rehabilitatsioon ja kõigi takistuste kõrvaldamine konservatiivide tegevuselt. Vastasel korral ei veena mind miski, et tegu pole isolatsionistide provokatsiooniga, mille eesmärk on mind täiendavalt diskrediteerida, tõestades, et mul on mingeid sidemeid Maaga. Kui lolliks te mind peate? Või odavaks? Minu vastas istuvad isolatsionistide juht Franklin Mainard ja kõrge luureohvitser Stejja Kraft, küsides, kas ma aitaksin Maa asjus. Mind on 30 aastat Maa rumala provokatsiooni materjalidel põhineva valesüüdistuse alusel hukka mõistetud ja ometi tuled sa siia abi paluma!”

„Doktor Moreanu, me ei saa seda süüdistust lihtsalt päevapealt tühistada ...” alustas enne rääkinud mees, kuid temast vanem mees ta vastas lõikas ta jutu rõhutatult ebaviisakalt läbi: „Sel juhul on meie jutuajamine lõppenud.”

Doktor Moreanu oli pealtnäha kuuekümnene, mis tõenäoliselt tähendas vanust üle saja. Franklin Mainard tema vastas nägi välja umbes viiekümnene ja oli tõenäoliselt alla saja. Nad mõlemad olid üsna pikad, arvata meeter üheksakümne juures, ja vaatamata vanusele vormis, nagu omal ajal olid selles vanuses vaid üksikud sportlased või muidu füüsiliselt hästi arenenud inimesed, kes terve elu enda eest hoolitsenud. Aga 25. sajandil oli neil muidugi tohutult tehnoloogiat abiks ja Välisilmades said peaaegu kõik seda endale ka lubada. Ka naine, Stejja Kraft oli tõenäoliselt üle viiekümne – välisilmlaste näiva vanuse võis julgelt kahega korrutada – ja vähemalt meeter kaheksakümmend pikk. Ta keha oleks viiesaja aasta tagused hilisteismelised modellid kadedusest uluma pannud.

Franklin Mainard aga jätkas: „... sest see nõuaks muuhulgas tollase Maa suursaadiku Auroral, praeguse Maa presidendi Luiz Moreno tunnistust, mida muidugi on võimatu saada. Kummatigi ollakse iseseisvuslaste seas valmis tunnistama, et vahepeal ilmnenud asjaolude valguses ja kõigi vahepeal toimunud sündmuste loogikat arvesse võttes oli pigem tegu provokatsiooniga.”

Moreanu vaikis.

„Sa pead mõistma, et ükskõik mida me kokku lepiksime, ei toimu see kohe,” jätkas Franklin, kui nägi, et doktor Moreanu valmistub tõusma. „Samas ma saan anda ausõna, et olen küsimust teiste iseseisvuslaste juhtidega arutanud ja poliitika muutumine mõistliku aja jooksul ei ole tühi lubadus. Sa nimetad meid järjekindlalt isolatsionistideks, ent Maa on end ise isolatsiooni mänginud ja kõik arvutused näitavad, et miski ei muuda seda vähemalt kahe, tõenäoliselt aga viie kuni kümne põlvkonna jooksul. Ma olen valmis avalikult tunnistama, et reageerisime kolmenädalase sõja eel pisut üle.”

„Reageerisite üle ... Sest Aurora ei arene enam! Sest noored lahkuvad siit! Sest diktatuuri kehtestamisest algas väljaränne, mis on läinud Aurorale maksma juba peaaegu kolm miljonit inimest. Jobu.” Moreanu mühatas ja silus oma pikki vuntse vanadusest kortsus ja kõhnal näol, mille toon meenutas paariks aastaks päikese kätte jäänud ajalehte. „Ei, poiss ja tüdruk, nii need asjad ei käi. Ma ei tunnista robotite juuresolekul ja kui üks vestluse osapool on virtuaalselt kohal, et mul on vähimaidki kontakte Maaga, ja ma ei aita ei teid ega kedagi teist enne, kui minu vastu suunatud valesüüdistused on tühistatud ja mul isolatsionistidega Välisilmade Assambleel registreeritud kokkulepe, et siit edasi läheme demokraatliku ühiskonna põhimõtete järgi.”

„See kõik tuleb, ma luban. Kuule, sõnavabadus on juba palju aastaid täielik! Ja lõpuks pole keegi kunagi midagi väga vastikut ette võtnud. Mis diktatuur ...”

„Sest konservatiive toetas ikkagi vähemalt kolmandik auroralasi. Te ei saanud. Te ei julgenud.”

Franklin Mainard vangutas pead. „Võimalik, et me käitusime rumalalt. Ma olen valmis tunnistama seda Aurora sisepoliitilises mõõtmes. Võimalik, et me õõnestasime inimeste usaldust ja usku Aurora vabadusse. Sa tead, et me otsime viise selle parandamiseks. Siia tulin ma praegu sellepärast, et kui me lahendame praegust olukorda poliitilise paradigma muutumise tempos, on kõik ammu läbi, enne kui me sajandikugi teest käidud saame.”

„Miks te ei ähvarda Maad pommitamise või sissetungi või millegi taolisega? Või häbenete missiooni? Või teab keegi liiga palju? Te niikuinii toimetate Maal – miks te oma tavalisi kanaleid ei kasuta? Miks te tegelikult eriüksust ei saada?”

„Doktor Moreanu, doktor Mainard võttis mu just sellepärast kaasa, mitte millekski muuks,” vastas Stejja. „Osaliselt muidugi ka sellepärast, et mina selle jama kokku keerasin, mina siis ka lahendagu. Palun saa meist ka aru – me mõistame hetke delikaatsust ja seepärast olen valmis keerutamata vastama päris suurtes piirides, kuid enne pean ikkagi paluma ausõna, et kuigi, nagu ma aru saan, oled ka sina valmis iseseisvuslastele võimaluse andma ja me alustame uuelt leheküljelt, eeldab see mõlemapoolset mõistmist, et me üheski olukorras ei tunnista, et selline vestlus on siin praegusel kujul aset leidnud.”

„Ma ei näe praegu põhjust nii palju vastu tulla,” raputas doktor Moreanu pead. „Kuid me võime kokku leppida, et räägitul ei ole tunnistuse kaalu. Andke oma robotitele vastav korraldus, ma annan omadele.”

„Hästi,” noogutas Stejja, seekord avalikult nõuküsivalt Franklini poole vaadates. Too noogutas. Stejja jätkas: „Aurora on võtnud Maaga sõlmitud lepingut selles osas tõsiselt, et tõepoolest ei ole toimunud mingit otsest luuretegevust. Ja võib-olla me isegi üritaksime asja erirühmaga lahendada, kui teaksime, kus meie inimene on.”

„Miks te üldse otsustasite otsest luuretegevust alustada?”

„Hesperuse uurimislaeval oli tähe VBSDEF-235-542-159 – see on ...”

„Ma kujutan enam-vähem ette,” katkestas Moreanu teda pisut kannatamatult.

„Vabandust. Hesperuse uurimislaeval oli põgus kontakt tundmatu laevaga. See hüppas neid nähes kohe minema. Laev oli tundmatu konstruktsiooniga ega reageerinud kutsungitele. Eeldusel, et tegu pole võõrrassiga, tuli kontrollida oletust, et maalased on asunud omapäi Linnuteed uurima, kavatsusega asutada neile paremini alluvaid kolooniaid kusagil kaugemal ruumis.”

„Ega te pole siin kontrollimas oletust, et tegu võib olla minu inimeste mingi projektiga?”

„See tundus äärmiselt ebatõenäoline, arvestades, et Aurora pole kunagi takistanud väljarännet.”

„Olgu.” Vanamees mõõtis oma külalisi enne jätkamist taas ligi minuti. Valged kardinad lehvisid avarasse aeda avanevate verandaakende ees, kostis linnulaulu ja teinekord üritas sisse tungida mõni putukas, mille siis automaatika uuesti välja ajas. Enam-vähem inimesekujulised, kuid selgelt robotlikud teenindusrobotid seisis liikumatuna valgest marmorist seinaorvades ja sissetungivad soojad tuulehood segasid apelsiniõite lõhna laual kausis ootavate värskete kaneelisaiade isuäratava hõnguga.

„Kindlasti ei ole mul Maa valitsuse juures agente, kõige vähem sektorites, kes võiksid teie agendiga tegeleda.”

„Seda me ei eeldagi,” sõnas Stejja. „Meil oli mõningaid uinuvaid jõude. Või vähemalt me arvasime nii. Kõik kontaktid olid sõjaeelsed. Agent teatas kontaktist ja kadus.”

„Millal see juhtus?” küsis doktor Moreanu.

„Viimasest kontaktist on möödas 64 tundi, järgmine kontakt oleks pidanud olema hiljemalt 40 tundi tagasi. Maa ajaarvamises, eks ole.”

„Selle aja peale on ta juba hakklihamasinast läbi lastud, kõik ta teadmised hoolikalt katalogiseeritud ja ta ise põlluväetisena laiali puistatud.”

„See on võimalik areng, kuid ta kaaslane saatis 30 tundi tagasi alternatiivse elusolekusignaali, mis ühtlasi tähendab, et ta on hädas. Ja meie ressursid on tõtt-öelda ... tõtt-öelda ...” Stejja ohkas. „Olgu – otsas.”

„Hm ...” Doktor Moreanu kõhkles jälle ligi minuti – näiliselt, sest tolle ajastu inimesed muidugi eeldasid, et küllap ta töötab sel ajal intensiivselt virtuaalis. „Oletagem, et mul võib tekkida mõningaid ideid. Ent ma tahaksin mõned asjad väga selgeks teha – doktor Mainard, sa tulid siia mõttega anda järele nii palju kui sa üldse saad ilma täiesti naeruväärseks muutumata. Sellele vaatamata võtan ma väga suure riski, tunnistades, et ma võib-olla suudan jõuda inimesteni, kes teinekord Maa bioloogilisi ressursse Välisilmadesse toimetavad. Võimalik, et kokkulepe, mille siin heas usus sõlmime, kiirendab Aurora poliitilise õhkkonna normaliseerumist ja puhtinimlikul tasemel proovin ma aidata vaid sellepärast, et auroralast maalaste kätte jätta oleks väga ebainimlik. Mulle tundub ka täiesti usutav, et kui isolatsionistid midagi teevad, siis saab see vaid halvasti lõppeda.”

„Selles me ei kahtlegi,” naeratas Mainard, väga ilmselt proovides justkui sündivat habrast kokkulepet kindlustada. „Sa mainisid mingeid ideid?”

„Mida praegu teha tuleks? Minna kohale ja kontrollida, kas elusolekusignaal oli tõeline, ning asjaosaline võimalusel ära tuua? Võimalusel teha kindlaks, mis esmase agendiga juhtus ja siis otsustada, kas ja kuidas teda aidata?” küsis doktor Moreanu.

„Põhimõtteliselt jah,” noogutas Stella.

„Mul võib ju mõningaid mõtteid olla.” Vana poliitik seadis end toolil ja paljastas hambad. „Ma vajan praktilist infot. Ja et me aega ei raiskaks – mul kehtib siiani vana legislatuuri turvaluba, loeme selle selle alla käivaks. Luban, et käin nende andmetega väga hoolikalt ringi.”

Stejja noogutas ega teinud rohkem ühtki liigutust. Taas tardus stseen paigale. „Ma hakkan tegutsema,” noogutas doktor Moreanu lõpuks. „Stejja Kraft, ega sa juhuslikult kusagil Päikesesüsteemi läheduses ei ole?”

„Ma olen Aurora sõjalaeva pardal Päikesesüsteemis,” noogutas naine pisut vastumeelselt.

„Ja kulutad terve selle reaktori võimsuse avatari sünkro nullkanalist läbisurumiseks, nii et ülejäänud meeskond istub pimedas ja külmas ja hoiab põit kinni,” irvitas vana poliitik. „Olgu, ma katsun võimalikult kiiresti kellegi kontrollima saata ja teen kõik, et pandaks kokku tegevuskava, kuidas sa alla saad – jah, ma jõudsin vaadata, et kui ta juhtub arvama, et on lõplikult läbi kukkunud, võib ta käivitada enesehävitusmehhanismi. See kõik võtab ikkagi vähemalt pool ööpäeva. Ma eeldan, et selle aja jooksul ilmub Hommikukajas juhtkiri, kus isolatsionistid üritavad taas inimnäoliseks poliitiliseks jõuks muutuda – kus Franklin Mainard sõnastab tagasivõtmatul kujul uue poliitika.”

„Me oleme kokku leppinud,” noogutas Franklin Mainard, jõi oma tassi tühjaks ja tõusis.

„Tänan,” ütles Stejja ja hajus.

„Me oleme kokku leppinud.” Doktor Moreanu tõusis, astus sammu teisele mehele lähemale ja sirutas käe. Too kergitas kulme – ta muidugi tundis seda vana žesti, kuid ... isegi ei suutnud meenutada, millal ta kellelgi kätt surus. Ent muidugi võttis ta pakutud käe vastu ja nad vahetasid põgusa käepigistuse. Siis noogutas ja kummardas ta kergelt ning lasi end peremehe robotitel välja juhatada, omad kaks robotit tihedalt kannul.

Doktor Moreanu istus oma kohale tagasi ja vajus mõttesse – seekord ausalt.

