Tekst ilmus esmakordselt "Loomingus" 5/2019.
Suvilate asukohaks oli see kahtlemata sobiv. Männimets lõppes nõlvakul, nõlva all oli lepavõsa vallutanud endise karjamaa, mille servas kõrgus hein ja viimaks roostik. Laisa S-tähe moodustanud Emajoki voolas kergelt kaardudes vasakult paremale. Ujumiseks piisavalt rahulik, kuid siiski küllalt lai, et põnevust pakkuda. Ülevalt nõlvalt oli mõnus luhal kädistavaid linde vahtida ja seal mändide all pikutada. Ainult et neil polnud pikutamiseks aega. Tähtaeg istus kuklas ja nagunii oli seegi suure lunimisega välja võideldud — Boresi vend oli kasutanud kogu oma kaalukust BaltStroi finantsjuhi ametis, et ülemusi ümber veenda. Esiotsa oli ehituskontsern plaaninud suvilarajooni rajamist alustada juba 1. juunil.
„Ja vaadake, et te midagi leiate,” ähvardas Vladput Vassiljevitš. „Sa ei kujuta ettegi, mis miljardid siin mängus on... Eh, teid muuseumirotte,” heitis ta lõpuks käega. „Jõmmid keerutavad pöidlaid, aga sina otsid muudkui maa seest konte.
Tulemusi on vaja, mõistad? Pole tulemusi, saan mina vastu pead. Saan mina vastu pead, teen sulle nii et...” Vend tegi ähvardava liigutuse, enne kui laginal naerma hakkas ja Boresi embas.
„Aga nüüd mine. Tuhni-tuhni. Kaks nädalat on sul aega. Ja tuhnid mullas, mitte Tavnikas, saad aru!” irvitas Vladput. Bores puhises mornilt, kuid ei julenud venna head tuju rikkuda. See kaks nädalat oli kulla hinnaga, pealegi lausa muidu sülle kukkunud. Kohe, kui heakskiit saadud, oli Bores tuhatnelja Peterburi ülikooli kihutanud ja oma ülemustelt parima varustuse välja nuianud. Ida-Estonia oli küll suhteliselt läbi uuritud, kuid asulakohti hinnati alati ja Jurjev oli jäänud pikaks ajaks karantiini, kuni kiirgus lahtus. Nende aastakümnete jooksul oli tähelepanu kandunud juba mujale ja Bores oli osavalt põhjendanud, et üsnagi puutumata ala tõotab mõndagi pakkuda. Ja mis kõige tähtsam — seal oli esimesel tsaariajal asunud Faddei Bulgarini väike maamõis. Tarvitses ainult ülikoolis teatavaks saada, et BaltStroi hakkab sinna suvilaid ehitama...
Akadeemikud olid alati arvanud, et puutumatu loodusega Estonia on EstSkoto hoole all heades kätes. Karjakasvatuse hiigelkonglomeraat teenis veistega üüratuid kasumeid, kogu Aasia ja Aafrika oli Vene loomaliha täis. Lauge ja rammus Estonia toitis vissisid hästi ja nende juhmide sõrgade all olid maapõues peituvad varemed ohutus kohas. Ülikoolil ei olnud seni aimugi, et EstSkoto arvestas selle rohumaa potentsiaali kuurordina. Muidugi, Tšuudi järve läänekallas oli olnud puhkeala juba sajandeid, kuid sõja järel oli see olnud pikka aega kasutuskõlbmatu. Nüüd nägi karjakontsern võimalust müüa mõni tuhat ruutversta Emajoki kallastel suvilamaaks ja investorid haarasid sellest kahe käega kinni. Tulevased daatšad oleksid piisavalt kaugel vaenulikust Läänemerest, ja Pihkvast ning Peterburist oli sinna vaevalt tunni tee. BaltStroi ehitusfirma maksis enampakkumisel nõutud rublamiljardid ära ja tähtaeg oligi paigas. Kui Bores poleks vennalt suurtehingust kuulnud, oleks koppkombainid juba ammu mulda lahustanud.
„Bores Vassiljevitš?”
