Tõlkinud kreeka keelest inglise keelde Victor Pseftakis ja Dimitra Nikolaidou. Ingliskeelne tekst on autori poolt heaks kiidetud.
Tõlkinud inglise keelest eesti keelde Triinu Meres ja Kristjan Sander.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, unistasin vaid mere vaatamisest. Unistused on läinud, kuid ma ei kurda: mul on sinu kuju ja sinu sosinahääl.
Toona kasvas just mu õue taga rodu nõtkeid haavapuid, mille võrad sirutasid end kaljuservalt päikese poole. See kuru oli põlvkond tagasi rand. Kui meri ära kuivas, hülgas see liiva ning taandus sügavikesse, jättes meile vaid ojakese kuru põhjas. Mina läksin jugapuudest allpoole ainult vahel puude raiumiseks, ent mõnikord hämarikus seisin ma vanima männi, hiigelsuure kaljuservale juurdunud puu juures. Ja kui tuul otsustas vaikida, kuulsin vaikset sahinat ja kujutasin ette, et see on lainemüha.
Meri lahkus enne minu aega. Kõigepealt kaotasime me oma Printsi; öeldi, et ta uppus tagasiteel võidukast merelahingust, tormis, mis neelas kogu laevastiku. Kaotusest murtud Kuninganna ronis paleerõdule ning heitis end alla kaljudele. Meil polnud Kuningat, nii et mere järel kaotasime ka oma riigi. Kes meist olid meresõitjad, läksid mujale elama, ja barbarid tulid üle meie piiride ning trampisid segi meie väljad ning metsad. Sadamatest ja laevadest ei teinud nad väljagi – mida oleksidki nad laevadega pihta hakanud, kui need hüljatuna kesk kuiva maad lebasid nagu pähklikoored, tammised kered kasutud ning kõdunemas – nii palju head puitu raisus. Kes meid ära needis, ma ei tea. Mõned ütlevad, et jumalad, keda me unustasime tänada oma kaubateede eest, mõned ütlevad, et nõiast Kuninganna, ja veel mõned, et see oli lihtsalt looduse soov, sest me trotsisime merd, kui meie laevad lainetega võitlesid. Noh, mina ütlen, et nii lihtsalt pidi minema.
Meri kuivas ära ja teisel pool haabu sündis viljatu kõrb. Mina tulin siia ilma isast, kellest vanas eas sai puusepp, ja emast, kes suri varakult. Kurvastusest. Ema rääkis mulle metsikust merest, lainetest, mis olid vahel lossikõrgused ja tulvil kohutavaid koletisi, merest, mis vahetevahel oli rahulik ja vahetevahel uputaja.
Ma tahtsin seda näha, ent see oli läinud. Et kuulda toda laksumist, oleksin pidanud reisima maailma äärele, ületama barbarite maad, kuni jõuaksin põhja, võõramaiste meredeni. Niisiis jäin paigale; võib-olla hirmust reisi eest, võib-olla seetõttu, et armusin männipuitu: kuiva ja õõnsasse, kui puu on maha raiutud, halli ja kahvatusse kui surnu nahk, külma nagu kivi ja siledasse kui marmor. Ma voolisin sellest pühakujusid ning lihtsalt kujusid, kuid ei teeninud sellega elatist. Valmistasin koerapuust vibusid ja pärnapuust nooli, haavapuuust poste ja kuusepuust teibaid, küpressist nuiasid ja tammest vitsu.
Ma ei kurtnud, sain hakkama. Puiduuss oli mu ainus vaenlane. Pealikud, kes laastasid mägesid, hindasid mu relvi ja tahtsid neid, et üksteist suveõhtutel maha tappa, ja nende mehed pigem maksid kui varastasid. Toitsin neid küdooniate ja viigimarjadega oma aiast ja nemad kaitsesid mind nonde eest, kes mu kätetööd raasugi ei vajanud. Kohalikud lähedalasuvates külades võtsid mu raha vastu ja nõnda täitsin ma oma sahvri odra, oliivide ja veiniga.
Ma saagisin, raiusin ja voolisin, toitsin loomi, hoolitsesin küdooniate ja viigipuude eest, avasin oma ukse igaühele, kes suutis maksta, ja lootsin koguda piisavalt kulda, et ühel heal päeval reisida maailma äärele ja vaadata sealt külmale merele.
