„Kohe on see möödas,“ lohutab Luka. „Siis läheb paremaks.“ Ta tahab, et nad hoiaksid üksteisel käest kinni. Selge see, muidu poleks ta ju Luka. Sofia ulatab käe ja Luka pigistab seda kõvasti.
Neid on neli: Sofia, Luka, Maru ja Jelena. Nad istuvad autos Luka garaažis ning ootavad.
Sofia vaatab autosse tungivat suitsu ja mõtleb: Kuradima piinlik. Tal on oma põlvkonna teravaim mõistus, kuid ta istub siin autos oodates, millal heitgaas ta tapab.
Sofia ei mäleta aega, millal teda geeniuseks poleks peetud. Ta on juba lapsest saati osanud teha kõike paremini, kiiremini ja vaistlikumalt kui keegi teine. Põhikoolist ja gümnaasiumist lipsas ta läbi ühe hetkega ning astus, ikka veel koolikohustuslase eas, ülikooli. Seal keskendus ta ainuüksi matemaatikale ning tema fenomenaalne andekus võttis õppejõud sõnatuks. Peatselt pidid nad tunnistama, et neil pole talle midagi õpetada. Ta oli kui noor Blaise Pascal, kuid ilma religioossete kinnisideedeta, ta oli kui uus Gerolame Cardano, kuid ilma suguhaigusteta, ta oli samasugune imelaps kui Pierre de Fermat, kuid ilma võltsi tagasihoidlikkuseta.
Sofia doktoritöö vapustas matemaatikute ringkondi: selles esitas ta lahenduse koguni kolmele David Hilberti seni lahendamata probleemile. Temast sündis ühe hetkega teadusmaailma supertäht, kellele sai osaks palju avalikku tähelepanu ja imetlust.
Pärast sündmuse asjakohast tähistamist alustas Sofia uut tööd ning suunas oma väsimatu ja vankumatu tähelepanu ühele suurtest, Poincaré konjektuurile. Selleks ajaks oli valu juba alanud ning see ründas teda niisama julmalt nagu tema Poincaréd. Kõigepealt lõi valu selga ja levis sealt kiiresti üle kogu keha.
Arstide diagnoosid olid juhuslikud, kiiruga formuleeritud, sageli intuitsiooni põhjal tehtud. Kõigepealt tulid tavalised oletused: reuma, vähk, Parkinson, MS-tõbi, borrelioos, endometrioos, adenomüoos, müeloom, polüneuropaatia. Seejärel tulid haruldasemad, kuid ikka veel võimalikud süüdlased: rabdomüoloos, spinaalstenoos, SLE, Fabry tõbi, Ehlers-Danlosi sündroom, McArdle’i tõbi, Trousseau’ sündroom, CRPS. Ja viimaks – kui kõik teised diagnoosid osutusid valeks – põhjused, mille algallikas peitus Sofia teadvuses: fibromüalgia, hüpohondria, dissotsiatiivne häire, neurasteenia, psühhosomaatiline häire.
Sofia läks marru, kui taipas, et arstid kahtlustavad tal vaimuhaigust. Ta kasutas selle viha ära, suunates kogu raevu Poincaré konjektuuri lahendamisele. Konjektuuri lahendajale oli lubatud miljonidollarine autasu. Sofia otsustas selle võita ning palgata parima võimaliku diagnostiku oma valude põhjust leidma. Ta võitles valu ja konjektuuri vastu, leidis lähenemisviisi ning kui märkas, et on konjektuuri lahendamisele lähedale jõudnud, tundis oma piinlevas kehas hetkelist kergendust.
Ja siis, just siis, kui Sofia oli tööd viimistlemas, ründas see kolm korda neetud venelane.
Kohe, kui Sofia Grigori Perelmani artiklit nägi, mõistis ta, et Perelman oli saanud hakkama sellega, millest tema oli unistanud: Poincaré konjektuuri lahendus oli leitud ning Sofia miljoniauhind jäänud vaid unistuseks. Kõige talumatumaks osutus see, et Perelman oli liikunud sama teed kui Sofia: nad mõlemad olid tõestanud, et Richard Hamiltoni hüpoteesid on õiged, ja asunud nende abil geomeetrilise konjektuuri kallale. Sofia oli arvanud, et vaid temal jätkub nutikust hiilida Poincaré kallale tagalast, kuid Perelman oli olnud niisama nutikas. Aga kiirem.
Pettumus vallandas halvava, endisest tugevama valu. Valule järgnesid tuimestavad arstimid: tabletid, kapslid, valuplaastrid, süstid, valupumbad. Need ähmastasid tema mõistuse ja mõne aasta pärast ei suutnud ta enam jälgida isegi filmi süžeed. Mõistnud oma alanduse tõelist sügavust, proovis ta esimest korda enesetappu. See kukkus haledalt läbi. Ta neelas kamalute kaupa tablette, koperdas segasena korterist välja ning sattus haiglasse, kus tegi tutvust maoloputuse ja aktiivsöega.
Valud jätkusid, kuid Sofia ei andnud alla. Tema opiaatidest ähmastatud aastaid kibestas teadmine, et Perelman oli keeldunud miljonidollarisest autasust ning veetis päevi meelsamini seenemetsas. Sofia needis meest ja oma keha ning kannatas üha tugevamate valude käes.
Sofia piinles üle kümne aasta. Pidev valu ja arstimid halvasid sajandi mõistuse ning muutsid selle tavaliseks. Mõnikord nägi ta enda kohta kirjutatud ajaleheartikleid, kus arutleti, mis temaga juhtunud oli. Kahjurõõmsad ajakirjanikud võrdlesid teda ereda meteooriga, mis lahvatas hetkeks, kuid hääbus seejärel kiiresti olematuks. Kõige rohkem jälestas Sofia tsitaati „Ere leek, mis ise end lõpuni põletas“.
