Natuke raske on järgmist raamatut soovitamiseks välja valida. Mitte et hirmusvägakohutavalt häid raamatuid mul mõttes palju ei oleks, aga soovitada klassikat, mida enam-vähem kõik lugenud on, on kuidagi ... kergema vastupanu teed minek.
Avastamata briljante samas nii hirmus palju ka pole. Pärleid küll, ent briljante...
Kuid võib läheneda ju teisest suunast.
Millal te viimate „Mary Poppinsit” lugesite? Päris ammu nagunii.
Isegi minul on paar aastat viimasest lugemisest (see nõukogudeaegne väljaanne siniste kaantega, hilisemad olen korra läbinud ja otsustanud, et créme de la créme on siniste kaante vahel) paar aastat möödas.
Tegu pole ka sellise raamatuga, mida tavaliselt „lasteulme” all mõeldakse, kuigi olgem ausad: peamiselt on erinevus selles, et Mary Poppins on kirjutatud kaua aega tagasi.
Aga Verne pole ka just eile sündinud, eks ole. P. L. Travers ka mitte. Mis siis! Me loeme neid ikka.
Eks ju?!
Mary Poppins suudab kummalisi asju, kuid ilmselt mitte kõike.
Mary Poppinsi kotis leidub palju enam, kui sinna väljaspoolt vaadates mahtuda võiks (taskudimensioon?). Ta käib piltide sees (ja puude taga on alati midagi veel, mida ei joonistatud), lendab vihmavarjude, õhupallide ja karussellidega ja kujud ning pildid muutuvad tema lähedal vahel elusaks. Kui tema sünnipäev langeb täiskuuööle, on loomad loomaaias lahti ja puurides hoitakse hilja peale jäänud külastajaid. Loomad ja linnud räägivad temaga igal ajal, ka siis, kui tal sünnipäeva pole. Tema maailmas kleebitakse tähed (mis on vist kuldpaberist) taevasse liimi ja redelite abiga – aga ebatavalist juhtub ainult siis, kui Mary Poppins lähedal on.
Mitte muidu.
Teatud mõttes on ta klassikaline trickster . Selle kohta on internetis üht-teist kirjutatud: loob kaost, viib tundmatusse, tekitab teiste ellu arusaamatut ja uut. Ainult et kui enamik tricksteri-lugusid räägib sellest, kuidas kelmjumalus ise kõike algatab, tekitab jamad ja siis neist välja tuleb, siis Mary Poppinsi läheduses asjad lihtsalt juhtuvad. Tema ise selle kõige keskel hoiab selja sirgu, papagoipeaks nikerdatud vihmavarju kaenla all ja väidab, et on üleni korralik ning kombekas isik.
Kas on?
Loed kõik lood läbi – ja ikka ei tea.
Aga tema teab küll – kui on ÜLDSE midagi, mida Mary Poppis 100% on, siis on see teadja. Alati kõigist vähemalt paar sammu, enamasti aga paar ringi ees, suudab ta leida Selle Parima Lahenduse isegi siis, kui tundub, et head lahendust polegi.
Kuna ta teab nii palju ja suudab alati lahenduse leida, ei karda ta midagi. Tema absoluutne kartmatus tuleb raamatulehekülgedelt välja, kuigi enamasti ei taipa lugejad, mis see on, mis Mary nii köitvaks teeb.
Tema juuresolekul muutuvad ka lapsed, keda ta hoiab – et Mary Poppins on lapsehoidja, palgatšeki ja vabade õhtutega - peaaegu sama kartmatuteks. Kusagil nende seljaajus tuksleb teadmine, et Mary Poppins päästab nad ära, kui asjad täbaraks kisuvad.
Nõnda tuleb tõsine õudus ainult neil hetkil peale, kui tundub, et hoidja on kaugel ja kättesaamatu.
Mida juhtub harva.
Mary Poppins pole samas soe ega emalik figuur. Ta on üpris range, üpris sirgeseljaline ja naeratab peamisel oma peegelpidile vaateakendel. Ta ei ole sõbralik tähenduses „temaga on hea olla” ja kuigi ta ON õiglane ja tõhus, pole tema ausus mitte see hell ausus, mida oleks kerge vastu võtta, vaid ta esindab seda karmi kasvatust, mida eelmise sajandi algupoolel Inglismaal nii hinnati.
Mary Poppins on imeline ja hirmuäratav korraga.
Mitte rõõmus ja helge.
Ta sisendab turvalisust oma vankumatuse ja kõigesuutmise, mitte armastuse ja hellusega.
Kehtib nii tegelase kui raamatu(te) kohta.
Mary Poppisi lood ei paku „oi, võimatu olukord, kuidas see küll laheneb” -põnevust. Nad pakuvad „mis juhtub järgmisena?!” põnevust ja just seepärast lähebki lõpuks läilaks – autor ei ole päris ammendamatu kujutlusvõimega ning osad jutud teiste udused-kahvatud peegeldused. Ent oma parimatel hetkedel on kõik tegelased väga elus ja ehedad, korraga karikatuurid ja isiksused, tunded päris ning nii nutt kui naer ligidal.
Kui olin veel laps, siis tulid mõlemad vaheldumisi peale ka. Enam mitte, nüüd olen vana ja karastunud.
Siniste kaantega raamatut võin igal ajal ja kõigile soovitada. Seal pole ükski lugu millegi muu kahvatu peegeldus.
