Otsing

Tõlkinud Sander Vesik. Esmakordselt ilmunud: Nature 557(7706): 604, May 2018, Springer Nature. Ma panin nõud kraanikaussi äbarikku kuhja ja vaatasin, kuidas automaatsorteerija neid ükshaaval nõudepesumasinasse tõmbas ja ülehelikiirusega puhastamise riiulitesse asetades. Mu pea pööritas koolist tulnud kõne pärast. “ Meiling tegi taas pahandust.” Ma ütlesin “start” ja DishU ümises, eritades sealjuures sidrunilõhna. Smart DishU rahustavad liigutused täitsid mu silmad: mehaanilised jäsemed nagu ämblikud üle mu portselani tantsimas, neid puhtaks laulmas. Ma olin veel mõtteis ekslemas, kui kuulsin

Tõlkinud Kudrun Tamm. Ripplakke süvistatud päevavalguslambid pulseerisid kiiremini kui inimpilk suudab tajuda, kuid Kaose iidses Maelströmis vormunud silmade jaoks kallasid need koosolekuruumi üle meeldiva valgusega. Inimese oleks see hulluks ajanud. Õnneks oli Nya hullusest sündinud. Kaootilised tuled rahustasid teda. Nya istus koosolekulaua ääres ja jõi lonksu kolkunud kohvi. Bob Dudly, tema räsitud ülemus, kiilaneva hooldamata kitsehabeme ja paksude prilliraamidega mees, istus tema vastas. Billi kõrval istus Julia Anderson, naisdeemon tühjuse teiselt poolelt. Nya oli kvartaalsel

„Miks sa seda teed?” „Ma tahan, et see maailm saaks paremaks paigaks.” „Ja selleks paned oma elu kaalule, et tungida Soovide Kivini?” „Jah.” Vanem mees piidlest tükk aega tema ees, teisel pool lauda istuvad noorukit. Lõpuks ta tõusis ja astus akna juurde. „Kas sulle ei tundu, et maailm on headusest kokku varisemas? Ma näen siit Tsooni.” Ta oli käed tasku pannud ja viipas lõuaga ebamääraselt väljapoole. „Päeval pole see eriline vaatepilt, väheke huvitavam on ainult siis, kui zombid jälle üle jõe tahavad. Öösiti näen virvatulukesi. Halot. Draakoneid. Või mis nimed neil kõigil on. Pole vahet

N. K. Jemisin. Viies aastaaeg. Tänapäev 2018. Me näeme maailma mitte sellena, mis ta on, vaid sellisena, nagu meie silmad näitavad. Kõike, KÕIKE saame me näha vaid läbi omaenda silme, enda silmad aga on iseenda värvi, kas on inimesel permanentsed mustad prillid ees või rohelised või lüüriliselt lillakad ... Kui raamatut loeme, näeme maalma läbi autori silme, tema moel. Jemisini prillid on seda karva – ma ei tea, mis värv või värvid need on – mis mulle meeldib, millisena meeldib mulle maailma näha. Ta vaatab ausalt – toorelt, raasugi pehmendamata. Ent nii vapralt, kuskilt silmi kõrvale

Proloog See ei olnud tavaline tasandik, millel jäiselt lõikav sügistuul painutas kiduraid mände. Ei, see oli morn, lootusetu ja üksluiselt sünge turbaraba. Nukker rusket värvi kõnnumaa, selle tühjust vaid rõhutasid siin-seal paistvad värdjalikult kõverdunud mustjad puud, mille raagus oksad vaevaliselt taeva poole sirutusid, justkui püüdes aimata tinahalli pilvemassiivi taha peituva päikese asukohta; niiskest ja külmast õhust võis arvata ligineva talve hingust ning vähene rohelus oli juba ammu kollaseks luitunud. Lirtsuva kanarbiku vahel mustasid haiglaste plekkidena laukad. Põhjatud mudased

Päev. Tumemust nagu öö. Justkui kangaga kaetud kanaarilinnupuur. Jõulumehe koti sisemus. Laius taevas. Laineri ümber. Mis äikesetormis läbi pilvede kihutas. Kõikudes. Rappudes. Vappudes. Reisijail sisikondi segi pekstes. Ja pannes südamed hirmust värisema. Semu. Kohalt 13 A. Kes käimlas soolt tühjendas. Paiskus peaga vastu plastikseina. Mis heitis ta kolba omakorda peeglisse. Kraanikausi kohal. Klaas klirises peegli mõranedes. Vasakust oimust nirises verd. Ent mees ei tundnud enam seda. Kui teadvust kaotades ettepoole vajus. Ja püksid rebadel põrandale varises. Rasked vihmapiisad paiskusid

Indrek Hargla, "Kolmevaimukivi". Tallinn: Raudhammas, 2018. Alustagem peamisest. Kui ebaõnnestunud romaan „Merivälja“ sajanda lehekülje kandis pooleli jäi, tekkis allakirjutanul tõsine mure, et ulmekirjanik Indrek Hargla on lugejatele kaotsi läinud. Tema ütlemata suureks rõõmuks ja rahuloluks see nii ei ole, nagu kogumik „Kolmevaimukivi“ hästi tõendab. „Kolmevaimukivi“ on läbilõikekogumik , koondades autori „viimaste aastate lühiproosat“. Juttudele lisatud aastaarvude järgi on need aastatest 2012 – 2018 ning tundub, et tegu pole valikkogu, vaid autori selle perioodi lühiproosa kogumikuga sõna

Ulmel ja filosoofial on eriline suhe. Seda väidet võib toetada mitmel erineval viisil. Võtame näiteks biograafilise meetodi. Philip K. Dick õppis filosoofiat ja mõtlejad nagu Jean Baudrillard, Fredric Jameson ja Slavoj Žižek on pidanud tema teoseid postmodernismi eelkäijaks. Aldous Huxley’t võib pidada võrdväärselt nii kirjanikuks kui filosoofiks. Filosoof John Gray on nimetanud J. G. Ballardi üheks oma suurimaks mõjutajaks. Stanisław Lemi puhul ei tea, kus filosoofia lõpeb ja kirjandus hakkab või vastupidi. Vendade Strugatskyte loomingu meritokraatlikus maailmas valitsevad justkui Platoni

Mäletatavasti leidis käesoleva aasta mais aset kahetsusväärne juhtum, mil solvunud autor Ulmekirjanduse BAAS-i tsenseerida üritas. Sellele järgnenud elavas mõttevahetuses postiloendis „SF2001“ lubas Ulmeühingu president Veiko Belials kirja panna oma nägemuse eesti ulme mainest. Meest sõnast, härga sarvest – presidendi manifest ilmuski maikuu „Reaktoris“: https://www.ulmeajakiri.ee/?ulme-ja-selle-maine- Mitmekordse varasema Ulmeühingu juhatuse liikme Jüri Kalda vastus ilmus sama väljaande augustinumbris: https://www.ulmeajakiri.ee/?arvamus-belialsi-manifesti-vastu Diskussioon on sellega käima