Rait Piir “Hinged mõõgateral”, Lummur 2021.
Raamat koosneb neljast lühiromaanist, neist “Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel” on ilmunud Reaktoris, ka “Tuumahiid 4: Berüllium” sisaldas “Pilvelinna bluusi”. Veel on Piirilt Reaktoris ilmunud lühijutt “Teiselpool inimest”. Kirjutamine pole kirjaniku jaoks midagi uudset, teenib ta ju leiba Postimehe ajakirjanikuna.
Raamatu avab “Pajatus daamist punases kimonos”, selline lahe ilmselt keskaja kanti sätitud Jaapan. Erinevate legendide vaimus ulmelugu, kus siis omavahel on kokku põimunud minevikus toimunud õnnetu armulugu, mis üle aastate ja dimensioonide enda külmad kättemaksukäed su kaela ümber põimib. Mõnus meeleoluga, ei ole tingimata väga originaalne - aga ladusalt kirja pandud, jaapani kõrvalmaik mekib hästi. Hea lugeda.
“Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel” - minu peas sulasid need kokku. 23. sajandis toimuv tegevus, väga küber ja punk. On geneetiliselt muundatud inimesed, androidid, suurkorporatsioonid, mis mängu kontrollivad. AI, AR ja palju muud nohikuvärk. Rait Piir eeldab lugejalt päris palju, st paljude ulmehuviliste jaoks pole see midagi uut ja erilist, aga omas nurgas on see ikka väga erialast värki täis ja spetsiifilistest terminitest pungil.
Sisu poolest on keskmised lood üsna visandlikud ja klišeelikud, meenutavad vägisi kaheksakümnendate odavaid filme, antud juhtudel siis mõnda vastavat ulmekat. Ühtepidi on juttu suurtest ja olulistest teemadest, mastaabid on võimsad - aga jutustamisviis on selline… lihtne. See käib kõige kohta, ka dialoogid on hästi sirgjoonelised, tegelased on paberõhukesed. Kusjuures see pole isegi tingimata paha, eriti kui me räägime ju autori esimestest sammudest (ilu)kirjandusmaailmas. Turvaline nullstiil garanteerib normaalse ja mõistliku tulemuse, need kaks lühiromaani on sellised “okeid”. Ei üllata millegagi, ei ole ka kuidagipidi halvad. Korralikud keskmikud väikese meeldiva Jaapani-kiiksuga.
Kui raamatut avanud “Pajatus” on üldjoontes sulni olemusega (kuigi teinekord natuke õudne), siis “Bluus” ja “Intsident” on kõledamad ning karmimad. Tegelaste keelekasutus on teinekord üsna reljeefne, eks inimesed kipuvadki sellistes šabloonsetes tulevikumaailmades nii rääkima - aga mulle hakkas kohati nende ropendamine üsna tugevalt vastu. “Pajatuse” stiil istus rohkem.
“Nukumeister” - mnjaa, Piir on jätnud trumpässa lõppu! Ka see on siin sarnases maailmas nagu “Pajatus daamist punases kimonos” - ehk siis vanem jaapani-värk, kui lihtsustada. Lugu rullub lahti traditsioonide vastu võitlemise, põgenemise ja sõpruse tähe all, kus segastes oludes kaks kokku saanud hinge sõbrunevad ning satuvad ühel hetkel veidrasse nukke täis majja. See, mis seal edasi hakkab toimuma, on mu silmis ülikõva horror, korralikult õõvastav ning ausalt üteldes kõige parem õudukas, mida ma eesti algupärandina lugenud olen. Tegelikult ka - siin on kõik paigas! Mulle tõi see silme ette King Diamondi “The Puppet Master” albumi, kus šokirocki vanameister sarnase loo vestab. Tegelikult vägisi tekkiski küsimus, et kas Rait Piir on sealtkandist eeskuju saanud? Mitte, et see isegi väga tähtis oleks.
“Nukumeistri” lugu on mu jaoks selle kogumiku kulminatsioon, lõpetab raamatu vägeval noodil. Viiepunktiskaalal kuus punkti. Jah, kahtlemata saab siin maitse üle vaielda ning ma pole kindlasti eesti horrori kõiki kohustuslikke nurgakivisid lugenud. Kuid mulle istus nukumeistri-pala ikka koletumal (heh-heh) kombel, ajas hirmu naha vahele.
Kuna Rait Piiril on ilmunud ka lühijutt "Teiselpool inimest", siis lugesin ka selle läbi, et saada autori loomingust võimalikult hea pilt. See lugu on kirjutatud enne lühiromaane, tegu on ka idamaise looga, kuid tegevus toimub Hiinas, umbes viiekümne aasta pärast. Pala on küberpunklik, ta meeldis mulle tegelikult isegi rohkem, kui “Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel”. Eks ta on sarnaselt eelmainitutele oli ikkagi düstoopia, kus on tehnikavidinaid, siis korralik madin ja lõppeks loo kokkusidumine - aga just see huvitava tausta loomine õnnestus Piiril mu hinnangul siin väga hästi. Lisaks oli lugu ka lühem, erinevad häirivad (või siis õlgu kehitama panevad) osad ei jõudnud oma pead liiga kõrgele tõsta.
Lühijutt, mõni lühiromaan ning siis pikemad lood kaante vahele ja raamatusse - selleks peab ikka mune olema, vabandage mu prantsuse keelt. Ilmselt võib siin oma osa mängida ajakirjaniku-taust, või siis head tuttavad, kes seda teab. Kokkuvõtvalt, miks ka mitte, pealegi ei tea, mis autoril veel võis sahtlis olla, mille pealt see enesekindlus tuli. Pealegi tulemus on täitsa kobe.
Kui rääkida stiilist ja olemusest, kaasates taustal ka lühijuttu, siis on tegu mingis mõttes tavalise “räägime lugusid” raamatuga. Mis ühtepidi on hästi mõnus, kuna raamat kulges kiirelt ning oli tõesti hea ladus lugeda. Teistpidi suudavad seda tänapäeval juba väga paljud, aeg on eesti ulmes võrreldes näiteks “Marduse” algusaegadega edasi läinud, kirjutajaid on rohkem, konkurents tihedam ning keskmine tase märksa kõrgem. Eks kõik alustavad kusagilt ning “Hinged mõõgateral” on igati selline hea normaalne ulmekas, mille muudavad teistest nõks erilisemaks kohatine idamaine-kiiks, mis viimases palas grandioossetel hirmuvärinatel otsad kokku sõlmib.
Ootan huviga, mida Piir järgmisena teeb - ning kui tohib paluda, siis rohkem idamaiseid noote!
3/5