Bores pöördus võluvalt heliseva hääle poole. Sihvakate mändide vahelt astus lähemale tema kaunis, süsimustade juustega kolleeg. Palava ilma tõttu oli Tavnika Jussufovna oma paksud kahlud valla päästnud ja koguni ülemise pluusinööbi lahti teinud. Tema tõmmu ihu nägemine pani Boresi südame kiiremini põksuma. Mis sest, et ta oli vanemate poolt pisut kaukaasia näoplaaniga. Ikkagi ilus. Neiu sinisilmad vaatasid teda küsivalt.
„Bores Vassiljevitš, kas teil on kõik hästi?”
Bores võpatas ärkvele. „Jaa. Jaa, Tavnika Jussufovna, minuga on kõik parimas korras.” Ta hõõrus silmi. „Soovisite midagi ütelda?”
Tavnika toibus esialgsest ehmatusest ja tuli kiiresti tema juurde, ümar nägu säramas. „Vaadake, Bores Vassiljevitš!” hüüdis ta rõõmsalt ja näitas taskuarvuti ekraani. Seal ilutsesid kaeverobotite esialgse skanni tulemused. Ettearvatava ja väljafiltreeritud träni kõrvale hõljus terve hulk esemeid, mida nad olid robotitel palunud erilise hoolega jälgida. Rohelised linnukesed — nii paljude asjakeste juures! See oli tõesti kena uudis. Boresi nägu läks naerule ja teda õhinal jälgiv Tavnika kilkas: „Eks ole!”
„Mnjaa. Tuleb öelda, et otsuse tegime hästi. Valisime hea koha, Tavnika Jussufovna,” muheles Bores.
„Ja vaadake seda,” osutas neiu ekraanile, kirevaks maalitud küüs toksimas mingi toidupala kontuuri.
„Mis see on?” kortsutas Bores kulmu.
„Söödav artefakt, lugupeetud doktor,” ütles Tavnika, „kuid mitte lihtlabane söök. Proovid näitavad, et see ei sisalda säilitusaineid.”
„Aga see ei ole võimalik,” vaidles Bores vastu. Ta muigas. „Säilinud toidud on alati sisaldanud säilitusaineid, see on ju elementaarne. Nimigi ütleb seda.”
Tavnika noogutas aupaklikult. „Teil on loomulikult õigus. Ometi ei sisalda see artefakt säilitusaineid.”
Bores silitas oma vägevat kõhtu. „Olen segaduses, kallis Tavnika Jussufovna. Kuidas saab see nii olla?”
Doktorant naeratas kelmikalt. „Ka mina olen põnevil. Seepärast palungi luba lasta robotid kohe pinnasesse.”
Bores vajus mõttesse ja sammus metsa äärde. Ta silmitses nõlva all laiuvat lepavõsast ümbritsetud kaeveplatsi, kus hõljusid robotid ja ootasid käsku. Ta noogutas.
„Võite alustada.”
Ta jälgis, kuidas Tavnika nõlvast alla lippas ja seejärel kaeveplatsil käsklusi jagas. Robotid triivisid paika ja asusid leide ekstraheerima. Pinnast polnud kuigi palju, sõjajärgse räbu ja sodikihi peal oli vaevalt süllajagu mulda. Selle läbistamine ja aurustamine ning leidude isoleerimine võttis iga artefakti puhul aega vaevalt pool tundi. Tavnika lasi leivapätse meenutavatel robotitel leiud maapinnale asetada ja kiletas sealsamas ära.
Kui Bores oli seda tunnikese võrra jälginud, tõsi, vahel taskuarvutis tööd tehes, vahel filme vaadates ja vahel niisama meelt lahutades, ajas ta end küünarnukkidele ja hüüdis: „Lugupeetud kolleeg!”
Tavnika pühkis higi ja vaatas üles, asetades käe silmade kohale. „Jah, Bores Vassiljevitš?”
„Tellin Pihkvast süüa. Kas teile ikka sama?”
„Ikka sama!” naeris neiu helisevalt ja patsutas oma laiu puusi. „Figuuri eest vaja hoolitseda!”
„Selge,” naeris Bores vastu ja ütles taskuarvutile: „Käsk: Pihkva kohvikust „Spliin” tellida päevapraad kanaga ja topeltports dolmasid. Joogiks narsaan ja tume õlu.”
