Otsing

Leian, et "Raudmees" (2008) väärib meenutamist juba seepärast, et tegemist on linateosega, mis pani aluse ajaloo tulusaimale filmiseeriale. Järgnev artikkel käsitleb konteksti ja visuaalseid detaile, mis filmi esmakordsel vaatamisel võivad kahe silma vahele jääda (hoiatan ka lugejaid, et tekst sisaldab rohket teavet "Raudmehe" sisu kohta, vähesel hulgal ka "Raudmees 2" ja "Tasujad" kohta). Tony Stark on silmapaistvalt edukas ja innovaatiline relvaarendaja, kes lisaks geniaalsusele paistab silma ka egotsentrilisusega. Südant ta enda tegevuse võimalike tagajärgede pärast kuigivõrd ei valuta

Kaheksa aastat tagasi, 2013. aprillis, vestlesime ajuteadlase Jaan Aruga transhumanismist ja inimkonna digitaalsest tulevikust: http://algernon.ee/transhumanism_digitulevik . Teema on jätkuvalt väga palav ning hiljutine uudis annab ettekäände selle juurde tagasi pöörduda. Nimelt kaardistati hiljuti 50 000 närvirakku koos 130 miljoni sünapsiga seni kõige täpsemaks ajukaardiks. Konserveeritud, osmiumiühenditega töödeldud ja tahkestavasse polümeersesse vaiku uputatud ajukude lõigati 30 nanomeetri paksusteks lõikudeks ja need taasühendati digitaalseks mudeliks Google'i tehisintellekti abil

1. Siga ja kägu Olin saanud just 24, kui sattusin avariisse. Mul olevat olnud õnne, et jäin ellu, aga elu kaelast altpoolt halvatuna? Mulle see erilise õnnena ei tundunud. Ma armastan merd ja surfamine on lahe, kuid sukeldumise vastu ei saa miski. Sügaval vee all on nii vaikne ja nii võimas. Seda tunnet on võimatu kirjeldada. Segu hirmust, põnevusest, joovastusest ning kõik meeled on nii neetult erksad. Arvan, et just selline on nirvaana. Peale avariid ma ei uskunud, et võin veel elada, aga eksisin – elu toimub seestpoolt väljapoole ja kõik mida on vaja, on eneses. Mul oli taas võimalus

Leonid Kaganov. Sidrunkollane planeet. Skarabeus 2021. Skarabeuse kirjastuse keskpäraste ulmekirjanike (kust neid suurmeistreid ikka nii palju võtta?) autorikogumike sarja jätkab Leonid Kaganov. Autor, kes järelsõna andmetel juba 1995. aastast saadik Moskvas kutselise kirjanikuna tegutseb ja on Ulmekirjanduse BAAS-i andmetel kirjutanud 2 romaani, 3 lühiromaani ning 60 juttu. Kuidas sellise produktsiooniga üle veerand sajandi ära elada, on raske öelda, aga pole muidugi oluline. Autorilt on varem eesti keeles ilmunud kaks jaburapoolset teksti antoloogias "Maagia" (2019) ning väga hea "Enne koitu

Kuningas Arthuri lugusid on ilmunud (ja minugi poolt loetud) mitupalju. „Jänkist kuningas Arthuri õukonnas” tõsiste ja ajaloolist täpsust taotlevate käsitlusteni. On tehtud sarju ja filme, multikaid ja kirjalikke vanade lugulaulude ümberjutustusi. Osad on viletsad, üritamatagi midagi muud, osad viletsad hoolimata üritustest, osad on head, osad on väga head. Ja siis on see raamat. „Kunagine ja tulevane kuningas”. Oh, taevas! See ei ole „kuidas kõik võinuks päriselt olla” ega ka „ah, muinasjutuvestmine”. See on mõlemat ja mitu kraadi kangemalt, kui oodata võiks. Ehk White on võtnud

"Eesti Novell 2021", MTÜ Eesti Jutt, 2021, 260 lk. Mõtlesin, et teeks vahelduseks midagi teisiti. Mulle üldiselt meeldivad jutukogud, kus tehakse läbilõige mingist žanrist, riigist, kultuurist. Viimasel mõne aasta jooksul olen lugenud mitmeid ulmejutukogusid, seega mõtlesin, et vaataks hoopistükkis, kuidas tavakirjanduse-maailmas asjalood on. Terminitest. Kuna ma ei oska hästi eristada-liigitada kirjandust, siis kasutan läbivalt termineid "peavoolukirjandus", "meinstriim", "päriskirjandus", "tavakirjandus, "peavool" mis kõik on see "õige" ja "päris" kirjandus. Noh, teate küll - Tammsaare

Jutt ilmus esimest korda antoloogias "Isaac Asimov 100" (Viiking 2019). Koiduaeg. Kõik lõhnas. Arvutult hõnge ja varjundeid. Päikesetõusul tunduvad nad tugevamad ja samas hellemad, silitavad sõõrmeid seestpoolt. Taevas möllas sama arvutult värve, lõkketuli ning värske liha, keskpäevane päike lehtede langemise aegu – oh, ja kõigi puu otsas värvilisteks tõmbunud lehtede toonid samuti. See tekitas sees kummalise tunde, nagu kõlaksid vaikus, jääpurika katsumine ja härmatise lõhn korraga. Tunde, mitte mõtte. Mõtlemisega oli tal kehvasti. Jah, olgu, ennast sai kokku võtta sõnaga Turr-urr-urr-urr

Jutt ilmus eesti keeles Leonid Kaganovi autorikogumikus "Sidrunkollane planeet" (Skarabeus 2021). Pigistasin silmad kinni. On niisuguseid päevi, kui eluisu on otsas. Hammas valutas talumatult. Valu oli haaranud kogu alalõua, see läbistas tulise naelana keele ja levis lainetena pea sees, nagu oleks keegi ajudele teekannust tulist vett peale valanud. Soodalahusel polnud ei maitset ega mõju. Miks sooda? Kes ütles, et see aitab? Ema ütles. Iga kord, kui ma seda vastikut vedelikku suus loksutasin, oli tunne, nagu torgataks hambasse hõõguvat ora. Ja kellele on tulnud pähe mõte seda tarkusehambaks