Kuni leidsin oma ukselävelt sinu.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, ei olnud ma iial tundnud ühegi naise rinna lõhna peale oma ema oma. See pole kurtmine; üksinda elatud aastate jooksul harjusin üksindusega, ja nüüd piisab sinu mälestusest.
Alasti, luud purud, käed murtud, rangjalad, keha haavu täis ning jalgade vahel neist kõige hullem. Ma ei uskunud, et ükski inimene võiks selliste vigastustega elada, kuid ometi sa hingasid. Kibuvitsad olid su juustesse takerdunud, küüned räpased, mustad, välja rebitud. Mustus ja veri katsid su nahka mudakorrana; see võis olla põhjuseks, miks ma sind ära ei tundnud.
Sest sinust kuulnud, Männikoor, olin ma küll. Tuhandet nime, lugusid ning labaseid nalju. Ära põe, et aina üksi oled, küll varem või hiljem Partsnahk ikka siiakanti tuleb. Pole oluline, kas talle meeldib su käsitöö või mitte, Liivanaine võtab su ikka ette. Ta teeb seda kõigiga.
Tõstsin su üles; sa oli nii kerge, nagu olnuksid õõnes. Pesin sind savivannis kaevuveega ja asetasin voodile; siis hakkasin kahtlustama, et sina võid sina olla.
Puudutasin su laupa ja võibolla ka keha, kui su kinni katsin. Linane voonilina jäi sinu külge kinni nagu mulla külge, pind polnud ei kare ega sile. Su nahk, nagu sügiskuivad plataanilehed, nagu männikoor, oli see, mille järgi su nimetasin.
Naised. Ma olin vaid mõnda näinud ja kui ma esimest korda sind nägin, olid sa vigastatud ja mitte minu jaoks. Kui ma su puhtaks pesin, olid sa pisike jumalanna ja mitte minu jaoks. Ent kui mõtteisse jõudis, et sa oled see, kellest rääkisid lood, mõtlesin, et võid olla minu jaoks. Ma armusin sinusse, kuigi su tumedad silmad püsisid kindlalt suletuna.
Ma kandsin su eest hoolt ja pilt sinust jäi minuga. Jäin magama mullapinnal sinu ligidal, et tunda su keha karmust. Ihkasin, et ärkaksid üles, ütleksid midagi. Ihkasin sind nautida. Saatsin isegi külla arsti järele. Sulgesin ukse ning väljas oodates koorisin tükikest puud oma lemmiknoaga, mil oli delfiini kuju – voolisin selle oma ema kirjelduste põhjal – kuni kuulsin kriiset.
Pillasin oma töö maha, tormasin sisse ja leidsin tema sinu otsas alasti, igal pool veri. Oleksin tal soolikad välja lasknud, aga sa pöördusid, vaatasid mulle otsa ja kuigi sa ei öelnud midagi, käskisid su silmad mul ära minna.
Arst lahkus ja ma leidsin su istumas rahuliku ja pestuna. Su keha oli paranenud, sel olid ainult mõned värsked vigastused. Küsisin, kas sinuga oli kõik korras, mis haavad need olid? Mis verest sai? Hääl kare kui tulekivi räksimine, ütlesid sa, et ei tõuse su silmadesse pisaraid, ei voola su nahal higi, ei midagi. Ja niimoodi saad sa endast võitu: verega, mis jookseb haavadest. Niimoodi sa armatsed.
Ma seisin tardunult. Kuidas see võimalik on? Tule, ma näitan sulle, kuidas.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, ei teadnud ma ühtegi meest, kes jagaks. Sellest hoolimata ma ei kurda; paljud kuulevad sind sosistamas, kuid su sõnad on ainult minu jaoks.
Sa näitasid mulle. Lood rääkisid imelikust tundest: nahk kuiv, keel kare kui kassil, ilma lõhnata hingeõhk ja veri, mida sa kulutasid ainult nii palju, et tegu saaks tehtud. Tõde või valed – ma ei olnud iial kedagi teist võtnud, nii et mina ei tea mitte; kuid sinuga oli see imeline.
Ma hellitasin sind, suudlesin su kuiva, mu nahk sai sinu vastas ära kraabitud ja sel õitsesid punased haavad, kõik seda väärt. Nägin, kuis sa surusid küüned oma nahka, et seda veritsema panna, oot, ma tahan ka! Tõin delfiinikujulise noa ning lõikasin ennast ja lõpuks jõin ma sinu verd ning see oli nagu mu enda oma. Soolane.
