Ühe "Algernoni" esimestes numbrites ilmunud loo kommentaarides kiitis toimetaja Raul Sulbi algajat autorit ulmebutafooria pingevaba kasutamise eest, kuigi nentis, et jutt ise on suhteliselt äbarik. Tookord võis juba selle eest plusspunkte saada, et suutis žanriulmelise kirjelduse higistamata, punastamata ja vabandamata kirja panna.
Ammu enam ei ole aeg selline. Viimaste aastate jooksul "Algernonis" kümmet värsket eesti ulmeraamatut arvustanud Marko Kivimäe nendib Rait Piiri jutukogu kohta (detsember 2021, https://www.algernon.ee/node/1222 ):
"Rait Piir eeldab lugejalt päris palju, st paljude ulmehuviliste jaoks pole see midagi uut ja erilist, aga omas nurgas on see ikka väga erialast värki täis ja spetsiifilistest terminitest pungil.
Sisu poolest on keskmised lood üsna visandlikud ja klišeelikud, meenutavad vägisi kaheksakümnendate odavaid filme, antud juhtudel siis mõnda vastavat ulmekat. Ühtepidi on juttu suurtest ja olulistest teemadest, mastaabid on võimsad - aga jutustamisviis on selline… lihtne. See käib kõige kohta, ka dialoogid on hästi sirgjoonelised, tegelased on paberõhukesed."
Tõrkest siirast žanriulmet kirjutada on Eestis ammu üle saadud, kuid epideemiliselt 
levib vastupidine: nii mõnigi teos on täis topitud žanriulme märksõnu või argood, mille puhul jääb mulje, et autorilgi pole päris head ettekujutust, miks just täpselt neid väljendeid kasutama peaks või kuidas need tema loo jutustamisele kaasa aitavad. Seda juhtub regulaarselt vist igas alamžanris, kuid allakirjutanule tundub, et teistest enam küberpungi žanrimääratlusele pretendeerivates teostes (näiteid võib palju tuua, alates romaani "Mehitamata inimesed" (2013) liialdustest ja lõpetades lausa seosetu lalinaga jutus "Külm rubedo" ("Vikerkaar" 10/2018)). Lugeja külvatakse üle verbaalse ränirahega; selle alt karaktereid või algtasemest vähegi keerulisemat faabulat otsida ei tasu. Neid ei ole, rääkimata veel sisekonfliktidest, tegelaste arengust, sissevaadetest võõrikutesse maailmatajumise viisidesse resp. kultuuridesse või klassikalise ulmekirjanduse põhimotiivist - kohtumisest tundmatuga.
Muidugi on see muuhulgas meisterlikkuse küsimus. Indrek Hargla tõusebki eesti ulmekirjanike hulgas eelkõige esile võimega punuda keerulisi süžeid ning need terviklikult välja arendada, mis tema parimad teosed maailma tippude tasemele tõstab ( https://www.algernon.ee/node/1130 ). Aga see on ka eesmärgi seadmise küsimus. Liiga paljud alustavad ning kogenumadki autorid kipuvad rahulduma butafooria hunnikusse kuhjamisega, et siis hiljem paari sammu kauguselt oma kätetööd uhkusega imetleda - küll ikka on vägev hunnik... Häirivad pole seejuures mitte niivõrd need hunnikud - neisse ei pea ju tingimata sisse astuma - vaid väärarusaam, et ulme peabki selline olema. Et ulmest teeb ulme teistest ulmekatest pärit sõnavara kasutamine. Et ulme on defineeritav puhtlingvistiliselt. See arusaam on väär. Hunnik ei ole ulmele mitte kuidagimoodi omasem vorm kui jõgi või teekond. Hunnikuid võib kohata kõikjal - kuid igal pool on need lihtsalt hunnikud.
Edasi, hunnikud on muidugi äärmuslik näide laiemast nähtusest, ulmekirjandusele 
igiomasest võõrikule tegevuskeskkonnale keskendumisest, millele karakterikujutus väga tihti lõivu maksab. Sellest on palju kirjutatud, eriti võrreldes peavoolu klassikutega (allakirjutanu tegi viimati seda pattu 2020. aasta detsembrinumbris: https://www.algernon.ee/node/1194 ). "Algernoni" käesolevas numbris on juttu äsja eesti keeles ilmunud soome ulmekirjaniku Maarit Leijoni autorikogumikust "Musträstas". Maarit Leijon andeka kirjanikuna ei lasku muidugi kunagi hunnikute kuhjamisse, kuid on tõsiasi, et kogumikku koondatud juttudes (mis moodustavad umbes kolmandiku tema loomingust) varieerub peamiselt keskkond, mitte peategelane. Maarit Leijon püüab lisaks erinevatele keskkondadele üles näidata eruditsiooni ja lugeja huvi äratada talle eelduslikult võõraste valdkondade spetsialistide erialase lobaga (levinud võte, mille kohta võib leida suure hulga näiteid; nimetame praegu peavoolu kirjandusest Philip Rothi "Igameest" (2006) ja eesti ulmekirjandusest Meelis Friedenthali "Inglite keelt" (2016, arvustatud sama aasta juuninumbris: http://www.algernon.ee/node/1038 )), nihutades fookust ka sellega tegelaste psühholoogiast eemale.
Ulmekirjanduse kummalistes keskkondades tegutsevad tihti argised tegelased ja suurel määral on see vältimatu, sest võõrik maailm samavõrra võõrikute tegelastega võib lugejale lihtsalt liig olla. See aga ei tähenda, et need tegelased peaksid tingimata olema staatilised, üheülbalised või šabloonsed.
Lugejal on praeguseks kindlasti küsimus tekkinud, millega käesolevate ridade autor siis rahul on? Üheks näiteks sellisest teosest võiks olla Michael Faberi "Imelike uute asjade raamat" (2014; ostke, müüakse viie euroga! https://varrak.ee/raamat/imelike-uute-asjade-raamat/ ), kus karakterid haakuvad olemuslikult looga, lugedes tundub ilmselge, et just neid tegelasi on just selle loo (sealjuures klassikalise žanriulme!) jutustamiseks vaja. Sealjuures on lugu nii laiema lavakujunduse, ühiskondlike protsesside kui tegelaste kujutamise mõttes meisterlik. Paraku soperdab autor detailides loodusteaduste ning kujutatava tehnogeense keskkonna usutavusega ( http://baas.ulme.ee/?autor=4052&teos=87372 ). Siiski tundub allakirjutanule, et niisuguseid vigu on kergem vältida kui olemuslikult ilukirjandusliku loometegevuse tuuma kuuluvate võtete puudulikku valdamist.