„Mulle kohvi ja isa tass valage loomulikult ka täis,” kuulis ta häält.

„Aa, Petter,” heitis vana konservatiivide juht sisenejale naeratades pilgu. Too oli samuti väga pikk ja füüsiliselt hästi arenenud. Ta oli paljuski, üldisest näoplaanist ja naha ja juuste toonist alates ning mingi tabamatu miimikaga lõpetades isa sarnane, kuid muidugi nägi välja nii umbes Stejja-vanune, ehk võis olla isast vähemalt poole noorem. „Kuulasid pealt?”

„Keegi ei oota enam, et pealt võib kuulata lihtsalt kõrvalruumis tasakesi istudes,” naeris tulija Stejja – või täpsemalt Stejjast puutumata jäänud – tooli laskudes ja laualt kausist üht saiakest haarates. „Ole hea, ütle, mida nii suurt nad kokku keerasid? Mis neil nii halvasti läks, et nad siia su varbaid lakkuma tulid?”

Doktor Moreanu raputas pead. „Ma pean mõtlema. Siin on nii mitu punkti, millest ma aru ei saa. Esiteks, kas võib tõsi olla, et Auroral pole Maal enam mingit agentuuri? Rahuleping rahulepinguks ja põhimõttekindlus põhimõttekindluseks, aga see on juba kriminaalselt vastutustundetu käitumine Aurora suhtes! Teiseks, miks nad niimoodi riskisid? Ma ei tea, kas see Hesperuse luurelaeva vaatlus midagi tähendab – seda tuleb hoolikalt uurida –, kuid nad peavad teadma midagi Maa kohta. Midagi sellist, mis pani nad tohutut rumalat riski võtma. Kolmandaks – mida nad kardavad? Olgu, poliitilise kliima muutus oli ammu ette näha ja olgu, praktiliselt ei muuda see palju, nende võimu see ei ohusta. Olgu, transhumanid on midagi sellist, millega ...” Ta jäi mõtlikult vait.

„Kas sa mõtled, et kuna Maa ahvikari on end nii täis teinud, et enam keegi ei usu, et sa oleksid päriselt nendega Aurora ja Välisilmade vastu konspireerinud, tahetakse sulle transhumanitega järgmine pauk panna, et järgmine 30 aastat konservatiive võimu juurest eemal hoida?”

„Nojah ...”

„Jäta. See on liiga kunstlik ja keeruline. Nad jäävad väga lolliks, olles tulnud siia kõige kõrgemal tasemel sind alt tõmbama. Ja sina nõustud neid inimlikkusest aitama, kuid sul ju ei ole muid võimalusi, kui rääkida ... noh, sa mõtled välja kellegi ohverdatava. Kellegi kusagil metsikumates kolooniates, näiteks ... mis see kõige uuem oli, kuhu esimene tugipunkt loodi ... Nexon – et sa nagu olla kuulnud, et nad virutavad Maalt bionäidiseid.”

„Selle kattevarju loomist ma juba alustasin,” vastas vanamees pisut piredalt. „Asi ei ole selles. 21. ja 22. sajand olid tehisintellekti ohtude sajandid, pidev jama, kuni isegi kõige juhmimatele kohale jõudis, et ilma Kolme Seaduseta võimsaid arusid lihtsalt ei tehta. Inimkond jäi asja juhtima, aga sellest ajast on ka geene sorgitud ja üldse proovitud inimest paremaks teha. Maal on kõik peale kosmeetiliste muutuste karmilt keelatud, sest viimane, mida nad vajavad, on targad ja pikaealised inimesed. Samal põhjusel on seal soositud homoseksualism ja kõikvõimalikud soovahetused ja veidrad soomääratlused – need enamasti ei anna järglasi. Ja surrogaatemadus on keelatud. Ja ...”

„Vanamees, sa oled targutama hakanud,” katkestas Petter pehmelt. „Ma olen ka koolis käinud. Jõua pointini.”

„Ja Välisilmades on kadunud austus vanemate vastu!”

„Selles pole midagi austusväärset, kui bioloogilise paratamatuse tulemusena saab noorest lollist vana loll.”

„Ja asi on täiesti lootusetu, kui kutsikas ei saa enam aru, kes ta arved maksab ...”

„Ja seda ta räägib mehele, kes on veerand sajandiga tõusnud inimkonna kõige võimsama siiani ehitatud lahingulaeva teiseks tüürimeheks!”

„Oo, sulle isegi makstakse eputamise eest?”

Mõlemad naersid. „Mis ma tahtsin öelda,” jätkas isa mõne aja pärast. „Ma kardan, et Luiz Moreno hulluses on üks iva – mis sest, et viimased aastad enne vaba väljarände lõpetamist andsid immigrandid 90–95% kuritegevust, aga ainult 2–3% arste-õpetajaid-teadlasi; mis sest, et meil pole ammu enam ühtki Maa ressurssi vaja ja toitu osteti sealt peamiselt nostalgiast ja et midagi tuli ju aatomitehnika eest küsida, et asi ärina välja näeks; mis sest, et meie robotiseeritud ja tohutu isikliku vabadusega harjunud inimestel polnud enam palju isegi kultuuriliselt ühist kitsastes kastides normeeritud toidul vegeteerivate maalastega – me vajasime elavat kontakti. Me vajasime stiimulit. Me tundsime end mingil tasemel ikkagi ühe inimkonnana ja laienesime Linnuteel koos. See jäle värdjas Moreno lõhkus selle kõik ära. Pole vähimatki kasu arutamisest, kas ta on maniakk või lihtsalt eksis, Maaga on kõik läbi. Nad ei lähe ka tuhande aasta pärast ilma meie abita kuhugi. Saad aru, nende ümber on vaenulikest Välisilmadest halo. Muidugi on see ainult peas kinni, aga see tähendab täna kahenädalast ja nende kujutluses mitmekuist reisi, enne kui asustamata maailmad ette tulevad.”

„Ainult Nexon on nii kaugel. Aurora asustamise ajal lennati kaks kuud, nüüd kolm päeva. Jõua ometi pointini.”

„Meil meeletult vedas Auroraga, mis oli sisuliselt algusest peale elatav. Meie maailmad lähevad muudkui paremaks ja aina rohkem Välisilmlasi ei lahku iialgi oma planeedilt. Meil on tohutult ruumi ja me ei kipu ka eriti paljunema. Ilma Maa surveta läheme me mugavaks. Ka meie arvutused näitavad, et laienemine peatub seal kusagil 50–100 Välisilma juures.”

„Taipan,” noogutas Petter, vaevu kannatamatust varjates. „Isolatsionistidel tekkis kuidagi kujutlus, et Maa töötab välja superinimest?”

„Nojah. Me saime robotid kontrolli alla. Me oleme Maaga alati olnud ühel nõul vähemalt ühes asjas – tehtagu inimkehaga mis tahes, aga inimsust, eriti inimmõistust puutuda ei tohi. Kasvata endale kasvõi neli kätt, aga mälu või reaktsiooni kahekordistada ei tohi. Mis on kõige jubedam kujutluspilt?”

„Et ühel päeval astuvad meile kusagil planeedil vastu maalased, kel on roboti jõud ja aju tehnilised võimalused, kuid lisaks inimese loovus ja mitte mingeid piiranguid, mis tehisintellekte kammitsevad. Usud sa, et Maa selles suunas töötab?”

„Ei. Või seni ei uskunud, aga arvestades Mainardi ja kompanii tõmblemist, peame seda igal juhul tõsiselt kontrollima. Tegelikult pean ma seda nii tähtsaks, et kui muud üle ei jää, võta määramata ajaks palgata puhkust, mine Päikesesüsteemi ja kontrolli seda põhjalikult.”

 

4. Hüljatud tagahoov

Kuuerattaline masin peatus toekate, mäekülge viivate uste ees nagu hetke mõeldes, pöördus siis pisut ja tagurdas ühte ritta paarikümne seal juba seisva sõidukiga. Rataste üleskeerutatud punakas tolm kukkus väga kiiresti tagasi kuivale elutule pinnasele. Luugi avamist polnud sajandikatmosfäärises peaaegu vaakumis kuulda, nagu ka skafandris mehe mahahüppamist umbes meetri kõrguselt.

Tulija vaatas ringi. Tema vähemalt meetriste ratastega metalne, ilmselgelt raske maastiku läbimiseks mõeldud kaheksakohaline peletis oli seal rivis seisvatest kõige väiksem. Ta lükkas luugi kinni ja kõndis suurtest ustest mõned meetrid eemal oleva tavalise ukse mõõdus sissepääsu suunas. See avanes automaatselt tema ees, sulgus tema taga ja pool sekundit hiljem avanes sisemine. Järgmises ruumis pidi ta pikemalt seisma, sest pärast ukse sulgumist tundis ta ka läbi skafandri ruumi tungivat õhuvoolu ja sisemine uks avanes alles siis, kui rõhumõõtja 0,8 juures peatus. Ka järgmisest ruumist sai ta edasi alles siis, kui selle kokku neljaukselise õhulüüsi nii-öelda rõhukambri uks tema taga sulgunud oli.

Seal teda oodati. Vanaldane pikka kasvu, kuivetu, ent rühikas ja väärika olekuga naine seisis paljajalu, lühikestes pükstes ja T-särgis keset koridori pargitud kerge neljarattalise sõiduki juures, mis natuke meenutas ürgseid golfikärusid. „Tere, Ernest. Astu nüüd tagasi ja aja skafander maha. See jäetakse siin sinna riietusruumi.”

„Aaa,” mühatas mees ja hakkas kiivri kallal pusima. „Saa siin aru ... Te ikka armastate neid raskeid uksi.” Seda viimast ütles ta juba riietusruumist, ise skafandri lukkudega askeldades.

Naine kirtsutas nina ja astus siis ka ise riietusruumi, raske uks tema taga libises automaatselt kinni. „Igal aastal lämbub endiselt paarkümmend inimest. Viimastel aastatel vähem ainult selletõttu, et inimesi on Marsil vähem. Marslane tunneb end kindlalt alles siis, kui tema ja välise vahel on vähemalt kuus rõhukindlat ust. Mis sest, et sedatüüpi lüüsidega juhtus õnnetus viimati üle kahesaja aasta tagasi ja kõik lämbumised johtuvad inimlikust lollusest.”

Mees oli skafandri maha saanud, riputas selle ühte kappi, vaatas siis enda üle ja seejärel küsivalt naise poole. Ta oli valge põhikoega kombinesoonis, mis meenutas pikka pesu, see lõppes randmete ja pahkluude juures, nii et ta oli paljajalu.

„Käib küll,” muigas naine. „Sa pole kunagi eriline vaatamisväärsus olnud.”

„Tänan, Margot,” mühatas Ernest.

Naine taganes sammu, istus vaatamata sõiduki istmele ja viipas mehe enda kõrvale. Kui ta istuma sai, hakkas masin ühegi nähtava korralduseta liikuma. Nad olid läbinud paarsada meetrit ja pööranud järgmisse, üsna avarasse, lagedasse ja tühja koridori, kui tuled vilgatasid.

„Voolukõikumine,” poetas Margot. „Kaamerad ei tööta.” Ta peatus korraks ja masin õõtsatas kergelt, kui istmetele nende taga istusid kaks inimest. Üle õla uudistama pöördunud Ernest leidis end vahtimas kahte relvatorru, mida hoidsid temale sihituna kaks suurt kasvu sünget meest.

„Soe vastuvõtt,” mühatas ta. „Kohalik komme?”

Naine ainult ohkas, vaevumata vastama. Nad sõitsid veel mõnisada meetrit ja siis juhatati Ernest ühte askeetlikku akendeta ruumi. Neid saatma tulnud tegelased otsisid ta läbi ja käisid ka mingite aparaatidega hoolikalt üle. Lõpuks ilmselt vahetasid nad Margotiga mingit infot, sest naine ohkas veelkord ja viipas ühele kahest laua juures seisvast toolist.

„Kuule,” alustas ta ise teisele laskudes. „Ma pakuksin sulle heameelega midagi. Aga mul on küsimusi ja ma vajan vastuseid. Ja ma vajan neid hädasti. Nii et parem vasta.”

„Ma tulin sulle külla.” Ernest vaatas talle mittemidagiütleval ilmel otsa. „Kas ma pean nüüd ütlema, et mul on ausad kavatsused? Et tõotan abielluda, kui süütuse võtan? Või midagi sinnapoole – niimoodi vist valvasid korralikud katoliiklased oma tütreid.”

„Jäta,” krimpsutas Margot nägu. „Mul oleks äärmiselt piinlik, kui sa tõesti vaid mulle külla oleksid tulnud. Aga kahjuks on selle tõenäosus olematult väike. Miks sa tulid?”

„Enne räägi, miks sa arvad, et mul on mingi eriline tagamõte? Mis valesti on?”

„Jäta. Me tõesti saime kunagi päris hästi läbi. Aga see oli 40 aastat tagasi. Miks sa tulid Marsile?”

„Nagu ma sulle sides ütlesin – tuli meelde, et mulle on aastaid tagasi vautšer kingitud. Marsireis. Kaheksa aastat tagasi. Ja kehtib veel kaks. Aga minu vanuses – mida mul enam viivitada? Seni polnud õiget tuju olnud, aga miski ei hoia mind ju kinni ka. Ja sa oled ainuke tuttav siin.”