Kui mu janu täis oli, küsisin su nime. Sa ütlesid, et sul on neid palju, ma kutsun sind siis Männikooreks, kutsu mind kelleks tahad, aga anna mulle riided, et ma võiksin ära minna. Kust ma need võtma peaksin? Mu ema rõivad said tuhaks koos temaga; tollal ei matnud me surnuid neetud maapinda, me põletasime nad.
Ja kui ma vaatasin sind mu närustesse vanadesse riietesse pugemas, ütlesin: "Jää." Miks, no ainult selleks, et saaksin sinu järgi kuju nikerdada, et sind meeles hoida. Olgu, kuna sa veritsesid mu pärast ja jõid mu verd, selletõttu ma jään.
Ütlesin, et raiun maha kõige suurema männipuu, selle, mis on kaljutippu juured ajanud, varastan ta oksad käte ja jalgade jaoks, tahun neid, liimin neid, teen seda ja teist – ent juba metsas, seisin ma ühe teise ees. Puu oli väike ja nõtke. See annaks mulle sinu vast kolm korda pisemana, aga näe: seal on su kael ja seal kaks oksa, su käsivarred, ja seal su jalad. Ma nägin sind puu sees ja ei mõelnud rohkem.
Ma kärpisin kolm päeva, et võra kergendada, et ta ei murduks, kui kukub. Ma lõikasin põõsaid ja laotasin need mullale, et need selle pehmelt vastu võtaksid. Ma saagisin välja su tüki ja kandsin selle koju.
Kaks hobust olid aeda seotud, töötuba kindlalt riivis, eesuks paokil. Sees laulis voodi. Kaks kõige vägevama pealiku meest tulid magamistoast ja panid riidesse otse mu silme all. Nad ostsid nooli ja mõõgatupe ning ütlesid, et neid võib jälle oodata. Kui sina siin oled, ütlesid nad, saan mina rikkaks.
Sa leidsid mu nende jalajälgi vahtimas. Sa ütlesid, et seda sa oled, seda sa teed. Ära vahi mind niimoodi. Mida, sa andsin mulle ühe nime ja arvad, et ma olen nüüd sinu oma? Ei, Männikoor, ma ... Lõpeta need eid ja agad, kui sa tahad, ma lähen nüüd minema, sa pole ei esimene ega viimane. Ei, puudutasin ma sind, üritasin sind suudelda, hoida sind oma käte vahel. Sa needsid mind, lõid lahtise käiega, küünistasid mind oma teravate küüntega. Ei, ma tahan et sa jääksid.
Miks?
Et sust kuju teha. Vale.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, arvasin, et olen armastanud. Vanemaid, merd, puud. Teesklus, aga ma ei kurda: nüüd ma tean, mismoodi see käib.
Ma laasisin ja koorisin. Lasin sul seista, alasti, et suudaksin sellele elu anda. Voolisin seda päevade kaupa, aeglaselt, et teha see täiuslikuks, aeglaselt, et sa ei lahkuks. Me paaritusime, algul sinu vere abil, siis minu omaga. Sinu haavad paranesid jälgi jätmata; minu nahale jättis delfiinikujuline nuga oma jäljed, aga see oli seda väärt. Ma rääkisin sinuga ja sa kuulasid ning rääkisid samuti aeg-ajalt. Ma lasin oma soovil merd näha välja libiseda. Miks?
Ma ei tea. Sest see on ilus – milline lihtne vastus. Ei, ei ole. Pole kunagi olnud. Kust sa tead? Kui palju talvi oled sa näinud? Ma ei küsinud.
Lõpetasin puutöö ja tulemus oli parem kõigest, mis ma senini teinud olin. Sa vedasid oma sõrmi seda mööda, kas ma tõesti näen niisugune välja? Ma naeratasin; ei, sa oled veel ilusam.
Aeg minna. Mu riided su seljas, mu sõrmed poetusid nende alla, su nahk kare nagu su kuju. Palun.
Sa naeratasid esimest korda. Kas sa soovid kannatada? Ma olen viljatu, sa ei saaks minuga ühtegi last ja isegi kui saaksid, kaotaksid sa meid mõlemaid. Ära küsi, kuidas ma tean, ma lihtsalt tean. Ma olen neetud.
Kes ei ole sel meretul maal neetud? Jää.
