Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”, Vemsa OÜ, 2020, 468 lk.
Kui hakata peale kusagilt kaugemalt - Vafanasjevit kohtasin kirjanikuna juba ammu-ammu, mitmetel Tartu NAKi kirjandusõhtutel. Tollal jäi me kohtumine pigem põgusaks, oli “keegi”, keda oli huvitav vaadata-kuulata lühidalt - ja nii see jäi.
“Õitsengu äärel” on kirjaniku neljateistkümnes raamat. Kui natuke maalida tausta, kerime eelmise sajandi lõpust edasi, siis…
...eelmise aasta alguses jäi “Lugemise väljakutse” Facebooki grupis silma tema kirjutatud “Serafima ja Bogdani” kiitmine. Inimesed lugesid õhinal ja olid vaimustuses. Kuna ma loen hea meelega… head kirjandust, olenemata stiilist, siis võtsin isegi tolle tellise (560 lk) ette. Räägib siis too raamat elust maailma serval, Peipsiveerel läbi pea viiekümne aasta, alustades teise maailmasõja kandist ning jõudes praeguse Vabariigi sünnini.
Minu arvates on “S&B” näol tegu äärmiselt olulise ning vajaliku raamatuga eesti kirjanduses, eesti ajaloos. On selgelt tunda, kuidas kirjanik on teinud põhjaliku eeltöö ning teab, millest kirjutab. Kõik see Peipsiveere külaelu nüansside kujutamine, karakterite areng ning peen ajaloo tajumine - see kõik kokku on võrratu. Mul endal tekkis mitu korda paralleele Andrus Kivirähki "Mehega, kes teadis ussisõnu": mõlemad räägivad kunagi toimunust, mõlema puhul on küsimus, kuidas saada hakkama pealetungiva uue voolusega. Mõlemas läheb, mida edasi, seda kurjemaks-julmemaks, mõlemi maailma lõpp on ikka väga jõhker ja verine. Loomulikult on kummalgi kirjanikul äärmiselt erinev lähenemisviis. Mulle igal juhul väga meeldis Vafanasjevi poolt läbi ca. 45 aasta jutustatud lugu, kus nägi erinevate tegelaste arengut ja muutumist pikema aja jooksul.
Tegelikult on mu eesmärk siiski kirjutada õitsengu-raamatust. Küll aga tahtsin ära mainida tõsistele ulmefännidele, et minu enda jaoks on viimase viie, võib-olla isegi kümne või viieteistkümne aasta Eesti Kaasaegsete Eriliste Raamatute riiulis Vafanasjevi Peipsiveere raamat raudselt esikohal. Et kui vähegi pakub ajalooline hõng huvi ning istub pikem lugu, siis julgen soojalt soovitada.
Asja juurde! “Õitsengu äärel” ostmise hetkel olid ootused üsna kõrged, on juba füüsiliselt köited üsna sarnased.
“Õitsengu äärel” on juba kätte võttes hästi korralik ja tugev tükk. Ma hindan küll selgelt rohkem head sisu - aga see tunne, kuidas kõvakaaneline raamat kätte istub, kuidas lehtede vahelt ühel hetkel integreeritud järjehoidjapael välja poeb, kuidas iga peatüki alguses on Toomas Kuusingu võrratud illustratsioonid… see on midagi ilusat. Annab raamatule eraldi lisamõõtme.
Sisu kohta on öeldud, et tegu on apokalüptilise ulmepõnevikuga. Osalt seetõttu ka raamatu ostsin - eks on autor ju kirjutanud ühe mu jaoks äärmiselt olulise teose, teisalt tahaks olla ka kursis natuke eesti ulme siseringi väliste raamatutega. Tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2028-2029, kus asteroid Apophis ähvardab elu maamunal lõpetada. Appi võetakse kosmoseraketid, on veel üht koma teist ulmebutafooriast, rahvamassid, paanika, maailmalõpp tulekul. Et kui väga lühidalt öelda, siis raamatu taustaidee on jah midagi klassikalist, kaugelt on kuri tulekul ja mida me nüüd siis peale hakkame.
