Otsing

Igal heal kirjanikul on oma tugevad küljed. Stephen King on suurepärane pingekruvija. 22-aastane Isaac Asimov ei teadnud suurt midagi ei elust ega inimestest, kuid "Asumi" triloogia ajaloorütm köidab lugejaid põlvkondade viisi. Hal Clement oleks vist küll pigem oma nimetissõrme ära hammustanud, kui mõne täieliku totruse kirja pannud. Kui Indrek Harlga võtab tõsiselt ette keerulist faabulat kududa, siis pole talle vähemalt Eestis võrdset ning mõnele tekstile võiks minu poolest ka Hugo anda. Et cetera. Keskpärasel kirjanikul on keskpäraselt head maailma loomise, tegelaste kujutamise, sündmuste

Heinrich Weinberg “Meeleheite valem”, Fantaasia 2020. Algusesse jälle disclaimer - puutusin raamatuga kokku proovilugejana. Kuna mulle on seni Weinberg niigi tohutul kombel meeldinud, siis mu erapooletus on niikuinii kahtluse all. Aga igaks juhuks, et te teaksite. Weinberg jutustab meile seekord taas dr. Teckland Leathercordi elust. Teatavasti on Leathercordil oma ajalugu (millest võib lugeda kogumikust “Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist”), aga Weinberg annab ka värskele lugejale raamatu alguses niidiotsad kätte. Lisaks on alguses ka mõneleheküljeline ülevaade Gildi võrgustikust ja

Svjatoslav Loginov. Eikeegi ja ilma nimeta. Skarabeus 2020. Alustame peamisest. Sjvatoslav Loginov on allöeldust hoolimata oluline autor ning tema kogumiku ilmutamine igati tänuväärt. See väärib vähemalt taustsüsteemi mõttes ka lugemissoovitust igale ulmehuvilisele - ja mitte tingimata just vene ulme huvilistele. Loginovil on rida jutte, mis pole kuidagi eriliselt "venelikud", näiteks arvustatava kogumiku olulisemaid tekste "Loojang planeedil Maa" või "Põllumees". Samasuguse loo võinuks kirjutada ka mõni Lääne autor. Kogumiku koostajat Arvi Nikkarevi tuleb kiita ka esimeste katsetuste lisamise

Mida nälg igale toidule, annab rõõm elule. Bertrand Russell Inimkond oli oodanud mõnd maailma muutvat, revolutsioonilist tehnoloogiat, kuid tulnukad jätsid meile salatikastme retsepti. Selles olid mõned imelikud koostisosad, aga see, mis molekulikoosturist välja tuli, lõhnas ja maitses nagu “Krafti vürtsikas itaalia kaste”. “Vürtsikas tulnukas”, nagu seda kohe kutsuma hakati, oli päris hea kanamarinaad, kuid salatikastmena nii enam-vähem. Siiski, toorsalatid, mis olid pärast kogu inimsõnniku peal käiva suletud kasvatustsükli juurutamist täitsa passé, tegid Õigete Uskujate hulgas läbi lühikese

Paar päeva tagasi postitati Facebooki Ulmegruppi ( https://www.facebook.com/groups/2308305582828897 ) eelmise aasta novembris leheküljel "File770.com" ilmunud nimekiri Mandri-Euroopa autoritest (ja nende teostest). Nimekirja autori eesmärk oli demonstreerida, et ulmet ilmub ka väljaspool ingliskeelset keeleruumi ( you don't say!) ning ta rõhutab, et tegu ei ole mitte parimate raamatute nimekirja, vaid tema kontaktisikute eelistuste nimekirjaga, kuhu esitati reeglina 5 teost. Selliseid valimikke ikka aeg-ajalt tehakse, vahel koguni antoloogiavormis. Nii näiteks koostasid Brian Aldiss ning

“Tuumahiid 5: Fusioon”, kogumik, autorid Marika Piip, Kadri Umbleja, Maniakkide Tänav, Miikael Jekimov, Heinrich Weinberg, Joel Jans, Laura Loolaid, Mairi Laurik, Ander Skarp, Helina Ravasoo. Lummur OÜ, 2020. 270 lk. Mainin sissejuhatuseks ära, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et teaksite. Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu

„ Oma elamuse mõjul hakkas ka Jann põhjakäimismõttega mängima, sest nii võib Viveca ühel päeval välja ilmuda ning aidata Jannil inimühiskonda tagasi pääseda. Ta mõistis, et plaan on üsna aeganõudev, kuid läks kõigest hoolimata nii kaugele, et külastas üht linna kõige halvema kuulsusega kõrtsi. Plaani läbiviiimisel ilmnes aga teatud raskusi, sest ta oli uimastavate vedelike vastane, jah, ta ei põlanud mitte ainuüksi õlut, vaid üldse igasugu alkoholi, nii et ta alustas oma allakäiku limonaadi tellimisega.” Taani kirjaniku Svend Åge Madseni romaan „Jutustada inimesi” ei ole kerge lugemine

Vaatepilt Inimeseks Saanu keskväjakul ei erinenud millestki kümnetest eelnevatest hukkamistest. Siledatele nefriitplaatidele oli kogunenud paar tuhat määrdunud tabardites ja valdavalt tõmmunahalist linnakodanikku, kes jälgisid järjekordset poliitsündmust ilmetega, mis väljendasid emotsioone tuimast letargiast kuni verejanulise, pisut kohtlase elevuseni. Pealtvaatajaid oli kõgist Päikeseahmijate määratud kastidest, Puhastajatest kuni Valgustatud Aadlini. Viimaseid oli küll õige vähe ning uut rezhiimi toetavad ülikud paistsid silma oma kroomitud tehisjäsemete ja veidralt gootilike eksoskelettide