Allakirjutanu võttis veidi üle aasta tagasi ette lugeda läbi ja üle Fjodor Dostojevski kogutud teosed (tõsi küll, "Märkmeid surnud majast" uuesti ei viitsinud). Kuigi kõige tugevamad on "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot" (kooliprogrammide koostajatel on, nagu tavaliselt, õigus), pakkus kogu komplekt rohkelt rõõmu.
Aga miks sellest siin kirjutada?
Esiteks, Dostojevski ei ole fantastikakauge autor. "Alandatud ja solvatud" algab otsese viitega Hoffmannile, "Kuritöös ja karistuses" on rohkesti unenäolist ning "Idiooti" võib tõlgendada ka täiesti fantastiliselt 19. sajandi verevabade vampiirilugude laadis (peategelane mõjub oma juuresolekuga kergemeelsetele, pahelistele või suisa surmapattude küüsi langenud kaasteelistele neid kuigivõrd parandades, kuid iga kord võtab see temalt mingit müstilist fluidumit või energiat, mis mõjub hävitavalt ta võimetele). Dostojevski on eeskätt psühholoogiline realist ja kasutab meelsasti ülikummalisi olukordi või tegelasi, et teose põhiteemat reljeefsemaks muuta. Sama teeb ka see osa ulmekirjandusest, mille jaoks kõige tähtsam jääb alati Maale.
Teiseks, nagu kõik suured klassikalised kirjanikud, on ta stiilimeister. Tegelaste peas toimuva dialoogi või žestide abil lugejani toomise tehniline tase on väga kõrge.
Kolmandaks, nagu parem osa ulmekirjandusest, on parem osa Dostojevski loomingust ideede kirjandus. "Idioot" on jutustus ideaalsest inimesest (tema mõõdupuu järgi) igapäevamaailmas. Romaanist romaani kordub ettekuulutus, et kõik see, mis ümberringi toimub, lõppeb väga halvasti ning "Vennad Karamazovid" sõnastab ennustuse otsese allegooriana, milles vennad kujutavad Venemaa erinevaid külgi. Allasurutud lumpen vihjelises kokkuleppes liberaaliga hävitamas täielikult laostunud (või juba algusest peale läbinisti amoraalset), kuid siiski traditsioone ning korda esindavat vana - kõik me teame, et lõpuks see nii läkski.
Tegelikkuses kukkus asi muidugi veel halvemini välja: liberaal läks ületamatu konflikti ette sattudes segi küll, kuid lumpen ei tõmmanud ennast sugugi mitte oksa ning usulise uuestisünni võimalus uputati koos vana korraga verre. Süüdlaseks on paljude silmis aga siiamaani mitte salakavalaks mõrvariks muutunud lumpen või rohkelt tühje sõnu tegev liberaal, vaid olemuslik ohjeldamatus, kes romaaniski kärarikkal kohtuprotsessil süüdi mõisteti. Lumpen aga kasis ennast natsionaliseeritud kuldvannis puhtaks, õppis keeli, tõmbas ülikonna selga, käis KGB koolis ja läigib siiamaani uudistest vastu nagu pühademuna.
Ulmekirjandus kujutab ühiskondlikke transformatsioone või konflikte otsesemalt ja kergemini mõistetavamatena (nii ka Ursula K. LeGuin oma liberaalse Karamazovi monoloogist tõukuvas Omelase-loos, mis teadupärast 1974. aastal Hugo auhinna võitis). Osaliselt on see kindlasti kultuurikonteksti küsimus. Valdav osa ulmekirjanduse olulistest arengutest toimus pärast Dostojevskit ja tema ajal või enne seda tegelesid fantastikaga eluvõõrad romantikud. Mida aeg edasi, seda julgemalt kasutasid fantastilist lavakujundust ka realistid (Henry Jamesi üks olulisemaid teoseid on "Kruvi keere" (1898); ka meie oma Tammsaarelgi on vähem nägemuslikku kui "Kuritöös ja karistuses", kuid tema viimane suurteos on teatavasti "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939)).
See, et psühholoogiline realism sündis koos olustikulise realismiga, ei tähenda, et need peaksid olemuslikult kokku kuuluma. Eesti ulmekirjandust on tabanud maailmalõpulugude buum ning meid ümbritseva tegelikkuse purunemist kujutavad teosed peaksid juba definitsiooni kohaselt olema otsapidi realistlikud. Olmelisest realismist läbi seninägematute vapustuste fantastilisse tulevikku kulgeva loo olemuslikult tugev külg võiks loogiliselt olla usutavad, reljeefsed ning dünaamilised karakterid.
Kahjuks aga ei ole.
