Otsing

William Gibson, “The Peripheral”. Berkley, 2014. William Gibson, “Agency”. Berkley, 2020. Gibson kirjutab reeglina triloogiaid ja ilmselt lisandub neile kahele kunagi ka kolmas, aga esialgu võiks heita pilgu olemasolevatele. Kuna kahe osa ilmumise vahele jäi kuus aastat, siis avastasin peagi, et olen mõned olulised üksikasjad ära unustanud ning lugesin uuesti ka esimest. Ma pole kindel, kas nende kahe romaani vaheldumisi lugemine on kõige parem viis, aga võrdlusmoment tekkis nii ehk selgem. Universum Paralleelmaailmade vahel liikumist kirjeldab Gibson realistlikumalt – no ulmeks jääb see ju

Thor Peterson "Me kasvasime Maal". Fantaasia 2019, 224 lk. Laenan alustuseks raamatuga kaasaskäivat lõiku: “Thor Peterson on pseudonüüm. Autor ei ole algaja, ta on kirjutanud päris palju ja mitte ainult ilukirjandust. Ta hakkas seda lugu kirjutama oma tütrele, kui see oli 12. Tütar on vahepeal 24 saanud. Lähedased ei tahtnud mitte rahul olla, et juba tehtu igaveseks sahtlisse jääb; et sellest saab päris hea romaani, mida paljud naudinguga loeksid. Raamatus ei ole meelega peidetud autori stiili või tehtud muud hookus-pookust – eesmärk ei ole kunagi olnud vettpidav müstifikatsioon autori isikuga

Tõlkinud Kudrun Tamm. Mets oli täiuslik koht suremiseks. Enne seda, kui ema tumedat rada pidi metsa läks, rääkisime oma lapsepõlvesõpradega lugusid ja tegime salmikesi pimedusest, mis puude vahel valitses, vahetasime jutustusi surmast ja vaimudest nagu nipsasjakesi. Keegi ei läinud metsa muud kui surma otsima ja mina polnud erand. Koopataolised õõnesteed kutsusid, vastuseid pakkudes, ja selgitusi, ja nii ma kõndisingi kohtadesse, mis olid ammu unustatud. Mitme põlvkonna jagu samme oli käänulised jalgrajad sügavaks kulutanud. Kummalgi pool kerkisid mullavallid, mis mind rajal hoidsid. Varane

On kirjutatud tehnoloogilise ulme raudvarast, nüüd siis fantaasiakirjanduses sügaval sees olevale absoluutselt võrratule raamatule mu kummardus ja soovitusekuhi kaela. Ma arvan, omal moel on "Viimane ükssarvik" täiuslik raamat. Kui kirjutamine oleks spordiala, siis oleks „Viimane ükssarvik” minu jaoks nii võimsa maailmarekordi teinud, et mis ma üldse siin väikselt ja vaikselt ja omaenda nurgas ... Õnneks ei ole tegu spordiga, õnneks on mitmekesisus kirjutistemaailma üks põhilisi võlusid, aga mu ülivõrdes kiitust sellele raamatule muidugi too tõsiasi ei muuda. Mu tütar nägi "Viimase ükssarviku"

Ursula K. LeGuin. "Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul". Varrak, 2019, 399 lk. Meremaa lugusid pidi algul olema kolm. Aga Ursula K. Le Guinil kripeldas nii, et tuli neli. Ja ikka kripeldas, ikka näris, nii et tuli kirjutada jutukogu ja viimaks „Teine tuul”. Nüüd on lõpuks kõik need kuus raamatut ka eesti keeles ilmunud. Neist viimane, Varrakult tulnud ja pealkirja „Meremaa II” kandev, detsembrikuus. Nüüd, kui kogu sarja kokku võtta, on selgelt näha, kuidas autor oli väga hea kirjanik juba esimese raamatu ajal, ent inimesena küpses tasapisi. Sai aru, et naine-olemine on väärtus, mitte

Joel Jans, "Tondilatern". Tartu: Lummur, 2019. 262 lk. Kaanepilt Meelis Krošetskin, illustreerinud Sander Tulk. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Sari "Teaduse kaardivägi". Ootasin seda raamatut õhinaga, kuna paljalt fakt, et tõupuhas ulmeraamat saab Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud koha, on minu jaoks äärmiselt märgiline. Eks seda on ka varem juhtunud (nii puhta ulmeraamatu kui servapidi ulmega seotuga). Kohe meenuvad mulle endale Triinu Merese "Lihtsad valikud" aastast 2017 (II koht) ja Juhan Paju "Hiromandi kokteil" (pole vast küll nii stiilipuhas ulme

"Postimehe" 13.12 kultuurilisas "AK" sõnastas Alvar Loog järgmise mõtte, mida allakirjutanu täiel määral jagab: "Tunnistan, et minu ideaaliks on alati olnud ulmekirjandus, kus ulmeline element pole mitte eesmärk omaette (kui kirjanduslik fetiš või sportlik väljakutse fantaasiale), vaid eelkõige või üksnes vahend mingite täiskasvanulikku elu- ja kunstitunnetust kandvate ideede väljendamiseks. Hindan ja armastan teoseid, milles ulmežanr on kui katseklaas, ulmeline element kui katalüsaator; teoseid, mis ei ürita näidata lugejale mitte üksnes kirjutaja fantaasia võimekust, vaid öelda ulmežanri

Vahelduseks räägin kirjutan siis selgest ühemõttelisest ulmeklassikast samuti. Seda ilmselt ON paljud (kuigi mitte päris kõik) juba lugenud, ent loodetavasti on meeldiv jälgida juttu ka tuttavast raamatust. „Aa, tema nägi ka seda nii!” ja „Hm, tema nägi seda hoopis nii, ilmselt on ta mingi juhm!” „Valguse isand” niisiis. Ma olen ainult tõlget lugenud. Ma arvan, et tõlge oli päris hea, aga kuna originaali pole käeski hoidnud, ega ma tegelikult ju tea. Füüsiline tekst on Öölase väljaandes küll kriminaalselt pisike. Aga seda väljaannet ning tõlget lugesin ja armusin sellesse raamatusse juba ammu

Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia. Koostanud Raul Sulbi. Tartu: Viiking, 2019. 368 lk. On vast teada, et Asimov ei kuulu mu lemmikkirjanike hulka . Üsna lihtsal põhjusel: suurejoonelisi ideesid illustreerivad tuimavõitu, intriigidevaesed süžeed ja pealispinnalised tegelased, kellele on raske kaasa elada. Nii on minu ülesanne siinkohal koostaja/väljaandja eessõna vaimustunud tooni pisut tasakaalustada. Asimovi fännidele on raamat nagunii maiuspala, ent päriselt ei saa unustada ka Ruckeri jt teoste austajaid, kelle jaoks asimov (väikse tähega) on sõna naeruväärse, mingist kolmest seadusest kinni