Otsing

RÜNNAK PEALINNALE TAGASI LÖÖDUD, TULNUKAID NÄHTUD PALJUDE TUNNISTAJATE POOLT, POLIITIKUD EITAVAD. PEALTNÄGIJATE TUNNISTUSED KINNITAVAD TUNDMATUTE RELVAJÕUDUDE VÕITLUST TULNUKATEGA WASHINGTONIS JA NENDE LAIPADE KORISTAMIST. VALITSUSE ESINDAJA EITAB, NIMETAB KONSPIRATSIOONITEOORIAKS. --- 18:02, 02.04.15, XCOM-i peakorter, maa-alune angaar Komandör Bradford läks Skyrangeritele vastu kohe, kui need maandusid, käes tahvelarvuti missiooni andmetega. Niipea kui ramp maad puutus, algas angaaris sagimine, hooldusmeeskonnad tulid välja transpordilennnukeid teenindama, meedikud läksid Skyrangeritelt maha

Kuna käesolevas „Algernoni“ numbris on koguni kaks lugu, mis puudutavad vähem või rohkem väikeste ponide maailma, siis tuleb ehk ka kirjutada, mis asjaoludel tuhanded täisealised fännid neid erksavärvilisi, algselt lasteaiatüdrukute rõõmuks loodud loomakesi niimoodi austavad. Alustuseks olgu öeldud, et „My Little Pony: Friendship is Magic“ on kogupereseriaal, mis erineb konkreetsele vanuserühmale suunatust selle poolest, et sisse on punutud nalju ja draamat, mis kõnetavad ka täiskasvanuid. Kitsale vanuserühmale suunatud multifilimde aeg on lihtsalt läbi. Värvilised ponidki on näinud paremaid

Neli poni ja väike draakon sammusid künka otsa Ponyville’i lähedal. „Kas printsess Celestia ütles, milleks ta meil just siia palus tulla?“ küsis Haruldus, lilla lakaga valge ükssarvik. „Imelik, et ta veel siin ei ole,“ imestas Videvikusära, helelilla ükssarvik, karja juht. „Tal pidi tähtis külaline kaasas olema.“ „Külaline, kes on tähtis ja aeglane,“ nähvas Vikerkaaresööst, helesinine pegasus. „Tal võis olla palju tähtsaid asju aja da, enne k ui sai siia tulla,“ kaitses Videvikusära printsess Celestiat, oma mentorit ja kogu Equestria valitsejannat. „Äkki on külalisel hirve sarv, kitse jalg

Aradi nime taha varjuva autori kosmosesõja loo on tõlkinud Osvald Soobel ja toimetanud Taivo Rist. Teos on varustatud tõlkija lühikese eessõnaga ning kättesaadav eraldi väljaande kujul siit: http://www.algernon.ee/node/1077

"Algernoni" toimetus jõudis sel suvel üksmeelsele arvamusele, et toimetuse rollijaotuses tuleks teha muutus - seda ametit eelmisest sajandist saadik pidanud Ats Milleri asemel on uus peatoimetaja Kristjan Sander ehk siis allakirjutanu. Ats Miller jätkab toimetuse liikmena. Olen toimetuse liige juba 16 aastat, 2002. aastast alates ning viimaste aastate jooksul koostanud Atsi aidates hulga "Algernoni" numbreid. Sedalaadi uudise taga on tavaliselt siiski mingid muutused, mitte soov teha kõike edasi nii nagu vanasti ja tegelikult on nii ka seekord. Paraku on neist praegu veel vara rääkida; loodan

Markus Vetemaa "Tarkade kivi ja kannabinoidid" (Punased Palmid 2017). Markus Vetemaa värske romaani sisust on Ulmekirjanduse BAAS-is juba kirjutanud Silver Sära ning siin pole vajadust sellel lähemalt peatuda. Seetõttu jäid arvustuse pidepunkte koostades niiöelda sõelale kaks. Esiteks, romaan piirneb komöödiaga. Autori eesmärk vist ikkagi polnud kirjutada puhast lõdvarandmelist lora, kuid sellest hoolimata askeldavad oluliste tegelastena paari miljardi aasta vanused konnale ja kalale sarnased olendid, kes tarbivad ise ohtralt meelemürke ning kellega kontakti saavutamiseks on kõige õigem viis

Vardjas suunas oma roboti lähemale palgile, millel hunt märgadel sügislehtedel lösutas. Vihm nirises mööda looma karmi halli karva alla. Robot lükkas vardja korraldusel hundi rinda nõela, mille sensorid andmeid kogusid ja tagasi saatsid. Vardjas alustas roboti ümberehitamise kavandamist. Võib-olla saaks seda kasutada kui defilibraatorit. Igatahes pulssi ei olnud. Sajanaelane täiskasvanud hunt oli surnud südameseiskuse tagajärjel, hukkunud samas äikeseotormis, mis oli Vardja Lääne-Alberta Taasmetsistamise Organisatsiooni satelliitsidest ära lõiganud. Vardjas oli teinud mõningaid keerulisemaid

„Raske päev, Janice?” Mees oli pealtnäha kolmekümnendate teises pooles ja naine kahekümnendate keskel. Mees oli tõusnud suurest tugitoolist ja läinud naisele vastu, kui välisuks avanes; esiku ja toa vaheline uks ei avanenud enne välisukse täielikku sulgumist – kosmoseasumi reeglid, mis sest, et neid polnud seal Helli orbiidil kunagi vaja läinud. Naine andis talle möödudes rusikaga kerge hoobi makku. „Ära irvita, tõprakott. Uudistest lugesid?” Ta vaatas tugitooli, kus mees enne oli istunud. Selle ees virvendas õhus tosinaid pilte ja tekstikatkeid. „Seda ma arvasingi. Vannivesi on soe ja puhas?”