Tekst ilmus esmakordselt "Loomingus" 5/2019.
Valik monolooge, intervjuusid, tunnistusi
Varem
Õpetaja
Estcon
„Mitte mingisugust järjekindlust, ei mingit distsipliini ega töötahet. Võib-olla isegi mitte suutlikkust tööd teha. Nojaa, ma tean, Tammekivi ütleb, et Astrid on andekas... Tammekivi on meil entusiast! Vabandage mind, tõepoolest — mina seda andekust ei märka. Võib-olla olen ma millestki täiesti valesti aru saanud.
Võib-olla ei ole ma ise kirjandusega piisavalt kursis ja need kolmkümmend aastat kirjaniku ja kirjastajana on lihtsalt puhas eksitus.
Ei. Absoluutne ei. Mitte mingil juhul. Isegi kui ta oskab komavigadeta liitlauseid moodustada, isegi kui selles on mingi primitiivne andekus, on see andekus ilma pühendumiseta, töövõimeta, või mis me siin ikka ilustame, tegemist on täieliku suutmatusega tööd teha. Ja selline andekus on lihtsalt... madal, võibolla isegi pisut loomalik. Kuidas saab seda üldse tõeliseks andeks lugeda? Mis kirjandus see selline on, kus on siin kunst!?”
Õpetaja võttis lonksu piparmünditeed ja surus oma ahtad huuled põlastavaks prundiks.
*
Mingil teisel ajal varem
Astrid
Raadiointervjuu
„Tegelikult ma pisut isegi kardan sõnu. Nad on nii võimsad. Jah, nad, mitte need, sest sõnadel on elu sees. Nad on täiesti elusad, ka igaüks omaette, aga õigesti kokku põimituna on neil võib-olla isegi teadvus — igal juhul muutuvad nad siis just nagu elusolendiks, kellel on kindel eesmärk. See jutt võib tunduda natuke imelik, aga see on nii. On. On!
Ma ei tea miks, aga sõnade kokkusobitamine on veidralt kerge. Mina teen ainult otsa lahti ja siis nad ise lihtsalt kulgevad. Üsna varsti on raske teadvustada, miks ma põimin neid just sellisesse mustrisse või miks just sellise rütmiga, aga järele jätta ka enam ei saa. Sama hästi võiks proovida lemmikmuusikat kuuldes jalgu paigal hoida. Noh, olgu, püüad mitte järele anda, aga ühel hetkel märkad ikka, et nõksutad põlve. Keha liigub iseenesest ja iga tants on kordumatu, sest muusika rütm meelitab su kaasa, ilma et sa samme teaksid või suudaksid neid hiljem meenutada.
Sellepärast ei teadnudki ma alguses, mida ma teen, see tuli iseenesest ja oli ju — ainult mäng.”
*
Pärast
Inga T***, Astridi klassiõde põhikoolist
Intervjuu salvestus
„Tahate, et ma räägiksin Astridist, sain ma õigesti aru? Tegelikult ma ju ei mäletagi teda eriti. Olime koos ainult põhikoolis, hiljem läks ta ära ja edaspidi me ei suhelnud. Aga üks temaga seostuv lugu on mul see-eest väga hästi meeles ja seda võin rääkida küll.
Astrid polnud kõige popim tüdruk. Aga teda ka ei kiusatud, ta oli lihtsalt selline... omaette. Luges palju. Ja siis mõnikord rääkis igasuguseid hullumeelseid jutte. Need olid põnevad, aga vastikud. No näiteks see lugu, et tema naabermajas elab põletada saanud näoga vanamees, kes hiilib öösiti linnas, teravad noad sõrmede otsas, ja püüab lapsi, kes on pimedas välja mängima jäänud. Need, kelle ta kätte saab, kaovad, neid ei leita enam iialgi.