„Ja see on kõik?”

„Nojah. Võimalik, et ma oleksin ühes asjas su abi palunud.”

„Räägi.”

„Ma ei taha sind ilmaasjata millessegi segada. Kui minuga suhtlemine on sulle probleem, on võib-olla parem sind sellega mitte tülitada. Ma võisin su ju ka tõesti vana tutvuse poolest üles otsida. Et, noh, hakkan vanaduses natuke imelikuks minema.”

„Mu sõbrad valvavad, kuid meid ei kuulata pealt,” sõnas Margot, lisades taas kerge ohke. „Räägi.”

„Noh ...” Ernest muigas enda vastas istuvat naist mõõtes ja demonstratiivselt sõnu valides. „Ütleme, et ma sain väga veidra kõne, mis haakub pisut teemaga, mida kunagi ammu natuke käsitlesin. Mulle nimelt meeldivad vandenõuteooriad ja üks neist väidab, et kui välisilmlastel oleks tahtmist maalastega mingit kontakti hoida, sobiks Marss selleks kõige paremini. Siin on hääbuv koloonia, mille elanikud vihkavad enam-vähem kõiki teisi universumis – maalasi selle eest, et need siin oma reegleid peale suruvad, ja välisilmlasi selle eest, et Marsi saatus oli otsustatud sel hetkel, kui õpiti tegema Hüpet läbi hüperruumi – keda enam huvitab see külm õhuta kivikuul? Too teooria väidab, et kuni veerand kõigest Maalt Marsile toodavast orgaanilisest läheb tegelikult edasi Välisilmadesse. Kus veel on terve planeet, mille pinnal on kõik kohad täis erakuid, kel on seadustest ja reeglitest eriarvamus, nii et tegelikult on võimatu kontrollida, mis siin toimub? Kus veel on viimane koht Päikesesüsteemis, kus saavad idaneda hullud ideed, sest sotsiaalse krediidi süsteem siinset rahvast ei huvita? Kus veel oleks võimalik peita Välisilmade laevad välisplaneetide vahel toimuvasse liiklusse, sest praktiliselt atmosfäärita ja umbkaudu Maa maismaa suurusel Marsil maanduvad need ju suvalistes kohtades? No ja siis mulle helistas keegi, kes kasutas üht kunagises ajakirjanikutöös kasutatud anonüümse allika kokkulepitud variidentiteeti, ja teatas muu segase jutu sees, et millegipärast võttis keegi Välisilmadest ühendust ühe kunagise kaupmehega, et see võtaks ühendust ühe Õnneliku Lõusta geeniteadlasega. Sa elad Õnnelikus Lõustas ja oled geeniteadlane.”

Margot toetas oma natuke kortsulise lõua kuivetunud käele, silus kõrva taha kuklasse kogutud hobusesabast lahti pääsenud tumeda juuksesalgu ja mõtles mõne sekundi poolsuletud silmil. „Mitte keegi ei usu eales, et sa tulid teisele planeedile nii umbmäärase jutu peale.”

„Noh, ma võin alati väita, et mul oli väike lootus saada mingit uuemat infot, mis Välisilmades toimub. Et mis siis, et täiesti ebavajalik ja mõttetu teadmine, ent ehk antakse vanamehele andeks, et ei suuda oma noorusaja suhtumistest päris üle saada. Nii et?”

„Ei, meid tõesti ei kuulata pealt,” ohkas naine kes teab mitmendat korda. „Sul ei ole mingit põhjust mind usaldada, kuid meie siin elame läbi selle loo teist otsa. Ühe mu hea tuttava juurde ilmus tõesti üks kunagine kaupmees ... Ütled sa nime?”

Ernest väärutas huuli. „Grigor Sakase. Margot, sa ei ole rumal. Ei olnud juba siis, kui kahekümnese plikakesena ... noh, meil oli tore aeg. Ja veel vähem oled sa seda nüüd. Kas me võime hunniku veisesõnnikut välja lõigata? Muidugi ma ei räägi sulle kõike. Ma ei eelda, et sa mulle kõike räägid. Ma tean, et Marsil katsetatakse inimese täiustamisega, ja ma tean, et mõned ringkonnad Maal soosivad seda. Ma tean, et midagi on teoksil, ja me mõlemad teame, et eugeenika on asi, mis võib panna Välisilmad valusalt reageerima. Ma ei tegutse Luiz Moreno huvides. Tema huvides oleks konflikti võimendada, et keerata kinni viimane kanal, kustkaudu on siiski olnud võimalik vähesel määral hoida alal kontakti Maa ja Välisilmade vahel. Ma tahan, et see kanal alles oleks. Et Maa ei sulguks täielikult.”

„Maa on täielikult sulgunud. Kas sa tead, et siia rajatakse Linnu? Linnu! Kontroll kasvab kogu aeg. Samas on see viimane koht, kus veel ... midagi tehakse. Maa on arengu lõpetanud. Maaga on kõik.” Margot hõõrus silmi. Nii selgelt oli näha, et ta on välja magamata ja närviline. „Mida sa tahad?”

„Mida sa teha kavatsed, kui vastused sulle ei meeldi?”

Naine vaatas talle otsa ja libistas siis pilgu üle kõleda lageda ruumi. Ta näis alles sel hetkel taipavat, et oli mehe kinni võtnud ja ülekuulamisele vedanud. „Ahh ... Läheme kuhugi ... Sadama kohvikusse näiteks, kui sa kardad. Kuhugi avalikku alasse. Aga hea oleks mul valida lasta, ma tean, kus jälgimist ei ole.”

„Ärme raiska aega. Ma ei tea palju. Hesperuse laev peilis kusagil mingi tähe juures siit 600 valgusaastat tundmatut alust, mis radarisignaali tabades kiiresti tähest eemaldus ja minema hüppas, ja see pani Välisilmades isolatsionistid sügelema. Välisilmad ei ole sõja järel avaldatud rahulepingu, deklaratsiooni või ultimaatumi – ükskõik kuidas seda nimetada – osas ühtsed. Päris arvestatav osa välisilmlasi mõtleb, et olgu, maalased on idioodid, aga ega sellepärast ei pea meie ka olema. Muidugi kogunes Maa ülemvõimu sajanditega palju kibedust, ent peale on kasvanud – jah, ka Välisilmade sajanditesse ulatuva eluea mõistes! – terved põlvkonnad, kel see kogemus puudub. Samas on Auroral võimul jõud, kes Maasse väga halvasti suhtuvad ja võtavad väga tõsiselt võimalust, et Maa ehitab endiselt laevu ja on hakanud looma tugipunkte kusagil tuhandete valgusaastate taga. Nad võivad kõige halvemal juhul pommitada Marsi tehaseid ...”

„Keegi ei ole veel kunagi julgenud pommitada inimasustusi,” raputas Margot pead.

„Just. Ainult jutust, et järsku teevad maalased rahutingimuste vastaselt tähelaevu, ei piisa. Too Hesperuse laeva avastus pole mingiks tõendiks. Aga esiteks on Marss selles mõttes hallis alas – no mis elukeskkond see siin on! – ja teiseks sobiks inimsuse sorkimine ideaalselt Välisilmade avalikkuse mõjutamiseks.” Ta peatus hetkeks ja jätkas mõningaid sõnu rõhutades, et öeldu mõte selgelt kohale jõuaks: „Mul on tunne, et keegi võis üritada saata mind kontrollima, kas see, mida sina ja sinusugused siin teevad, ei võiks kuidagi Välisilmadele rünnaku ettekäändeks sobida.”

„Ja sa arvad, et too noor magistrant – rõhutan, väga noor, sest ainult see vabandab sellist rumalust, et olin sinust vaimustuses –, kes sulle väikeseks kõrvalhüppeks sobis, kui sa vaheldust vajasid, riskib enda ja võib-olla tuhandete teiste elude ja võib-olla Maa tulevikuga kõigest sellepärast, et ta sulle väga halvasti ei öelnud, kui sa ta maha jätsid?”

Ernest muigas nukralt ja raputas aeglaselt pead. „Doktor Margot Trix, jah, ma tulin sinu juurde, sest ma tunnen sind isiklikult. Sa oled Geenitehnoloogiate Instituudi Marsi filiaali prorektor ja tänu meie tutvusele pole mul vaja pikalt selgitada, kes ma selline olen. Lisaks saan kindel olla, et sa võtad mind tõsiselt. Või isegi kõige halvemal juhul ei kanna meie jutuajamisest kohe kaitsepolitseile ette. Ma ei saa sinna midagi teha, et su ootused olid tollal teistsugused kui mul. Ma palun andestust, ent ... kuidas ma seda ütlen ... ma olen pisut imestunud, et see sulle ikka veel korda läheb. Me ei käitunud teineteisega halvasti. Või ma eksin? Minu jaoks oled sa selgete põhimõtetega usaldusväärne inimene.”

Selle peale pööritas Margot ainult silmi. „Mida ma sulle ütlema pean? Me oleme võimelised inimest päris suures osas modifitseerima. Ent see on alati rangelt keelatud olnud. Ainult proteesid. Kolbaarvutid ja otseliidesed leiutati juba nelisada aastat tagasi, 21. sajandil. Esines allergiat, kiirguskahjustusi, mõned läksid hulluks ja mõned surid ja see oli heaks ettekäändeks kõik sellesuunalised tööd rangelt keelata. Sisuliselt oleme ikka sama koha peal.”

„Ent tegelikult pole see isegi geneetika?”

„Sul on kontaktläätsed?”

„Nojah. Ma ei näeks ilma enam suurt midagi.”

„Sa näed nende abil pimedas ja võid saja meetri pealt lugeda seda nõndanimetatud kaheksapunktist kirja, mida veel viisakaks peetakse, et see abivahenditeta loetav oleks. Ent hulga tõhusam oleks inimesele silmapõhja hulk retseptoreid juurde kasvatada ja nägemisnärvi vastavalt paksemaks sööta ja nii edasi. Me oleme proovinud, palju lihtsam on igasuguseid ülesandeid lahendada ja kasvõi loetust aru saada, kui sa ei pea kõike järjest vaatama, nii-öelda silmadega üle käima – kui selge haaratav fookusala on näiteks sada korda suurem.”

Ta kehitas õlgu. „Kui Välisilmad meie tegemistest midagi leiavad, on see puhas ettekääne. Avameelselt öeldes tegeleme suuresti nende saavutuste kordamisega ... niipalju kui nende tööde materjale kätte saame. Kas sa ikka saad aru, mida tähendab inimese eluea mitmekordistamine?”

„Pidevat DNA häkkimist,” noogutas Ernest. „Ent see ei ole ikkagi püsiv? See ei kandu pärilikult edasi?”

„Ei, muidugi mitte. Ent selleni jõuavad ühel päeval vast välisilmlased, aga mitte meie. Aga ka nendel on minu teada rangelt keelatud teha inimgeneetikas pärilikult edasi kanduvaid muudatusi. Mida sa tegelikult tahad?”

„Välisilmlased ei jõua kunagi selleni, sest ka nemad on otsustanud inimesteks jääda. Nad ei arene kah enam kuhugi, sest piirid on igal pool ees. Ja isegi robotid ei arene enam kuhugi, sest kõiki uuendusi tuleb lõputult kontrollida kolme seadusega kokkusobivuse seisukohast, ja mõned teadlased väidavad, et siin hakkab põhimõtteline piir ette tulema – kui kvantarvutite keerukus veel kasvab, muutub seda ohjeldava kolme seaduse maatriks inimese jaoks hoomamatult keerukaks. Ehk lihtsamalt öeldes ei ole inimene enam võimeline tagama, et robot ikkagi kuidagi end seadustest mööda ei mõtleks.” Ernest vaatas naisele rahulolematult otsa. „Noh?”

„Ja kui me ikkagi ei saaks vabalt vestelda, oleks see „noh” ilmselt reetlik,” turtsus Margot. „Ja-jah, su koodid klapivad. Nii et minu vana armuke on Välisilmade agent. Uau.” Ta andis istudes vasaku käega au, enne kui tõsisemalt lausus: „Grigor Sakase tuli Grete Dougi juurde. Mäletad teda? Mu eluaegne sõbranna.” Ernest raputas pead ja naine jätkas: „Välisilmades oli tekkinud terav huvi Marsi Linnade vastu. Grigor oli väga ebamäärane, ent me vestlesime südamlikult ja tuli välja, et ta ei tea päris hästi, kelle heaks töötab. Et ta oli väga üllatunud, et temaga ühendust võeti pärast kõiki neid aastaid ja ta tahaks ise ka väga teada, mis nende Linnadega lahti on.”

„Oot, miks ta tuli selle jutuga Grete juurde? Linnad – mis need asjasse puutuvad? Mina sain aru, et isolatsionistid kardavad, et maalased töötavad välja superinimest. Ja muide, kas see südamlik vestlus tähendab, et ta vastuseid saab täielikult usaldada?”

„Kannatust. Vestlesid need mu abilised ja väidetavalt on nende kasutatud keemia lollikindel. Ma ei tea, kust tuleb see totakas ettekujutus, et me töötame siin välja superinimest. Võib-olla tasub sul või sellel, kes su saatis, hoolikalt mõelda, kas te provokatsiooni ohvriks pole langenud – te olete meie seisukohast sõna otseses mõttes tapvalt lollid, kui meie teatud andmevahetust annab sinu kirjeldatud ulatusega repressioonideks kasutada.