„Just nii,” ütles arvuti maheda naisehäälega. Hetke pärast: „Ennustatav kohaletoomise aeg: nelikümmend kaheksa minutit.”
Ehk siis täpselt nagu kahel eelmisel päeval. Eh, kuidas see vene korrapära ikka hinge soojendab, mõtles Bores heldimusega.
Kui droon oli tellimuse maha poetanud ja minema lennanud, kutsus Bores kauni kolleegi einestama. Ettenägeliku härrasmehena oli ta Peterburis pakkinud kaasa valge lina ja jooki-sööki serveeris Bores kristallnõudes. Soe Estonia suvepäev, jääpudelisse villitud narsaan ja õlu, pärlendava tõmmu nahaga kaunitar... Mis nii viga?
„Kas teate, Tavnika Jussufovna, mida pärismaalased tavatsesid öelda?” küsis Bores kavalalt.
Viimast dolmat mäluv neiu pani häbelikult sõrmed suu ette ja raputas pead.
„Küll on tore vaadata põlevat tuld, voolavat vett ja töötavat inimest. Vesi meil voolab,” osutas Bores taamal laisalt veniva Emajoki poole, „tuli põleb,” näitas ta näpuga päikesele männivõrade kohal, „ja inimene töötab.” Ta võttis Tavnika vabast käest kinni ja andis sellele suud. „Ja veel kui kaunisti töötab.”
Tavnika punastas ja lõi pilgu maha. „Oh, jätke nüüd, lugupeetud doktor. Mõni töö või asi. Robotid teevad meil kõik ära, mina ainult päevitan.”
„Oo, päevitate!” hüüatas lugupeetud arheoloogiadoktor pühalikult. „Kui tagasihoidlik te olete! Teie rügate varahommikust hilisõhtuni ja minu ainus vaev on püüda märgata midagi muud peale teie kauni silueti, mis varjutab ka siinse võluva looduse.”
„Mis te nüüd, Bores Vassiljevitš,” pomises Tavnika häbelikult. „Kas teil muud pole vaadata kui minu hädist kogu? Meid ümbritseb jumalik männimets, taevas lõõritavad lõokesed.”
„Lõokesed? Mis mul neist?” raputas Bores tehtud rangusega pead. „Kas saab nende liiri-lõõri teie mägikristallina heliseva hääle vastu? Iga teie sõna kaigub mu südames kui igatsuse hüüd kuristikes.”
Tavnika vaatas maha, ja kui ta sinisilmad tõstis, oli neis kohmetusega segatud rõõm, mis pani Boresi vere kiiremini tukslema. „Te räägite otsekui poeet, Bores Vassiljevitš,” lausus Tavnika tasahilju ja silitas mehe karvast kätt. „Te peaks kirjanikuks hakkama.”
„Ütleb tema mulle Bulgarini silme all,” muheles Bores. „Vanahärra ei kiidaks heaks, kui ma tema karjamaale tungiksin, kui te mind mõistate.”
Tavnika kissitas ebaledes silmi. „Vaadake,” jätkas Bores tähtsalt, „seesama nõlvaalune, kus te kaevate, oli kunagi Bulgarini enda karjamaa.”
„Tõesti?” imestas neiu.
„Tõesti,” noogutas Bores. „Faddei Benediktovitš müüs selle majakruntideks maha. Minu kaardi järgi te kaevate nimelt ühe sellise maja varemetel. Siit nõlva alt jooksis läbi Karlova tänav, millega ristus Pargi tänav, vaid kümmekond sülda teie kaeveplatsist siinpool. Näete, nõlv langeb järsult ja laskub siis pikalt ja laugemisi kunagise linnasüdame poole. Seesama küngas, kus me istume, oli Bulgarini mõisa park.”
„Kui huvitav,” pomises Tavnika.
„Jaa, just nimelt. Aga teie esialgse skanni tulemused on märksa huvitavamad,” osutas Bores.
„Te mõtlete toitu?”
„Ennekõike. Kuid kas panite veel midagi tähele?” uuris Bores kogenud lektori häälega.
