Otsing

Joel Jans, "Tondilatern". Tartu: Lummur, 2019. 262 lk. Kaanepilt Meelis Krošetskin, illustreerinud Sander Tulk. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse teine koht. Sari "Teaduse kaardivägi". Ootasin seda raamatut õhinaga, kuna paljalt fakt, et tõupuhas ulmeraamat saab Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud koha, on minu jaoks äärmiselt märgiline. Eks seda on ka varem juhtunud (nii puhta ulmeraamatu kui servapidi ulmega seotuga). Kohe meenuvad mulle endale Triinu Merese "Lihtsad valikud" aastast 2017 (II koht) ja Juhan Paju "Hiromandi kokteil" (pole vast küll nii stiilipuhas ulme

"Postimehe" 13.12 kultuurilisas "AK" sõnastas Alvar Loog järgmise mõtte, mida allakirjutanu täiel määral jagab: "Tunnistan, et minu ideaaliks on alati olnud ulmekirjandus, kus ulmeline element pole mitte eesmärk omaette (kui kirjanduslik fetiš või sportlik väljakutse fantaasiale), vaid eelkõige või üksnes vahend mingite täiskasvanulikku elu- ja kunstitunnetust kandvate ideede väljendamiseks. Hindan ja armastan teoseid, milles ulmežanr on kui katseklaas, ulmeline element kui katalüsaator; teoseid, mis ei ürita näidata lugejale mitte üksnes kirjutaja fantaasia võimekust, vaid öelda ulmežanri

Vahelduseks räägin kirjutan siis selgest ühemõttelisest ulmeklassikast samuti. Seda ilmselt ON paljud (kuigi mitte päris kõik) juba lugenud, ent loodetavasti on meeldiv jälgida juttu ka tuttavast raamatust. „Aa, tema nägi ka seda nii!” ja „Hm, tema nägi seda hoopis nii, ilmselt on ta mingi juhm!” „Valguse isand” niisiis. Ma olen ainult tõlget lugenud. Ma arvan, et tõlge oli päris hea, aga kuna originaali pole käeski hoidnud, ega ma tegelikult ju tea. Füüsiline tekst on Öölase väljaandes küll kriminaalselt pisike. Aga seda väljaannet ning tõlget lugesin ja armusin sellesse raamatusse juba ammu

Isaac Asimov 100. Ulmeantoloogia. Koostanud Raul Sulbi. Tartu: Viiking, 2019. 368 lk. On vast teada, et Asimov ei kuulu mu lemmikkirjanike hulka . Üsna lihtsal põhjusel: suurejoonelisi ideesid illustreerivad tuimavõitu, intriigidevaesed süžeed ja pealispinnalised tegelased, kellele on raske kaasa elada. Nii on minu ülesanne siinkohal koostaja/väljaandja eessõna vaimustunud tooni pisut tasakaalustada. Asimovi fännidele on raamat nagunii maiuspala, ent päriselt ei saa unustada ka Ruckeri jt teoste austajaid, kelle jaoks asimov (väikse tähega) on sõna naeruväärse, mingist kolmest seadusest kinni

Lihavõttekaardid hirmutasid Bill Burtonit rohkem kui jõulukaardid. Ta üritas kindlaks teha, kust ta foobia pärit on, ning läks sellega nii kaugele, et hakkas lugema vanaaegsete tähtpäevakaartide välimuse kohta. Tema sõbrad muidugi naeraks tema üle lugemise pärast, aga kogu vajalikku teavet maja teabepangas ei leidunud. Ta avastas, et 20. sajandil tähtpäevakaardid olid lihtsalt tselluloidile trükitud pildid ja sõnad – nagu näiteks „Rõõmsaid jõule“ või „Rahulikke pühi“. Sada aastat hiljem tulid kaardid e-kirja teel, isegi kui kiri oli alles. Siis tulid need Facebooki ja WhatsAppi kaudu

Ken Liu (http://kenliu.name) on ulmeautor, tõlkija, jurist ja programmeerija. Nebula, Hugo ja World Fantasy auhindade võitjana on tema teoseid teiste hulgas avaldanud "The Magazine of Fantasy & Science Fiction", "Asimov's", "Analog", "Clarkesworld", "Lightspeed" ja "Strange Horizons". Keni debüütromaan, "The Grace of Kings" (2015) on esimene siidipungi fantaasia sarjast "Võililledünastia". See võitis Locuse parima romaani auhinna ning oli Nebula auhinna finalist. Pärast seda avaldas ta teise osa, "The Wall of Storms" (2016) ning lühijuttude kogumiku "The Paper Menagerie and Other Stories"

Tere! Seekord jälle raamatust, mis on mulle kohutavalt kallis, võiks ulmesõbrale sobida (no kui on seda tüüpi ulme sõber, eks ole), aga ilmus kunagi Varraku hallis sarjas, siis Tänapäeva punases ja kannab nii selle kui autorinime tõttu kohe märki „väärtkirjandus, pole ulme, äärmisel juhul uitulme”. Jeanette Winterson „Kirg”. Olgu, Winterson on kirjutanud ka „Kivist jumalad”, mis on ametlikult ulmekirjandusena arvesse võetud ja kirja läinud, aga mulle on küll arusaamatu, miks „Kirg” ei ole. Alustame huupi detailidest, eks? Kui lugeja alustab raamatut, ta saab samuti ainult mõned detailid

Juhuste huvitava kokkulangemise tõttu valis varjunime Mudlum taha peituv kirjanduskriitik "Vikerhommikus" arvustatavaks "Täheaja" 18. numbri ( https://kultuur.err.ee/995747/lugemissoovitus-eesti-ulme-kui-omaette-ts… ), võrreldes seda tänavuse "Eesti novelli" kogumikuga, samal ajal kui allakirjutanul käesolev juhtkiri juba sisuliselt lõpetatud oli. Ootamatu diskussioonivõimaluse üle saab muidugi ainult rõõmustada. Niisiis, juba kaks aastat on MTÜ Eesti Jutt (Armin Kõomägi) avaldanud kogumikku "Eesti novell", millesse tubli žürii valib välja eelmise aasta novelliparemiku (ning lisaks

Esimene päev Lõpuks ometi koht, kus ma saan unistada kõigest sellest, millest ratsionaalne insener kaugeltki unistada ei või, ehitada, mida ei tohiks kunagi ehitada, olla hull insener, kes purustab müüre ja võib-olla lõpetab maailma – Fimbulvetr Industries. Ma tunnistan üles, et kui nägin nende tööpakkumist, saatsin neile oma elulookirjelduse nalja pärast – kes võinuks küll oletada, et apokalüptilise teaduse ning konstrueerimise alal juhtiv konglomeraat mind tahaks? Aga nad tahtsid ja nii ma siis jalutangi tühjades sinakashallist terasest koridorides, astudes sisse laboratooriumitesse, mille