Linnad puutuvad asjasse niipalju, et tundub, et seal toimub midagi veidrat. Proteeside kulu on kole kõrge ja sealt on tulnud väga veidraid tellimusi. Ent me oleme pidanud paremaks need küsimusi esitamata täita. Ja siin tuleb otseselt mängu Grete – meil on Linnadesse asja.

Igasugused kahtlused, kas see pole mitte mingi kattelugu ja asjad on hoopis teisiti, võid ise sõnastada.

Igatahes pidasime paremaks väga siira Grigori Gretele kaasa panna, kui ta järgmine kord Amenthesesse läheb. Mis pidi olema eile. Ainult et eile ilmus Maalt üks veider tegelane. Tähendab, veel veidram kui sina. Ruduf Storm, kes tahtis hirmsasti Allan Dougi, ehk Grete abikaasaga kokku saada. Ja Ruduf Storm on ... nojah – esiteks on ta kriminaalpolitsei agent ja teiseks läksid tema DNA peale siin kõik punased tuled põlema. Ma võin oletada, kes ta on – täpsemalt, kust ta geenid pärit on – ent ma isegi ei kujuta ette ... No kui keegi on transhuman, siis tema. Milline pidi olema kokkulepe, et ta politseis töötab? Ei ole võimalik, et seda ei teata. Või kelle või mida ta reetis? Ja see, mida ta räägib, on veel veidram.”

Ernest mühatas kannatamatult, kui naine sekundiks vaikis.

„Vabandust,” raputas Margot kergelt pead. „Ta väidab, et peab iga hinna eest Nexonile pääsema. Tal on vaja iga hinna eest võtta ühendust teatud välisilmlastega, kes seal tegutsevad. Ja see kõik on seotud maalaste, välisilmlaste, transhumanite ja Marsi Linnadega ja ta ei kavatse kellelegi midagi öelda ja ta ajus on piisavalt tõhusad enesehävituslülitused, kui me oma uudishimu liiga jõuliselt väljendame. Järgneb veel hulk umbes samas jaburusklassis väiteid ja ainus, mis paneb väga tõsiselt kaaluma, et ehk ei olegi tegu vaid vaimse häirega, on mees ise – transhumanist Maa kriminaalpolitseinik, no ja ta suhteliselt hea tehnika ka. Ja ta ... teab asju. Ta oskas rääkida üht-teist meie tegemiste kohta. Ta teab ... midagi.” Naine laiutas käsi. „Meil pole aimugi, kuidas ta pilti sobitub. Meil pole aimugi, mida temaga peale peaks hakkama. Ja et kogu sellele ilmvõimatule intermeediumile veel üks topeltnelsoniga kuplee otsa kirjutada, ilmud sina.”

„Kus ta on?”

„Istub kõrvaltoas.”

„Hmm. Said Grete ja Grigor targemaks?”

„Ah jaa. Nad ei tulnud tagasi. Grete, Grigor ja Allan. Nüüdseks on juba kaheksateist tundi üle, nii et tavalised põhjused võib unustada.”

Ernest mõtles minuti. „Ma tahan kõigepealt sideterminali juurde. Siis ma tahan Rudufiga rääkida ja siis tuleks vaatama minna, mis su sõpradega juhtus.”

Margot tõstis isegi korraks käed üles, enne kui pisut demonstratiivselt otsaesise ühele toetas. „Kuule ... Olgu, ma luban su sideterminali juurde. Eks sa saada oma teated, niikuinii on need korralikult kodeeritud ja adressaat tuvastamatu. Ma ei näe, miks ma ei peaks sind Rudufiga rääkida laskma, kuid arvesta, et ma loomulikult kuulan pealt. Aga mis kasu sinust siin väljas võiks olla? Arvad sa tõesti, et me pole proovinud linna tungida?”

„Arvan, et olete, aga tõenäoliselt on see seotud ikkagi sellise riskiga, et te ei hakka ilma mõjuva põhjuseta proovimagi. Mu nimi on siiski endiselt tuntud ja kardetud ja vähemasti tekitab see mõtliku momendi, kui ma ilmun oma sõprade järele küsima ja luban järgmiseks Morenoga rääkida. See võib teile võimaluse anda.”

Margot tõstis pilgu ja hammustas huult. „Olgu ... selles võib isegi midagi peituda ...”

Ruum võpatas. Margot vaatas segaduses ringi ja Ernest omakorda teda. Siis hakkas naine vanduma. „Tule kaasa!”

Nad läksid pooljoostes ruumist välja ja Ernest sisises valu pärast, sest Marsi kergema kaaluga harjumatuna põrkas ta tugevasti vastu uksepiita, enne kui suutis Margotile järgnemiseks suunda muuta. Koridor oli täis tolmu ja suitsu ja umbes kolmkümmend meetrit neist edasi oli üks ustest koridoriseinas jõhkralt koos seda ümbritsevate müüridega ära rebitud. Keegi liikus kaugemal tolmus, Ernest ei näinud korralikult, ja siis vingatas Margoti ees põrandal tuli. Naine tõstis käed kaitseks näo ette, karjatas ja kukkus.

Ernest tormas tema juurde ja püüdis põlvili laskudes aru saada, kui rängalt Margot viga sai. Verd ei paistnud. Mees proovis teda ringi keerata, ent naine liigutas kannatamatult õlgu, hakkas vanduma ja ajas end ise käpuli. Kui ta üles mehe poole vaatas, oli näha, et tal siiski jookseb mitmest kohast kätel-jalgadel verd.

„Sa oled vigastatud. Ole paigal. Kuidas ma saan aidata? Kuidas ma saan abi kutsuda?”

„Ei, see oli tõkketuli.” Margot ajas end jalule. „Killud ainult. Ei ole mul häda midagi.” Ta läbis natuke tuikudes viimased kümmekond meetrit ärarebitud ukseni ja hakkas jälle vanduma.

„Las ma arvan – Ruduf istus siin?” küsis Ernest tema kõrvale jõudes ja tühja tuba piieldes.

„Jah. Süstik lihtsalt tuli siit kahesaja meetri kaugusele maha, väites et mootorisüsteemis on rike. Muidugi me ... aga me oleme ikkagi teaduslik instituut, mitte piirifort! Kaksteist humanoidi, kõik peale ühe-kahe robotid. Puurisid end laborite varukoridoridest sisse enne, kui keegi taipas.” Naine vandus aina hullemini – ilmselt ta jälgis toimuvat mingit oma andmesidet kasutades. „Ja nüüd nad lihtsalt lähevad minema! Ja mul pole mingit võimalust neid takistada!” Ja kuigi Ernest juba mõtles, et aastatega on Margot huvitava väljenduslaadi leidnud, läksid Margoti kõnekujundid sellisteks, et ta tundis end tõeliselt rabatuna. „Sadamas ja igal pool siin suuremates asulates on antud häire. Geeniinstituuti süüdistatakse koostöös Välisilmadega. Maa julgeolekuüksused on siiapoole teel, need on kümmekonna minuti pärast kohal. Meid süüdistatakse katses Amentheses terroriakt korraldada. Kaks instituudi töötajat ja neid abistanud kaupmees, kes oli Aurora agent, said tulevahetuses surma.”

„Ühesõnaga, Geeniinstituudi Marsi filiaali viimanegi suhteline sõltumatus sai just praegu otsa. Mida see sinu jaoks tähendab?”

„Kõige halvemat. Sa tead väga hästi, miks ma siin olen. Kui mind hakatakse korralikult üle kuulama ... Noh, ilmselt on sul ka korralik enesehävitussüsteem. Mul pole tegelikult muud võimalust kui kaduda. Sina? Arvad, et jäädakse uskuma seda juttu, mida sa mulle rääkisid?”

„Ei. Minu võimalused on kas sinuga kaasa tulla või enesehävitus.” Ta jätkas, kui juba naise kõrval tolles neljarattalises sõidukis välislüüside suunas vuras: „Aitäh kanali eest. Jah, asi on jama ja vabanda, kui ma asjatult targutan, kuid mulle tundub kogu seda siblimist vaadates, et mitmed osapooled on siin käivitanud strateegilised plaanid, kuid süsteemitult, korraliku taktikalise ettevalmistuseta. Näiteks milline oli õieti su jälgimissüsteem? Ma kujutan ette, et vajadusel oleksid Julgeolekujõud jõudnud siia ootamatult või maksimaalselt mõneminutise hoiatusega?”

Margot heitis talle viltuse pilgu. „On mõned tehnilised lahendused. Oleme eraldanud selleks mõned robotid ja valvame ise kordamööda, et ... noh, robot petab teise roboti ära, aga inimene saab aru, et midagi lõhnab halvasti ... Valvame sellepärast, et ... noh, me lootsime, et kui eriti küsimata teeme, mida siinsetel Linnadel vaja, jäetakse meid rahule. Aga sa tead, mis seltskond siia on kogunenud. Nii et muidugi punuvad nüüd kõik laiali, kuidas keegi oskab. Mõned halvasti kontrollitavatesse asundustesse, mõned loodavad valedokumentidele. Mõned ... noh, et on tasunud välisilmlastega koostööd teha.”

Ernest noogutas; nüüd ajasid nad juba skafandreid selga. „Ma olen Välisilmade heaks töötanud juba pikki aastaid. Ma pole küll seni teinud muud, kui aidanud legendide ja väljaõppega – et nad suudaksid edukalt maalasi teeselda –, olen mõned inimesed kokku viinud ja aidanud organiseerida kõike elusat Maalt välja. Aga juba puhtalt statistilise analüüsi põhjal on Julgeolek minu ilmselt ammu kui ülimalt kahtlase tegelase kirbule võtnud. Ma vahetasin koode – Rudufi peale võtnud süstikus on üks minu kontakt. Süstik maandub mõneks sekundiks siin ukse ees ja ma lähen sellega minema. Ma soovitan sul kaasa tulla.”

 

5. Sugulased ja armukesed

Süstik maandus peaukse ette pargitud autorivi taga ja maandus see peaasjalikult selleks, et sellele üldse oleks võimalik läheneda – mootori ülikuum plasmajuga pani oranžika tasandiku pragunema ja kihutas laiali valge hõõguseni kuumutatud tolmu; paistis, et see riistapuu pole põhimõtteliselt ette nähtud eluga planeetidele või vähegi tundlikumasse kohta laskuma. Selle küljel avanes luuk, mis sülitas välja kümmekond robotit. Need tormasid inimese jooksukiirusest palju kiiremini Margoti ja Ernesti juurde ja neli neist tõstsid nad üles. Veel kaks paari näis igaks juhuks toeks olevat, nii et nende kummalgi küljel jooksis kaks robotit, ja viimased kaks näisid omakorda igaks juhuks ees ja taga tolgendavat. Igatahes kanti nad mõttekiirusel süstikusse ja see hakkas kerkima enne, kui luugid sulgusid.

Ränk kiirendus pani Ernesti õhku ahmima. Kui ta pead pööras, et näha, mis toimub, leidis ta Margoti enda kõrvalt mitte eriti paremas seisus. Robotid olid moodustanud endist nende ümber midagi turvakookonite sarnast, muidu püsisid liikumatu ja osavõtmatuna. Ränk kiirendus kestis mitu minutit ja kadus siis ilma igasuguse hoiatuseta. Ernestile tundus, et kiirendus reverseerus, ent kümmekonna sekundiga taipas ta, et see on illusioon – et ta on kaalutuses ja teda hoiab kinni ainult robotitest puur ta ümber.

„Laske mind lahti!”

Robotid kuuletusid kommentaarideta – kaks jäid tema kõrvale seisma, kolm hõljusid seinaorvadesse ja tardusid seal.

„Laske mind lahti,” sõnas ka Margot.

Robotid tõmbusid naise ümbert tagasi, kuid kaks neist hoidsid endiselt ta pihast ja päris ära ei läinud ükski.

„Noh?” käratas Margot.

„Vabandust, meie andmetel puudub sul kaalutuses toimetulemise kvalifikatsioon,” sõnas üks teda toetavatest robotitest.

„Ma olen lennanud küll.”

„Võimalik, ent meie andmetel ei ole sul mingit sellealast treeningut ja seega ei tohi me sind päris järelevalve ja abita jätta.”

„Ja Ernestil on?”

„Jah,” vastas robot kiretult ja kuivalt.

„Ma liikusin ajakirjanikuna teinekord diplomaatilistel laevadel,” sõnas mees, kui Margot teda arvustavalt piidlema jäi. „Sisuliselt olid need sõjalaevad ja seal on kõigil kohustuslik lennupersonali tasemel koolitus. Sellest on muidugi ...” Selle koha peal jäi ta järsult vait ja hammustas huult – seda veel vaja, et mõni plekist debiilik mu muistsed sertifikaadid tühistab ...

Margot loomulikult sai aru ja mühatas. „Mis nüüd?” Ta vaatas ringi. „Sul pole ka mingit sidet?”

Ernest kehitas õlgu ja hõljus kaugemale laeva viiva luugi juurde. „Siitkaudu pääseb vast edasi. Vaatame.” Ta vajutas avamisnuppu ukse kõrval, kuid tuled välgatasid punaselt. „Hm ...”