Lapsik lugu, eriti kui seda niiviisi tagantjärele rääkida. Ma ei oskagi nagu, see kõlab tobedalt! Aga Astrid oskas! Kui tema rääkis, siis oli sul kuulates selline tunne, nagu oleksid sina see laps, kelle põlenud näoga vanamees on just praegu kinni püüdnud — ja sa kartsid, päriselt. Ei tea, kuidas ta lood teistele mõjusid, aga mina ei julgenud aastaid üksinda pimedas toas magama jääda. Kujutasin ette seda armilise näoga vanameest, noad sõrmede otsas, minu kohale kummardumas niipea, kui silmad kinni panin. Päeval oli küll põnev Astridit kuulata ja teistega koos ei saanud arugi, et see nii hullusti mõjub, aga õhtuti magama jäädes ma kahetsesin, et olin kuulama jäänud ja selle koll-mehe oma mõtetesse lasknud. Ta ei läinud enam ära, vaid tuli aina lähemale, ta oli nii reaalne. Nii reaalne.
See kõik on vist tavaline, igal lapsel on oma hirmud, aga see Astridi väljamõeldud kohutav vanamees jäi mulle veel ühel põhjusel eriti eredalt meelde.
Ma ei tea, kuidas see võimalik oli, lõpuks loobusin igasuguse seletuse otsimisest.
Ühesõnaga, mõni aasta hiljem, keskkoolis, kutsusid sõbrad mind kinno esimest Elm Streeti filmi vaatama. Mulle õudusfilmid eriti ei meeldinud, see-eest meeldis mulle väga üks poiss sealt seltskonnast, ja nii ma läksingi.
Oi, kuidas ma kahetsesin, peaaegu esimesest hetkest peale! Teate, mis! See Freddy oli just täpselt seesama mees Astridi juttudest! Kuidas võis see olla võimalik, Astrid rääkis ju meile oma lugu mitu-mitu aastat enne, kui seda filmi üldse tegemagi hakati. Ja kuidas ma seda lapseröövlit just täpselt Freddy-sugusena ette kujutasin, isegi kaabu oli tal... ja selline vana pintsak. Ja noad... Ja see, et ta tuli su unenägudesse... Ma ei suutnud seal kinos olla, sest ma teadsin täpselt, mis juhtuma hakkab. Õhust tuli puudus ja tekkis tunne, et see, mis toimub ja mida ma parajasti läbi elan, ei ole reaalne, ma liigun aegluubis ja kõik on nagu paksu läbikumava vati sees. Süda läks pahaks. Mõtlesin, et nüüd ma minestan, esimest korda elus. Aga ma tõusin lihtsalt püsti ja läksin poole filmi pealt minema.
Tükk aega kogusin ennast tänaval, hingasin värsket õhku ja võitlesin iiveldusega, enne kui normaalne enesetunne hakkas tagasi tulema.
Saan aru, et mõistlik on mõtelda nii, et see sarnasus oli ainult kokkusattumus, muud midagi. Ja küllap mõne ühise joone tõttu lihtsalt võimendasin kõike… Aga ikkagi. Mõistusega võttes tõesti sobiks selline seletus, kuid see kirjeldamatu ehmatus, kui ma sõna otseses mõttes nägin omaenese õudusunenäo lavastust, sellist ehmatust ei ole võimalik arukalt põhjendada ega ka talitseda.
Tegelikult ei olnud me Astridiga isegi lastena sõbrad, me pole kunagi sõbrad olnud. Nii et temast endast ma teile rääkida ju tegelikult ei osanud. Ega ka, miks see kõik temaga nii juhtus, nagu juhtus.”
*
Pärast
Maris S***, Astridi klassiõde põhikoolist
Intervjuu salvestus
„Jah, ma võin temast rääkida küll. Kas või praegu, kui teile telefoni teel sobib? Parema meelega ma tõesti ei tuleks ise kohale… Salvestate? Olgu, natuke imelik on, aga mul ei ole eriti vahet.
Astrid… jah, käisin temaga ühes klassis, meie kodud olid ka lähestikku.
Suhtlesime üsna põgusalt, sest ta ei olnud eriti seltsiv tüdruk — või me lihtsalt ei sobinud. Ühiseid teemasid oli vähe, saate aru.