Vahetult enne seda, kui Sofia Luka juurde läks, saatis ta kõnealusele ajakirjanikule vastuse: „Lugupeetud hoorapoeg, tao õige pihku!“
Luka sõrmed surusid Sofia kätt. „Kõik on hästi,“ lohutas ta. Luka on alati teiste eest hoolitsenud ja teeb seda ka enesetapu ajal. Ta on idioot, kuid heasüdamlik idioot. Sofia on tema lugu kuulnud ning teab, et lapsena oli Luka kaitsnud ema oma arvukate kasuisade eest ja võtnud vastu temale mõeldud rusikalöögid. Kui Luka suureks kasvas, jätkas ta kaitsmist. Kõiki tema tüdrukuid võib võtta kui üht ahelavariid: anorektikust hädapätakas, kroonilist masendust põdev enesetapukandidaat, endise mehe eest põgenev ohvrilammas ning häbematu eneseimetleja, kes pettis Lukalt välja kogu tema raha ja lootuse. Tänu viimasele kallimale kaotas Luka krediidikõlblikkuse ning korteri. Aga Luka ei saa asjast aru; tema oli soovinud vaid armastust. Sofia arust oleks Lukal parem soovida endale kasvõi mõnda üksikut ajurakku.
Luka ees istub Maru. Ta naeratab peeglist Sofiale, kuigi tegelikult tahaks nutta. See on tema komme. Sofia on tundnud Marut lapsest saati. Nende vanemad olid olnud töökaaslased ning Sofia ja Maru läksid samasse kooli. Maru ema oli pidevalt dieedil ning tüdruk põgenes korduvate kapsasupikuuride eest alatihti Sofia juurde. Sel ajal kui Maru makaronivormi ja kaneelirulle sõi, tegi Sofia tema eest koduülesandeid.
Maru on nagu elav antagonism, täis vastuolusid ja varjatud pettumusi. Tal on raskekujuline düsleksia ning ta on peaaegu kirjaoskamatu, kuid õppinud oma puudusi oskuslikult varjama. Tal on suurepärane mälu ja ta mäletab kõike kuuldut, kuid koolis sai ta läbi vaid suulistest kontrolltöödest. Kirjalikud tööd tagastas ta alati ilma ühegi vastuseta ning õpetajad vihkasid teda, sest arvasid, et neid mõnitatakse. Õpetajad ja kaasõpilased ei sallinud ei teda ega Sofiat, kuid Sofia oli liiga tark, terava keelega ning kompromissitu, et halvale suhtumisele alistuda. Ta andis alati vastulöögi ja tegi üleolekut ära kasutades teda kiusanud õpetajad ja kaasõpilased lolliks, kuid Maru andis alla ning varjas häbi lõkerdamise ja totruste taha.
Sofia võtab Marut rohkem lapse kui täiskasvanuna. Maru on täisealine ja tal on naise keha, kuid ta pole kunagi täiskasvanuks saanud. Isegi tema hääl on nagu lapsel. Kogu oma ametliku täiskasvanuea on ta triivinud ühest viletsast töökohast teise ning ühest armetust suhtest järgmisesse. Temast on saanud patoloogiline valetaja, kes kunagi tõtt ei räägi. Ta on lesbi, keda mehed sugugi ei eruta, kuid siiski poleks ta Maru, kui ei pöörduks tagasi oma lontrustest meeste juurde, et saada kätte kohustuslik doos alandust, vägivalda ja vastumeelset seksi. Sofia pole kindel, kas Maru soovib ikka tõesti surra, kuid siin ta on, istub autos ega kavatsegi lahkuda.
Maru kõrval teisel eesistmel istub Jelena. Tema on pärit Tšetšeeniast ning viimased kakskümmend viis aastat maganud kõige rohkem pool tundi korraga. Tukastades näeb ta alati ühte ja sama luupainajat. Üheksa-aastasena võtsid Vene sõdurid ta Groznõis kinni ning piinasid kolm päeva. Ta jäi üle noatera ellu, kuid tema keha ja hing on püsivalt vigastatud. Jelena teab, et ei saa kunagi tunda armastust, emarõõme, rahu ega õnne. Tema elu koosneb pelgalt hirmust ning üdini tunginud väsimusest. Ta on soovinud surra juba kaua aega, kuid pole leidnud endas julgust seda üksi teha.
Peale Maru leidis Sofia kõik teised internetist. Nad leppisid kokku, et ei püüa üksteist ümber veenda. Neil kõigil oli kõrini lohutavatest sõnadest ja asjatust kaastundest.
Sofia hingab heitgaasi. See on tema kolmas katse. Gaas rahustab ja lõdvestab ta keha.
„Kohe jääme magama,“ ütleb Luka.
„Sureme,“ parandab teda Sofia.
Kohe lõpeb mu valu, mõtleb Sofia. Valust loobumine teeb juba veidi nukraks. Ta saadab selle viimast korda pikalt. Sa igavene sitapea, enam sa mind ei piina!
Vesi on süsimust ja soe. Taevas on pime. Sofia on vees. Ta hakkab vaistlikult ujuma, kuid ei taju, mis on juhtunud. Tema jalad puudutavad põhja ning ta hakkab vett köhima.
Lained toovad ta kaldale. Jõuetuna liival lamades tunneb ta, kuidas lained teda uhavad.
Sofia hingamine rahuneb ja ta kuuleb tuttavaid hääli. End vaevaliselt istukile ajades näeb ta, kuidas Luka eemal rannas oksendab. Jelena seisab Luka kõrval ning lõdiseb külmast. Maru on juba toibunud ja jookseb mööda randa.
On öö. Selle pimedus on õrn suveöö pimedus, hall ja läbipaistev. Sofia vaatab taevasse: ta ei näe ei tähti ega kuud, üksnes halli laotust. Rannaliiv on pehme ning peeneteraline. Rand lõpeb tumeda tiheda metsatukaga. Kusagil pole näha valgust.
Luka ja Jelena tulevad Sofia juurde. „Mis see on?“ küsib Luka. „Kus me oleme?“
Sofia kehitab õlgu. Ta pole üllatunud ega isegi pettunud; ta on ebaõnnestunud enesetapukatsetega juba harjunud. Järgmisel korral, mõtleb ta, hüppan rongi alla.