Su naeratus tuhmus. See asi, mida ma teen, ma teen seda edasi. Jää. Kas see ei häiri sind? Mind häiriks rohkem, kui sa lahkuksid.
Sa jäid.
See polnud õndsus, iga päev mitte. Mõnikord ihaldasid sa mind, mõnikord magasid, mõnikord korjasid ära küdooniad ja viigimarjad, et varblased neid nokkima ei pääseks, mõnikord kadusid metsa ja mõnikord, kui sa kurb olid, vastasid sa igale mu sõnale vandumisega. Mõnikord imetlesid sa mu puukunsti ja mõnikord vaatasid mind ja haigutasid. Mõnikord sa lobisesid ja mõnikord ei hinganud sõnakestki.
Sa jäid.
Ühel hommikul põrnitsesid sa süngelt tujukana pilvitusse taevasse. Ma ei küsinud sult iial midagi, kui sa kurb olid, ent sa kõnelesid ikkagi. Sa ohkasid, kus on pilved, miks nad kunagi selle maa kohale ei kogune?
On suvi, Männikoor. Mida sa pilvedest tahad? Sa läksid vastamata ära metsa. Mu süda tagus, kuni sa tagasi tulid, kuid kui sa tagasi tulid, su silmad hiilgasid. Siis oli õndsus.
Ent valu samuti. Nad tulid, väidetavalt noolte, tööriistade ja relvade pärast. Ma ootasin väljas, iga kriuksatus oli pussilöögi eest. Mõnikord läksin ma ära, et sa ei taoks pärast oma sõnu mu haavadesse.
Nad jätsid minuga hüvasti, algul kühmusselgsetena. Siis võtsid nad endale vabadusi; nad tänasid, nad naersid, nad võõrustasid iseennast küdooniate ja viigimarjadega. Nad jätsid lauale vaskmünte; ta on need ära teeninud, teatasid nad. Nad said teada su nime ja ütlesid, et puusepp peaks Männikoort lõikama. Ma võtsin mündid, olin vait. Kartsin, et kui ma nad eemale tõukan, lähed sina samuti. Kas see polekski vast kõige parem?
See ei olnud õndsus, ka sinu jaoks mitte, kui aja jooksul said sa mind tundma. Sa vandusid ja ma kummardasin, sa vihastasid mu peale ja ma taganesin. Sa olid halvas tujus ja ma jätsin su rahule, sa olid laisk ja ma lasin sul olla. Aeg-ajal jooksid sa minema; ma ei tunnistanud seda kunagi, ent neil aegadel jäid külastused harvemaks. Siis tulid sa tagasi ja kõik algas uuesti.
Kuni sa päriselt minema läksid.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, ei teadnud ma, mida hea tähendas. Aga ma ei kurda; kord olen jälle su käte vahel.
Ma otsisin sind. Viskasin õlale su kuju – nagu kavatseksin seda näidata, milline vale, kõik ümberkaudu tundsid sind – et see mulle seltsiks oleks. Kõrbes nägin mereolendite jäänuseid; jalutasin neist mööda. Rääkisin nomaadidega, kes kandsid kalakontidest ehteasju; nad ütlesid, et olid kunagi meresõitjad, et nad olid sind näinud ja et oleks parem sind mitte otsida. Nad ütlesid, et see, keda ma otsin, tuleb ja läheb nii nagu tuju juhatab või tema needus talle ütleb, võimetu vastu seisma ühelegi mehele, keda ta ihaldab.
Öelge mulle midagi head.
Keegi pole kunagi teda armastanud.
Ma leidsin su mitme kuu pärast teisel pool kõrbe. Sa olid risti löödud, puu puu peal, veri klompunud kui männitõrv, käed laiali, liikumatu nagu kuju. Jooksin su juurde, mida ta teile tegi?! Aga naised ei pööranud silmi ära; ta varastas meie meeste südamed. Ma tõmbasin naelad välja, võtsin su alla, lubasin neile, et sa ei tule enam kunagi tagasi; armu, palusin ma ja näitasin neile su paisunud kõhtu.
Jäime kõrtsi ja ma ootasin, et sa teadvusele tuleksid, tehes kõrtsmikule väikesi töid, alati su kõrval, alati su toas. Sa avasid oma tumedad silmad, ma tervitasin sind, aga sina lõid mind. Sa kraapisid mind küüntega, haarasid mu delfiinikujulise noa, surusid selle tera mu kaela vastu. See lõhnas veel pajukoore järgi eelmisest päevast, kui oksi koorisin. Sa oleksid pidanud mu sinna jätma, lollakas, ma lahkusin põhjusega, sa oleksid pidanud mu sinna jätma!