Temaga seoses meenub mulle peamiselt see üks ja ainuke kord minu elus, kui ma olen taldrikut keerutanud. Teate küll, kirjutate suurele paberile tähed ja numbrid, panete küünlad põlema, kustutate toas tuled ja siis panevad kõik mõlema käe sõrmeotsad taldriku peale ja öeldakse, et „Hitleri vaim, tule räägi meiega”. Või midagi sellist sama jaburat, ma neid õigeid sõnu täpselt ei mäleta.
Astrid tegi seda. Ja kui päris aus olla, ei kutsunudki me Hitlerit, ta kutsus kedagi teist, ja teate, siis korraga hakkaski see taldrik liikuma! Olgu pealegi, sellest päevast on palju aega möödas, nii et võib-olla ei mäleta ma täpselt, aga see taldrik liikus tõesti ja uskumatu jõuga, niiviisi vihaselt. Me olime neljakesi, kõigil olid sõrmeotsad vaevu-vaevu taldriku peal ja see kihutas mööda paberit nagu segane. Ma ei kujuta ette, et Astrid oleks seda kuidagi salaja mõjutada või tõmmata saanud. Igal juhul oli tal täpselt sama ehmunud nägu peas nagu meil kõigil, kui see taldrik ringi kihutama hakkas. Jõuga, rebides meie käsi kaasa, ja me lihtsalt ei julgenud enam lahti lasta. Ja need vastused, mida keegi meist tähthaaval kokku veeris, olid täiesti selged, ainult et väga kurjad! Ähvardavad.
Ma tahtsin ära koju ja kahetsesin, et me midagi sellist üldse tegema olime hakanud, aga lõpetada ka ei julgenud. Olukord oli nii ahistav, et ma tundsin, nagu oleks tuba meie ümber ujunud ja raske oli hingata. Nagu mingi uneudu sees oli kõik. Halb hakkas, süda läks pahaks, tekkis imelik siit-ära-tunne, aga kartsin, et kui ma sõrmed taldriku pealt ära võtan ja minema jooksen, et siis ma kuidagi päästan selle kurja asja vabaks, ja nii ma siis istusin seal ja lootsin, et see kohe lõpeb.
Ja siis korraga läks taldrik lihtsalt praksti pooleks.
Sellest hetkest mäletan ainult, et Kerli tegi imelikku peenikest häält.
Astrid oli esimene, kes laua tagant minema tormas, ja meie teised jooksime talle kabuhirmus järele. Välisuksest välja trügides kiilusime ukseavasse peaaegu kinni. Kui tropist välja rabelesime, jooksime läbi hämara trepikoja ülepeakaela otse tänavale. Mina märkasin alles õues asfaldil seistes, et olin sukkade väel. Jah, kingad ei tulnud meil toast välja tormates tõesti meeldegi.
Ma saan aru küll, et see kõik kõlab päris lapsikult. Katki läinud taldrik ja vihane vaim... Praegu usun ma üsna kindlalt, et keegi meist lihtsalt mängis seda ja teised, kes midagi ei teadnud, kartsid nii jubedalt. Täitsa lollakad, eks?
Aga tookord see oligi jube. Sel hetkel. Ja ma ei oska ära arvata, kes meist seda teistele tegi... Ei taha teada ka. Ma oleksin tema peale ikka väga vihane. Mina ei oleks julgenud sinna tuppa tagasi minna, aga Astrid ju elas seal. Ma ei taha isegi mõelda, kuidas ta sinna tagasi läks. Ja kelle ta välja oli kutsunud… kui üldse oli.
Kellega koos ta tookord elas? Ja kas ähvardused jäid ainult ähvardusteks?
Või ma mõtlen selle kõik välja? Ilmselt küll.
Taldriku keerutamisest hoian ma heaga eemale, kaardipanemisest ja kogu muust sellisest voodoo-kraamist ka. Ja Astridiga ei ole ma pärast seda eriti kokku puutunud, nagu ei tahtnud... Ausalt öeldes ei julgenud.
