Veiko Belials. "Surnud mehe käsi", Lummur 2021.
Täiesti asjassepuutumatud toredad detailid: sain selle mehe kirjutatud "Surnud mehe käsi" raamatu kingituseks mehelt, raamat jõudis minuni meestepäeval.
Ma pole nüüd sada ja üks protsent kindel, aga ma pole Veiko Belialsi vist varem väga palju lugenud. Kindlasti pole ma talt lugenud ühtegi romaani; kui "Kogu maailma valgus" jutukogu välja tuli, siis selle ostsin selle kohe ära, lugesin umbes veerandi peale ja sinna see jäi. Lihtsalt ei paelunud ja kõik. "Surnud mehe käsi" on taaskord jutukogu, kuid kuna kahe kogumiku vahepeal on ajaratas kaheksa tiiru edasi teinud, siis miks ka mitte uuesti proovida? Seda enam, et vahepeal on Belials inimesena mulle äärmiselt sümpaatseks muutnud. Isiklikult teda ei tunne, küll aga vahel põgusalt HÕFFil üle raamatuleti mõnda sõna vahetades on mul kohe hea soe tunne olnud. Rääkimata tööst tõlkijana, eesti ulme vedajana - müts maha ja kraaps.
Raamat on tihkelt täidetud Liis Rodeni illustratsioonidega, neid on siin lausa kolmkümmend üks tükki ning need on loodud koostöös Belialsiga - täpsemalt siis luges Liis Roden algul käsikirja läbi ning seejärel joonistas-sobitas pildid juttudega. Mu jaoks lisavad pildid raamatus eraldi mõnusa mõõtme, mis annavad tekstile hoogu juurde. Sama ütleb ka autor sissejuhatuses, kus ka tema jaoks on juba lapsepõlvest peale olnud illustratsioonid oluline osa tervikust. Sest tõesti: musketäride raamatud ning kogu "Seiklusjutte maalt ja merelt", neid ei kujutaks ilma saatvate pildikesteta ettegi. Või "Mammutikütid", mis oli mu jaoks juba ununenud, aga nüüd tõmbas Veiko Belials jälle mälestustesügavikest välja. Lahe, lahe meenutada...
Raamatust ka. Belialsil on juba ammu plaan kirjutada jutukogud ulme erinevates alamžanrites. "Kogu maailma valgus" oli SF, järgmisena pidi tulema raamatutäis fantasy't. Paus on aga seni veninud ning nüüd on lugejate ees jutuhunnik, kus on nii erinevatest antoloogiatest kokku korjatud lugusid, kui ka täiesti uusi tekste. Iga loo juhatab sisse väike kommentaar autorilt, mis on mu jaoks taaskord väike sümpaatne detail, mis lisab juttudele meeldiva tausta sarnaselt juuresolevate piltidega. Ausalt üteldes ongi "Surnud mehe käsi" näol mu jaoks tegu tehniliselt ideaalse raamatuga - kõvade kaantega, sobiva kaanepildi, illustratsioonide ning autoripoolsete kommentaaridega.
Kuidas on aga lood selle kõige olulisema, sisuga?
Raamatu avab nimilugu, mahu poolest antud kogus kõige pikem jutt "Surnud mehe käsi". Nn. tellimustöö, mis ilmus Veenuse-teemalises Täheajas ning jäi ühe punkti kaugusele lühijutu-Stalkerist. Tegevus ongi Veenusel, kus telepaadist relvakangelane olude sunnil planeedil energiaallikat taga ajab. On samasuguseid kaaslasi, kohalik maffiaboss, igasugused mutanteerud elukaid. Kokku B-kategooria pulp, mis on hästi ja mõnusalt kirjutatud, lugesin selle siinse kogumiku pikima lühijutu ühe hooga läbi. (3/5)
"Või tõstes relvad..." on üsna lühike ja fragmentaarne lugu sellest, kuidas surm ei ole lõplik. Mõjus laastulikult (või nagu hunnik laaste); taaskord hästi kirja pandud ning mõnus lugeda. (3/5)
"Neli kohta peale koma" on kirjutatud kahasse J. J. Metsavanaga ning on kantud Strugatskite vaimust. Ma olen mitu korda mõtelnud, et kuidas küll kirjanduslik koostöö toimub - Belials luges mu mõtteid, ning kirjeldaski kahe kirjaniku kollaboratsiooni, väga põnev teada saada. Kuna ma pole "Asustatud saart" lugenud, siis jäid võimalikud sisevihjed mulle hoomamatuks. Seega lugesin kui Tavalist Lihtsat Ulmelugu (tm), mis oli nii ka sümpaatne. (3/5)
Järgneb omalaadne katsetus nimega "See ei ole piip", mis ei ole tingimata lihtne ja lineaarne jutustamine. Ausalt üteldes pean ma ise seda juttu natuke seedima, kuna hetkel jäi sellest segane mulje. On sõda, on veidrad ründajad, on arutelu, et kes ja miks ja mida kuradit, aga... kuid nagu ka Belials ütles, siis olulisem on üldse "kuidas"-küsimus. Pean millalgi veel üle lugema ja natuke mõtisklema; praegu jätan numbriliselt hindamata, kuna ma pole selleks ilmselgelt pädev.
