Otsing

Shanidar. Ulmeantoloogia. Koostaja Arvi Nikkarev. Saue: "Skarabeus", 2017. Seni on iga anglo-ameerika ulme jutustiku ilmumine Eestis olnud kaua oodatud ning oluline sündmus. Esimene neist, Ain Raitviiru "Lilled Algernonile" (1976) oli seejuures niivõrd kõrgel tasemel nii tekstide kvaliteedi kui kujunduse poolest, et paratamatult võrreldakse sellega kõiki järgnevaid. "Skarabeuse" kirjastusele ja Arvi Nikkarevile tuleb tänulik olla kolme antoloogia eest: "Aphra" (2005), "Pilet Utoopiasse" (2007) ja "Shanidar" (2017). Väärt lugemismaterjal on neist igaüks, kuid erinevus "Lilledega Algernonilest"

Hoiatus! Lugejad, mulle, arvustajale, ei meeldi eri autorite töid sisaldavad antoloogiad. Elik lugege edasi selle teadmisega! Aga see kogumik oli siiski päris mõnus. Möödunud „Täheaegades“ on vahel häirima jäänud ja seganud juba lugedes ühele teemale keskundumine näiteks kolmveerandi lugude puhul, aga kui on juba Veenuse-teemaline antoloogia „Hirmu planeet“ (ka ühe loo pealkiri) ning seal juttu Veenusest mitme erineva nurga alt, ei teki mitte „ jälle see teema!“ tülpimust, vaid just põnevust, et millise nurga alt siis tolles jutus Veenust vaadatud on? Järjestus on lugudel ka hea, näha on, et

Esik. Stuart seisis kitsukeses, tanksaapaid ja pikki villaseid moestläinud mantleid täiskuhjatud esikus ning tegi juba mitmendat tundi peegli ees lõustu. Lõustad tulid täna kuidagi eriti hästi välja. Stuart pungitas põski, väänutas keelt, tõmbas sõrmedega näokurde groteskseteks maskideks ja kõõritas silmi. Jah, lõustad olid head. Jubedad. Realistlikud. Ja see pole lõpp, mõtles Stuart. Ma võin teha veel realistlikumaid. Viimase lõusta, mille ettemanamine nõudis juba üliinimlikku näolihaste plastikat, kolme pesupulka ja poolt sidrunit, peale hakkas peegel karjuma ja põgenes. Ummisjalu tormas see

Gertrud ei olnud printsess Jelena Violettale valetanud. Ta oli leinanud Tropcheri otsustusvõimet, halastamatult efektiivset mõistust ja kõige enam seda möödunud hellust, nende raket. Usaldust, mis kunagi oli. Aga meest ennast – ei, õigupoolest mitte. Ometi oli raske teda taas seal pingil lamamas näha. Omara mõõtis Lauri pilguga üle, püüdes end distantseerida tumelilladest silmaümbrustest, katkistest huultest, isegi teadvusetuses rusikatesse sulgunud kätest ja tollest kahkjashallist nahatoonist, mis tekitas tunde, nagu oleks mees juba surnud. Vahel ei teinud europiidne geenikiomplekt omaniku

Raamatud on Saksamaal traditsiooniliselt tähtsad olnud ning on seda ka praegu. Kirjandusajakirjade kohta seda niiväga öelda ei saa. Ulmel on oma nišš, aga suurt osa sellest täidavad tõlked inglise keelest ja peotäie kirjastuste poolt avaldatu. Siiski on ajad (nagu ikka) muutumas. Käesolev artikkel käsitleb Saksamaa väikekirjastamise praegust olukorda ning elujõudu ajakirjadest raamatuteni, pöörates erilist tähelepanu ulmele. Institutsionaliseeritud kirjastamine Saksamaa raamatuturg on maailmas suuruselt kolmas. 2015. aasta käive oli peaaegu 9,2 miljardit eurot, palju rohkem kui filmidel

Saatja: Samantha Schandin Saaja: Greg Smith Teema: Asteroidioht Armas Greg, Palun vaata kirja lisas olevaid, Observatorio del Teide värskelt kogutud andmetel põhinevaid hinnanguid läheneva asteroidi kohta. Tulemused on õigeks tunnistatud ka siin, Cambridge’i Astrofüüsikaosakonnas. Nagu sa näed, pole tegemist heade uudistega. Sa pole viimasel ajal kirjutanud, kuidas su töö edeneb, ja ma loodan, et tõrjemissiooni ettevalmistamisel pole tekkinud viivitusi, sest kokkupõrkeni on jäänud ainult loetud kuud. Palun võta ühendust ja anna mulle asjade seisust teada. Samantha ------------------------

„Paralleelmaailmad,” ütles naine, kes nägi täpselt sinu moodi välja. Ta soris su lauasahtlis. „Jah, ma tean, see on mingi Star Treki moodi pask.” „Kummalgi meist pole habet,” ütlesid sa. „Kumb meist Peegeluniversumist pärit on? Kumb on kuri kaksik?” Ta leidis su kaasavõetud lõuna kotist kaneeliküpsise. Kuidas ta Kondo-Pelletier’ turvameetmetest mööda sai? Sind nad küll ilma nimesildita sisse ei lase, aga sa töötasid seal. „Oh sa,” ütles ta ja pistis küpsise särgitaskusse, „eelmisel nädalal olin Chi-84s – värvatav vaatas mulle silma ja teatas, et tema on kindlasti kuri kaksik.” Läksid temaga

Ühel planeedil – maailmas – rändasid inimesed tasandikke mööda ringi, küttides ja söödavat otsides. Mõni neist leidis kohti, kuhu paikselt elama jääda, maad harida, jõgesid ümber suunata ja impeeriumeid rajada. Nende külakesed kasvavad linnadeks, nende linnad linnastuteks; ja aja jooksul sulab üha rohkem ja rohkem neist asustuskeskustest ühte. Nüüd muutub eluruum kitsaks nagu ka vesi ja toit. Ehitised tõusevad taeva poole ja ühinevad taas, pilvelõhkujateks ja siis arkoloogiateks, viiskümmend korrust kõrgeteks, sajaks, tuhaneks. Hiiglaslikud püramiidid heidavad üle maa varje, neid katavad