Samas märkab Sofia, et olemine on kuidagi imelik. Luka jätkab küsitlemist, kuid Sofiat huvitab rohkem oma keha, kui nende ootamatult muutunud asukoht. Ta kuulatab enda sisemust. Midagi puudub. Midagi väga olulist.
Valu.
Ma ei tunne valu, taipab ta.
Sofia tõuseb püsti, astub mõned ettevaatlikud sammud liival ja ootab, et valu tagasi tuleks, kuid see ei tule. Keha on kerge.
„Tere tulemast saarele!“ tervitab meeshääl.
Rannale koguneb viis tumedas riietuses meest. Kahvatutel nägudel liiguvad tindiplekid nagu Rorschachi testis. Luka, Jelena ja Sofia tarduvad paigale, kuid Maru tormab meeste juurde. „Meeldiv kohtuda!“ hüüab ta ning hakkab mehi kallistama.
„Kes te olete?“ küsib Luka ja püüab Marut enda poole tõmmata, kuid too näitab talle keelt.
„Minu nimi on Karu,“ ütleb üks meestest ning varjud tema näol seisatavad hetkeks ja omandavad kiskjaliku kuju. Seejärel hakkavad need taas ringiratast liikuma. „Siin on Sisalik ja Rebane. Need aga on Hunt ja Lind.“
Luka näole ilmub täielikku arusaamatust väljendav ilme. „Mis see on? Kõigepealt olime minu autos ja nüüd oleme siin.“
„Teie kehad on ikka veel seal,“ vastab Karu.
Luka vaatab Sofiale otsa. „Kas sina saad aru?“
„Just praegu olete te suremas,“ ütleb Karu. „Sellepärast oletegi siin. Teie kehad on suremas, hinged on neist juba lahkunud. See saar on viimane koht enne, kui te haihtute ja lõplikult olematusse kaote.“
„Kes te olete?“ küsib Luka uuesti, nüüd juba väga kärsitult.
„Varjud,“ vastab Karu naeratades. „Üksnes mälestused.“
„Mis mälestused? Ma ei mõista,“ ütleb Luka pahuralt. „Mis koht see on?“
„Sellel kohal on mitu nime,“ vastab Karu. „Viimne kallas. Jäätmetöötlusettevõte. Valgussignaal. Lõplik lahendus. Kuivanud oaas. Nimel pole tähtsust. See saar on teie hääbuva teadvuse lõpp-punkt.“
„Järelikult, meie enesetapp jätkub ikka veel,“ lausub Sofia.
„Teie kehadel on aega veel mõned minutid.“
„Oleme olnud siin kauem.“
„Meie juures kulgeb aeg aeglasemalt. Teie viimased minutid võivad kesta päevi.“
„Kas sina saad sellest midagi aru?“ küsib Luka Sofialt.
Sofia vaatab Karu poole. „Seda nimetatakse dualismiks,“ ütleb ta kõhklevalt. „Teadvus ja keha pole identsed. See on nagu ...“ Sofia heidab pilgu enda ümber ning äkki ta mõtted selginevad. „... emergentne materialism,“ jätkab ta ja puhkeb naerma. „Pagana vägev!“
„Mis?“ küsib Luka tigedalt.
„Ma olen suremas. Mu aju kannatab hapnikupuuduse käes ning neuronid ja endorfiinid kutsuvad esile hallutsinatsioone. See on vaid ettekujutus.“
Ligi astub Jelena ning näpistab Sofiat käsivarrest. „Vaat see on hallutsinatsioon.“ Näpistus on valus. „Mina ei taha võtta osa sinu hallutsinatsioonist. Ma tahan enda oma.“
Karu kuulab nende juttu. Talle teeb see nalja. „Mingeid hallutsinatsioone pole olemas. On vaid see saar ja me oleme rõõmsad, et siin olete. Nüüd on aeg pidutseda. Te jõuate veel elust mõnu tunda.“
Varjumehed toovad rannaliivale puid ning Karu süütab lõkke. Tulepaistel näevad varjumehed välja veelgi salapärasemad kui enne. Sofia, Luka, Maru ja Jelena hoiavad üksteise lähedale ning jälgivad. „Missugused nad teie arvates on?“ küsib Sofia.
„Julmad,“ vastab Luka. „Nad meenutavad mu isa.“
„Minu arust on nad ilusad,“ ütleb Maru.
Jelena on vait, kuid Sofia märkab, et ta on kahvatum kui enne. Ta mõistab, et Jelena näeb varjumeestes sõdureid, kes ta Groznõis röövisid.
„Mida sina näed?“ küsib Luka Sofialt.
„Näen nende nägudel pöörlevaid matemaatilisi valemeid. Diophantose võrrandit. Simpsoni reeglit. Cantori diagonaalmeetodit. Kummeri teoreemi.“
Nelik võtab rannapeost osa vaikiva nõutusega. Maru on ainus, kes on jutukas ja rõõmsameelne. Teised istuvad sõnatult liival ning püüavad kuivatada tulepaistel riideid.
Karu sätib end Sofia kõrvale.
„Siin ei tule vist kunagi hommikut,“ ütleb Sofia.
„Siin on üksnes öö.“
„Kuidas sina seda kohta kutsud?“
Mees naerab. „Mina ei ole sinu mõtete kaja,“ vastab ta. „Sa peaksid mõtlemise lõpetama.“
„See on kõik, mida ma oskan.“
„Sinu tugevaim külg,“ lausub Karu kummaliselt tähendusrikka häälega. „Kui sellest loobud, jõuad veel nautida elu viimaseid hetki. Võid enda kohta midagi uut teada saada.“
Sofia ei vaevu vastama. Karu naerab jälle. „Isegi surres ei kavatse sa loobuda teadmisjanust. Ikka veel tahad sa kõike teada.“
„Muidugi tahan!“ pahvatab Sofia. Ta on seda alati tahtnud. Nälg teadmiste järele on olnud tema elu suunav ja valitsev jõud. „Väidetakse, et teadmine lisab valu, kuid minu arust on see alati olnud üksnes ettekääne laiskadele ning rumalatele.“
„Seal, kus on palju tarkust, seal on ka palju meelehärmi, ning kes lisab teadmisi, see lisab valu.“
Sofia pööritab silmi. „Kas arvad, et oled esimene, kes ründab mind piibliga?“
„Siin pole jumalaid. On vaid tõde ja pimedus.“
Samas meenub Sofiale, mis juhtus, kui ta end teist korda tappa püüdis. Ta kasutas alkoholi ning ravimeid, kuid tema nurjatu ja reetlik keha oksendas need liiga vara välja. Ta ärkas haiglas veelgi suuremate valudega ning tema haigusloos oli märge tõsiste maksa- ja neerukahjustuste ohust. Kohale olid kutsutud ka tema vanemad. Sofia ema ja isa, kaks pidevas nõutuses elavat postitöötajat, olid algul oma imelapse üle uhked, aga kui Sofia oli kasvanud, muutunud targemaks, võõramaks ja hirmuäratavalt kaugeks, olid nad märganud, et ei oska enam tütrega millestki rääkida. Sofia esimene enesetapukatse oli vanemate jaoks šokk, teine halvas nende tegutsemisvõime ning muutis nad abituks.