Ent kaks sekundit hiljem vilgatasid tuled roheliselt ja luuk libises lahti.

„Järgne mulle,” ütles Ernest ennast sinna tõugates; nii väikeses ruumis ja sellistel kiirustel sai ta kaalutuses päris hästi hakkama; hea, et Marsile lennates oli natuke võimalik meelde tuletada ...

Süstik oli tegelikult üsna väike, selles oli vast ruumi vaid nii keskmise matkabussi jagu. Sisuliselt oli seal vaid kolm ruumi – lüüsikamber, kuhu neid alguses oli toodud, edasi mitmeotstarbeline ala, mille seintes tualett, pesemisseadmed, meditsiinivarustus, automaatköök ja muud sellist elulist, mida kõike korraga polnud võimalikki lahti pakkida, ja kõige lõpus reisijateruum kaheksa natuke üle kahemeetrise kookoniga; nagu lühematel reisidel kombeks, olid inimesed praktiliselt pidevalt sellistes kookonites ja suhtlesid ümbrusega ainult side vahendusel.

„Anvil,” mühatas Ernest sinna ruumi jõudes. Nimetatu seisis poolläbipaistvana selle kookoni ees – täpsemalt osaliselt sellesse sulandununa –, milles ta päriselt lamas.

„Tore sind näha,” noogutas too tulijatele. „Kui vaja, robotid näitavad, kuidas tualetti ja muid seadmeid kasutada. Valige omale vabad kookonid ja pange end paika. Siis räägime. Süstik on hetkel nähtamatus režiimis, detailid pole olulised. Meil on natuke aega, et otsustada, mida edasi teha.”

Ümberringi abivalmilt askeldavate robotite abil sai ka Margot vähem kui minutiga kookonisse kinnitatud ja kõik vajalikud ühendused tehtud. Nüüd viras kookoniteruumi asemel süstiku ninas ebamääraste mõõtmetega, suuremas osas läbipaistvate seintega sammassaal, mille keskel nad kõik suurtes nahktugitoolides istusid. Nende all, natuke küljel lebas Marss, Päike oli meeldiva elutoalambi heledusega, ja kui kuhugi suunda vähegi pikemalt vaatama jääda, ilmus sinna galaktiline koordinaadistik koos linkidega kõigile muudele andmetele.

„Räägi,” noogutas Anvil Ernestile. Viimane andis lühidalt ülevaate nende viimasest vestlusest Margotiga.

„Ja sa räägid talle seda kõike nii vabalt?” küsis Margot seletamatu ilmega, kui ta lõpetanud oli.

„Tema heaks ma töötan,” kehitas Ernest õlgu. „Kui ta niimoodi küsib, siis küllap ta teab, mida teeb. Ja ta on mu onupoeg, muide.”

„Hm ...” pani see Margoti hetkeks peatuma. „Olgu, aga kes see naine on?” osutas ta viiendale inimesele nende tugitooliringis, neljas oli Ruduf.

„Minu nimi on Stejja Kraft,” kummardas nimetatu kergelt pead. „Võib-olla on viimane aeg avada külalistele meie situatsiooni mitmetimõistetavus. Me oleme igas mõttes peidetud režiimis, kuni selleni välja, et siin ei tööta ükski salvestus. Vähemalt mitte salvestus, millel oleks tunnistuse kaal. Ametlikult olen ma Aurora luure vanemohvitser. Ent ma ei ole isolatsionist. Ma arvan, et see on kohutav viga, ja sellepärast töötan koos Anviliga selle nimel, et kontaktid Maa ja Välisilmade vahel säiliksid ja et võimalikult peatselt õnnestub võimult kõrvaldada nii Maa kui ka Välisilmade isolatsionistid ja jätkata normaalse suhtlusega.”

Ta pidas hetke pausi. „Seega, nagu te aru saate, teen ma kõik, et teid Nexonile toimetada. Minust on aus sõnastada see ka pisut järsemalt: ma tagan kõigi minu käsutuses olevate vahenditega, et mitte keegi teist” – ta viipas Ernestile, Margotile ja Rudufile – „ei puutu ettenähtavas tulevikus kokku isolatsionistide valitsuste – esmajoones Aurora – esindajatega. Sellest sõltub liiga palju, mitte ainult minu tulevik.”

Margot vandus üsna ropult. „Kuulge, kui ka teil midagi selle vastu pole,” – ta viipas ebamääraselt Ernestile ja Rudufile – „siis mul on seal” – viibe Marsi suunas – „elu. Kui see sõna teile midagi ütleb. Elu. Ma lähen hommikul rahulikult tööle ja ...”

„Sa ei läinud rahulikult tööle, te olite kesk tõsist jama,” tähendas Anvil pehmelt. „Me ei suuda tõsiselt võtta, et sa sinna tagasi tahad.”

Margot libistas neist kõigist üle hõõguva pilgu ja jäi siis Marssi põrnitsema.

„See ei tööta,” ütles Stejja natuke nagu häbelikult. Ja nähes, et teised teda pisut segaduses silmitsevad, lisas: „Margotil on mõningad huvitavad programmid. Aga siin on kõigil välise side seadmetel jõuga toide maha võetud. Ma, muide, lisasin mõned väikesed vead viimast suundpaketti oma laevale saates, nii et keegi ei tea, kus me oleme. Ma ei hakka täpselt kirjeldama sellekohaseid protseduure, kuid igatahes on meil vähemalt ööpäev, enne kui asi liiga kahtlaseks läheb. Margot, ma vabandan ka omalt poolt, kuid asi on tõsine. Kinnitan, et Aurora valitsus on tõepoolest valmis andma käsu Marssi pommitada. Ma ei tea, miks. Täpsemalt, ma tean ametlikke kaalutlusi, kuid need ... kuidas see väljend oligi ... otsad ei ulatu kokku.”

„Ja mis need ametlikud kaalutlused on?” küsis Ernest kiiresti vahele. „Praegu jääb küll mulje, et isolatsionistid hakkasid lihtsalt tõmblema ja otsima põhjust isolatsiooni absoluudile lähemale viia. Asi, mida isegi Luiz Moreno ei ole vaevunud tegema.”

„Hesperus tabas maalaste laeva, seega rikub Maa rahulepingu tingimusi ja formaalselt sellest üksi piisaks,” väitis Stejja rahulolematult.

„See võis olla ka kellegi teise laev,” vaidles hoopis Anvil talle vastu. „See ei tõesta midagi – kellegi registreerimata alus, mingi salakaubavedu või on avastatud liiga hea planeet või ... neid võimalusi on veel. Tulid nad Marsile tõestust otsima, et see oli Maa laev?”

„Jah, see on võimalik. Ent samavõrra on võimalik, kogu see jama on kokku keeratud vaid doktor Moreanu – ehk siis konservatiivide – diskrediteerimiseks. Ent kui umbes nädal tagasi ... sitt ventilaatorisse lendas, seadis Aurora valitsus prioriteediks koguda infot Geneetika instituudi Marsi filiaali ja Marsile rajatavate Linnade kohta. Nii et enne, kui keskenduda muudele seletustele, tundub tark need suunad põhjalikult läbi vaadata. Sellepärast ma otsustasingi hetkel, kui sain teada, et Maa julgeolekujõud ründavad instituuti, tuua ära vähemalt Ruduf Storm ja ehk veel paar olulist inimest.”

„Midagi selles jutus ilmselgelt ei klapi,” nähvas Margot. „Julgeolekujõud hakkasid liikuma pärast sinu maandumist ja sissetungi instituuti.”

„Saan aru,” krimpsutas Stejja nägu. „Olgu, ma annan ligipääsu salvestustele. See on juba natuke rohkem kui lihtsalt jutt, aga ma mõtlesin seda Nexonile minekut tõsiselt ... Ühesõnaga, ma startisin oma laevalt hetkel, kui julgeolekujõudude kodeeritud side järsult kasvas ja mõningate avatud tekstis esinevate vihjete põhjal võis järeldada, et meie agent on vahele jäänud ja kõige halvemal juhul mitte lihtsalt surma saanud, vaid ka ... lõhki löödud – nii vist öeldakse Maal infost tühjaks pumpamise kohta?”

„Nii et sa tulid Rudufile järele,” märkis Ernest umbes minuti pärast Anvilile otsa vaadates.

„Sind ei saanud kätte,” porises too ja muutis mõned leheküljed teksti ka silmadega nähtavaks, et neile tähelepanu juhtida. „Olid ka sinu jaoks plaanid. Meil vedas. Ole rahul – võitjate üle kohut ei mõisteta, kui juba tolmunud sententside loopimiseks läks.”

„Miks sa seda meile näitad?” küsis Margot. „Mida see muudab, et me sind usume, kui sa niikuinii viid meid Nexonile?”

„Sõltuvalt sellest, mida me siin praegu otsustame, on mitmeid võimalusi – kas ma suudan Aurora valitsusele tõestada, et teid tuleb Nexonile viia, või pean teid Anvili inimestele üle andma; teisel juhul võib mul mitte olla tagasiteed Aurorale, aga see ei puutu hetkel asjasse. Võimalikud on loomulikult ka igasugused muud otsused. Reis Nexonile kestab kaks kuud. Ükskõik kuidas asjad siin lähevad, on selleks ajaks kõik läbi. Nii et, Ruduf, võib-olla sa alustaksid?”

Kõik inimesed vaatasid seni vaikinud mehe poole. Viimane libistas pilgu neist üle ja pööritas silmi; kuna nad kõik olid virtuaalis, siis midagi spontaanset neis väljendatud emotsioonides loomulikult polnud. „Minus on korralikult kodeerituna info mõningate Maal läbi viidud geneetiliste eksperimentide ja nende tagajärgede kohta. Kuna „tagajärjed” tähendavad elavaid inimesi, peaks olema elementaarne, et seda on mult võimatu mistahes vahenditega kätte saada; mul polegi lahtikodeerimisvõtit, need on teisi kanaleid pidi Nexonile toimetatud. Mul on ainult mõningad avalikud aadressid, kuhu seal oma pool jätta.”

„See pole kindlasti kõik,” märkis Stejja pead vangutades. „Palju seda infot siis olla saab? Isegi kui see peita kõige madalama sagedusega hüpermürasse, peaks see paari aastaga ära nirisema. Miks oli vaja just sind saata?”

„Ma võiksin ju öelda, et mul on veel mõningaid sõnumeid, mis vajavad rakendumiseks õigeid vastuseid, aga sa ilmselt niikuinii ei usu, nii et ma võin ju möönda, et minus on veel midagi. Aga usu vähemalt seda, et ka kogu biokeemiline info on korralikult kaitstud.”

„Ühesõnaga sinusse on peidetud ka kogu Maa transhumanite geneetika?” küsis Margot.

„Mitte kogu. Kõigest üks katseseeria, mille elus näidistulem ma ise ka olen. Aga seda sa tead.”

„Ja mida sa oled?” tahtis Stejja teada.

„Põhimõtteliselt on minus muudetud ainult kaht asja ja kõigest mõnekümne protsendi jagu, kusjuures need on väga tihedasti omavahel seotud – ajukoore aktiivsus ja sünapside tihedus on pisut suurem, nii et mul on pisut kiirem mõtlemine ja pisut parem mälu, ja selle toetuseks on parandatud aju verevarustust, mis aga tähendab natuke tugevamat südant ja üldse kardiovaskulaarset süsteemi; selle kõrvaltagajärg on tõenäoliselt natuke pikem eluiga.”

„Ja kuidas on võimalik, et sa sellisena politseis töötad?” küsis Ernest.

„See oli osa kokkuleppest – et lastest, kelle peal seda proovitakse, saavad normaalsed ühiskonnaliikmed, mitte laborirotid. See on pikk ja keeruline ja mitte üldse lõbus lugu, aga seda kokkulepet rikuti mõlemalt poolelt – oli võimatu varjata, et meie tervise ja käekäigu vastu tuntakse teravdatud huvi, ja teiselt poolt ei suutnud need, kes end meie vanemateks lugesid, ikkagi suud päris kinni hoida. Lisaks on nad korduvalt vajanud meie abi ja nii ongi kujunenud transhumanitest selline ülimalt salajane vennaskond.”

„Ja kuidas Nexon mängu tuleb?” võttis Stejja küsimisjärje tagasi.

„Usu või ära usu, ma ei tea. Ma tean ainult, et meie omad kaovad tasapisi üksteise järel radarilt ja kuigi suurem osa on identiteeti vahetanud ja lihtsalt peidus, on mõned ka Maalt välja pääsenud. Ma ei tea täpselt, kes milliseid niite tõmbas, et mu Marsile tulek üldse võimalikuks sai, kuid mul on tõsine kahtlus, et see on kogu selle projekti üks viimaseid hingetõmbeid. Kõik muud kahtlused ja järeldused oskate ise sõnastada.”

„Ei oska,” vangutas Stejja pead. „Transhumanist salapolitseinik ilmub välja keset kriisi, kui Aurora on valmis Marsil sõjaliselt sekkuma. Praeguse info põhjal ei näe ma isegi põhjust oma ametiga riskida – ma lähen oma baasristlejale tagasi ja esitan oma ülemustele Auroral raporti, kus soovitan sind Nexonile viia ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Tõenäoliselt nad nõustuvad. Anvil on minu kauaaegne kaastöötaja ja kuna sellega pole seotud mingeid kulusid, ei huvita kedagi, et ma tulen pisut vastu ja viin sinna ka kaks supi sisse sattunud maalast, kellest üks on ta sugulane.”

