Teatavasti ilmus mais Eesti Kirjanike Liidu ajakirja "Looming" number muuhulgas viie ulmejutuga. See oli peamiselt allakirjutanu initsiatiiv, kuid tema täpne roll kogu ettevõtmise juures selgus alles aasta alguses. Selleks sai suhtlemine autoritega ning kaastööde toimetusele edastamine; avaldamisotsus jäid toimetusele.
Autorite valikust. Allakirjutanu soovitas kaastöid küsida sisuliselt kõikidelt autoritelt, kes viimastel aastatel on justnimelt lühijuttudega kuidagi silma paistnud: algses nimekirjas oli 13 nime. "Loomingu" toimetus tegi sellest esialgsest nimekirjast oma valiku, milles oli seitse isikut; hiljem lisandus veel kaks ning kokkuvõtteks pöördus allakirjutanu 9 inimese poole. Üks kriteerium oli muuhulgas loomingu laad - algusest peale oli otsustatud mitte avaldada humoreske. Üheksast autorist saatis kaastöö viis ja kõik need viis ka avaldati. Tagantjärele tarkusena oleks ilmselt soovitav olnud ikkagi küsida kõigilt viieteistkümnelt.
Loomulikult ei ole niimoodi kokku saadud tekstide kogum mitte mingisugune eesti ulme esinduslik valim ega parimate palade kogumik. Mitmel ennast varem tõestanud autoril polnud objektiivsetel põhjustel mitte kuidagi võimalik osa võtta ning üsna juhuslikel asjaoludel sattus avaldatud kaastööde hulka ka üks debüüt. Ajakirjanumber ei saagi aga olla paremate palade kogumik; selleks on antoloogiad.
Allakirjutanule teeb kogu projekt kokkuvõttes rõõmu kahel põhjusel.
Esiteks, osutus tühjaks viimasel ajal mõne ulmefänni kahetsusväärselt valjuhäälseks muutuv hala, mille järgi olevat fantastikal "peavoolu" väljaannetesse pääsemine nagunii lootusetu. Näete, sõbrad, ei ole. Kirjutatagu häid jutte, saadetagu neid "peavoolu" väljaannetele ja küll need ilmuvad ka. Kui te seda ei tee, siis andke peeglile kõrvakiil. Nii lihtne või keeruline see kõik ongi.
Teiseks, ilmunud lugude põhjal võib teha järeldusi selle kohta, mis võiks "Loomingus" ilmuda. Kolm viiest kaastööst oleksid igal juhul jõudnud avaldamiseni ka tavajärjekorras. Kirjutage jutt, mis on parem kui mainumbris ilmunud lugude enamik ning see väga tõenäoliselt ka ilmub. Küll aga peab väga žanriteadlikest väljaannetest rohkem tähelepanu pöörama stiilile ning kirjatehnikale, mida illustreerib eriti debüütlugu. Ulmejutuna pole see eriti imponeeriv, kuid autori atmosfääri loomise oskus ja sõna valdamine on tasemel.
Need kaks tähelepanekut võiksidki olla "Loomingu" mainumbri sõnumid kirjutavale ulmefännile.