Sofia ema, liiga palju Paulo Coelhot lugenud, pseudoteaduslikku lohutust otsinud naine, oli tütrele öelnud: „Kõik peavad oma annete eest maksma. Sinu hinnaks on valu. Sa ei tohi alla anda üksnes sellepärast, et sul on valus. Peaksid olema kindlameelsem.“
Kahvatukollase jumega Sofia vastas emale kalgilt: „Luban, et järgmisel korral püüan tappa end kindlameelsemalt.“
„Kas sinu arust olen maksnud mõistuse eest valudega?“ küsib Sofia Karult.
„Kõik maksavad.“
„Nüüd mul valusid pole.“
„Su keha piinleb ikka veel, kuid su teadvus ei tunne seda enam. Sinust on järel vaid vaimne säde, kirgas ja hõõguv, kuid kiiresti kustuv.“
„Varem kutsuti mind täheks. Siis olin tähelend ja nüüd olen vaid säde.“
„Tegid selle valiku ise.“
Sofia vaatab lõkkest kerkivaid sädemeid. „Põlemiseks vajatakse hapnikku, soojust ja põlevat materjali.“
„Võiksid juba selle lõpetada.“
Sofia tõuseb püsti. Esimest korda kümne aasta jooksul on tal hea olla ja ta ei taha raisata aega igava vestluse peale. Ta pöörab tulele selja ning kõnnib mööda rannajoont eemale. Ta võtab kingad jalast ja sulistab jalgupidi vees. Vesi on pehme ja mõnus.
Sofia istub rannale maha ning silmitseb musta horisonti. Mõtted on väga selged. Ta võtab kepi ja hakkab kritseldama liivale matemaatilisi valemeid.
Algul seitse kõige vastikumat.
Poincaré konjektuur, mis võib Sofia pärast põrgusse kerida.
Riemanni hüpotees, võtmeülesanne, mis ootab ikka veel lahendajat.
Yang-Millsi teooria ja selle nurjatu massidefekt.
Navier-Stokesi võrrandid, millest suisa nõrgub gaase ja vedelikke ning mida Sofia jälestab.
Birchi ja Swinnerton-Dyeri konjektuur ning selle neetud L-funktsioon.
Hodge’i hüpotees, de Rhame’i ja Poincaré saatanlik värdsigidik.
Ja viimasena tuleb salakavalalt lihtne, tõeline Suur Monstrum P = NP?
Nendest igaühe lahendamise eest teeniks miljon dollarit. Sofia tegi valearvestuse, kui kulutas oma kiiresti kahanevat aega Poincaréle.
Sofia lubab lainel kõik need seitse surmapattu kaasa viia. Ta rahuneb ning kirjutab liivale algarve, sõbralikke arve, täiuslikke arve, kummalisi arve ja isegi kuldseid arve, kuigi tal oli saanud juba õpingute ajal Fibonacci jadast kõrini. Viimane kui üks andetu matemaatikuhakatis uuris Fibonaccit ning nii mõnigi kunstiajalugu kõrvalainena õppinud tudeng tegi magistritöö kuldlõikest, karikakardest, Leonardo da Vincist ja muust humanitaarjamast.
Sofia ei tea, kui kaua ta neid kujundeid liivale on joonistanud. Ta virgub Luka raputamise peale.
„Jelena on kadunud,“ teatab Luka, laup kortsus ning silmad murelikud. „Ja Maru on segaseks läinud.“
Sofia viib vastu tahtmist tähelepanu Lukale. „Mis Maruga juhtus?“
„Ta laseb nendel kummitustel teha endaga mida tahes ning kui ma püüdsin teda tagasi hoida, käskis ta mul ära minna ja teda rahule jätta.“
„Maru ei räägi kunagi tõtt. Sa ju tead seda.“
Luka mudib närviliselt sõrmi ning mööda tema põski voolavad pisarad. „Ma ütlesin Karule, et nad ei tohi talle haiget teha. Too üksnes naeris ja vastas, et nad lõpetavad kohe, kui Maru seda palub. Kuid ta ei mõista, et Maru pole selleks võimeline.“
Mõnikord saab Sofial Marust kõrini. Maru on täiskasvanud naine, keda tuleb hoida ja hooldada kui last. Sofia heidab pilgu Luka poole ning märkab tema õhinat: Luka on leidnud jälle kellegi, kelle eest hoolitseda. Hetkeks Sofia ei tea, kumb neist teda rohkem ärritab. Tema mõtted siirduvad kolmandale enesetapukaaslasele ja ta loodab kõige paremat: „Aga Jelena?“
„Ta ütles, et tahab olla üksi, ja kadus.“ See tähendab Lukale uut hoolealust.
