Need kolm raamatut moodustavad mu teadvuses ühe terviku. Jah, nad on romaanidena erinevad. Igaühes on oma juhtiv teema. Esimeses sünnipära määramise (soovitatav) hulk eluteel: kas ja mis on veres, kas ja mis perekonnas, kas ja mis algses programmis – paljud tegelased on tehisintellektid. Teises rahvustevahelised pinged, okupantide ja okupeeritute suhted: kui palju muutub ajaga ja mis ikkagi mitte. Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus.
On kompositsioonilisi erinevusi: esimeses raamatus „Abistav õiglus” mängitakse aegadega, teised on enam-vähem lineaarse kuluga. Väga erinev on ka huumori kogus – esimeses on seda näpuotsaga, teises rohkem, kolmandas juba lausa lugemisemotsiooni jaoks märgatavas koguses.
Aga on üks peategelane, üks suur lugu, üks maailm ja peale lugemist moodustavad need kolm raamatut mu ajus ühe.
Peategelane Breq on vana tehisintellekt, kes harjunud asju nägema ja tegema paljude kehade kaudu. Vanasti oli ta kosmoselaev. Nüüd on tal kasutada ainult üks inimkeha. Kõigist kehadest, mis kandsid ta teadvust, jäi alles vaid see.
Nüüd tegutseb ta selles.
Ei, tegusid ei jää vähemaks.
Hästi huvitav on kehateemade vaikselt loo taustal uurimine ja mainimine, kuidas keha mõjutab nii paljut. Üritus vahet teha, mis osa isikust ja isiksusest on keha ja mis mitte. Loo taustal aimatav mõtisklus, kuidas sama persoon saab või mingil määral ikka ei saagi elada erinevates kehades.
Mul pärisinimesena päriselus on kulunud päris kaua, et aru saada: tunded ON keha, ilma bioloogilise kehata pole mingeid tundeid. Jah, ulmekirjanduses levinud teooria on, et on võimalik kirjutada mingid programmid, mis oleks hormonaalse süsteemi analoogid vähemalt mõju osas, ent ühest küljest on seda raske ette kujutada, kui PÄRISELT aduda, 
kuidas tunded mõjutavad KÕIKE – kaasa arvatud mõistust, kuidas mõeldakse, ja ei mõjuta vähe – ja teisest ei süvene üldse sellesse, kuidas see isiksus SAABKI samasugusena olemas olla ainult sellessamas kehas.
Sest tunded mõjutavad KÕIKE.
Pole just palju ulmeteoseid, mis kehaküsimusega tegeleksid. Enamasti ehitatakse uus keha, pendeldatakse arvutisüsteemide ja kehade vahel edasi-tagasi ja keegi ei süvene küsimusse, mis õieti on keha. Leckie abistavate (tegelikult pole see täpne tõlge, ent paremat ei oska ka ise pakkuda – abistav nagu assisteeriv, mitte abistav nagu abi pakkuv, hoolitsev ja hell) triloogia oli ses mõttes mulle väga meeldiv üllatus ning samas mitte kordagi ei keskendutud LOOS sellele, mis on keha, kus on keha, kus on keha koht. Kõik mõtlemine toimus lugeja sees, raamatus lihtsalt kirjeldati.
Ma väga-väga pooldan ja armastan teoseid, mis ei nämmuta iga ideepoega minu eest pudruks ega anna valmis vastuseid. Annab mulle lugedes hoopis võimaluse kaasa mõelda ja omade järeldusteni jõuda.
Avalikes arvustustes räägitakse palju sellest, et issake, sest raamatus pole sugusid, kõik tegelased on „she” ja et juuakse palju teed, jaapanipärane. Mu jaoks on need pisidetailid. Sood polegi ju keeles tähtsad, ma olen sellega harjunud, eesti keel ei diskrimineeri, ja tee? Et teeserviisid on olulised? Täpselt sama mu arust kui "sõidetakse autodega, normaalsetel inimestel on kõigil load ja auto olgu ilus ja mugav ja kellade ja viledega".
Sellised on selle maailma mängureeglid parasjagu.
Mis on siis oluline, kui she-sõna, teejoomine ja kehade olemuse uurimine pole?
Haaravad emotsionaalsed lood. Tunded, mida uskuda. Loomulikult kisub asi vahepeal konfliktseks, lahen
dused konfliktidele.
Tegelased, keda võib tunnetada – jah, ka Breq – sest nad on arusaadavad nii loogilisel kui emotsionaalsel tasandil. Tegelased on peaaegu kõik säärased.
On pingelised ajalood ja mis nende põhjal saab. Tegevuse kujunemises on ühe olulise faktorina mängus väga vana ja kaugele ettemõtleva imperaatori huvid ja teod. On võitlused kosmoses laevade vahel, on käsitsivõitlused planeetidel indiviidide vahel. On moraalselt keerulised valikud ja kaastunne, õiglustunne ning usk, et saab ka paremini. Et selles oi-kui-kõrgtehnoloogilises lugematutele planeetidele laiali paisatud inimmaailmas on olulisel kohal ka religioon, vaimulikkond ning templi- ning palverituaalid, on meeldivalt järjepidev.
Hästi mõeldud: tõepoolest, inimkond ei ole erinevate uskudeta toime tulnud siiamaani, miks ta siis edaspidi peaks? Religioossed inimesed on õnnelikumad, seda suudab iga vastavat teemat uurinud teaduslik analüüs meile öelda. Nii et uskumine jääb, see on osa inimestest.
Et sugu ei ole tähtis, on tõesti kellegi meelest ses loos oluline? Päriselt?
Ma ei saa sellest vaatekohast aru.
Lihtsalt väike kultuuriline killuke, LUGU on hoopis muust ju?!
Suur lugu ja väikesed lood seal sees tegelikult kõik. ÜKSKI ei tegele sooküsimusega, see on lahendatud ja ammu kultuuriliseks normiks saanud. Nii ammu, et keegi teisiti ei mõtlegi.
Isik on isik, pole oluline, millised genitaalid kehal on.
Mis veel?
Mulle VÄGA meeldis Seivardeni ja Breqi suhete areng (ei, Amaati pärast, see ei ole armulugu!), persgeri tõlgid, kogu selle liigi arvatav mõtlemisviis, Anaander Mianaai idee ja konflikt (kuigi mul tekkis pisut probleeme tõsiasjaga, et sama isik on tuhandeid aastaid elanud, ent ometi selle ajaga mitte rohkem tarkust kogunud) ning raamatute sotsiaalne tundlikkus. Kõigis kolmes on juttu Päris Asjadest, mis siis, et seiklusjutu vormis.
Kui raamat on klassifitseeritav kui „puhas meelelahutus”, ei lahuta ta minu meelt üldse, ma vihastan ja tunnen, et mu aega raisatakse. Need raamatud lahutasid mu meelt väga.
Muide, "Õiglus", "Mõõk" ja "Halastus" on laevade klassid.