Otsing

Esimene päev Lõpuks ometi koht, kus ma saan unistada kõigest sellest, millest ratsionaalne insener kaugeltki unistada ei või, ehitada, mida ei tohiks kunagi ehitada, olla hull insener, kes purustab müüre ja võib-olla lõpetab maailma – Fimbulvetr Industries. Ma tunnistan üles, et kui nägin nende tööpakkumist, saatsin neile oma elulookirjelduse nalja pärast – kes võinuks küll oletada, et apokalüptilise teaduse ning konstrueerimise alal juhtiv konglomeraat mind tahaks? Aga nad tahtsid ja nii ma siis jalutangi tühjades sinakashallist terasest koridorides, astudes sisse laboratooriumitesse, mille

Autor kavatseb alljärgneva loo maailma juurde lähemas tulevikus tagasi pöörduda. Iga inimeste maailm on täis iidseid saladusi. Maast alates ning Safiiriga lõpetades. Selleks ajaks, kui Maal esimest korda mõeldi, et Päike pole ainus ning kuskil võib olla teisigi maailmu ja neil teisigi asukaid - selleks ajaks oli juba kümneid tuhandeid aastaid möödunud perioodist, mil inimesi kümnetele planeetidele asustati. Igal sellisel maailmal on oma müüdid, muinasjutud, uskumused ja ajalugu, mis kaovad hämarasse minevikku ja mille põhja me ei näe. Kõik need on meiega võrreldes tehnoloogiliselt maha jäänud

Estcon 2019 peetud ettekanne Üks ulmekirjanduse algusest peale väga levinud motiiv on inimkonna laienemine kosmosesse. Kummatigi kannatab see narratiiv – sarnaselt paljudele teistele – n-ö kirjanduslikkuse all, ehk siis on absoluutselt haakumatu tegelikkusega. See ei ole alati halb – kui lugu on muus suhtes hea, siis las see toimuda planeedil, mida heal juhul leidub üks universumis. Tõelised hädad algavad siis, kui ka inimesed selles loos käituvad, nagu võiks käituda see üks eriti põrunud inimene meie kõigist miljarditest... Võib-olla sajandikul koloniseerimislugudel on mingi õhkõrn

Teatavasti ilmus mais Eesti Kirjanike Liidu ajakirja "Looming" number muuhulgas viie ulmejutuga. See oli peamiselt allakirjutanu initsiatiiv, kuid tema täpne roll kogu ettevõtmise juures selgus alles aasta alguses. Selleks sai suhtlemine autoritega ning kaastööde toimetusele edastamine; avaldamisotsus jäid toimetusele. Autorite valikust. Allakirjutanu soovitas kaastöid küsida sisuliselt kõikidelt autoritelt, kes viimastel aastatel on justnimelt lühijuttudega kuidagi silma paistnud: algses nimekirjas oli 13 nime. "Loomingu" toimetus tegi sellest esialgsest nimekirjast oma valiku, milles oli

Stephen King. Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest. Hea lugu 2018. Sissejuhatuseks. Stephen Kingi raamatu tagakaanelt leiame järgmised read: "Harva juhtub, et kirjutamisest kõnelev raamat on nii selge, nii kasulik ja nii ilmutuslik [...] Suurepäraselt struktureeritud, sõbralikku ja inspireerivat raamatt on nimetatud kõigi aegade parimaks kirjutamisest rääkivaks raamatuks." Nagu tagakaanetekstid ikka, on see liialdus. Võtmata seisukohta ilmutuslikkuse küsimuses, arvab allakirjutanu, et raamatu kasulikud nõuanded võib kokku võtta umbes leheküljele. Seda ta allpool teha püüabki. Sellega

Igal ajal on inimesed püüdnud luua ideaalset ühiskonda, mille aluseks pidi saama täiuslik inimene. XIX ja XX sajandi vahetusel muutus idee uue inimese loomisest sai enneolematult populaarseks. Mitmel viisil sellele aitasid kaasa meditsiini ja geneetika kiire areng ja ka Charles Darwini ideed. Pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni enamlased, kes olid peamiselt marksistid, otsustasid lõpuks murda sideme mineviku pärandiga. Uskudes sellesse, et ühiskond kujundab inimest, tahtsid nad koolitada uut, sotsialistliku inimest. Kuid ühtse kujutlust, missugune peab olema uus inimene, parteil ei olnud

BAAS-i kandsin selle raamatu ise sisse – keegi teine seda teinud ei olnud. Jätkuvalt on minu arvustus seal ka ainus. Nii et selgelt võib Doris Lessingu raamatust „Ellujäänu mälestused” kirjutada veel ja veel – äkki keegi loeb ka selle peale, eks ole. Sest tegu on lugemist väärt teosega. Eks ole, ma kirjutan „Lessing” ja vähemalt poolte lugejate aju lülitub välja, sest neil tuleb „aa, see keeruline värk, milllest keegi aru ei saa ja mis mängib arusaadavuse osas täpselt sellele, et jääb mingi ahistav tunne sisse, ise ka ei tea, miks”. Mul endal on ka mõnegi Lessingu teosega samamoodi olnud; tema

Märtsis ilmus kirjastuselt "Skarabeus" järjekordne Arvi Nikkarevi poolt koostatud antoloogia, vene ulme kogumik "Maagia". Rõõmsa uudise tähistamiseks sobib ritta panna mõned mõtted antoloogiate koostamisest. Teha võib seda teadagi erinevatest põhimõtetest lähtudes. Kõige lihtsam on koostada kaasaegse proosa valimikke, kuid sellisel juhul jääb koostajale üsna vähe teha ja põhimõtteliselt oleneb sisukord sellest, mida saadetakse või mida näiteks eelmisel aastal ilmunust võtta on. Kõige käepärasemaks näiteks sellisest antoloogiast on "Täheaja" sari ning eriti need osad, mis koondavad