Sofia vaatab Lukat, siis liivale kritseldatud kujundeid. „See koht toob esile meie olemuse, võimendab kõige halvemaid iseloomujooni. Sina muretsed, Maru valetab ning Jelena põgeneb.“
„Ja sina ei hooli muust kui võrranditest.“
Süüdistus on ebameeldiv, kuid Sofia on kuulnud hullematki. „Niisugune olen ma alati olnud. Enne haigestumist olin võimeline ükskõik milleks. Suutsin viia maailmakõiksuse ning selle kuju matemaatikasse. Kandsin selle paberile ja see kuuletus mulle. Siis algas valu ning see hävitas kõik. Sellest sai minu maailmakõiksus. Ma polnud enam keegi ja võid uskuda, et endised geeniused pole tööturul hinnas. Ühe aasta õpetasin põhikooli vanemate klasside sitapeadele matemaatikat ega teadnud, kelle oleksin tahtnud tappa meelsamini: kas enda või oma klassi. Püüdsin tappa enda ning sattusin pooleks aastaks psühhiaatriahaigla suletud osakonda. Pärast seda poleks ma enam tööd leidnud, isegi kui oleksin selle eest peale maksnud,“ räägib Sofia. „Nüüd on esimene kord üle kümne aasta, kui suudan selgelt mõelda. Ma pole kunagi hoolinud millestki muust. Ma pole miski muu.“
Luka ohkab. „Mis koht see on? Kas põrgu? Taevas?“
„See on kõik, millest olen lugenud. See on Pythagorase kool Krotonis. Homerose Hades. Sumerlaste Dilmun. Viikingite Valhalla. Platoni Tartaros. Juutide Šeol. Kristlaste puhastustuli. Felix Kleini Göttingen. Madriid aastal 2006. See on põrgu ja taevas. Alfa ja oomega. Algus ja lõpp.“
Luka vaatab ringi. „Minu arust meenutab see koht mu vanaisale kuuluvat väikest saart. Kui olin väike, veetsin koos vanematega seal kõik suved. Ma vihkasin seda kohta. Ema meessõber oli kogu aeg purjus ning meie emaga ei suutnud tema eest kuidagi ära põgeneda.“
Sofiat rabab äkki idee. „Selge see!“ hüüatab ta ja taipab. Ta on korraga nii õhinas, et ei suuda enam istuda. Ta tõuseb, kritseldab liivale kujundeid ning seletab: „See on eesmärk ja tõestus. Kas märkad: maailmakõiksus on piiritu, kuid lõplik? See on piisavalt väike, et seda silmaga haarata.“
Luka vahib talle ainiti otsa ega jaga tema indu.
„Kas sa tõesti ei mõista?“ küsib Sofia nördinult. „Ütlesid seda ka ise. Valgus levib lõpliku kiirusega, nii et kui me vaatame kaugele, vaatame alati ajas tagasi. Sellepärast näed sa oma vanaisa saart.“ Sofiast õhkub teadmist ja enesekindlust. Ta jätkab: „See tõestab, et maailmakõiksus on ikkagi tervik. Seda pole varem suudetud tõestada. Kuna äärmisi hajuspeegelduspindu pole, ei saa me otsustada maailmakõiksuse kuju üle olematuse järgi. Kui eemaldame taustmüra, ei näe me enam midagi. See aga tähendab ...“
„Jelena,“ tuletab Luka meelde.
„Mida?“ Sofia peatub, kepp käes.
„Mida Jelena sinu arvates praegu tunneb?“
„Ta näeb Tšetšeeniat,“ vastab Sofia.
„Peame ta leidma.“
Sofia uurib liivale kirjutatud valemeid. Vesi on hakanud juba mõningaid neist kustutama. „Lähme!“ ütleb ta, kuid mõtleb: Vajan paberit ja pliiatsit.
Nad suunduvad rannalt saare sisemusse. Saar muudab kuju nagu tindiplekid varjumeeste nägudel. Alguses muutub see Luka hirmude saareks, kus kajavad purjus mehe räuskamine ja ema nutt. Luka kuuleb oma anuvat lapsehäält ning võpatab. Seejärel hakkab saar kasvama ja nad saabuvad Xibalbasse. Järgmisel hetkel muutub saar Gehennaks ning siis märkavad nad Sirati silda. Sofia ütleb segadusse sattunud Lukale: „Mul on hea mälu.“
Viimaks muutub saar pommitatud, ohtlikuks varemetelinnaks. „Groznõi,“ teatab Sofia.
Luka hüüab Jelenat nimepidi, kuid Sofia leiab ta. Jelena on peitnud end lagunenud majja. Ta on pugenud pisikese toa nurka ja väriseb seal hirmust.
Sofia laskub põlvili tema ette. „Tere, Jelena!“ ütleb ta. „Kõik on hästi.“
Jelena pilgutab silmi. „Mis?“
„Sa oled nüüd kaitstud. Luka ja mina oleme siin ega lase kellelgi sulle haiget teha.“
„Ma kuulsin, kuidas nad mind otsisid,“ lausub Jelena ning hirm moonutab ta nägu. „Nad trampisid saabastega, naersid ja karjusid. Nad ütlesid, et mul pole kuhugi põgeneda. Nad ütlesid, et otsivad mind niikaua, kuni leiavad.“
Empaatia on olnud alati Sofia nõrk külg. Pärast haigestumist sai selle tähendus talle selgeks, kuid nüüd oli ta muutumas jälle kärsituks ja osavõtmatuks.
Luka on tunduvalt lahkem. Ta paitab Jelena selga ning ütleb: „See pole Tšetšeenia. Kas mäletad? Me istume minu autos ja ootame surma.“
Jelena puhkeb nutma. „Kuhu see siis jääb? Ma ei jõua enam oodata.“
„Ega minagi,“ vastab Luka ja embab Jelenat.
„Kas mõtlete seda tõsiselt?“ küsib Sofia end sirgu ajades. „Mina olen valmis tõestama universumi kuju, kuid teie tahate surra.“
„Meil pole selle universumiga asja. Pole enam. Sellepärast siin olemegi. Nagu sa isegi,“ tuletab Luka meelde.
Sofia tardub. Ta on unustanud, et on just praegu endalt elu võtmas. Ja samas püüab ta lahendada aastatuhande suurimat matemaatilist probleemi.
