BAAS-i kandsin selle raamatu ise sisse – keegi teine seda teinud ei olnud. Jätkuvalt on minu arvustus seal ka ainus. Nii et selgelt võib Doris Lessingu raamatust „Ellujäänu mälestused” kirjutada veel ja veel – äkki keegi loeb ka selle peale, eks ole.
Sest tegu on lugemist väärt teosega.
Eks ole, ma kirjutan „Lessing” ja vähemalt poolte lugejate aju lülitub välja, sest neil tuleb „aa, see keeruline värk, milllest keegi aru ei saa ja mis mängib arusaadavuse osas täpselt sellele, et jääb mingi ahistav tunne sisse, ise ka ei tea, miks”.
Mul endal on ka mõnegi Lessingu teosega samamoodi olnud; tema „tähtteos” („Kuldne märkmeraamat”) on mulle üldse jäle tundunud ja seega ma saan aru neist, kes ei taha talle väga veel ühte võimalust anda.
„Ellujäänu mälestused” ei ole selline.
Ma lugesin seda esimest korda lapsena. Olgu, varaküpse lapsena ja 14 aastat vanana tundsin end juba täisküpsuse saavutanud olevat, aga no siiski. 14 aastat. Laps, kui mult praegu küsida.
Mulle väga meeldis. VÄGA.
Hiljem olen veel lugenud. Ja siis veel. Ja veel.
Lühike mitte midagi reetev sisukokkuvõte: minategelane, vanapoolne naisterahvas, avab ühel päeval oma korteri ukse ja talle antakse laps. Ei, ta pole teda „tellinud”, ta ei saa üldse aru, mis toimub ja miks, miks Emily, 12 aastat vana, ja tema koduloom, kes on nagu koer ja samas ka nagu kass, korraga tema juures elama hakkavad.
Ühtlasi toimub vaikne apokalüpsis. „Vaikne” ses mõttes, et ei ole suurt pauku ega surijatest veriseid kõnniteid, aga raha kaotab väärtust ja siis ongi juba väärtusetu, elektrit ja vett keeratakse suvalisel ajal kinni ja kindlam on vett ämbritega tuua üldse, et mitte päris kuivale jääda. Formaalse kaubanduse asemel tekivad tänavaturud, nendesamade tänavate peal kogunevad ja moodustuvad hõimud, kes lahkuvad (ilmselt maale, mis siin linnas ikka enam passida). See kõik võtab aega, kuid, isegi aastaid ja algul tundub veel, et kõik võib normaalseks tagasi pöörata, ent mida aeg edasi nihkub, seda ebatõenäolisem, seda ebaTÕELISEM see tundub.
Tõelisus muutub.
Ja muutub minategelase jaoks ka teistmoodi. Mitte ainult et väljaspoolne maailm saab tasakesi teistsuguseks, vaid ta lihtsalt libiseb mälestustesse, mis pole isegi tema omad, kus ta ei saa midagi muud teha, kui jälgida. Või ikkagi saab – aga see ei muuda midagi. See tema ellu sattunud kummaline laps-naine, Emily – ta saab vaikselt tema lugu jälgida, nii mälestustena kui jooksvalt, päris elus ja maailmas.
Meie, lugejad, jälgime samuti. On korraga südantmurdev ja samas aus näha, kuidas laps ja naine elavad ühes kehas, kord on juhtpositsioonil üks, kord teine.
Maailm muutub. Tüdruk muutub. Kuidas ta sinna uude maailma sobib? Ilmselt hästi, ta ju tunneb seda nii suure osa oma elust? Jah, aga ...
Raamatul on ka korralik lõpp.
Diiplev soga? No ma ei tea, minu meelest hea raamat, ehe, tunnetatava maailma ja tegelastega. Et ei anta lihtsaid selgeid seletusi?
See on pluss, mitte miinus. Sest no ma ei ole juhm ju, mulle meeldibki ise mõelda.
Meeldis ka 14-aastasena.