Doktorant mõtiskles. „Vanaaegseid elektroonikaseadmeid? Neid oli ootamatult vähe.”
„Tavnika Jussufovna,” noomis Bores. „Te peaksite ju olema Jurjevi profiiliga kursis, kui tahate siin kaevandada.”
Tavnika punastas.
„Vaadake,” ütles Bores õpetlikult ja ütles taskuarvutile: „Käsk: Jurjevi kaardistik, pealmiseks kihiks sotsioökonoomilised andmed.”
„Just nii,” ütles arvuti ja kuvas nõutud kaardi. Bores osutas näpuga. „Suurem osa linnasüdamest oli kivist, suurem osa äärelinnast kipsist ja penoplastist. Need sulasid karpideks, mis sisaldavad märkimisväärses koguses elektroonikat, säilinud toitu ja ka elanikke, kaableid ja muud sellist. Aga siin näete kaht tumedat laiku: ühes asume meie, seda kutsuti tänava järgi Karlovaks, teine on teisel pool, tuntud kui Supilinn. Ja miks on nad tumedad?”
Tavnika vahtis maha nagu tudeng. „Sest... nad pommitati eriti puruks?”
„Sest nad olid puust,” pahvatas Bores. „Puust! Põlesid. No mitte üleni. Ka siin oli kipsi ja penoplasti, aga suuremalt jaolt majad põlesid, toit põles. Seda, mis ei põlenud, teame juba hästi. Aga teie skannis oli näha esemeid, mida isegi robotid ära ei tunne. Võimalik, et siin oli samuti kipskarp, mis sulas esemete ümber klombiks. Tundub põnev.”
„Tundub,” noogutas Tavnika.
„No vot,” ütles Bores ja lõpetas õlle. „Aga nüüd tagasi tööle.”
Neiu pühkis käed tikitud käterätikusse puhtaks ja ruttas nõlvakust alla tagasi. Bores toetas selja vastu männitüve ja puhkas pisut silmi.
„Bores Vassiljevitš!” hüüdis Tavnika. Doktor võpatas mühatusega ärkvele.
Päike oli juba loojumas, õhk jahedam. Ta vandus omaette ja sirutas täiesti kanget selga.
„Bores Vassiljevitš!” hingeldas kohale jooksnud Tavnika, kelle kõrge lopsakas rind kärmelt kerkis ja vajus. Bores tunnistas seda hetke, hõõrus siis silmi ja kohmas uniselt: „Mis lahti?”
„Saime eseme ekstraheeritud,” hingeldas Tavnika, ulatades kilepakendis objekti.
Bores põrnitses artefakti igast küljest.
„Püha Putin...” pomises ta.
„Just nimelt, Bores Vassiljevitš,” sosistas hingamisrütmi tagasi saanud Tavnika õhinal. „See näib olevat mingi riisikook. Ühest otsast söödud. Heas korras.”
„Siin on veel pakendijupp küljes,” lausus Bores.
„Jaa, toidupala oli mässitud kilesse ja plastkarpi, mis selle päästiski. Lasin pakenditeksti ära tõlkida, olevat mingi „mahe-riisivahvel”, mida iganes see ka ei tähenda,” selgitas Tavnika. „Robot ütleb, et sai sealt DNA kätte.”
Arheoloogiadoktori pilk sähvas üles, ta pilgutas õhku ahmides silmi. „Öelge, Tavnika Jussufovna, öelge mulle, et see ei ole uni.”
„See ei ole uni, lugupeetud doktor,” naeratas Tavnika. „Sööjaks oli viieaastane poiss. Blond pea, lokiline. Sinakashallid silmad. Loova ja sõbraliku iseloomuga.
Tõenäoliselt musikaalne, võimalik, et hea keelearenguga. Saime juba ka pildi kokku.”
Bores neelatas. Seda ei juhtunud sageli. Oh, telefonidest ja arvutitest ekstraheeriti XXI sajandi alguse andmeid kogu aeg, see oli vana uudis. Aga toidupalast DNA põhjal profiili koostamine — see lõhnas mitme artikli järele. See lõhnas teaduste akadeemia järele.
