Otsing

Mul käib ulme (peamiselt fantastika) lugemine mingis mõttes impulssrežiimis – vahel loen mitu lugu järjest või isegi ülekattega, vahel pean vahet. Isegi paar aastat. Mistõttu läks Andy Weiri „Marslase“ avastamisega paar aastat aega. Kuid sestpeale on see teos mul ikka käeulatuses, nii inglise- kui eestikeelsena. Et mulle tuli veider idee tehnilise fantastika tõlkeid arvustama hakata, siis sattusid mõlemad keeled korraga kätte. Hakkasin paralleellugemist harrastama. Ja pean kohe alguses ära ütlema, et selliseid apsakaid nagu „Ave Marias“ siit ei leidnud - küll aga terve mitu pisiasja, mis

Saksa keelest tõlkinud Olev Toom 22.02.2022. Pildi joonistas Anete Lomp. Iga uus tühimik ta peas annab häälele veidi ruumi juurde. See ei olevat üldse paha, ütlevad arstid, sest hääl ja tema ise olevat praktiliselt üks ja sama. Jens Wagner pole kindel, mida sellest arvata. Pisut lohutav see mõte siiski on, pealegi tegi ta seda vabatahtlikult – seda hääle värki ja kõike juurdekuuluvat. Härra Hildemann tundub olevat näljane. Sa pead teda söötma. Härra Hildemann, kõuts, istub oma toidukausi ees ja lakub demonstratiivselt kuivanud toidutükikesi, mis on punase plastkausi ümber põrandale kogunenud.

SAATESÕNAKS Kirjutasin jutu Siim Veskimehe maailma "Lõputu juuni". Olin seda lugenud mitu aastat tagasi, vahepeal üle ei lugenud ja olin üht-teist unustanud, sealhulgas kõik kohanimed, isegi planeedi nime Taaravalla. Minu jutus on Asumaa. Maailmast. Igale Maa riigile avaneb ligipääs eri planeedile, millest saab selle riigi asumaa. Kõik planeedid on elamiskõlblikud, aga mõistusliku eluta. Planeetide vahel liigutakse läbi tünnideks nimetatavate portaalide. Eesti valitsus jääb Asumaa koloniseerimisel munema ja aktivistid võtavad kodanikualgatuse korras jämeda otsa enda kätte. Aktiivi ja riigi

Ulmekirjanikud on üks veider tõug. Ühelt poolt justkui meelelahutajad, teiselt poolt oraaklid. Ühelt poolt vaadatakse meie loodut kui „ehh, nutikas, aga jutuks hea küll”, teiselt poolt ilmselt neetakse vaikselt, sest liiga palju süngetest visioonidest on tõeks saanud. Järgnev mõtisklus ei pretendeeri ülevaatlikkusele ega objektiivsusele; see ei pretendeeri isegi teemaspüsimisele. Eks aastavahetus ole see hetk, kui justkui mitte tohiks, vaid lausa peaks vaatama ette- ja tahapoole. Ja muidugi on võimalikud ajahorisondid erinevad, alates jõuluõgimisest esimese jaanuari tuumapohmakani, lõpetades

Rait Piir “Hinged mõõgateral”, Lummur 2021. Raamat koosneb neljast lühiromaanist, neist “Pilvelinna bluus” ja “Intsident Ceresel” on ilmunud Reaktoris, ka “Tuumahiid 4: Berüllium” sisaldas “Pilvelinna bluusi”. Veel on Piirilt Reaktoris ilmunud lühijutt “Teiselpool inimest”. Kirjutamine pole kirjaniku jaoks midagi uudset, teenib ta ju leiba Postimehe ajakirjanikuna. Raamatu avab “Pajatus daamist punases kimonos”, selline lahe ilmselt keskaja kanti sätitud Jaapan. Erinevate legendide vaimus ulmelugu, kus siis omavahel on kokku põimunud minevikus toimunud õnnetu armulugu, mis üle aastate ja

Originaali tiitel: Louis Evans. "Babies come from Earth". Motherhood | The London Reader December 2019. Avaldatud autori loal. Autori kodulehekülg: https://www.evanslouis.com/ Tõlkinud Kristjan Sander. Taevas on kaua päikese käes pleekinud sinise linnumuna värvi. Me kõnnime randa mööda samas suunas, mida lähevad pilved. Ta pigistab mu kätt südametuksete rütmis. Ma mõistatan, kas ta ise seda teab. See on kerget sorti küsimus, sügavamate üle heidetud võrk. Teadvustan, et pigistan vastu, pidevalt. Ilma rütmita. Lame joon. „Mul on kahju,“ ütleb ta katkeva häälega. Ma ei tea, kas ta räägib minu või

Need kolm raamatut moodustavad mu teadvuses ühe terviku. Jah, nad on romaanidena erinevad. Igaühes on oma juhtiv teema. Esimeses sünnipära määramise (soovitatav) hulk eluteel: kas ja mis on veres, kas ja mis perekonnas, kas ja mis algses programmis – paljud tegelased on tehisintellektid. Teises rahvustevahelised pinged, okupantide ja okupeeritute suhted: kui palju muutub ajaga ja mis ikkagi mitte. Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus. On kompositsioonilisi erinevusi: esimeses raamatus „Abistav õiglus” mängitakse aegadega, teised on enam-vähem lineaarse kuluga. Väga erinev on ka

Arthur Clarke’i raamatut „A Fall of Moondust“ sattusin kõigepealt (1975. aasta paiku) lugema vene keeles 1965. aasta kogumikust “Лунная пыль” ja see meeldis mulle üpris kõvasti. Millalgi hiljem sattus kätte algkeeles tekst ja ega romaan sellest halvemaks küll ei läinud. Huvitav, kuidas eestikeelne tõlge oleks, mõtlesin. Hoiatava eeskujuna meenus ammune “Rama” tõlge, mida lugedes oli pidevalt tunda, et tõlkija ja eestikeelne fantastikasõnavara ei ole just liiga lähedastes suhetes. Kuid uudishimu sai minust võitu ja nii soetasingi e-raamatu “Kuutolmu varing”. Esimese asjana jäi loomulikult silma

Weir on minu ebatagasihoidliku arvamuse kohaselt ainuke tänapäevane fantastika- (olgu-olgu, ulme-) kirjanik, keda lugeda maksab. „Marslane“ on tippklassi teos, ja kui „Artemis“ sellele ka õige veidi alla jäi, siis „Ave Maria“ tõuseb vähemalt samale tasemele. Olles algkeelse „Project ´Hail Mary`“ pooleteise õhtuga neelanud ja juba korra ülegi lugenud, üllatusin rõõmsalt, kui sain teada, et raamat on juba eesti keelde tõlgitud. Mõelda polnud vaja – ostsin ja kukkusin lugema. Kuid teen enne lugemismuljeid paar üldist märkust. Esiteks on Weiri keel kaunis lihtne ega nõua tõlkimiseks ülipeent