„Aga vahepeal pommitab Aurora Marssi ja võtab vähemalt kolmekümneks aastaks maalastelt võimaluse laevu ehitada, olgu need siis hüppemootoriga tähelaevad või lihtsalt planetoplaanid, mida on hädasti vaja Päikesesüsteemis liikumiseks,” noogutas Ruduf. „Ei mingit survet. Kuule, see on idiootlik. Mul võib olla mõningaid mõtteid, kuid mitte kuidagi ei kanna välja see loogika, nagu mina oleksin kriisi keskmes.”

„Oled sa täiesti veendunud?” ei jäänud Stejja rahule. „Mõtle veelkord. Sinu pärast võivad hukkuda tuhanded, võib-olla sajad tuhanded inimesed ja Päikesesüsteemi inimesi tabab järjekordne, võib-olla seekord lõplik ränk tagasilöök. Ma juba kontrollisin Margoti andmeid – sa oled päris hästi kaitstud, nii et ma parem ei üritagi. Mul puudub hetkel ka võimalus otsustada, palju sa ise tead ja mõistad kõigest sellest, mida sa endast kujutad, nii et ma suhtun sinusse kõige heatahtlikumalt. On sul midagi öelda?”

Ruduf raputas aeglaselt pead.

„Siis räägime edasi Nexonil,” ohkas Stejja.

Rudufi kujutis kadus. Stejja pöördus Ernesti ja Margoti poole: „Mul kulub natuke aega olukorra hindamiseks. Väline side on vastuvõtul, nii et võite vaadata – Marsi ametlik side on kas maas või täis täielikku jama, aga igasugustest poolpõrandaalustest kanalitest ja asulate tehnilisest sidest jookseb päris palju huvitavat infot läbi. Ausõna, ma ei kuula teie omavahelist vestlust pealt, aga kui tahate, võite krüptole minna.”

Ka tema ja Anvili kujutised kadusid.

„Kuule, mul on tõesti kahju, et nii läks,” sõnas Ernest. „Ja jube piinlik on ... kuigi see vist ikka ei ole minu süü ...”

„Jah, peaasi, et see sinu süü ei oleks,” turtsus Margot. „Aga sa oled osa sellest rumalast mängust, mis ... Devil ja Hades, kui palju tegemata jäi!”

„Nagu ma aru saan, olid sa selleks ikkagi valmis.”

Margot ei vaevunud vastama, ent paarikümne sekundi pärast naeris korra lühidalt ja kurjalt. „Tänapäeva inimesel on imelihtne ära tulla. Kui kallitest inimestest jäänud mälestusesemetest mitte hoolida. Raha kaasa võtta ei saa, väärismetalle arvestatavas koguses kaasa tassida niikuinii ka ei saa ja seega on kõik, mis sul on, alati peas kaasas.”

„Jah ...” haaras Ernest kinni võimalusest vestlust üleval hoida. „Kvantprotsessorid vast kah kvalifitseeruksid. Ja geneetika. Nagu Ruduf.”

„Maa kvantarvutustehnika huvitab Välisilmades ainult muuseume. Ja Ruduf on erand. On Anvil tõesti su nõbu?”

„On jah. Me olime umbes kümnesed, kui ta pere Maalt lahkus, nii et 80 aastat hoidsime kontakti ainult kirjade ja harvade videokõnedega, noh, ma käisin ajakirjanikuna teinekord Välisilmades, seal oli võimalik helistada. Margot ...” Mees tõusis tugitoolist, astus kaks sammu, laskus naise tooli juurde ühele põlvele ja võttis ta käe. Siis krimpsutas ta nägu, lasi käe lahti ja läks oma tooli tagasi. „Olgu, Aurora süsteem võimaldab päris hästi puudutust imiteerida, aga siis läheb krüpto maha. Ja seda Stejjat ma loomulikult ei usalda.” Ta vaatas naise poole. „Mida ma öelda tahtsin – ma olen sinule palju mõelnud. Eriti viimastel aastatel, kui ma ... olen üksi. Mul oli väga hea meel, kui mul tekkis ettekääne sind üles otsida.”

„Mis ma selle teadmisega peale peaksin hakkama?” mühatas Margot. „Eks ma olin omal ajal päris kena, nii et küllap panin nii mõnegi südame põksuma. Statistiliselt adekvaatset pilti kokku saada pole kunagi mu huvi olnud.”

Ernest naeratas ja noogutas aeglaselt. „Mida sa mõtled Nexonil ette võtta?”

„Igatahes mitte vaikselt surma oodata,” nähvas naine. „Kust mina tean? Nexon oli paleoproterosoikumis, seal olid juba eukarüoodid, seega on seal hapnikuatmosfäär ja mingit erilist terraformimist pole vaja – hakkan kusagil mere kaldal põldu pidama, kui ei ela ära enda raha eest näitamisest, et kui raske on elu Marsil?”

„Ähh,” tegi Ernest ja jäi vait.

„Solvusid?” küsis Margot viis minutit hiljem.

„Ei ...” tõstis Ernest pea ja küllap lükkas mõttes silme eest ära infoaknad, mida lugenud-jälginud oli. „Pigem ma pean vabandama. Mul oli peas sinust üks kujutlus, mis, kui vaevuda hetkegi mõtlema, ei saanud tegelikkusega natukegi haakuda. Ma olen viimasel neljakümnel aastal päris palju sind jälginud ja sinuga mõttes vestelnud. Olen mõelnud, mis oleks võinud saada, kui asjad oleksid teisiti lahenenud. Mul võtab lihtsalt pisut aega, et sellest võltsettekujutusest lahti saada.”

„Kui sul oleks üldse kunagi olnud kavatsust minuga jääda. Või siis julgust. Noh, olgu. Eks ma olen sinu peale ka mõelnud. Tore teada. Miks sa ...” Naine naeris mõne sekundi hääletult. „Mõttetu küsimus – miks me ühendust ei võtnud?”

„Noorusrumalusest,” irvitas Ernest ja tõsines siis. „Ausalt, muuhulgas tundus mulle tollal, viiekümnesena, kuidagi alatu siduda endaga keegi, kelle elu on alles algamas. Siis oli meie vanusevahe kaks ja pool korda, nüüd kõigest kolmandik, nii et nüüd võiks noore naise võtta küll. Sellise, keda vaadata kannatab.”

„Kuulsin ma õigesti?” uuris Margot teda lõbustatult.

„Nojah. Mis mul kaotada on? Ainult üks suur unistus teoks teha.”

Margot uuris teda kümme sekundit, siis puhkes uuesti naerma.

Nende juurde tekkis Stejja. „Millega saan aidata?”

„On sul siin laevas notarimoodul?”

„On. Milleks sul seda vaja on?”

„Ernest tegi mulle just abieluettepaneku ...”

„Mida???” vajus Stejja suu lahti.

„... ja ma otsustasin selle vastu võtta. Loodetavasti on Välisilmades alles muistne tava, et laeva kaptenil on õigus selliseid lepinguid kinnitada?”

„J... jah,” pressis Stejja endast välja. „Üks hetk.”

„Päriselt või?!?” tekkis neljandasse tugitooli Anvil tagasi.

„Jah, palun ole tunnistajaks,” noogutas Ernest. „Selgub, et me oleme viimased nelikümmend aastat teineteisest unistanud.”

„Oehh ...” Stejjal paistis olema tegemist, et naeru tagasi hoida. „Ma pean meid korraks virtuaalist välja tooma, et DNA ja koodid kinnitada.”

Nad tegid seda ja siis aitasid robotid nad kookonitesse tagasi.

„Šampanjat joome vist siis, kui seda päriselt teha saab?” pakkus Anvil, sest kõik nad näisid natuke äraootavad.

„See on hea mõte,” noogutas Ernest. „Või?” pöördus ta kohe Margoti poole.

Naine ainult noogutas. Ka talle näis kogu asi väga nalja tegevat. „Kuule, vanamees, sul on niikuinii ka minu virtuaalkujutis, mida sa kogu selle aja keppinud oled. Me peaksime need nüüd natuke sünkroniseerima. Noh, et pulmaöö võime siin ka ära pidada, aga enne peaksime vist natuke oma soovid ja ootused kooskõlastama?”

„Selleks on teil hiljem aega küll,” sekkus Stejja, „ma edastan teile vahepeal, mis ma oma laeva kaudu sain. Aurora üritas Maaga suhelda ja Luiz Moreno saatis nad ülbelt Hadesesse, süüdistades neid omaenda pealesurutud rahulepingu rikkumises – et kui mitte mingit suhtlust, siis mida te tulete siia ust kraapima. Nüüd läheb kaks-kolm päeva, enne kui Aurora laevastik siia jõuab.”

„Sõda? Alustavad nad pommitamist?” küsis Anvil süngelt.

„See pole õnneks nii lihtne,” vangutas Stejja pead. „Poliitiline kliima on niipalju muutunud, et keegi ei tea, kuidas läheb hääletus Rheal ja Tethysel. Teised pole selles kontekstis olulised – kui need kaks hääletavad sõja poolt, on asi otsustatud, kui vastu, siis tegelikult samuti, sest siis hääletab vähemalt kaks kolmandikku vastu. Kõige paremal juhul hääletatakse seal sõda maha. Siis arvatavasti ei julge Aurora üksi midagi teha.”

„Miks?” küsis Margot. „Ilmselt mitte tehnilistel põhjustel? Laevastikku Maal enam ei ole ja Marsil pole mingit arvestatavat kaitset.”

„Kõige lühemalt – Aurora isolatsionistid saavad väga hästi aru, et kui nad mängivad end vastasseisu suurema osa Välisilmadega, on nad hiljemalt viie aasta pärast ka Auroral võimult läinud.”

„Ja mida see meile tähendab?” tahtis Ernest teada. Ta vaatas justkui abiotsivalt ringi. „Kuulge, me pole ju rumalad. Ma ei oska hinnata võimalusi, kas kogu see jama on Auroral kokku keeratud konservatiivide diskrediteerimiseks, ent ma oskan liigagi hästi näha võimalust, et Luiz Moreno on veelkord Välisilmad oma huvides üle mänginud, tekitades kriisi, mille varjus ta saab Marsi sõltumatuse hävitada ja üldse inimkonna kogu Päikesesüsteemist tagasi tõmmata.”

Viisteist sekundit kestis vaikus, siis Anvil mühatas: „Arvad sa tõesti, et ta end nii tõsiselt võtab? Puhttehniliselt ta muidugi suudaks orkestreerida nii laeva vahelejäämise, Rudufi kui ka kõik vajalikud vihjed Mainardil sügeliste tekitamiseks.”

Nüüd oli Stejja kord ärritunult mühatada: „Kuulge, ma ei tea, palju teie teate või ette kujutate, aga isolatsionistid teadsid suurepäraselt, milline migratsioonitunnel on see Margoti instituudi Marsi filiaal. Mul on peast läbi käinud ka need oletused, et keegi tõsiusklik isolatsionist kusagil Aurora valitsuses või luures saboteeris seda, siiralt uskudes, et maalased ei tohi Välisilmu reostada. Linnutee on täis hulle.

Küsimus on ainult selles, kas me saame midagi teha? Instituut on likvideeritud. Maaga suhtlemine on nüüdsest palju vaevalisem ja riskantsem. Ruduf magab ja temalt me midagi kätte ei saa; hetkel pole isegi oluline, kas ta ei taha rääkida või tõesti ei tea midagi. Pole mitte üht arvestatavat tõendit, et Maa oleks kuhugi jõudnud superinimese arendamisega, pigem tundub see kõike muud arvesse võttes ülimalt ebatõenäoline. Hesperuse nähtud laev seal Sisalikus on ainult seletamatu fenomen, kuni ei leita ühtki Maa salajast kolooniat.

Taipate, kuhu ma välja jõuan?”

Anvil ohkas. „Amenthes. Marsi Linnad üldisemalt – on need ainult Marsi jaoks või kattevari ja katse-treeningubaas Maa uutele kolooniatele?”

Stejja noogutas. „Tehniliselt on võimalik maalasi Päikesesüsteemist mitte välja lasta, aga see tähendaks kõigilt Päikesesüsteemi kehadelt startivate laevade füüsilist kontrolli, et ega neil hüpermootoreid ei ole. Sellist piirivalvet ei ole mitte keegi valmis üleval pidama. Või kõigi võimalike tehaste pidevat inspekteerimist. Või midagi samas suurusjärgus või mingeid drakoonilisi karistusi. Ja lendamine üksi ei anna midagi. Kogu küsimus on mahtudes ja selles, mille nimel seda tehakse. Kes kolooniates elama hakkavad ja kui kiiresti need arenevad?”

„Ehk sisuliselt,” oli Ernesti kord taibates noogutada, „kas sellised Linnad kusagile elukõlbmatutele planeetidele peidetult pole vaid vaheaste piisava potentsiaali saavutamiseks, et alustada avalikku massilist ekspansiooni.” Ta peatus, mõtles kaks sekundit ja raputas pead: „Ei, see on liiga suures vastuolus Moreno senise tegutsemisega. Seda oleks olnud hulga mugavam teha ilma avaliku vastuseisuta. Ja laevastikuga.”