Ta tõusis ja astus Tavnikale lähemale. Neiu jälgis teda uudishimulikult, ehkki kerge pelgusega.
„Tavnika Jussufovna Ismailov,” kuulutas Bores pidulikult. „Kui ma olen need andmed artikliteks töödelnud ja ärateenitud ametikõrgenduse pälvinud, oodake mind külla.”
„Külla?” küsis Tavnika hämmeldusega.
Bores laskus pisukese raskusega ühele põlvele. „Lubage mul esitada tagasihoidlik kihlumispalve. Pulma tahan ma tulla juba professorina.”
Tavnika kattis põsed pihkudega ja ahhetas. „Bores Vassiljevitš...”
„Olgu Jumal ja Püha Putin meile tunnistajaks, Tavnika Jussufovna,” ütles Bores mahedalt. „Olgu Bulgarini mälestus meile tunnistajaks — mina teen teist veel ausa naise.”
Näitsiku sinisilmadesse valgusid rõõmupisarad. „Oh, Bores Vassiljevitš, kas on iial olnud maailmas rohkem õnne?”
Bores ajas end püsti ja Tavnika tormas tema embusse. Õhtune tuul paitas neid mööda rutates ja suundus siis silitama kaeveroboteid, mis paigal püsides lasid end Estonia suvel hellitada.
„Öelge mulle, Tavnika Jussufovna,” sõnas Bores uneleval häälel, kui nad mändide all nõlval kõrvuti istusid ja selja taga loojuvast päikesest punetavat Emajokit silmitsesid. „See viieaastane poiss, kes riisivahvliga maiustas — musikaalne, loov, sõbralik. Millist rahvust need tunnused iseloomustavad?”
„Mida te mõtlete?” küsis Tavnika pisut ebalevalt.
„Allikate järgi olid põliselanikud pigem tõrksad, pahurad, kinnised,” ütles Bores silmi kissitades. „Nende tugevuseks oli eriline töökus ja jonnakas sihikindlus. Aga muusika, see taevaste sfääride sädelus?”
„Mnjaa,” möönis Tavnika. „Keda te siis silmas peate?”
Bores mühatas. „Ma toon teile mõne näite, Tavnika Jussufovna. Tšaikovski, Restrelov, Distihhov...”
„Arvate siis, et poisike oli venelane?” hüüatas Tavnika.
Bores noogutas väärikalt. Ta pöördus taskuarvuti poole: „Käsk: Distihhovi 4. sümfoonia, C-duur.” Tema pintsakust kõlasid suure komposiitori jumalikud helid.
„Kuulake seda,” sosistas Bores. „Suurejooneline, filigraanne, taevasse pürgiv... on’s teil veel kahtlusi?”
Tavnika raputas heldinult pead ja toetas selle Boresi õlale. Hetke pärast kumises tema arvuti vaskjas kutsung. Ta võttis kompuutri jakitaskust välja ja uuris ekraani.
„Ah...”
„Mis on?” kortsutas Bores kulmu.
„Ülikool on saanud valmis põhjaliku analüüsi. Püha Putin...” pomises Tavnika.
„Bores Vassiljevitš... Seesinane poiss, ütleb autor... Kaufmann-Tšitšikovi meetodi järgi kompileeritud projektsioonimudeli kohaselt oli viieaastase poisikese isa üheksakümne kahe protsendilise tõenäosusega Sander Aul.” Neiu tõstis jahmunult silmad.
Bores jõllitas teda tardunud pilgul. „Sander Aul?! Seesama Sander Aul, kelle sissibrigaad pani toime Tartu veresauna?”
Assistent noogutas.
Seesama Sander Aul, kelle tõttu impeerium üldse andis Estonia vaenuvägedele otsustava vastulöögi, mille käigus hävis kogu Lõuna-Estonia. Igasugune tõend koletise eraelu ja kodu kohta on ju lausa naftahinnaga.
Bores silus käega üle hõreneva pealae. „Nojaa... Kui me leidsime sõjakurjategija lapse ja kodumaja...” Hetkeks unustas ta koguni selle, et pole üksi, ja pomises: „Siit paistab mitte ainult professuur, vaid ülemaailmne tunnustus.”