Aga seda kõike võiks ju tema enda käest küsida. Kas midagi on juhtunud?”
*
Palju varem
Astrid
Digipäeviku väljavõte
„See väike mustast halliks kulunud kaane ja räbaldunud nurkadega kaardipanemise vihik eelmise vabariigi ajast ja veel gooti kirjas oli mu vanatädi kingitus.
Seda oli põnev uurida, selline vana ja veidi paheline. Proovisin paar korda neid ladumise viise, ennustasin nii endale kui hiljem klassiõdedelegi. Selles, et need ettekuulutused täitusid, ei saanud olla midagi ülearu maagilist või nõiduslikku.
Vähemalt alguses. Ma olin ettevaatlik, et mitte naerualuseks jääda.
Natuke vaatasin, mida need kaardid nii-öelda näitasid, ja natuke lisasin, mida ma neist inimesest juba nagunii teadsin. Alguses piirdusin ainult väga tõenäoliste asjadega. Kui läbi viielisele õpilasele ennustada, et tal seisab ees ülesanne, mida ta salaja kardab, kuid et ta saab sellega suurepäraselt hakkama — no kui mööda saab sellise ennustusega panna? Ja niiviisi ma ei eksinudki. Inimesed on rumalad. Oi. Kui. Rumalad.
Ja mina olin kaval, ebakindel ja edev.
Jah, natuke liiga hästi läks mul sellega, aga samas oli seal täiesti loogiline seletus, need inimesed polnud mulle ju võõrad. Ja päris ausalt, mulle ikka meeldis ennast teiste laste silmis põnevaks teha, meeldis tähelepanu ja austus. Tundsin ennast erinevana ja mingil viisil ka tähtsana, pisut müstilisena isegi. Kellele ei meeldiks?
Ajapikku julgus kasvas. Jätsin selle, mida ma inimesest teadsin, sinnapaika, ja lihtsalt rääkisin, mida kaartidelt nägin. Mu ennustused olid järjest selgemad, täpsemad ja kohati uskumatudki, aga mul oli üha enam ükskõik. Võib-olla esitasin niiviisi kaartidele — või tõenäosusele — alateadlikult väljakutse.
Kuna ma ise päriselt oma ennustamist ei uskunud, siis ei võtnud ma väga hinge, kui ka teised sellesse skeptiliselt suhtusid. Aga siis hakkas kõik täide minema.
See, kes keset suve ootamatult raskesti haigeks pidi jääma, jäigi; sellel, kellel pidid vargad käima, käisidki; see, kes pidi saama ootamatu päranduse, mis ta perele väga halvasti mõjub, saigi. Halba mõju ma küll niipea ei näinud, aga aastatega selgus, et rikkaks saanud mehe prassingud lõppesid abikaasale, mu klassiõele, „kogemata trepist allakukkumiste” ja „trennis murtud randmetega”, muust rääkimata.
See, kes pidi kaotama oma lähedase, kaotaski. Mil viisil, sellest ei taha ma praegu rohkem rääkida, võib-olla hiljem, kui üldse kunagi, sest ma lihtsalt ei räägi sellest, ma ei oska.
Kuigi see on väga oluline.
Ei läinud palju aega, kui keegi ei tulnudki enam tahtma, et ma talle kaarte paneksin, sest mingil põhjusel ennustasid kaardid alati nii palju halba. Kui ma päriselt kaartide pealt ja mitte inimestest välja lugema hakkasin, ei märganud ma seda ise alguses, seda ütles mulle üks klassiõde: „Mina küll ei taha, et sa mulle kaarte paneksid, sa ei ole kellelegi mitte kunagi mitte midagi head ennustanud.”
Mitte kellelegi mitte kunagi mitte midagi head!
Sel päeval vaatasin kaardipakiga pikalt tõtt.
Miks see nii on?
Mida ma tegelikult teen?