Läbivalt on juttu ühe perekonna liikmete elust. Lätlanna Laimdota “Dotty” Godmane, MIT lõpetanud riskikapitalist, miljonär ning maailmapäästja. Ta kunstnikust allasurutud abikaasa Aivar ning kaks teismelist last, poiss ja tüdruk elavad üldsegi Prantsusmaal. Tütar Elisa saab ka mõnevõrra lavapinda maitsta, poeg August jääb rohkem hämarusse. Pikemalt võib sisust lugeda artikli lõpus viidatud Raul Sulbi ning Heili Sepa arvustustest.
Aga ega tegelased sellega otsa saa, terve raamat on kirjutatud peatükkhaaval erinevatest vaatenurkadest, neid koguneb kokku ligi kolmkümmend. Läbivaid tegelasi on õnneks küll vähem, aga üldiselt peab ikka hoolega jälgima, kes nüüd kus ja mida teeb. Raamat on teoorias küll ulme, praktikas on see aga üks olmeraamat, kus siis erinevad tegelinskid toimetavad, siblivad, elavad enda elukesi. Taustal on asteroid elu hävitamas - aga Vafanasjev kujutab meile sellist igapäevaelu jumala vaatenurgast, droonilt ringilendava kaameraga. Kui iga peatükk oleks kuidagi isiklikumalt kirjutatud, näiteks mina-vormis, siis oleks olnud arvustajal vast lihtsam mõista, samastuda, jälgida. Praktikas aga oli raamatu esimene veerand veel enam-vähem huvitav, edasi vandusin mingis mõttes alla. Jah, lugesin lõpuni, aga puudus huvi loetava vastu.
Kõik, mis nende kaante vahel juhtub, on igav. Stiil on vägagi sarnane “Serafima ja Bogdaniga” - kui aga Peipsiveere-raamat oli tõesti huvitav, siiras, soe, tegelased tundusid päris ja igatepidi realistlikud, siis “Õitsengu äärel” on tõsiselt lähedal nüridusele. Tehniliselt on ta hästi kirjutatud, on väga palju huvitavaid kohti, mida välja tuua, tsiteerida kui õpikunäiteid, kuidas nõtkelt kirjutada. Aga puudu on hing, see mängu ilu ja põnevad nükked ning ägedad kiiksud, mis teevad raamatust Raamatu. Küll on aga siin hunnikus ideid ja tegevust, mis jätavad viimaseid lehekülgi lugedes ja sulgemisliigutust tehes hinge tühjuse.
Teate, ausalt - ilgelt kahju on! Asi pole isegi selles, et “S&B” mulle hiljuti unustamatu mulje jättis. Eks ikka kirjutatakse paremaid ja halvemaid raamatuid ning minu subjektiivne arvamus pole isegi oluline. Pigem mulle tundub, et siin on suurepärane materjal, kus autor on jooksnud rinnaga vastu latti ja selle maha lükanud.
Samal ajal on “Õitsengu äärel” mingite nurkade alt tõesti hästi kirjutatud. See läti-eesti-prantsus-ingliskeelne segamaailm, keelemängud, tegelaste läbipõimimine - no on huvitavat ainest. Aga kuna päeva lõpuks tahaks ikka ka hinge salasoppidesse midagi saada, siis jäid üsna tühjad pihud.
Remargi korras - olevikuvorm on üks mitmetest tehnilistest detailidest, mis kuidagi nagu ei sobi üldse sellesse raamatusse.
Lõpetuseks - kas julgen “Õitsengu äärel” ulmefännidele soovitada? Ei. Küll aga on sama autor kirjutanud sarnase stiiliga “Serafima ja Bogdani”, monumentaalse olmeteose, mida julgeks küll soovitada kui kaasaegse eesti kirjanduse tippteost. Täpsemalt - tippteos ka maailma mõistes.
Raamatut on (k)arvustanud Raul Sulbi (Eesti Ekspress) ning Heili Sepp (Sirp).