„Anna andeks,“ ütleb Luka. „Sa oleksid kõik pahviks löönud.“
Sofia pöörab ringi ning suundub tagasi ranna poole. Saar elab ja muutub, kuid Sofia märkab seda vaid möödaminnes. Ta kõnnib läbi Majdaneki, Sachsenhauseni, Belzeci, Treblinka ning lõpuks kooljalõhnast ja mädast haiseva Auschwitz-Birkenau. Nägemused teda ei kohuta, need haihtuvad kiiresti.
Sofia jõuab randa, istub liivale ja silmitseb vett. See on must, kuid värv on üksnes illusioon. Vesi iseenesest on värvitu. „See neelab endasse kogu valguse, me ei näe midagi,“ ütleb ta ärritunult endale vastu pead lajatades. „Kurat! Kurat! Kurat!“
Veest kostab loksatus. Sofia tõstab pilgu ning näeb Sisalikku. „Tunnen õhus kahetsuse hõngu,“ teatab Sisalik. Ta liigub vees kergelt ja loomulikult.
„Mis lõhn sellel siis on?“ küsib Sofia.
„Enesehaletsuse lõhn.“
Sofia tõuseb püsti, võtab särgi seljast, püksid jalast ning kahlab aluspesu väel vette. „Ma pesen selle lõhna maha.“
Sisalik ujub tiirutades tema ümber. „Kas oled juba universumi kuju selgeks teinud?“
„See lõpeb.“
„Aga sinu enda kuju?“ Sisalik pritsib teda veega.
„Ka see on lõppemas.“
„Siis tasub sul sellest mõnu tunda, enne kui see kaob,“ ütleb Sisalik, ujub lähemale ja suudleb teda. Sofia hoiab silmad lahti ning näeb, kuidas mööda Sisaliku nägu voolavad numbrid. Ta ei raatsi silmi sulgeda. „Sinu nägu on täis Sierpinski numbreid,“ lausub ta, kui suudlus lõpeb.
„Ei.“ Sisalik raputab pead ning sukeldub. Sofia tunneb kätt oma vööl ja seejärel puusadel. Ta püüab eemale ujuda, kuid mitte tõsiselt. Tema põgenemiskatsed on nõrgad naiseliku siivsuse avaldused, mida ta alati on põlanud, kuigi pole saanud võimalust neid eriti tihti kasutada. Tema inimsuhted on olnud piiratud ning seksist on saanud probleem. Suguakt tavalise mehega on Sofiale alati vastik olnud, kuid ka meesmatemaatikud jätsid ta külmaks. Seks ja keha vajadused on tundunud talle alati tühiste, alandavate ning aeganõudvatena.
Vesi on must. Nii otsustab Sofia. Ta puudutab läbi vee Sisaliku juukseid ja surub end tema vastu. Ta mõistab oma keha füsioloogilist reaktsiooni, autonoomse närvisüsteemi tegevust ning neuromediaatoreid, mis möllavad tema kehas ja tekitavad heaolutunde, kuid hetkeks lülitab ta teaduse enda lahterdatud, süstematiseeritud teadvusest välja. Mustas vees hõljudes ei pane ta vastu, kui Sisalik võtab ära ta rinnahoidja ja aluspüksid. Sisalik tõmbab suhu tema rinnanibu, hammustab ning imeb seda. Sofia keha muutub rammetuks ja soojaks, nagu oleks ta sisse võtnud mingit tugevatoimelist opiaati.
Hammustades ja näksides liigub Sisalik allapoole. „Ma oleksin pidanud ...“ pomiseb Sofia sõrmi Sisaliku juustesse surudes. Mees lükkab keele talle sügavale sisse. Keel on kuum, pikk ja vaimustav. Sisalik hoiab teda reitest kõvasti kinni, kuid tema pole ju kusagile minemas.
Sofia saab orgasmi, lebab vees ning lõõtsutab. Sisalik tõuseb pinnale. „Kas meeldis?“ küsib ta.
„Arvan, et oled seksinud surevate naistega ka varem.“
„Sel ajal olete parimad: nii palju fantaasiaid, nii vähe aega.“
„Ärme raiska seda jutuajamisele,“ ütleb Sofia ja ujub kaldale. Ta sätib end liivale pikali ning Sisalik heidab tema peale. Ta vaatab tumedat, tähtedeta taevast, kui mees temasse tungib. Meel on tühi ja vaikne.
„Kui kaua mul aega on?“ küsib Sofia, kui Sisalik lõpetab ning end tema pealt maha keerab.
„Ei tea,“ vastab Sisalik ükskõikselt. „Vähe, palju, lõpmatult. Kas sel on tähtsust?“
„Tahan saada veel kord, enne kui suren. Viimast korda. Siis lähen vagusalt sinna lahkesse öösse ega märatse valguse surmale vastu.“ Sofia taipab, mida räägib, ja puhkeb laginal naerma. Enne surma mõtleb ta luuletustele. Missugune häbi!
„Kas oled alla andnud? Kas sa ei tahagi enam maailmakorraldust muuta?“
Sofia vaatab Sisalikule otsa. „Kas mul on siis veel võimalus? Arvasin, et see on lõplik.“
„Sina peaksid ju teadma, et miski pole lõplik. Olen pettunud. Pidasin sind kindlameelsemaks.“
Sofia tõuseb istukile. „Kas tahad öelda, et ma võin tagasi minna? Kuidas ...? Vesi.“
„Mine enda jälgi mööda.“
Sofia tõuseb ning paneb riided selga.
„Kas loobud siis oma lahkest ööst?“ küsib Sisalik.
„See võib oodata,“ vastab Sofia. „Vajan ainelist keha, et võiksin maakera paigalt nihutada.“
Ta läheb teisi otsima. Kõigepealt Jelena ja Luka. Sofia jookseb läbi Kolõma, Norilski ja Vorkuta. Sealne külm muutub kiiresti suviseks Syeneks, kus Eratosthenes on ametis varjude liikumise jälgimisega. Edasi ruttab Sofia läbi Bagdadi Tarkuse maja ning ongi Groznõis.
Sofia tunneb, kuidas varemetes majad hingavad. Nendest õhkub hirmu ja valu, kuid üks neist tuksleb tugevamini kui teised. Ta teab, et Jelena on seal.
