Juhani Karila "Väikese haugi püük", Hea Lugu, 2021, 304 lk.
Eesti Ulmeühingu aastakoosolekul jäi kõrva, et on üks naljaka nimega raamat ilmunud, mida sisuliselt mitte keegi kohalolnutest ei teadnud. Kui vaadata kaanekujundust, siis võiks see olla pärit 80-nendatest, raamat, mis on jäänud omal ajal lugemata. Tegelikult on see aastal 1985 sündinud Juhani Karila debüüt, mis võitis 2019. aastal Kalevi Jäntti auhinna ja 2020. Jarkko Laine auhinna.
Kui mõni sõna rääkida sisust, siis peaosas on Elina Ylijaakko, noor naine, kes käib korra aastas lapsepõlvekodus Ida-Lapimaal. Mis ta seal ikka teeb, ikka püüab haugi, elementaarne! Sest teatavasti kui ta kolme päevaga ei saa haugi kätte, siis on kuri karjas. Lisaks eksitavad inimesi näkid, marud, kodukäijad, rändtaudid ja kuraskid, rääkimata veekogudes luuravatest surnutest. Eraldi liin on armulugu, mis ka kulgeb läbi raamatu, rääkimata kõrvaltegelastest, kes oskavad õigel ajal õiges kohas munapunši teha. Selline väga mõnus kombinatsioon, mingis mõttes ütleks, et on soomeugrilik etnoõudus küll.
Mulle jubedalt meeldis autori stiil. Olen korduvalt käinud Lapimaal, kordagi aga mitte südasuvel, mil:
"Sääskede seas lendasid parmud. Pimestavalt roheliste silmadega pimedad parmud kiirete, kärmete ja hääletutena, ja nende ümber hobuseparmud. Mustad tiivulised pakud. Nad tegid katsemaandumisi tema peale ja uurisid tema särki ja pükse ja nokkmütsi. Parmud otsisid nahka. Nad kaevusid juustesse nokkmütsi servadest ja lõikusid peanahka ja sõid. Nad konkureerisid kohtade pärast tema käsivartel ja randmetel. Neil olid suus kitiinist pussid, millega nad saagisid, ja kui veri välja purskas, toppisid nad näo haava sisse. Parmud olid saatana enda ehitatud elusad liigendnoad, sest neil oli suus ka lusikas, millega nad verd endale suhu kühveldasid. Kärbeste karvased, tumedad tagumikud tukslesid ja täitusid verest, nad läksid prullakaks, ja kui nad olid valmis, hakkasid nad kangelt lendama sobiva munemiskoha, näiteks veeäärsete heintaimede poole, mis ei olnud sellisel maastikul kunagi liiga kaugel.
Parmude ümber särisesid helkivad, sinised siberi tondihobud. Need naksisid parme, viskudes neile kallale ülevalt ja tõmmates oma tugevad jalad nende ümber konksu nagu trellid. Tondihobud tapsid parmud pähe hammustades, misjärel laskusid pajuoksale ja sõid. Kõige suuremad tondihobud ei maandunud kunagi. Nad humisesid majesteetlike ja jubedatena ühe koha peal ja jälgisid ümbrust oma kõikjale nägevate silmadega. Nad kugistasid parmust alla kõik peale tiibade."
Eraldi maailm on veel kohalike kõnepruuk, mille tõlge on justkui mõni eesti murre. Samas ega täitsa kindel ei olegi, mis murre see on, st võib olla. Aga kõlab hästi! Stiilinäide:
- Mia ütli, et hah.
- Ka sa saas lasta miul külälisege rahun kõnelte.
Efraim turtsatas
- Aitäh. Miu veli olli vallan nimismiis. Paganama ää ja kärmas miis. Temä lesk Heta piab iki viil mede külän koperatiivi puudi. Na saive kaits poiga kah. Nemä on juba ilma pääl. Pane kirjä, et Auvo käis egän talgun abis. Avit iki, ku paluti. Ja tei kõvaste tüüd pere jaos. Mitte nigu Ylijaako nuurpernan, kes ei ole ausat tüüd nännu kah. Mõtetu talu, mõtetu laits. Aga juhtus sündüme keset jumala ilma ja viil saandse tähte seisu man kus rahvas mürist läbi maailme ninda et sädeme lendsive. Maa kummart nigu mere laine ja rahvas es põlga inimese last ärä vaid litsus ta läbi ninda mis mühises. Ja rahvas kõrvet ja põlet temä siist vällä kik selle süütüse mis om mede tõiste ütensündunu õnnistus ja topse ta üleni nõia väge ja maagilisi võimid täis ja nindamuudu olli ta edimädsest kisentämisest pääle kuri nõid.
Karila Huumorit on võrreldud meie Kiviräha omaga - eks natuke sarnasust on mingis mõttes, olen sellega päri. Kui muhe ja mahe etnomaiguline vimkamaailm sobib, siis ilmselt meeldib emb-kumb kirjanik, mulle meeldib väga Kivirähk, meeldis ka Karila.
Kirjastiil on Karilal napp, mis üldiselt sobib hästi. On see nüüd tõlkest või algmaterjalist, aga jäi silma, et üsna palju lauseid algas alusega, enamasti asesõnaga. Sutsu segas ning üldse kohati oli raamat... kuidas seda nüüd üteldagi, debüüdilõhnadega. Kokkuvõttes väga äge ja kõva tulemus, omade pisikeste vigadega - vahel on nagu kiirustamist tunda. See ei sega absoluutselt lugemist, mul kulus raamatule natuke üle poole nädala ning ta ei veninud kordagi.
Legend räägib (st üks intervjuu autoriga), et autor kirjutas algul raamatu nii, et peategelane oli mees. Kirjaniku abikaasa aga pakkus, et äkki võiks olla peategelane hoopis naine? Algul tundus isegi see idee autorile jabur, siis aga mõeldud, tehtud. Ma ei oskaks peale lugemist isegi teistmoodi mõtelda, samas ega sugu pole otseselt siin isegi tähtis, saab mõtelda mitutpidi.
Väikese haugi lugu on üsna õbluke, lehekülgi on küll kolmesaja kanti, aga palju on dialoogi, lisaks on trükk üsna suur. Samal ajal on huvitav, kuidas autor suudab siia mahutada nii huvitavad tegelased, põnevad lood, mis on omavahel kokku krussitatud, ägeda olustiku ning kujutada seda kõike pagana meeldivalt keel põses. Ma jätan hindeliselt küll arenguruumi, samuti mõni koht on nokitav - aga ausalt üteldes kolmekümnendates autori selline debüüt on kõva tulemus. Ootan huviga, mis talt veel ilmub.
Goodreads 4/5 ("ulmemõnus lugeda")