Mul polnud aimugi, aga mingi kahtlus oli tekkinud. Võib-olla, kui ma poleks kaartidega niiviisi pimesi mänginud, saamata aru, mis tegelikult toimub, oleks kõik halb sündimata jäänud?
See kahtlus oli liiga ränk kanda. Kas ma olin ise süüdi, et… Oli see üldse võimalik? Kahtlus oli liiga valus, nii valus, et võttis hinge kinni. Ma ei suutnud seda tõsiselt võtta, isegi mitte mõelda, et see tõsi võiks olla.
Võtsin kaardipaki ja panin selle kappi ära. Sinna ta jäigi.”
*
Varem
Astrid
Digipäeviku väljavõte
„Sest mõnikord teeb elu haiget, teeb nii rängalt haiget, et valu ei möödu päeva, nädala ega kuuga, isegi mitte aastaga. Pikapeale ajab see su hulluks, sest isegi väikest valu on raske kaua taluda, aga kui valu on nii terav, nagu oleks sul nahk tagurpidi, nii sügav, nagu pressiksid su veresooned klaasikilde läbi südame, ja nii lootusetu, nagu oleksid ühtaegu jääst ja kivist ja tuikavatest närviotstest. Sa tead, et see valu ei kao, ei lähe üle, ei anna järele, lihtsalt on sinuga koos, nii et sa tahaksid kogu aeg karjuda, niitsuda, kägarasse kiskuda nagu loode, paluda, roomata, teha ükskõik mida, et see ainult lõpeks.
Ja sa tead, et see ei lõpe.
Ainus, mis sa võid, on hambad risti suruda ja minna läbi selle valu, kuigi see kestab aastaid, võib-olla igavesti. Siis muudab see valu sind oma soovi järgi nagu vahatükki, oi, ta teeb sinust ja sinuga mida iganes ja sina oled rõõmuga nõus ükskõik millega, peaasi et valu veidigi leeveneks.
Mõne aja möödudes oled nõus tegema ükskõik mida ka siis, kui see ei pakugi leevendust, sest sellesse sa enam ei usu, vaid sulle piisab, kui see teeb haiget kõigile teistele. Sinu lõputa valu on sind asetanud üksipäini kogu maailma vastu. Kõik teised on süüdi, kõik väärivad kättemaksu. Ja nii teedki sa kõike, mida oskad ja suudad, lihtsalt selleks, et ka teistel oleks valus.”
*
Varem
Goodreads.com
Arvustused
„Ei ole just mu lemmikautor. Ta nagu ei hooli üldse oma lugude tegelastest, ta visandab nad ja rebib siis puruks, umbes nii, nagu laps teeb pabernukkudega.
Tundetult ja ükskõikselt. See ei olegi nagu õige loomine, pigem selle vastand.
Tegelikult ta ei loo, ta hävitab.”
„Peab tunnistama, et see, mis ta kirjutab, on veidral viisil lummav, sõna ta ju valdab. Aga see kõik on liiga jõhker, et olla päriselt hea. Mis inimene see küll on, kes niisuguseid asju suudab kirja panna?”
„Mulle nii meeldib! See on midagi sellist, mida ma tahaksin veel, see jääb meelde, jääb mõtetesse kinni, see jääb külge, see mõjub, jääb kummitama. Ja pimedus tundub hoopis... elusam? Ma ei tea, mida ta teeb, aga ta teeb seda nii hästi.”
*
Varem
Astrid
Digipäeviku väljavõte
„Ma olen liiga kaua laulnud neid laule, kirjutanud neid lugusid ja neid siis puruks rebinud nii otseses kui ülekantud tähenduses, olen neid kurjasti ära kasutanud, piitsutades maailma verele, löönud vastu, salvanud ja hammustanud. Eritanud mürki, mis on pahaaimamatutele salaja soontesse imbunud, et sinna jääda; sisendanud hirme, mis on vargsi ennast unenägudesse poetanud, et mitte iialgi päriselt lahkuda; tekitanud haavu, mis ei ole kinni kasvanud, vaid tuksuvad armi all, sama hellad, nagu oleks värskelt löödud... Ja mis ma selle eest sain?
