Otsing

Svjatoslav Loginov. Eikeegi ja ilma nimeta. Skarabeus 2020. Alustame peamisest. Sjvatoslav Loginov on allöeldust hoolimata oluline autor ning tema kogumiku ilmutamine igati tänuväärt. See väärib vähemalt taustsüsteemi mõttes ka lugemissoovitust igale ulmehuvilisele - ja mitte tingimata just vene ulme huvilistele. Loginovil on rida jutte, mis pole kuidagi eriliselt "venelikud", näiteks arvustatava kogumiku olulisemaid tekste "Loojang planeedil Maa" või "Põllumees". Samasuguse loo võinuks kirjutada ka mõni Lääne autor. Kogumiku koostajat Arvi Nikkarevi tuleb kiita ka esimeste katsetuste lisamise

Mida nälg igale toidule, annab rõõm elule. Bertrand Russell Inimkond oli oodanud mõnd maailma muutvat, revolutsioonilist tehnoloogiat, kuid tulnukad jätsid meile salatikastme retsepti. Selles olid mõned imelikud koostisosad, aga see, mis molekulikoosturist välja tuli, lõhnas ja maitses nagu “Krafti vürtsikas itaalia kaste”. “Vürtsikas tulnukas”, nagu seda kohe kutsuma hakati, oli päris hea kanamarinaad, kuid salatikastmena nii enam-vähem. Siiski, toorsalatid, mis olid pärast kogu inimsõnniku peal käiva suletud kasvatustsükli juurutamist täitsa passé, tegid Õigete Uskujate hulgas läbi lühikese

Paar päeva tagasi postitati Facebooki Ulmegruppi ( https://www.facebook.com/groups/2308305582828897 ) eelmise aasta novembris leheküljel "File770.com" ilmunud nimekiri Mandri-Euroopa autoritest (ja nende teostest). Nimekirja autori eesmärk oli demonstreerida, et ulmet ilmub ka väljaspool ingliskeelset keeleruumi ( you don't say!) ning ta rõhutab, et tegu ei ole mitte parimate raamatute nimekirja, vaid tema kontaktisikute eelistuste nimekirjaga, kuhu esitati reeglina 5 teost. Selliseid valimikke ikka aeg-ajalt tehakse, vahel koguni antoloogiavormis. Nii näiteks koostasid Brian Aldiss ning

“Tuumahiid 5: Fusioon”, kogumik, autorid Marika Piip, Kadri Umbleja, Maniakkide Tänav, Miikael Jekimov, Heinrich Weinberg, Joel Jans, Laura Loolaid, Mairi Laurik, Ander Skarp, Helina Ravasoo. Lummur OÜ, 2020. 270 lk. Mainin sissejuhatuseks ära, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et teaksite. Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu

„ Oma elamuse mõjul hakkas ka Jann põhjakäimismõttega mängima, sest nii võib Viveca ühel päeval välja ilmuda ning aidata Jannil inimühiskonda tagasi pääseda. Ta mõistis, et plaan on üsna aeganõudev, kuid läks kõigest hoolimata nii kaugele, et külastas üht linna kõige halvema kuulsusega kõrtsi. Plaani läbiviiimisel ilmnes aga teatud raskusi, sest ta oli uimastavate vedelike vastane, jah, ta ei põlanud mitte ainuüksi õlut, vaid üldse igasugu alkoholi, nii et ta alustas oma allakäiku limonaadi tellimisega.” Taani kirjaniku Svend Åge Madseni romaan „Jutustada inimesi” ei ole kerge lugemine

Vaatepilt Inimeseks Saanu keskväjakul ei erinenud millestki kümnetest eelnevatest hukkamistest. Siledatele nefriitplaatidele oli kogunenud paar tuhat määrdunud tabardites ja valdavalt tõmmunahalist linnakodanikku, kes jälgisid järjekordset poliitsündmust ilmetega, mis väljendasid emotsioone tuimast letargiast kuni verejanulise, pisut kohtlase elevuseni. Pealtvaatajaid oli kõgist Päikeseahmijate määratud kastidest, Puhastajatest kuni Valgustatud Aadlini. Viimaseid oli küll õige vähe ning uut rezhiimi toetavad ülikud paistsid silma oma kroomitud tehisjäsemete ja veidralt gootilike eksoskelettide

Järgnev on vastuseks lugejale (ning võimalikule kaasuatorile), kes palus tuua näiteid originaalse ideega juttudest. Allakirjutanule tulid pähe just järgmised kolm; need ei pruugi olla väga head näited, kuid nende kasuks räägib, et need jäid meelde. Ken Liu, "State Change" (2004): http://baas.ulme.ee/?autor=4995&teos=87154 Kogu kontseptsioon on originaalne ning suurepäraseks lähtekohaks karakterite arendusele. Efekt saavutatakse tuntud motiive ootamatul viisil kombineerides. Jutu sisust võib pikemalt lugeda BAAS-i arvustusest. Et noor autor juttu kokkuvõttes korralikult lõpetada ei suutnud, on

William Gibson, “The Peripheral”. Berkley, 2014. William Gibson, “Agency”. Berkley, 2020. Gibson kirjutab reeglina triloogiaid ja ilmselt lisandub neile kahele kunagi ka kolmas, aga esialgu võiks heita pilgu olemasolevatele. Kuna kahe osa ilmumise vahele jäi kuus aastat, siis avastasin peagi, et olen mõned olulised üksikasjad ära unustanud ning lugesin uuesti ka esimest. Ma pole kindel, kas nende kahe romaani vaheldumisi lugemine on kõige parem viis, aga võrdlusmoment tekkis nii ehk selgem. Universum Paralleelmaailmade vahel liikumist kirjeldab Gibson realistlikumalt – no ulmeks jääb see ju