Stephen King. Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest. Hea lugu 2018.
Sissejuhatuseks. Stephen Kingi raamatu tagakaanelt leiame järgmised read: "Harva juhtub, et kirjutamisest kõnelev raamat on nii selge, nii kasulik ja nii ilmutuslik [...] Suurepäraselt struktureeritud, sõbralikku ja inspireerivat raamatt on nimetatud kõigi aegade parimaks kirjutamisest rääkivaks raamatuks."
Nagu tagakaanetekstid ikka, on see liialdus. Võtmata seisukohta ilmutuslikkuse küsimuses, arvab allakirjutanu, et raamatu kasulikud nõuanded võib kokku võtta umbes leheküljele. Seda ta allpool teha püüabki.
Sellega ei taheta siiski öelda, et raamat oleks halb - kindlasti mitte. Raamatu eluloolised osad, jutustus noore kirjaniku kujunemisest ja elust-olust kuni "Carrie" ilmumiseni ning sellele järgnevast 12-aastasest kiiresti süveneva joomatõve perioodist, mille lõpus läksid käiku ka kokaiin, xanaks ja üldse kõik, mida King kätte sai, ja sellest, kuidas talle 1999. aastal autoga otsa sõideti ning kuidas ta avariist toibus, on igati toredad. Ainult et nende kohta võib öelda sama, mida King ise mõningate mööndustega ütleb loovkirjutamise töötubade kohta - need ei aita teil heaks kirjanikuks saada.
Küll aga on raamatul eestlasest lugeja jaoks kaks olulist puudust. Esiteks on selles kohutavalt palju tühja loba. Näiteks sobib 5-leheküljeline peatükk "Mis on kirjutamine?", aga sõnavahuga täidetud lehekülgi leiab mujaltki - kusjuures kõige tihedamad on just raamatu mahust umbes kolmandiku enda alla võtvad eluloolised osad. Teiseks on osa nõuandeid ning hinnanguid väga tihedalt seotud USA raamatuturuga - see käib näiteks nii agendi leidmise kohta, noore autori unistuse kohta jutt "Playboyle" maha müüa ("Playboy" maksis jutu eest 2000 dollarit!) kui kogu sotsiaalse situatsiooni kohta, milles põhimõtteliselt on võimalik esimese romaaniga tänapäeva dollarites hoobilt miljonäriks saada, nagu "Carriega" juhtus. Jällegi, huvitav lugemine, aga see ei aita teid kuidagi, kui te just kirjutamiskeelt vahetada ning emigreeruda ei kavatse. Meil siin on olukorras, milles kirjaniku rahaga mõõdetav edu tähendab peamiselt riigi käest toetuse saamist, päevakorras hoopis teised strateegiad (ja eetilised küsimused).
Igati võib nõustuda autori mõttega, et halvast kirjanikust ei saa ühegi nõksuga oskuslikku ega heast suurepärast, kuid suure hulga töö ning pühendumusega võib saada oskuslikust kirjanikust hea - ja et selleks tuleb palju lugeda ja palju kirjutada. Samuti on hea kunstilise teksti kui väljakaevatava fossiili metafoor - kirjanik avastab kirjutamise käigus, milline üks kõike vajalikku sisaldav, loogilise ülesehitusega ja sisemiselt kooskõlaline jutt olema peaks, mitte ei projekteeri seda nagu näiteks maju projekteeritakse.
Nõuannetest. Neid võib jagada kaheks: stilistilised ning kirjutamisprotsessi käsitlevad. Stilistiliselt võitleb King määrsõnadega liialdamise vastu ning täpsuse ja selguse eest. Lausetele "Ta sulges kindlalt ukse" või "Ta karjus ähvardavalt" tuleks leida kontekst, milles võib "kindlalt" ja "ähvardavalt" ära jätta. Eesti keelega haakub vähem väide, et "ütles" enne otsest kõnet on alati hea küll - meil siin on teatavasti sellele hulk sünonüüme või sünonüümide lähedasi alternatiive, mida kirjandusõpetajad on põlvkondade kaupa üldhariduskoolide õpilastele pähe tagunud. Kingi raamatut lugedes tuleb meeles pidada, et see on kirjutatud küll kutselise emakeeleõpetaja poolt, kuid selleks emakeeleks on inglise, mitte eesti keel. Sama käib lehekülgede kohta, millega püütakse kehutada noort autorit loobuma passiivi kasutamisest - ka see pole eesti keeles esimese järgu probleem.
King ei kirjutanud oma raamatut tõlkimist silmas pidades või siis eeldas, et tõlkijad lisavad vajadusel kommentaare. Eestikeelses väljaandes need päris ei puudu, kuid neid võiks olla rohkem. Allakirjutanu rõhutab siinkohal tõlkija poolt lk. 125 öeldu üle. Kuna stilistilised nõuanded on tihti keelespetsiifilised ("Ta karjus ähvardavalt" on siiski üsna jõle nii eesti kui inglise keeles), tuleks neid meil siin võtta pigem näidetena. King kirjutab sellest, kui tähtis on hästi vallata oma emakeelt ja leida võimalikult lühike, täpne ja lihtne viis ütlemaks seda, mida öelda tahate. Ei rohkem ega vähem.
Eesti keeles on näiteks peale määrsõnade probleemi lausa haiglaslikult vohav asesõnade kasutamine artiklitena. Eesti keeles ei ole artikleid vaja ning iga "see" nimisõna ees tuleks üle kaaluda. Tuletage meelde, mida teie oma emakeele õpetaja teile kõigest sellest kunagi rääkis ja pühendage oma esimene raamat võimalusel talle.