Sofia astub sisse. Ümberringi on prügi, tolm, katkine mööbel ning varisenud seinad. Maja haiseb. Sofia tunneb mustuse, hirmu, eritiste ja vere lehka. Alumine korrus on tühi ning Sofia läheb üles. Ta keha hakkab hirmust värisema. Hirm ei ole tema oma, see on Jelena hirm, mis tormab trepist alla ja haarab ta enda võimusesse.
Sofia kõhkleb. Ta ei taha ülemist korrust näha. Ta tahab minna tagasi randa, söösta vette, vastu elule. Talle meenub, et ta vihkab inimesi. Tema IQ on nii üüratu, et tavalised inimesed tunduvad talle lihtsalt kanadena. Miks peaks ta kanu päästes ohtu seadma oma elu?
Idioot, mõtleb ta ning hakkab trepist üles minema.
Sofia leiab Jelena maja kõige suuremast toast. Jelena lamab voodil, Lind ja Hunt seisavad tema kõrval. Mehed on laigulistes mundrites, jalas rasked saapad. Jelena on voodi külge kinni seotud ning ta on alasti. Naise suust ja jalgevahest nõrgub verd, keha katavad verevalumid ning muljumishaavad.
„Jelena,“ ütleb Sofia lähemale astudes. Jelena üks silm on kinni paistetanud ja hambad puruks löödud, kuid Sofiat nähes püüab ta siiski naeratada. Lukat pole kusagil.
Sofia hakkab Jelenat lahti siduma. „Mida te temaga teinud olete?“ karjub ta Linnule ja Hundile.
„Ta ise tahtis seda,“ vastab Lind. „Otsisime teda, et võiksime ta tagasi randa juhatada. Tema aga ootas meid siin ja kohe, kui ta leidsime, ronis voodisse ning kamandas: „Tehke halvim, milleks olete suutelised!“ Me kuuletusime ja see oli lõbus.“
„Kus on Luka?“ küsib Sofia.
„Tema tormab siia-sinna, suutmata otsustada, keda aidata.“
Sofia tõstab Jelena istukile. Naine kisendab valust, sest osa ribidest on murdunud. Sofia märkab, et Jelena rinnanibu on peaaegu küljest hammustatud. See ripub verisena paari nahariba küljes. Sofia tunneb iiveldust. Ta võtab oma särgi ja tõmbab Jelenale selga.
„Sofia,“ pomiseb Jelena. Tal on raske rääkida. Sofia toetab teda ning pühib ta suust valguvat verd ja sülge. „Ma arvasin, et ei pea sellele enam teist korda vastu,“ sosistab Jelena ning püüab jälle naeratada. „Kuid ma pidasin.“
„Ma pole kunagi midagi tobedamat kuulnud,“ nähvab Sofia. „Kas oled hulluks läinud?“
„Ei.“ Jelena naeratab valulikult. „Ma olen õnnelik ...“
Ta kaob, libiseb Sofia haardest välja ja haihtub õhku. Järele jääb vaid Sofia särk.
„Niipalju siis sellest,“ tõdeb Lind tüdinult.
„Kas ta suri?“ küsib Sofia.
„Lõplikult,“ vastab Hunt. „Varsti jõuab kätte sinu kord.“
Sofia jookseb majast välja. Groznõi muutub Omarskiks ja sekundi pärast Woolsthorpiks. Sofia tormab läbi Choeung Eki surmaväljade ning juba ongi ta enda väitekirja kaitsmisel. See ainuke isiklik mälestus siin saarel sunnib mõistma, kuivõrd kuiv on olnud tema elu. Kuid see oli teadlik valik ja ta ei kahetse seda. Andeka matemaatiku elu on sageli ere, kuid lühike. Iga hetk peab olema eriline. Niels Henrik Abel, Evariste Galois, George Boole, Bernhard Riemann, Sonja Kovalevskaja ja Srinivasa Ramanujan silmitsevad teda murelikult, kui ta neist mööda jookseb. „See pole heureka, kui keegi teine sellest midagi ei tea!“ hüüab üks neist talle järele.
Sofia jõuab randa. See on hakanud meenutama Saharat, mis liigub edasi ning neelab kõik oma teelt. Vesi kaob liiva pealt.
Sofia näeb Marut ja Lukat. Maru lamab liival ning laseb Karul end kägistada. „Tugevamini,“ kähistab Maru. Rebane hoiab Lukat kinni ja sunnib seda kõike vaatama. Luka sõimab ja nutab, kuid ei suuda Rebase haardest vabaneda.
Sofia löök paiskab Karu eemale. Maru tõmbab õhku kopsudesse. „Miks sa nii tegid?“ küsib ta õhku ahmides. „Mulle see meeldis.“
„Sa peaksid oma sõpra uskuma,“ ütleb Karu etteheitvalt ning tõuseb. Ta hõõrub külge, mida Sofia löök on tabanud. „Mul on tunne, et sulle meie juures enam ei meeldi,“ tõdeb ta. „Arvatavasti tahad saada tagasi maise kuju ja meie juurest lahkuda.“
„Vaid hetkeks,“ vastab Sofia.
Karu naerab. „Hetk pole kunagi hetk. Sa oled hakanud muutuma. Su misantrooplus on kadumas ning sa püüad päästa oma sõpru. Varsti hakkad soovima abikaasat ja lapsi. Nõustud kompromissidega ja mandud. Siin oled sa säde, kuid maailmas pelgalt tuhk.“
„Ma tulen kindlasti tagasi ning siis õiendan sinuga arved, sa igavene närukael,“ ähvardab Sofia. Ta kükitab Maru ette. „Kas tahad siit ära minna?“ küsib ta. „Me võime seda teha, kuid sa pead ütlema ausalt.“
Maru pilk muutub ebakindlaks. „Mina räägin alati tõtt.“
„Nüüd pead olema ausam kui kunagi varem. Kas mäletad, kui olime seitsmeaastased ja istusime meie köögis? Sina ütlesid, et vihkad kapsast, sest see haiseb ja sellel on vastik maitse. Siis olid sa aus. Sa pead ka nüüd tõtt rääkima.“
Maru kõhkleb. Ta neelatab ning hõõrub kaela. Ta võitleb iseendaga. „Siis ma valetasin,“ ütleb ta viimaks. „Mulle meeldib kapsas.“
Sofia on nii vihane, et tahaks jalaga vastu maad lüüa. „Ja nüüd kavatsed siia jääda? Kas nii?“
Näib, nagu tahaks Maru oksendada. „Minu arust on siin tore.“
Sofia vaatab Luka poole. „Aga sina? Meie aeg hakkab otsa saama. Jelena on juba surnud.“
Luka kõhkleb. Ta vaatab Marut, kellele varjumees on hakanud jälle lähenema. „Ma ei saa teda üksi jätta,“ ütleb ta. „Ma pean kaitsma ...“ Ja ta kaob.