"Ja aidaku meid jumal" on taaskord ühe teise loo ainetel, sellega seonduv. Joel Jans kirjutas 2019. aastal "Langdoni maailm" nimelise lühiloo, mis jäi Belialsi kriipima ning ta lisab "Ja aidaku meid jumal" abil Jansi loodud maailmale oma vaatenurga läbi fragmentaarse vestmisviisi. "Igal majakal oma tuli" kõnnib sama jalga - ning mu jaoks jäid need kaks lugu kuidagi kaugeks ja hämaraks. Asi pole isegi selles, et ma pole algmaterjali lugenud. Pigem nad ei olnud huvitavad, tee või tina. Olid Lihtsalt Mingid Lood (tm), need ka igavapoolsed. (1/5)
"Maailmalõpuvalgus" - vaat' see on lugu! Rahulik, samal ajal tegevusega rikastatud. Mõtisklev, aga mitte tinane ega uimane. Hästi kaasahaarav ning vastikult lühike; ma tahaks sel teemal, mõttetult sõdivatest masinatest lugeda veel ja veel. Nagu tegelikult ka, kui tohib niimoodi kirjaniku poole pöörduda, siis teie alandlik lugeja loodab, et siit püssist tuleb veel pauku. (5/5)
Eelviimane pala "Raske piisk pilvest" on kirjutatud spetsiaalselt "Asimov 100" kogumiku jaoks, kus erinevad autorid kirjutasid lugusid Asimovi maailmas ja/või tegelastega. Kõnealune lühipala on justkui pärit "Mina, robot" ajast ja Asimovi sulest - vähemalt minu diletantliku arvamuse kohaselt. Oli praeguseks samamoodi mõnevõrra kopitushõnguline, ebausutavate tegelaste ning tavalise robootika kolme seaduse ümber tiirutamisega. Päeva lõpuks selline "tehtud!" tüüpi hinnang, kiirestiununev asimovkrimka. (2/5)
Raamatu võtab kokku "Häilitud puu", poeem ulmeproosas. Ma ei taha end küll Belialsiga võrrelda, aga sarnaseid unelevaid poolulmelisi ulmasid olen ma ise kunagi pooleldi sahtlisse kirjutanud, hiljuti muheledes üle lugenud (täitsa head olid, muide). Belials seob poleeritud puu loos kokku kimbu maailmaid, mida minategelane kõrgelt pilvepiirilt vaatab ning nõtkel ja kaunil keelel lugejale edasi annab. Mulle meeldib väga, kui autorid julgelt eksperimenteerivad ja kaanoneid murravad. (4/5)
Kui ma mõtlen kogumikule üldisemalt - alguses jättis eriti avalugu mulje, et see on nagu Veskimees ja tema hilisemad vaimsed järeltulijad meeldivamas kastmes - ehk siis nö. mehine, pigem lihtsamate karakteritega hästi kirjutatud tegevuspõhine teadusulme, kus oma osa on madinal. Selline hea lugeda, ei ole väga palju mõtisklemist, samas lühivormis ongi see ju keerulisem. Edasi hakkas aga tulema sisse muid tahke, sõda ja madin nihkusid tahaplaanile, esile hakkasid kerkima erinevad lood. See hakkas mu silmis järjest kogumiku väärtust järjest tõstma, eriti kuna autor andis pidevalt enne jutustama asumist lugudele tausta. Ilma nii mõnegi tutvustuseta oleks meh?-faktor teinekord esile tõusnud. Loomulikult võiks nüüd küsida, et kas on ikka siis tegu hea looga, kui see vajab toetavat abiteksti? Minu arvates on, sest eriti lühivormi puhul jagubki tähemärke piiratud koguses, ning selle asemel, et teinekord lehekülgi täita tausta loomisega, võib konteksti lisada mõnelauselise kommentaariga.
Või kui ütelda veel lühemalt - lugesin raamatu läbi laias laastus kahe ööpäevaga. Mida enamat sa, hing, oskad ikka healt ja kaasahaaravalt kirjanduselt oodata? "Surnud mehe käsi" haarab lugejal tugevalt kuuenööbist kinni ja ei lase enne viimase lehe keeramist lahti. Vähemalt minuga läks nii: lugesin raamatut nii hämaras ja kõikuvas bussis, kui ka ebamugavas fuajees filmiseansi algust oodates.
Mu jaoks on kõige lühidam hinnang siinsele jutukogule see, et otsisin riiulist "Kogu maailma valguse" uuesti üles. Esialgu ainult sirvisin. Natuke. Aga äkki võiks uue võimaluse anda.
Numbriliselt kokku võttes - neli punkti viiest. Mis võib tunduda ehk üllatav, kuna aritmeetiline keskmine on midagi muud, natuke vähem. Aga teate, seda raamatut oli tõeline nauding lugeda! Summa ongi kokkuvõttes suurem, kui liidetavad selle kokku annavad, sest kõik need 260 lehekülge annavad kokku mõnusa rütmi ning peale raamatu sulgemist on hea olla. Ning see on mu jaoks äärmiselt, äärmiselt oluline.
4/5