Kaua aega oli see mul ainus elamiseviis. Marutõbine koer ei tea täpselt, miks ta hammustab, aga ta teeb seda siiski. Kas see pime raev, halastamatu vajadus rünnata, purustada, haiget teha — kõik see, milleni valu mind ajas, olin üldse mina?
Kas ma saan kahetseda midagi sellist, mida ma ei saanud ega osanud tegemata jätta?”
*
Nüüd
Astrid
Digipäeviku väljavõte
„See juhtus vanalinnas. Istusin autos ja ootasin üht meest, kellesse olin vist isegi armunud — kui seda ikka saab niiviisi nimetada. Ma tahtsin teda, mul oli teda vaja. Ta oli järjekordse seltskonna „kõige ilusam, kõige ihaldusväärsem” ja südameverejanuse, üldse januse ja süüdimatu plikana olin katsunud teda püüda, kuid ta oli minu jaoks natuke liiga tark ja nägi mind läbi — nägi mu hinge vaevaliselt kinnikasvavaid haavu, nägi ehk mu selja taga varju valust, mis mind ikka veel päriselt ei tahtnud maha jätta. Muidugi oli tal õigus, ma kasutasin teda ära, sest ma olin ülekasvanud laps ja maailm oli mulle mu kaotuse eest enesestmõistetavalt rängalt võlgu — mul oli õigus süüdimatult laamendada, võtta, mida tundsin end vajavat. Õigus salvida ta iha oma haavadele, hammustada paar näljast tükki ta hästi vormitud õlgadest ja juua peale paar klaasitäit verd ja ühtteist muudki, mida mul õnnestus temast välja pumbata.
See oli sedasorti janu. Ta nägi mind läbi ja oli nõus — omadel tingimustel.
Niisiis kasutas tema mõnuga ära mu noort ja ilusat keha, samal ajal kui mina näljase noore kiskjana täpselt sama teadlikult tema elujõust tükke välja rebisin.
Ei teagi, kes selles mängus rohkem võitis või kaotas, me mõlemad olime nii enesekesksed, nii saamise peal väljas.
Igal juhul ootasin ma teda autos, kui nägin Karelit.
Karel jalutas auto eest mööda, kühmus ja kookus nagu koma, justkui rõhuks tema lahjasid, haletsusväärselt kondiseid seitsmeteistkümneaastaseid õlgu kogu maailma raskus. Mu turjakarvad tõusid alateadlikult turri — meie vahel oli üks lahendamata asi. Juba ta kiitsakas kogu tekitas minus vastikust. Pikad pesemata juuksed olid salkus — eriline kunstiinimene enda meelest, tegelikult oli ta lihtsalt kasimata ja puruloll parm, kes muu hulgas oskas natuke kitarri mängida ja arvas, et on õnnistus igale naisele, sest „see riist ei ime ennast ise” ju ometigi. Oh... Tal olid jalas needsamad kulunud ja räpased teksased, mis ta oli ühes bändiproovis ennast jälle pildituks juues lihtsalt täis kusnud. Ma ei olnud kunagi varem näinud, kuidas üks mees ennast täis laseb, vaatasin seda uskmatult ja sellepärast peaaegu naerdes, aga... tegelikult oli see nii... hale, nii masendav, nii jälk.
Üdini põlastusväärne, üdini absurdselt läbikukkunud mu äsja avastatud ja toorelt ülbe eneseteadlikkuse mustvalges maailmapildis!
Ja siis julges see täislastud pükstega viletsus mind solvata, temasugune inimvare, kelle maakerasuurune ego oli naeruväärses vastuolus tema tegeliku võimekusega, isegi võimekusega olla enam-vähem inimene. Ta lõi purjuspäi laamendades jalaga vastu ust, nii et see mulle täie hooga vastu pead kõmatas, nii kõvasti, et valu võttis silmast vee välja. Juhtub ikka. See oli ju kogemata. Aga ta ei palunud isegi vabandust. Sülitas mu jalge ette ja irvitas: „Mida sa, eit, ulud, vaat pärast õhtul võid mu käes uluda, siis on see asja eest!”