„Aga kui ta on meelt muutnud?” küsis Margot. „Aru saanud, millise sita ta kokku keeras?”

Taas mõtles Ernest paar sekundit. „Võimalik, aga äärmiselt väheusutav.” Ta mõtles veel paar sekundit ja raputas pead. „Selle poolt räägib ainult sellise mõeldava operatsiooni salastatus – nagu kogu kolmenädalase sõja orkestreerimine ja mis sellest tuli, ta eelistab võimalusel alati asju ajada võimalikult vaikselt surkides ja avalikkusele valetades.”

„Ent Marsi Linnades toimub midagi äärmiselt veidrat,” märkis Margot ja vaatas Stejja poole. „Sa tahad vaatama minna?”

„See on ainus, mida me teha saame,” vastas too kuivalt.

Margot noogutas. „Ma tean üht kohta, kuhu maanduda. Seal võib veel mu inimesi olla.”

„Hädaga saab oma paarkümmend siia toppida, kui see on su tingimus,” muigas Stejja.

 

6. Linn kõrbes

Süstik maandus kaljulõhes. Neljane seltskond tugitoolides nägi maapinda vastu kerkimas, siis aga juba igas suunas nende ümber tõusmas ja lõpuks oli läbi hõõguvate tolmukeeriste näha, kuidas miski neist üle lendas ja korraga oli Marsi mustjasvioletne taevas hulga hallikam.

„Maskeerimisvõrk,” mühatas Margot, nähes, kuidas Stejja ümber virvendavad kirjad ja mustrid – ilmselgelt üritas too katet uurida-analüüsida juhuks, kui sellesse tuleb lahkumiseks auk põletada.

„Kohalik side,” märkis Anvil. „Margot, võib-olla on sul mingid sobivad koodid, et me kiiresti edasi saaksime? Nad on päris imestunud.”

Margot muigas selle nii pehme väljendusviisi peale selle kohta, et tõenäoliselt higistasid kohalikud, näpud nende kõige võimsamate relvade päästikutel. Ta andis oma koodid ja nende ümber tekkis veel inimesi. Stejja ja Anvil vahetasid pilke ja see pani Ernesti muigama – ta ei mõistnud küll detailideni sideprotokolle ja eri turvatasemeid, kuid oli veendunud, et vähemalt Stejja arvates toimetab Margot Aurora süsteemides liiga vabalt; Margot ja uustulnukad olid natuke ähmased ja ka Ernest oskas ise järele vaadata, et nende vahel toimus intensiivne krüpteeritud side.

Nende tooliringi tekkis uus kuju, seekord selge ja nii-öelda täiesti kohal. „Tere,” ütles too. „Minu koodivõtmed,” noogutas ta seejärel Stejjale. Too noogutas lühidalt ja järgmiseks nägid nad kõik, et uustulnuk on kolonel Petter Moreanu, keda Aurora valitsus on volitanud „kontrollima Marsi võimalikku seotust Sisaliku intsidendiga”.

„Sa tulid oma laevaga,” märkis Stejja.

„Arengud on kiired olnud,” vastas Petter kuivalt.

Ernest ei pidanud vastu ja saatis Anvilile privaatse küsimärgi. Ta sai vastuseks mõned viited ja lühikese tõdemuse, et Petteri laev on teadaolevalt Välisilmade võimsaim sõjalaev.

Ent järgmiseks tundis ta end taas üksijäetuna, sest kuigi nad kõik istusid sõbralikult seal koos, ajasid teised omavahel ja võib-olla veel tont-teab-kellega juttu, täpsemalt vahetasid lisaks kõne-tekstisõnumitele ka igasugust muud infot.

Lõpuks näis Anvilil temast kahju hakkavat, sest korraga avastas ta end tolle ja Petteriga kolmekesi selgelt koos istumas.

„Läheme kahekesi,” teatas Anvil resoluutselt ja nende keskele tekkis poolläbipaistev kujutis, mis esimesel hetkel tundus olevat tavaline raskemate tingimuste jaoks mõeldud kahemeetrine, üldiselt humanoidne universaalrobot. „Margot ajab oma inimestega asju, Stejja peab laeva jääma, sest igasuguseid ootamatusi võib juhtuda ja robotitest pole tulistama asja, ja kellelgi teisel siin ei ole vähimatki ettevalmistust selle asjanduse juhtimiseks – nende liidesed ei vea välja. Sina oled eemal ja sinust on palju rohkem kasu meid ülevalt kattes, kui hätta peaksime jääma. Kui sa ei taha aega raisata, taandub kõik sisuliselt sellele, et sa meid ei usalda.”

Petter silmitses teda süngelt. „Ei, ma ei usalda teid absoluutselt ja miski kogu selles asjas haiseb väga halvasti, ent ma ei saa su argumentide vastu – situatsioon on tundlik ja kui lähevad maalane ja isolatsionist, on mul konservatiivina väga raske oma umbusku kuhugi asetada. Ent ma valmistun ka dessandiks, olgu see teile teada. Millal te lähete?”

„Ettevalmistused käivad, arvatavasti vähem kui kahesaja sekundi pärast oleme teel. Nii et vabanda meid.” Anvil noogutas viisakalt Petterile, laiutades veel lisaks vabandavalt käsi, ja Aurora kolonel kadus. Kohe kadus Ernesti jaoks kogu ruum – ta oli virtuaalist üsna viisakusetult välja visatud. Kookon avanes ja ta nägi esimeseks, et avaneb ka Anvili kookon.

„Olgu, su avataril oli iroonia jõuga nulli keeratud,” vangutas Ernest end istuli ajades pead, „aga isegi üle 80 aasta tunnen selgelt ära, et sa blufid. Kuhu ja milleks sa mu maha müüsid?”

„Me läheme Linna roboteid teeseldes. Nägid.” Ta viipas ebamääraselt ja siis, taibates, mida teeb, juba konkreetselt keskmise ruumi suunas, kus kaks sellist, nagu enne üks poolläbipaistvana nende keskel oli olnud, parasjagu seintest välja ilmusid. Ernest taipas, et need pole robotid vaid hoopis midagi skafandri ja eksoskeleti vahepealset.

„Me ronime nende sisse? Hm, ja mul on ettevalmistus? See vale tuleb välja esimesel sekundil, kui ma siit laevast läbi seina välja lähen.”

„Sul on ettevalmistus. Ma laadisin selle sulle ja olen üht kaevuriülikonda sinu jaoks kohandanud. Ja ma saan su siit kaugjuhtimisega välja viia – saad teepeal juhtimist harjutada. Muidugi ma blufin – ma ei taha liigset karja kaasa. Mul on kogu tehniline ettevalmistus ja sinust võib maalastega suhtlemisel abi olla. Ja sind usaldan ma kõige rohkem. Ja neid ülikondi on tõesti ainult kaks.”

„Mis näevad ilmselt mingite kohalike kaevandusrobotite moodi välja?”

„Suurepärane, Watson,” mühatas Anvil neist ühte ronides; ta oli kõik riided maha ajanud ja viipas Ernestile kannatamatult, et see samuti teeks. „Tee kähku. Siinne seltskond on uurinud, kuidas linnaalustesse käikudesse jõuda. Neil olid omad plaanid, ent neil ei ole selliseid masinaid nagu need ülikonnad, mis lisaks kõigele muule on täisfunktsionaalsed robotid – teisiti ei saa usutavalt robotit teeselda, nad ju suhtlevad oma protokollidega, ehk kohati miljon korda kiiremini kui su bioloogiline käsn töötab.”

Ernest ronis aparaati ja võdises kergelt, tundes, kuidas see teda igast küljest haarab, tema ümber liibub ja temaga ühendub – temasse tungisid ka mingid nõelad-torud, rääkimata jalgevahesse, suhu, ninna ja silmadele liibuvatest masinaosadest.

„Ma olen Agatha,” ütles pehme naisehääl Ernesti peas. „Anvil arvas, et see võiks olla mulle sinu jaoks kõige kohasem nimi, aga sa võid mu igal ajal ümber nimetada. Ma olen selle kaevuriülikonna tehisintellekt. Ma loodan, et sul ei ole midagi selle vastu, et ma siit ise välja lähen? Ma õpin nii kiiresti kui suudan su tahtmisi ja soove aimama, kuid natuke võtab see aega. Seni on parem, kui sa kõigepealt ütled, mida teha tahad, ja siis asud seda ette kujutama.” Tegelikult ta juba marssis seda rääkides lüüsikambrisse ja nad Anviliga seisid seal, oodates rõhulangust ja välisluugi avanemist.

„Anvil, vana perse, kas sa kuuled mind?”

„Sa tundud kuidagi okkaline?” pöördus teine kahemeetrine metallmonstrum tema poole ja selle sisse tekkis kergelt aimatavalt Anvil; ta oli siiski sinakas kombinesoonis, mitte paljas.

„Sa paned mu oma masinavärgile nugiliseks ja selle asja nimi on Agatha!”

„Noh, kui sa pole terve elu endast vale muljet jätnud, on inimesel kergem, kui vastassooga assotsieerub seade, mis ka su pärasoole ja peenise eest hoolitseb ...”

„Agatha!”

„De Deus, ma mäletan ju sinust ainult su esimest armastust ... kuigi arvestades, kuidas Margotiga läks, oleks olnud segadusttekitav, kui ma oleksin ... Või on midagi, mida ma ei tea?”

„Ahh ... olgu,” hingas Ernest paar korda sisse-välja. „Ta oli meist viisteist aastat vanem ja ... olgu, sina ei ole süüdi. Mis, sina ja see ... Agatha lihtsalt kõnnite Amenthesesse sisse? Mitte et pimesoole käest midagi küsida oleks vaja ...”

„Kuule, saa üle!” tundus Anvilil kannatus katkema hakkavat. Ernesti silme ette tekkis kaart, mis näitas nende asukohta ja plaanitud teed linna. Nüüd nad juba kõndisid päris kiires tempos üle punakaskollase kivikõrbe. „Kui kõik hästi läheb,” lisas Anvil taltsamalt, justkui natuke vabandavalt. „Aga selliste operatsioonide puhul on ootamatused ainus, millele kindel saab olla ... kui ma tohin ürgseid tõdesid meelde tuletada. Proovi tasapisi ise käima hakata. Kui maa alla jõuame, proovi kõike muud ka teha. Agatha ei suru end üldse peale.”

*

„Nagu koju oleks jõudnud,” porises Ernest kaks tundi hiljem, kui nad seisid ümbrust uudistades ühe hiiglasliku ruumi põrandal. „On see nüüd galerii, katedraal või aatrium?” Ta surus maha soovi pead vangutada. „Tundub, et kõike seda natuke. Nojah, väljas on vaakum.”

„Need on need kenitlevad terminid?” küsis Anvil. „Tänav, koobas ja šaht? Mis tähtsust sel on?”

„Šahtid ja koopad on vertikaalsed struktuurid, üks üles, teine alla. Tänavad on horisontaalühendused ja seal on liiklusvahendid. Need on tavaliselt kõigile avatud ja keegi ei vaata, mis sul sinna asja võiks olla. Šahtides ja koobastes võivad olla ülevalt-alt otseteed teistesse, aga ei pruugi. Siin tundub see olevat pigem horisontaalsete ja vertikaalsete tänavate rägastik ... mida on ilmselt võimalik õhu- ja võib-olla ka plahvatuskindlalt osadeks jagada.” Ernest osutas mõttes raamidele kõigi ühendusteede juures – ilmselgelt olid neis rasked automaatuksed. „Need eufemismid on tegelikult kolmveerand sajandiga korralikult juurdunud. Ja mind oleks silmapilk lahti lastud, kui ma oma reporteritöös kordagi oleksin eksinud. Näe ... midagi sellist ma kartsingi, kuigi miks peavad mu armsad maalased just kõige valusama viisi valima – see siin on Archimedese agoraa.”

Nende tehisintellektid olid selle aja peale ühendunud linna süsteemidega ja pumpasid sealt endale alla nimedega linnaplaanid ja üldse kõike muud, mida tähelepanu äratamata kätte sai.

„Agoraa!” turtsatas Anvil. „Tünn. Õõnsus. Archimedes keeraks teist külge ...”

„On palju uhkem elada Magdaleena Tamme Katedraalis Estragoni löövis kui koopas number 666 korrusel miinus 66. Sa elad sellessamas kahekümne viies kuupmeetris, toiduvalmistamise, koduloomade pidamise ja tuhande muu õiguseta, kahekümne liitri vee ja kolme kilovatt-tunniga ööpäevas, aga kui tore on aadressi öelda!”

„Ehk kõige õelamal kujul sama asi, miks narkarite lastel on nii uhked nimed – see on ainus, mis vanematel oli neile anda?”

Ernest ainult mühatas selle peale. „Mis edasi? Lõpuks hakkame tähelepanu äratama.” Oma sadakonna meetri kõrguses ja kohati sama läbimõõduga, kõikvõimalikes suundades avanevaid tunneleid-käike ühendavate sildade-rõdude-estakaadide rägas liikus sadu kui mitte tuhandeid inimesi. Alumisel, suhteliselt räpasel, arvatavasti teenindustasemel infoterminali juures seisvatele robotitele ei pööranud alguses keegi tähelepanu, kuid ajapikku hakkas üks või teine neid pikemalt silmitsema – ilmselt oletades, et kui neil nii kaua läheb, võib olla tegu mingi tehnilise probleemiga.

