Otsing

Kuidas kirjutada seiklusjuttu? Kuidas mitte kirjutada ulmet? Mõlemale küsimusele võib tähelepanelik lugeja Brian Aldissi esikromaani "Peatumata" ("Non-Stop", 1958; ek. 2017) lugedes vastuse leida. Autor demonstreerib, et valdab vabalt põneviku kaanonit; samal ajal on romaanil teadusliku fantastika seisukohast rida puudusi. Õpetlikuks näiteks sobib see allakirjutanu arvates mõlemast seisukohast. Põnevuse ja naudinguga loetavas seiklusjutus on vähemalt mõned punktid alljärgnevast: * peategelastel reljeefsed iseloomud, mis ei lase neil segi minna; * piisavalt vähe peategelasi, et seda ei juhtuks

Mairi Laurik, "Novembriöö kirjad". Tänapäev, 2017. Naljakas , et kui on mingid tulevikuoletused või minevikuväänamised vms sees, on asi kohe ulmeromaan. Ulme on veider sõna. Oleks nagu omaette žanri iseloomustav, aga sinna mahuvad igasugused raamatud. Splätterid ja seiklusjutud, „Hyperion” (mis on põhimõtteliselt 7 eri žanris lugu) ning sellised nagu „Novembriöö kirjad” samuti. Ja „Novembriöö kirjad”, rõhutan, ei ole halb raamat. Ta lihtsalt pole „tulistan või löön kõike, mis liigub” või „mõõgad, maagia ja kangelaslik kõhukinnisus”. Kõige rohkem on ta vast – perekonnalugu? Samas keskendub

Ma siis kirjutan kõigest, mis te soovisite. Ausõna, ma ei varja enam midagi ja kui tahate midagi täpsustada, küsige ainult. 1. Laip lebas elutoas. Kontkõhn vanadusest valgete juustega mees, teksade ja suureruudulise flanellsärgi väel. Juukseid määris veri. Helepruun nahk ta konksu tõmbunud sõrmedega kätel jättis mulje, nagu oleks see paberist õhem. Tema kõrval lebas ümberpaiskunud lauakeselt põrandale lennanud raamatute kuhi. Kui ma sisse astusin. hakkasid surnukuuri poisid teda kokku pakkima. Minul teda vaja ei läinud; heitsin vaid huvi pärast pilgu surma poolt sisse vajutatud palgetega näkku

Sissejuhatus Olin meeldivalt üllatunud, kui „Algernon“ palus mul kirjutada midagi Aasia uuemast (fantaasia)kirjandusest. Pöörasin pead ja heitsin pilgu oma raamaturiiulile. Mõnda selles ju oli, ent kuna teema on huvitav ja lai, tuli teha ka uurimistööd. Alljärgnevad tõdemused on üle poole aasta jooksul periooditi väldanud vaimse töö tulemus. Olen „Algernonile“ tänulik, et sain seesinase ärgituse tõttu ka ise targemaks. Alustuseks mõistetagu, et India on nõnda suur, paljurahvuseline ja multireligioosne, et ühtsest kultuuriruumist saab kõnelda vaid tinglikult. Seetõttu on paratamatu, et juttu

Maal on ärevad ajad. Kusagilt kosmosest saabub lendavaid taldrikuid, tulnukad tapavad ja vangistavad inimesi. Rünnakute sagedus, julmus ja ulatus muudkui kasvab ja inimesed on abitud – sissetungijad on oma relvastuse ja tehnoloogiate poolest meist kaugel ees. Vaid salajane rahvusvaheline paramilitaarorganisatsioon XCOM – Exterrestial Combat Unit (Tulnukatevastane lahinguüksus) suudab midagi teha, kuna on koondanud oma ridadesse maailma parimad teadlased ja sõdurid. Aga salabaasiski valitseb lootusetus: teadlased ja insenerid küll uurivad kättesaadud tulnukaid ja UFO-de jäänuseid, kuid ei suuda

Päike oli silmapiiri taha vajumas, kui Elemendikandjad Ponyville’i raudteejaama poole läksid. Viis mära kõndisid platvormi lõppu ning noogutasid viisakaid tervitusi jaamatöölistele ja teistele ponidele, kes nende teele jäid. Kui nad juhuslike ponide kuuldekaugusest välja olid jõudnud, pöördus Õunarüüp teiste poole: “Olgu, tüdrukud, Vidi rong peaks viie minuti pärast saabuma. Me aitame ta raamatukokku ega sega teda enne hommikut. Printsess Luna ütles, et tal on unega probleeme, seega peame laskma tal rahulikult vähemalt ühe öö omaenda voodis magada enne, kui hakkame pärima, mis juhtus.” “Aga

„Tänan teid kõiki, kes kohale tulid,“ ütles Säraturvis ohvitseridele, kes olid hõivanud kõik istmed ümmarguse kambri seina ääres, seejärel kummardas ta lugupidavalt ainsale ponile siin ruumis, kes ei olnud sõdur. „Printsess Luna, tänan, et leidsite aega, et sellest koosolekust osa võtta . Ma loodan, et kui kõik saadaolevad nägemused kokku saab, võime hiljutisest sündmusest selgemini aru saada.“ Luna vastas kummardusele noogutusega. „Minu lugupidamine, kapten. Mu õde avaldas kahetsust, sest ta ei taha Videvikusära juurest lahkuda, aga ta võib siiski siia ilmuda.“ „Mõistan ta tundeid,“ ajas

08:00, 24.05.2015, nõupidamisruum, XCOM-i Beeta baas Atmosfäär nõupidamisruumis oli sünge, kui Bradford saabus ja laua taha kõndis. Vaid käputäis inimesi oli kohal ja ta vaatas igaühele otsa, kui neist möödus. Charles Shen paisitis olevat kurnatusest kokku varisemas, kotid ta silme all ja lõtv hoiak ei saanud muud tähendada. Ta võttis oma kohvikruusist pika sõõmu, märkas siis Bradfordi pilku ja andis endast siis kõik, et tähelepanelik välja paista. Teine inimene siin ruumis oli hiljuti majoriks ülendatud Yumiko Fujikawa, kes oli nüüd löögirühmade komandör. Viimane oli Brett Weaver, eskadrilli