Mõte oli nii uskumatult ebareaalne, et mu pisarad kuivasid. Kas see värdjas kujutab endale tõesti ette, et ma võiksin lasta tal ennast sellisel moel puudutada?!
Millises maailmas see üldse võimalik oleks!? Kui kauge kuu pealt on ta siia meie hulka pärisellu kukkunud?! Pime punane raev kustutas igasuguse valu ja...
Raido peatas mu millisekund enne plahvatust, ta tundis mind üsna hästi ja oskas mu näoilmet lugeda. Haaras mu ümbert kinni ja hoidis kõvasti, aga rahulikult.
„Rahu, Astrid, ära tee, ta on lihtsalt üks mõttetu mees, ta ei ole seda väärt. Las läheb.”
Karel irvitas veel kord, tegi minu poole nilbe ühemõttelise žesti ja tuikus minema.
Oh, mu jalad värisesid soovist hüpata, murda, lüüa hambad selle ülbe heidiku turja ja raputada teda, kuni ta vingub just nii haledasti, kui hale ta ise on, ja liipab oma kohale hundikarja viimases reas — ja jääbki sinna. Kuidas ta julges mind solvata, ma olen temast nii palju tugevam, mu hambad on nii palju
teravamad, ma võtan temast nii palju kiiremini saagi jälje üles... See, millele ta vihjas, see, et ta võiks küündida mind puudutama, oli nii üdini vale... Metsloom minus lõrises ja laksutas kihvu. Raido haardes jäin siiski paigale, kuid olin pingul kui pillikeel.
Oota vaid, küll tuleb õige hetk.
Muidugi ei unustanud ma seda.
Tema?!
Mind?!
Mõte oli nii jäle, et seda polnudki võimalik unustada.
Niisiis istusin autos ja tundsin Karelit vaadates taas sedasama vastikusega segatud viha. See polnud kuhugi kadunud, oli lihtsalt kõrvale pandud, õiget hetke ootama. Küsimus polnud ainult ühes solvangus, küsimus oli elu alustalades, karjahierarhias, puhtas ja toores instinktis, mis ütles, et see olevus on püha geneetilist valikut vägistades teinud midagi loomuvastast.
Vaatasin, kuidas ta läheb, ja siis korraga:
„Sure maha, sa hale värdjas!”
Need sõnad tulid iseenesest, viskasin oma raevu Kareli poole nagu kirve.
Otse selga.
Hea puhas tunne oli. Kergendus. Ka selline kerge ebareaalsusehetk, just nagu oleksin ma natuke aega tagasi olnud mingis teises maailmas, kus meie tavapärased moraalinormid ja reeglid ei kehti, kus see kõik, mida ma tegin, oli täiesti normaalne. Ja siis, sekundi murdosa jooksul, ujus tavapärane maailm, selline, nagu me seda tunneme, kiiresti mu ümber tagasi. Kerge reaalsusenihe, peatunud aeg või seismajäänud õhk või… midagi sellist. Korraks tekkis isegi kerge iiveldustunne nagu liftis, mis tohutu kiirusega üles liigub, nii et sa ei saa hästi hingata, kuid see läks väga kiiresti üle. Veider kogemus iseenesest, aga sugugi mitte halb.
Vaatasin vaikselt, kuidas ta kääbakas kuju hüpleval sammul nurga taha kaob.
Olin selle kannatlikult oodanud viha enesest välja visanud ja tundsin, kuidas see pihta lendas ja sügavale sisse rammis. Otse abaluude vahele, keset selgroogu, purustades luud, liha ja veresooni, tehes seda meeletut rahuldust pakkuva raginaga.
See, et Karel, kirves seljas, edasi kõndis, kinnitas lihtsalt tema erakordset juhmust ja taipamatust.