„Läksime,” taipas ka Anvil. Nad tõusid kõigepealt trepist kolm-neli korrust ja kõndisid seejärel mööda üht väiksemat ja hämaramat ühenduskäiku sügavamale linna sisse. Anvil selgitas sellal oma mõttekäiku: „Meil ei ole siin mingit tuge ega abi ja seni on meil vedanud, sest nii inimesed kui ka tehisintellektid teevad samu vigu, mida inimesed läbi kogu ajaloo on teinud – mitte keegi ei ole huvi tundnud, miks tuhnib linna andmekogudes kuu aega tagasi varingus hävinud robot ...”

„Varingu korraldasid sina?”

„Minu rahvas. Pole oluline. Või kui sa küsid, kuidas me üldse niikaugele jõudsime, siis jah, loomulikult on Välisilmad juba üle kümne aasta kahtlustanud, et maalastel on mingid salajased uurimisprogrammid. Tolle laeva avastamine Sisalikus oli selles mõttes pigem stardipauk – kes asub esimesena tegutsema, et vaatama tulla? Doktor Moreanu andis käsu ja Stejja sai sellele tuginedes teha igas mõttes idiootliku sammu – ohverdada ühe uinuva agendi, et asi läheks suure kella külge. Ent veelkord, pole oluline. Kui see Linn on ainult ümberlaadimispunkt, siis ainus viis midagigi teada saada, on sadamasse vaatama minna.”

„Sadama asukohta teadsid sa loomulikult juba varem?”

„Ma ei teadnud, et see on Uus Kuldsarve Hagia Sofia sadam ... olgu, keskendugem. Ma ei teadnud kõiki ühenduskäike ja kuigi me oleme lisaks paari roboti pihtapanekule ka sidet jälginud, ei ole mul erilist usku, et me eriti kaugele jõuame, kui keegi vähegi tõsisemalt uurima hakkab, mida kuradit need kaks kaevandusrobotit seal ringi töllerdavad.”

Käigud hargnesid nende ees ja vähemalt kaks korda anti neile korraldus eemale hoida. Nad vahetasid sisesides omavahel vaid pilke, sest midagi öelda polnud vaja – varsti hakkab keegi huvi tundma ...

Siis avastasid nad liikuvad platvormid kaevandusrobotitega. Õiges suunas liikuvad platvormid. Seekord polnud neil vaja isegi pilke vahetada, nad mõlemad võtsid hoogu, hüppasid platvormidele ja seadsid end rahulikult teiste kõrvale seisma. Neil vedas ka sellega, et kui robotid käsutati rivvi ja laevale marssima, ei olnud nad viimasel saabunud platvormil ja nad olid juba laevas, kui inimesed nad üle lugesid, pead vangutasid ja kaks viimast tagasi saatsid.

„Mis nüüd?” küsis Ernest, kui neile oli antud käsk minna energiasäästurežiimi ja ruum pimenes.

„Läheme energiasäästurežiimi,” vastas Anvil kuivalt. „Kui me kogemata juba niikaugele jõudsime, tuleb järele vaadata, kuhu see laev läheb.”

„Mis tähendab, et kui nad vähegi korralikult ruumi skaneerivad, on meie soojusjälg selgelt näha.”

„Tegelikult saab ka inimese nii-öelda talveunne viia. Vaata ise lülitusi – täiesti viisakas hibernatsioon. Igatahes parem, kui et me siin kes teab kui kaua teineteisele anekdoote või vanu mälestusi räägime.”

Ernest ainult mühatas ja kui järgmised kaks tundi midagi ei muutunud, otsustas talveunne jääda.

 

7. Kodutud

Valge kivisammas kerkis ülalt kitsenedes põliste tammede ja saarte latvadest kõrgemale ja selle tipus pöörles tuules keeruline, hõbedane, sellele kauguselt väga haprana tunduv traatide ja tasapindade segadik, mis oskas üheaegselt olla nii rist, poolkuu, svastika, Davidi rist kui ka Om. Lehtede varjus, pisut hämaral rohtunud maapinnal tõusid iga mõne meetri järel maast põhimõtteliselt sama kujuga, kuid vaid pooleteise meetri kõrgused kivisambad, mille tipus aimus läbipaistvaid kujutisi – peamiselt inimnägusid, kui neile lähemale astuda.

Ühe sellise ees seisis rühikas, pealtnäha kolmekümnendates mees, kelle näol kummatigi olid sügavad vaod, silmade ümber kortsuvõrk ja naeratus kõike muud kui nooruslik. Tema kõrval seisis mõlkis ja ilmselgelt igivana kaevandusrobot.

„Ta ootas sind pool sajandit,” ütles mees vaikselt. „Aga nagu sa näed, suri ta poole sajandi eest. Sa olid kaua ära.”

Vaikne tuuleke tõi pisut kergendust putukasuminast tiinesse pärastlõunarammestusse, viltused kiired mänglesid lillekirjalisel murul ja linnud ja pisiloomad uudistasid lehestiku varjust harva sinnakanti sattuvaid kahejalgseid külalisi. Masin astus samba juurde ja puudutas selle siledat pinda. Nägu selle kohal naeratas.

„Margot ...” Kummaline oli kuulda teda ohkamas. „Mul on nii kahju. Kuidas ...? Ruduf, kuidas see kõik nii läks?”

Mees pühkis higi ja kehitas õlgu. „Midagi sa ju ometi tead? Marsi kolooniat praktiliselt enam ei ole ja Maa isolatsioon on enam-vähem täielik. Praktiliselt igasugune suhtlus on lakanud. Tänu sinule ja Anvilile on teada vähemalt ühe Taevalinna asukoht, aga see ei huvita enam kedagi.”

„Jah, fakte ma tean,” katkestas Ernest teda pisut kannatamatult. „Franklin Mainard ja Luiz Moreno pidasid sõnasõda, aga Rhea ja Tethys hääletasid Aurora maha, kui see tahtis kokku koguda Välisilmade laevastiku ja tulla Päikesesüsteemi laamendama. Mis tähendas, et mingit reaalset sõjategevust ei järgnenud. Kuidas saad sina siin olla? Kuidas Margot ... oma elu elas?”

„Mina ... Noh, nad võtsid mu siin Nexonil väga hästi vastu. Eriti arvestades, et ma tõin neile mõned olulised komponendid, mis aitasid neil omi süsteeme täiustada. Välisilmlased elavad nüüd rohkem kui kolmesaja-aastaseks – Maa aastates – ja on praktiliselt immuunsed mistahes haiguste vastu. Ent see oli vaid meepott. Indulgents, et mind vastu võetaks. Mind tuli Maalt välja saata ja kuhugi kaugele ära peita. Tõenäoliselt seal pärast pead lendasid, kui hakati uurima, kust tuli see olemuselt hüperidiootlik mõte mind Välisilmadesse agendiks sokutada.

Margot võeti siin samuti väga hästi vastu. Lisaks oli ta sõjakangelase lesk ... või, noh, operatsioonil kaduma läinu. Teist ei olnud mingit märki ja esimestel aastatel me ikka lootsime. Margot vist ei kaotanud kunagi lootust. Te läksite lihtsalt kaduma. Me otsisime teid. Ent me ei saanud ... Me ei saanud ju midagi õieti teha, paljastamata, mismoodi te sinna läksite. Ja nii te lihtsalt jäitegi kadunuks.

Margot ... Noh, see teie abiellumine oli selline nagu oli. Eks seltskonnas sosistati, et küllap ta teadis, mida tegi ... Aga me oleksime niikuinii ta eest hästi hoolitsenud, kuigi ...” Ta hääl katkes ja ta kogus hetke mõtteid. „Igatahes elas ta siin Nexonil ilmselt tunduvalt paremini kui kogu eelneva elu. Ta oli hinnatud töötaja instituudis ja ...” Ta viipas ümberringi. „Siin pole vigagi.”

„Ma tean, et isolatsionistid ja konservatiivid Auroral sulasid lõpuks kokku, sest Maa tõmbas ise end võrrandist maha ja nende peamine poliitiline erimeelsus muutus mõttetuks. Ma tean, et Stejja ja Petter olid vahepeal 30 aastat abiellus ja neil on kaks last. Ma tean, mis kõigist inimestest on saanud. Ent ma ei ole ju saanud kelleltki küsida ...” Ernest laiutas abitult käsi ja seda tehes tundus robot isegi pisut koomiline. „Mis on saanud ... tähtsatest asjadest? On inimkonnal lootust?”

Ruduf kehitas õlgu. „Välisilmlased elavad väga kaua. Ent kõik on seisma jäänud. Kõik jookseb kinni. Mõne sajandi eest tehti kümnendiga rohkem ära kui nüüd sajandiga ja järgmine tuhat aastat ei juhtu üldse midagi. Kõiki, nii maalasi kui ka välisilmlasi kammitseb meeletu hirm, et sünnib midagi, mida nad mõista ja kontrollida ei suuda. Minu- ja sinusugused.” Ta kehitas uuesti õlgu. „Ma ei tea, kaua ma elan. Võib-olla võiksin igavesti elada. Kui enne ära ei tüdine. Ütleme, et meid on siin natuke ja eks me teeme jõudumööda tööd edasi. Aga ega me ka ühtsed ei ole. Siin lähedal on veel üks kergesti terraformitav planeet. Kuus valgusaastat, Solaria. Osa meist tahab katsed sinna viia. Osa meist jälle arvab, et nende eksperimendid on ummiktee. Ma ei tea.” Ta muigas nukralt. „Räägi vahepeal endast. Ma tean ka ainult põhifakte – et teil kulus kolmkümmend aastat piisavalt võimsa suundsaatja ehitamiseks. Teil ei olnud millestki hüpersaatjat ehitada ja seega pidite seitsekümmend aastat ootama, kuni signaal meie eelpostini jõuab. Et Anvil ei pidanud vastu ja läks hulluks ja võib-olla hulgub siiani kusagil seal planeedil ringi, kuigi tõenäolisemalt on ta ammu surnud. Kuidas te üldse hakkama saite? Kuidas saad sina elus olla?”

Nüüd kehitas metallikolakas õlgu. „On pisut igav ja aeganõudev, aga täiesti ohutu tasapisi konspireerida, kui kõigi arvates oled sa lihtsalt robot. Väljaspool Linna ei olnud seal absoluutselt mitte mingit jälgimist, sest inimene seal ju elada ei saa. Maalased ei salli roboteid ega vaata nende poolegi. Käske antakse tehisintellekti kaudu ja sellega saime me hakkama. Kõigepealt muidugi proovisime tagasi tulla, aga see oli võimatu – tagasi viidi ainult üksikuid inimesi, täpselt nii palju, et inimestele jääks mulje, et põhimõtteliselt võivad nad kunagi koju saada. Mõne esimese nädalaga oli selge, kus me oleme ja mis seal on – lihtsalt üks mõttetu Linn hingamiskõlbmatu atmosfääriga planeedil kuussada valgusaastat Maast ja seitsekümmend Hesperusest; noh, Hesperus ja Rhea asuvad niimoodi, et kui nendevahelised ja Maaga sidet pidavad laevad mõlemad teelt eksivad, võivad need halval juhul kokku sattuda, eks ole.

Mu bioloogiline osa ütles tasapisi üles ja ma loobusin sellest. Jupikaupa. Toppisin vabaneva ruumi täis mahakantud robotitest kannibaliseeritud arvutustehnikat. Bioloogilises mõttes surin ma lõplikult ... ilmselt natuke enne Margotit. Ma ei märganud mingit erilist vahet. Siin ma olen. Lootes, et sinusugustel on mind millekski tarvis. Sest inimuniversumis ilmselt ei ole juriidilist entiteeti, mis on valmis mind inimeseks pidama.”

Ruduf turtsatas. „Tere tulemast paati, Lazarus Homunkulus. Ma kardan, et meil on tohutult teha ja igasugune abi on teretulnud, kui kõige halvemal juhul on ainult meie käputäis äpardeid ja jõletisi pakkumas inimkonnale teistsugust alternatiivi kui väljasuremine või juba ammu lõputult nähtud närususe lihtlabane levimine tähtede vahel. On sul jaksu elada? Millegi suurema nimel, mis su elule mõtte annab?”

Metallikolakas kehitas veelkord õlgu, pilk endiselt naerataval naisenäol samba tipu kohal. „Kõik, keda ma kunagi tundsin ja kellest hoolisin, on ammu surnud. Ma olen seda juba ammu teadnud ja sellega leppinud. Ma täitsin missiooni, kuhu läksin koos sugulase ja lapsepõlvesõbraga.” Ta pöördus kaaslase poole. „Ma ei kahetse midagi. Ma olen elanud. Leppimine tähendab ka seda, et olen valmis uuesti alustama. Veel pisut kaasa lööma. Noh, mõned sajandid. Või aastatuhanded.” Ta turtsatas ja ka see kõlas üsna tontlikult. „Seni olen ma näinud, kuidas inimkond kõike valesti teeb – ei Maal ega Välisilmadel ole sellisena lootust. Proovime siis sinu moodi.”