"Equilibrium" (2002) on üks selliseid filme, mille olemasolust paljudel aimugi pole. Seda vaatamata tõigale, et filmi valmimisest on möödunud juba pea kaks aastakümmet. Linateose vähene tuntus mõjub mõneti üllatavana, kuna teose peosas astub üles maailmakuulus Christian Bale, kes juba "Equilibriumi" valmimise ajal polnud sugugi mitte vähetuntud näitleja.
Film leiab aset düstoopilises linnriigis nimega Libria, kus pärast Kolmandat maailmasõda on võetud edasiste suurte relvakonfliktide vältimiseks kasutusele eriti karmid meetmed. Nimelt leiti, et sõdade ärahoidmiseks on vaja elimineerida nende tõeline põhjus, milleks on inimese emotsioonid. Emotsioonide vaigistamiseks kasutatakse spetsiaalselt väljatöötatud medikamenti nimega prozium II, mida kodanikud endale kindlate ajaintervallide tagant kaela peavad süstima. Emotsioonide tundmine on karmilt karistatav. Enamasti on karistuseks surm.
Tunnetevastase reglemendi vastu eksijaid otsivad Grammaton Clericud. Viimaste näol on tegemist diktatuurirežiimi poolt välja koolitatud spetsialistidega, kelle hulka kuulub ka Christian Bale'i kehastatav filmi peategelane John Preston. Clericute peamine ülesanne on otsida kunsti- ja kultuuriteoseid ning need hävitada. Selles valguses mõjub "Equilibriumi" vähene tuntus tõtt-öelda veidi iroonilisena. Linateos oleks ka justkui pärast valmimist kellegi poolt hävitatud.
Oma ülesehituselt on "Equilibriumis" saavutatud hea tasakaal tempokate action-stseenide ning filmi sisu ja ideed edastavate aeglasemate stseenide vahel. Küll aga mõjuvad action-stseenid kohati ebausutavalt.
Grammaton Clericutele õpetatakse püstolitega ümberkäimiseks spetsiaalset võitluskunsti nimega Gun kata. Kõnealune tehnika peaks Clericute sihtimistäpsust suurendama 120% võrra ning aitama neil vältida vastaste kuulidega pihta saamist.
Konseptsiooni täpsem sisu seisneb tulevahetuses vaenlaste positsioonide ette ennustamises ning tulistamisel sääraste liigutuste tegemises, mis meenutavad mõnd idamaist võitluskunsti. Kohati meenutab see kõik "Matrixi" filmi, mis "Equilibriumi" valmimise ajal oli väga aktuaalne. Samas Matrixis mõjusid võitlusstseenid usutavamalt. "Equilibriumis" tundus see, kuidas Grammaton Clericutel õnnestus pelgalt osava liikumise ja lahinguvälja lugemise oskusega kuulihaavu vältida, absurdsena. Ja seda veel olukorras, kus üksi võideldi suure hulga vastastega ning Cleric paiknes neist üsna kaugel. Ei tundu kuigi usutav, et keegi suudaks säärase kuulirahe all vigastusi vältida omamata selleks paravõimeid või spetsiaalset varustust. Samas üksjagu usutavamana mõjus Clericutele õpetatav Gun fu lähivõitlusstseenides, kus vastased paiknesid Clericu käeulatuses.
Huvitava tõigana kasutasid Grammaton Clericud oma töös tihtipeale info talletamiseks paberit ja pliiatsit, mitte moodsaid tehnoloogiaseadmeid. Küllap oli tegemist häkkimisvastase turvakaalutlusega.
Filmi vaadates tekkis ka küsimus, et miks kasutati moodsas tulevikus 20. sajandile omaseid tulirelvi ja mitte mingeid moodsamaid lahendusi. Siin on vist ka põhjuseks see, et moodsamaid kõrgtehnoloogisi relvi oleks võimalik häkkida. Samuti on võimalik, et ohtlikumad relvad hävitati pärast Kolmandat maailmasõda lisameetmena Neljanda maailmasõja vältimiseks.
Tegelikult režissöör püüdis teadlikult vältida filmis ulmeliste tehnoloogiate kujutamist, sest need võivad teose vananedes aegunuks osutuda. Ning filmi tegevus ei toimunud põhimõtteliselt kauges ja ulmelises tulevikus, vaid tegemist oli pigem hoopis meie ajastuga paralleeluniversumis.
Vast kõige rohkem küsimusi tekitas filmi üldine kontseptsioon. Tekkis küsimus, et kui inimeselt eemaldatakse emotsioonid, kas ta peaks siis veel olema võimeline adekvaatselt funktsioneerima või muutuks ta lihtsalt apaatseks ja teovõimetuks? Kust läheb üldse piir mõtlemise ja emotsioonide vahel? Kui inimese organism enam õnnehormoonina tuntud dopaamini ei tooda ja ajus ei toimi näiteks dopamiinipõhised preemiamehhanismid, kas siis miski peaks üldse mõtlemist käigus hoidma?
Üsna levinud on ütlus, et kõik, mida inimesed teevad, on sügavaimal tasandil motiveeritud hirmust või armastusest. Sellele ütlusele tuginedes ei tohiks ka emotsioone mittetundev inimene olla võimeline funktsioneerima.
Jäi ka mulje, et filmi tegelased tundsid vahepeal emotsioone. Näiteks peategelase teiseks paarimeheks olnud Cleric avaldas lootust saada sama kompromissituks, kui peategelane oli. Võib-olla testis peategelase uus paarimees teda sellise mõtteavaldusega, soovides kontrollida, et kas tema reaktsioon on ikka emotsioonitu. Kuid kui tegemist oli siira mõtteavaldusega, siis paistab see tuginevat lootusel ja ambitsioonil ning on oma olemuselt emotsionaalne.
Võib-olla on filmi vähese tuntuse taga ebausutavus võitlusstseenides ning üldises konseptsioonis, võib-olla liigne sarnasus varem valminud populaarsete filmidega. Sellegipoolest on tegemist hea tempoga ning visuaalselt huvitava filmiga, mida julgen soovitada vaatamiseks neile, kellel see pea 20 aasta vanune linateos siiani kahe silma vahele on jäänud.
Tähelepanelik vaataja võib filmist leida mitmeid huvitavaid visuaalseid detaile. Näiteks sarnaneb pildilkujutatud kaadris püstolitorust väljuv tuli filmis kujutatava diktatuuri embleemile.
Equilibriumis on diktatuur pandud sarnanema Natsi-Saksamaale. Siinjuures ei saa mainimata jätta, et Equilibriumi filmiti peamiselt Berliinis ning näiteks Berliini Olümpiastaadioni kujutati diktatuurirežiimi peakontorina.
Filmis kordub läbiva motiivina William Butler Yeatsi luuletus "Ta igatseb endale taevakangaid". Kõnealune poeem iseloomustab üsna hästi seda, mida tunnevad emotsioone keelustavate diktatuurimeelsete ees mässumeelsed, kes julgevad proziumi tarvitamisest hoiduda. Ka pildil kujutatud stseen paistab olevat inspireeritud sama luuletuse sõnadest. Kõnealuses stseenis imetleb peategelane emotsionaalselt värvideküllast päikesetõusu. Muidu väljendab filmi värvilahendus läbivalt emotsioonideta inimeste mentaliteeti (kasutatakse palju halle toone) ja diktatuurirežiimi rangust (palju võib näha ka musta ja valge kontrasti).