*
Mõned stiilinäited:
“Isegi kõige irratsionaalsem tegu ei ole päris põhjendamatu, arutleb Dotty. Nagu too tüdruk, kes ennast tööstusliku hakklihamasinaga hamburgerilihaks vormistas ja sõbrannal videomaterjalid tumevõrku lasi riputada - lugu, mille kallal ajakirjandus mitu nädalat hüaanmesilasena maiustas. Nähtavasti lootis tüdruk tõepoolest, et hulk inimesi loobub seepeale hamburgeritest? Miks? Kas tundis farmiloomadele kaasa? Oli ta oma silmaga näinud nende tapmist? Toitmist? Seemendamist? Tahtis ta saata sõnumi maailmale või oma vanematele? Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma seisukohta keskkonna või loomade elu kohta, kõlab Dottyle kusagilt meelde jäänud fraas. Muidugi võib. Nagu ka kannibalism.”
Lk. 63.
“Nüüd, unetumedusse laskudes, on kirgastuse hetk. Mõtted nirisevad päevasõelalt unustusse ning alles jääb peamine. Seekord teadmine lähenevast õnnetusest. Just sellisest õnnetusest, nagu ta on aastaid oodanud. Vähem ebaedus - aga seda ongi vähe olnud - rohkem aga võite vastu võttes on ta teadnud, et kunagi saabub hirmudetund.
Mis läheb üles, peab tulema alla. Need eredat valgust kiirgavad kauplused, värviliste siltidega tanklad, autolaternad, inimeste silmavalged, külluslikult valgustatud letid, purjus kerjuspunkarid, jõuluturud ja vaaterattad, konverentsiturism, koosolekuruumid, IT-firmade tasuta toidu külmikud, perereisid sõbralikku Taisse, kus valitseb sõbralik sõjaväehunta, uued ja veel uuemad tehnoloogiad, kultuuriteooria, popmuusika, grafiti, protestimarsid, aktivism, barrikaadid, direktiivid, soovitused, õiguslikud meetmed, tissid-paljad-marsid, ilutulestikud, antidepressandid, autod, mootorrattad, droonid, kaamerad, telefonid, diivanid, auruahjud, nõgusa ekraaniga telerid, loomemajandus, jagamismajandus, sotsiaalne vastutus, vabadus, võrdsus, vendlus - loendamatu hulk euroopalikke hüvesid, mis tekitavad massides tunde, et isa saab head palka ning ema on iseküpsetav pliit ja iluoperatsioonide kinkekaart ning kõik see on väga tüütu - need hüved ei saa olla igavesed.”
Lk. 88.
“Väljaväänatud hüppeliiges. Kahtlane pakitsus eesnäärmes. Kolm trahvi - valesti parkimine ja kiiruseületamised. Rahadega on vahed sees. Kaks korterit on naisega kaasomandis ning praeguseni jagamata. Tema elab kehvemas. Sellises, kus õel naabrimutt iga kord politsei kutsub, kui ta kitarriga hoogu satub. Isegi kokle on liig mis liig. Naise vanemate suvemajja ta enam ei pääse. Talvel on ta korduvalt haige olnud. Angiin, antibiootikumid. Kutsuti televisiooni kokandussaatesse - ja see osutus võitluseks, kus produtsendid osalejaid üksteise vastu üles ässitasid ja lolliks tegid. Ta on täiesti kindel, et pipratoosi kaas on sihilikult lõdvalt kinni keeratud. Supp mokas, võistlus kaotatud. Sitapead. Autot kriibiti võtmega. Kitarrikeele ots torkas näppu, see paistetas üles ega lasknud tal nädalaid tööd teha. Ja töö - kurat, ta käis ellujäämiseks kõrtsimänge tegemas, “Proud Mary” ja Jeesuse perse, vannub Arlijs. “California Blue”, raisk. Äraütlemised siit, sealt ja igalt poolt. Tahtmatus ise helistada on muutunud tõrkeks kõnesid vastugi võtta.
Väiksemaid õnnetusi ei jõuaks ta õhtu jooksul üleski lugeda. Pole kedagi, kes kuulata viitsiks. Mõni sõber teeb joogat ja väldib negatiivsust, mõnel on lihtsalt kuulamisest kõrini ja mõnele on piinlik rääkida. Üks suri veel ära kah. Seda oli vähemalt oodata - suhkruhaigus, eriti ränk vorm. Ja pealegi polnud too niikuinii hea kuulaja. Maailm ei jäänud millestki ilma, mõtleb Arlijs mõrult muiates. Muidugi on see iroonia. Iroonia on ainus, mis teda elus hoiab.”
Lk. 290.