Edasi oli mul veidralt ükskõik, mis temast saab.
Mu ärakasutatav ärakasutaja tuli ja me sõitsime kuhugi. Unustasin vahejuhtumi täielikult. Kuni õhtuni, kui Raido mulle helistas, et Karel on surnud ja kahe päeva pärast on matused. See, kuidas õnnetus oli juhtunud, oli lausa veidralt tavaline: ta oli sealtsamast, kus teda viimati nägin, otse maanteele kõndinud, auto alla jäänud ja kohapeal hukkunud. Vaevalt saja meetri kaugusel.
Seda kirvest... seda kirvest muidugi ei leitud.”
*
Pärast
Astrid
Digipäeviku väljavõte
„See polnud enam kahtlus, sest seekord oli kokkusattumus ilmne. Ja, olgem ausad, see polnud ainus kokkusattumus, neid oli ju olnud teisigi, väiksemaid ja vähem tõsiseid, piisavalt, et jätta mulle võimalus pidada neid siiski vaid kokkusattumusteks ja hoida oma südametunnistus klaasi taga peidus. Igaks juhuks — kui vaja, võtan välja, kasutamata ja nagu uus. Ja niikaua teen, mis tahan. Milline meeldiv süüdimatus, kui lihtne oli uidudele järele anda, need ei tähendanud sellistena ju midagi.
Aga nüüd ei saanud ma ennast enam petta.
Ma mängisin liiga tõsiste asjadega, ma teadsin ju ometi kogu aeg, et sõnad on väga elusad. Lauldes, luues, loitsides, vahetevahel ka kirjutamis-, mõnikord isegi avaldamissoovile järele andes, peites sinnagi poolmeelega oma salajast raevu, ma tegelikult teadsin. Võib-olla mitte päriselt, võib-olla mitte piisavalt täpselt, aga vaistu tasemel ikkagi. Lihtsalt keeldusin endale tunnistamast, mõistus keelas kahtlusel rääkida, kuid kahtlusel oli õigus. Elagu mõistus. Kasu on temast küll palju olnud.
Panen selle kirja, praegu, et oleks välja öeldud, et nüüd ma tean — võib-olla see loeb kuidagi.
Jah, sest tegelikult, nüüd, kui ma tean, et ma tean, tean ma liigagi hästi ka seda, kui vähe ma tean. Ma ju ainult annan sõnadele järele, kui nad tulevad, ja sellest, et ma tagantjärele mõnikord tean, mis nad teha võivad, ei piisa, et mõista, mis tegelikult toimub. See teeb mu neetult murelikuks.
Mis tegelikult toimub?”
*
Pärast
Sõnades on jõud. Kui need õigesti kokku panna, muutuvad nad tahte ja eesmärgiga elusolenditeks, nad muudavad ja mõjutavad reaalsust. Kirjapandult on nad veelgi tugevamad.
Kusagil pimeduses, kusagil sealpool piiri, varjude taga peidus olevas maailmas, kohas, kus varem oli juhuslikkus ja määramatus, paistavad sõnade mustrisse sidumise mõjul korraga selged piirjooned. Nii nagu kunstnik voolib savikamakast pea, siis näo, siis näojooned, nii vormub sealgi kellegi kuju. Pikk ja kiitsakas, kühmus õlgadega kuju, kellele on laia teraga kirves sügavale selga löödud, otse nendesamade kühmus õlgade vahele.
Olematusest vormuvad näojooned on sama kõhetud kui kuju isegi, sellised näojooned, mis võisid kunagi olla pisut närvilised ja veidi ebakindlad. Võibolla peitis see tundlik suukaar kunagi veidike argust ja häbelikkust. Vajadust olla midagi rohkemat, kui ta parajasti oli. Lootust kellegagi sarnaneda, kuhugi kuuluda. Nüüd pole selles näos aga enam kübetki ebakindlust, vastupidi.
Viimane sõna saab seotud.
Olend avab silmad.
„Ma näen sind.”