Maru võpatab. „Mis temaga juhtus?“ küsib ta.
„Ta suri,“ vastab Sofia.
„Kas niisama lihtsalt? Poole lause pealt?“
„Just nii. Oma tobedat lauset lõpetamata. See oli peaaegu niisama tobe kui sinu „mulle meeldib kapsas“. Viimased haletsusväärsed sõnad,“ ütleb Sofia pahuralt. Aeg jookseb. Süda rinnus peksab. Ta teab, et aega on vähe, kuid ta ei saa Marut üksi saarele jätta. Sofia vaatab Karu poole, kes talle vastu irvitab. Mehe nahal liigub mõnitavalt Poincaré konjektuur.
Sofia vaatab seda ja mõistab. Karu näolt kaob irve.
Sofia läheb Maru juurde ning aitab ta jalule. „Mina viin su siit minema. Sa ei pea rääkima ega isegi midagi mõtlema. Pead vaid mu sõna kuulama.“
Maru noogutab aeglaselt. Tema silmis välgatab kergendus.
„Kas oled õppinud seadustest kõrvale hiilima?“ küsib Karu.
„Selle jaoks need tehtud ongi,“ vastab Sofia ja võtab Marul ümbert kinni. Ta keskendub. Sahara kaob. Vesi naaseb suurte lainetena ning lööb vastu nende jalgu. Saar allub Sofia meelele. „Selleks ei vajata muud kui pead,“ teatab ta Karule. „Loodan, et ma sind ei solvanud. Sa olid selle koha üle nii uhke.“
„Ma olen uhke sinu ja su õppimisvõime üle. Ootan pikisilmi su tagasitulekut,“ ütleb Karu. „Me kõik ootame.“
Vesi kerkib üha kõrgemale. Varjumehed kaovad. Sofia surub käed tugevamini Maru ümber ja siis nad sukelduvad. Veepind on kõva nagu betoon ning Sofial jääb hing kinni. Maru rabeleb, kuid Sofia ei lase tast lahti. Mõlemad vajuvad musta sügavusse. Maru lõpetab rabelemise. Tema suust kerkib õhumulle ja ta silmad klaasistuvad.
Sofia tõmbab vett kopsudesse ning nad vajuvad üha sügavamale. Must vesi täidab Sofia kopsud ja ta satub paanikasse.
See ei ole must! käratab ta kabuhirmule, kuid ahmib samas veel vett kopsudesse. Need ei hooli kahjuks sellest, mis värvi vesi on. Ta vajub koos Maruga.
Ma suren, mõtleb Sofia uppudes. Jälle.
„Siin on keegi elus,“ kuulutab võõras hääl. Tundmatu mees vaatab Sofiale silma. „Tere tulemast tagasi!“
Sofia näeb siniseid silmi, päevitunud nahka ning parameediku rõivastust. Mees surub hapnikumaski ta näole. Sofia vaatab enda ümber: ta lamab maas Luka garaaži ukse taga. Kõikjal sagivad parameedikud ja politseinikud. Ta näeb Lukat ja Jelenat. Neid elustatakse, kuid Sofia teab, et see on asjata vaev. Nemad läksid saarelt eri suunda kui Maru ja Sofia.
„Nüüd on kõik hästi,“ kummardab sinisilmne mees talle ütlema. „Me viime su haiglasse ravile.“
Sofia kuuleb, kuidas keegi köhib. Ta pöörab pead ning märkab Marut. Ka tema ümber sagivad parameedikud. Sofia ja Maru pilgud kohtuvad. „Kas otsustasid ikkagi elama jääda, sa igavene hull lesbi?“ küsib Sofia kähedal häälel.
Maru köhib. „Tahan tagasi minna,“ pomiseb ta, kuid naeratab samas.
Sofia kantakse kiirabiautosse ning üks parameedikutest astub tema juurde. Ta kinnitab tilguti Sofia käsivarre külge, mõõdab vererõhu ja sätib end seejärel Sofia kõrvale istuma. Tal on käes pliiats ning terve patakas blankette, mida kohe täitma asub. Kiirabiauto hakkab liikuma.
Sofia tõmbab hapnikumaski eest. „Ma vajan ...“
„Las see olla oma koha peal,“ käsib mees maski tagasi surudes.
Sofia ei kuuletu. „Ma vajan paberit ja pliiatsit,“ teatab ta istukile tõustes ning haarab mehe käest pliiatsi ja paberipataka.
Samal hetkel tuleb valu tagasi. See ründab Sofiat ning kisub ta keha looka. Valu on hullem kui kunagi varem, kuid ta ei kavatse enam sellele alistuda. Ta sõrmed hakkavad krampi tõmbuma, kuid ta kirjutab. Numbrid voolavad tema peast paberile.
Parameedik ütleb: „Võid kirjutada ainult siis, kui hoiad maski näol. Kui võtad selle ära, pean su kinni siduma.“
„Hea küll,“ vastab Sofia ja tõmbab maski näo ette. Ta jätkab kirjutamist.
Parameedik kummardub vaatama. „Näeb keeruline välja. Mida see tähendab?“
Sofia vajab vaid ühte aastat, võibolla kahte. Selle aja peab ta vastu. Ka Pascal sai tsükloidile mõeldes hambavalust lahti. Sofia kavatseb mõelda universumile. Sellest saab tema uus morfiin. „See tähendab, et ma hilinen rongile,“ vastab ta.