Seejärel toibus ta pisut ja märkas Tavnika suuri silmi. „See paistab nagu pidulik eine meie moblabis,” ütles ta kähku.
„Spliini” kana ja dolmad ilutsesid moblabi köögikajuti laual, kõrval Moldaavia oblasti vein (magus, oli Bores tellides täpsustanud, et daamile meeldiks). Tavnika rüüpas vapralt veini ja kiitis seda mmm-häälitsusega, nii et ilmselgelt oli Bores täppi pannud.
Ta tõstis ka oma klaasi. Mõne minuti eest oli ta kähku lipsanud tualetti, et salaja anda taskuarvutile käsk: otsida välja tsitaate Faddei Benediktovitš Bulgarinilt, et öelda toost alandlikus tänumeeles. „Niisiis,” ütles ta pidulikult, kuid seinaholo tegi kõll ja selle ette ilmus täismõõdus Vladput Vassiljevitš, kes mõjus lühikeseks pöetud soengu ja mundrit meenutava ülikonna tõttu nagu ohvitser.
„Õhtust, lugupeetavad!” käratas saabuja muiates ja ajas end tikksirgeks.
Bores naeratas. „Õhtust, vennas!”
„Olete heas tujus, mis?” ütles Vladput mesisel häälel ja piidles kississilmi Tavnikat, kes punastas kombekalt ja lõi pilgu maha. „Õhtust, kaunitar!”
„Tere õhtust, Vladput Vassiljevitš,” pomises Tavnika.
„Noh, tuvikesed,” teatas Vladput asjalikumalt. „Hästi tehtud. EstSkoto pole mitte ainult rahul, et te oma kaevamistega ühele poole saate...”
„Oot,” julges Bores vahele segada. „Me pole päriselt lõpetanud...”
„Oled, kullake, oled,” tõstis Vladput justkui rahustades käed. „Mis seal enam? Said sõjakurjategija kodu kätte? Said. Teema, võiks öelda, lõpetatud. EstSkoto paksukesed juba otsustasid, et teevad sinna memoriaali.”
„Memoriaali?” küsis Bores alistunult.
„Jaa. Kuidas seda öeldigi — vastandavad sõjakoledused ja kaunid kunstid. Künka peal Bulgarini büst, range pilk alla suunatud, aga all nutab naine, sõrmed klammerdunud kodumaa mulda. Ilus ja traagiline, tähendab, läheb hinge. Vot nii on lood.” Vladput silmitses venda. „Aga sina ära nukrutse. Said niigi rohkem, kui oskasid oodata. Läksid luid sonkima, said peaauhinna. Mis edasi?
Soe koht, tähtis tiitel, saad veel EstSkoto preemiagi. Jajaa, ära vahi seal nagu vettinud koer. Tegid töö hästi, nüüd lepi tasuga. Elu on selline.”
Bores tundis, et on sobiv hetk kasutada ära varem kemmergus välja otsitud tsitaat. „Jah,” ütles ta raugelt, pöördudes ühtaegu nii venna kui ka kihlatu poole, ning tõstis klaasi. „Nagu ütles meie suur kirjanik Faddei Benediktovitš: kus on mängus inimuhkus, ei saa olla sõprust ega ühist nõu. Kuulakem tarkust ja võtkem elus tänuga vastu see, mida meile Jumal helde käega on jaganud.”
Nad rüüpasid Tavnikaga ning Vladput tõstis veiniklaasi hoidmist matkides olematu karika oma lauba vastu ja kummardas kergelt muiates.
„Ilusti räägid, vennas. Peaksid ise kirjanikuks hakkama.”
Meeste vestlust vaikides pealt kuulanud hästikasvatatud Tavnika noogutas innukalt ja söandas vahele poetada: „Tõsijutt, Vladput Vassiljevitš. Olen seda Bores Vassiljevitšile kogu aeg korrutanud.”
„No näed siis,” lausus Vladput. „Hea naise oled endale leidnud, vennas. Eh, tuba teil õnne täis, mida veel elult tahta.”
Tõepoolest, mõtles tulevane professor ja sõjakurjategija kodu avastaja Bores muheldes. Mida veel elult tahta?