Kindlasti väärib lugemist väike ekskurss lõikude komponeerimisse lk. 132-138. See kõik on õige, kuid jääb siiski lühikeseks killuks. Erinevatest kompositsioonivõtetest võiks kirjutada suurusjärgu võrra rohkem, kui see korralikult ette võtta.
Allakirjutanu jaoks on kõige huvitavam raamatu osa, mis räägib kirjutamisprotsessist. Mööndes, et igale inimesele sobib erinev töökeskkond või -viis, soovitab King siiski iga päev suletud uksega tuppa istuda ja sealt enne mitte välja tulla, kui päevanorm täis on. Selleks normiks soovitab ta algajale 1000 sõna ning enda jaoks 2000. Selles toas ei tohiks olla ei telefoni ega telerit - nõuanne, mis Interneti-ajastul on ilmselgelt aegunud. Olgu toaga kuidas on, kuid soovitus iga päev kindlas mahus kirjutada on kindlasti järgimist väärt.
Väärtuslikum on tähelepanek, et lugejatele meeldib lugeda erialasest tööst. Näiteks tuuakse J. Grishami läbilöögiromaan "Firma" - allakirjutanu jaoks on aga head näited ka nii Herman Sergo "Lootsitoa jutud" (autentselt kogemuslik atmosfäär) kui Mihhail Velleri "Nulltund" (suur taustatöö). Tõepoolest meeldib, ja rumal on see, kes seda fakti ära ei kasuta. Lähemalt vt. lk. 164-165. Eriti oluline on see muidugi õuduse või põnevike puhul, sest nende usutavus on lugemiselamuse jaoks määrava tähtsusega.
Edasi, King kirjutab lk. 167 jj., et tema lood võrsuvad situatsioonist - talle turgatab pähe olukord (näiteks edukas keskealine alkoholiprobleemiga kirjanik on oma hullunud naissoost fänni käes vangis - "Misery") ja selle ümber kerib ta kõik ülejäänu. Kui pöörduda tagasi emakeeleõpetajate juurde, siis suurem osa käesolevate ridade lugejaid on kunagi koolis arutlenud "Isa Goriot" üle - teatavasti kujutatakse selles (ja mitte ainult selles) Balzaci romaanis üht inimlikku tunnet (antud juhul isaarmastust), äärmuslikus versioonis. Mõlmal juhul on automaatselt selge, kes on peategelased (kirjanik ja fänn või isa ja tema võsukesed - kes siis veel...?).
Teadusulme puhul on klišeeks saanud Frederik Pohli 1968. aastal üle korratud mõttekäik sellest, et kui keegi kujutab endale ette iseliikujat, peaks ta jutu kirjutama liiklusummikutest. See tähendab, et mingi tehnoloogilise saavutuse peale tulnud kirjanik peaks selle juurest tegema sammu kaugemale, selle ühiskonnas rakendamise mõjude juurde. Tegelaste välja mõtlemine saab olla kõige varem järgmine samm (alles kolmas!). Seda on teadusulmet lugedes tihtipeale paraku ka näha. Tõenäoliselt oleks abi, kui hakata juttu kirjutama niiöelda kahest otsast - ühelt poolt spekuleerida Pohli tsitaati meenutades tehnoloogilise muutuse mõjude üle, teiselt poolt mõelda välja komplekt reljeefseid tegelasi ning need siis kokku viia (kusjuures autor ei pruugi alguses ette näha, millise tehnokompleksi viib ta kokku milliste tegelastega; põhimõtteliselt on need omavahel vahetatavad ning jutustatava loo sündmused on mingite kindlate otste kokkusidumise loogiline tulemus). See polnud nüüd enam Kingi nõuanne, vaid kommentaar; King ei ole teadusulme kirjanik ja ei üritagi selle eksperdina esineda.
Viimaks, kõige olulisem - kirjutamisprotsess. King kirjutab kolm mustandit. Esimese "kinnise uksega" (nii palju paberile kui võimalik nii ruttu kui võimalik). Siis peab 6 nädalat pausi ja seejärel loeb teksti ühe hooga üle ning kommenteerib ja parandab. Teise mustandi kirjutab ta "lahtise uksega" (tulemus saadetakse sõpradele). Kirjutades peab ta silmas "ideaallugejaid" (tal on õnn olla ühe sellisega abielus) ning järgib eriti nende reaktsioone.Tundmatu toimetaja andis talle kunagises tagasilükkamiskirjas hindamatu nõuande - teine mustand olgu esimene miinus kümnendik. Kolmandasse mustandisse teeb ta siis tagasiside alusel muudatusi.
Sellise iteratiivse kirjutamise veel üks suur voorus on võimalus teoses esinevaid sümboleid ning teemasid reljeefsemaks kirjutada, neist kvintessentsi nõrutada. Kui ta avastab esimese mustandi lugemisel, et teost läbib mingi kindel teema või et näiteks võtmestseenides korduvad sümbolid (ja et need tulevad loole kasuks), kirjutab ta need teises iteratsioonis selgemaks ja seotumaks ning toob neid rohkem esile. "Algernoni" kunagise "Jutulabori", "Täheaja" ja "Reaktori" põhjal julgeb allakirjutanu arvata, et suurem osa eesti ulmeautoritest pole selle peale tulnud.
Ja ongi kirjutamisest kõik - ei rohkem ega vähem.