Mul on kahju. Aga ma tahan, et sa tagasi tuleksid. Koos lapsega. Ükskõik, kelle lapse see on, ei öelnud ma mitte, kuid mu silmad reetsid mind.
Ma tean su needusest, Männikoor – sa kahvatasid – jah, ma tean, et sa annad end igaühele, keda ihaldad, ma ei peata sind. Jääkülm naer kui säde tulekivist, lollakas, sul pole aimugi.
See laps on mu needus ja see laps on sinu, ma tean seda. Ma ei tea, miks ma tean, aga see on tõde. Võib olla seepärast, et sa olid ainus, kes verd jooksis, võibolla seepärast, et sa jõid mu verd.
Lihtsalt lood, kõik need. Kord nimetasid sa iseennast viljatuks, nüüd nimetad last needuseks. No tule minuga või lõpeta see kõik.
Tera tundus külm. Sa võtsid selle mu kaela vastast ja tõid rinnale. Sa lõikasid mind sellega ja me saime mu veres üheks.
Tüki aja pärast leidsime varemetes maja. Tall oli loomadest tühi, ait ämblikke täis, mis polnud ära viidud, oli ära mädanenud. Töötuba oli tühi, tööriistad kadunud, kirved, peitlid, rasplid, puurid ja iidvana laevasaag – mu isa pärandus, kasutu. Kõik, mis ma olin valmistanud, oli samuti läinud: nooled, vibud, varred, kilbid. Mõned katkised käilakujud olid ainsad asjad, mis alles. Kuid seal olime mina ja sina ja hakkab olema meie laps. Uus hõimupealik tahtis relvi. Ta laenas mulle tööriistu, olid küdooniad ja viigipuud aias, meid toetas mets ja ma hakkasin tema heaks tööle. Uudis levis. Nad on tagasi, ütles see, ja juba tuligi esimene, noor, pikk ja kena. Ta ütles, et tahab nooli ja sind maitsta. Sa tulid välja ja andsid talle korvi. Kao ära, ei kunagi enam, sa olid nüüd minu oma. Ta nägi kõhtu ja naeris, soovitas mul panna lapsele nimeks tuhande mehe sohik, ja üritas sind endaga tõmmata. Ma veristasin ta delfiinikujulise noaga ära.
Uudis mõrvast levis ja pealik ütles, et kuni ma tema heaks töötan, ei puutu meid keegi. Kaks üritasid. Ma tapsin nad ja peale seda ei tulnud rohkem kedagi.
Mõned päevad hiljem palusid sa mult ennast noaga lõigata. Muidu ei tule laps välja.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, polnud ma uneski näinud naise pilku oma lapsele langemas. Unenäod hajuvad, kuid ma ei kurda: su sosin on igavene.
Ma tegin seda. Puhastasin delfiinikujulise noa ja lõikasin välja lapse su niuetest. Sa paranesid päevi hiljem. Kartsin, et sa sured, ära karda, ma saan hakkama. Meie tütar?
Temaga on hästi. Sa puudutasid pehmet titanahka. Su karedad sõrmed panid ta nutma ja kui su nimetissõrm sai ta pisaraga kokku, arvasin, et ka sina hakkad nutma – ainult et sa ei hakanud.
Talv, kevad, sa kasvatasid teda ja mina tegin tööd. Suvel osutus pealik võidukaks ja tema tänulikkus täitis me talli, aida, kõhud – kuid mitte meie südameid.
See ei olnud õnn. Sa ei läinud me tütrest eemale ega naeratanud. Su lauldud unelaulud olid kõik kurvad, su sõnad harvad. Võbiseva hellusega söötsid sa talle kitsepiima, ainsatki pisarat pillamata, ja kui ma arvasin, et sain su tundeist aimu, rumal mina.
Ühel hommikul kuulsin ma karedat kriiskamist, nagu raud nühiks vastu rauda. Läksin töötoast minema, jooksin koju. Leidsin su tema pisikese kehaga, ta käed ripnesid elutult, piimanõu tükkideks, sina hull. Ma olen neetud, pomisesid sa, sa poleks pidanud ja nüüd, oh häda! kaotasin ma meie tütre, nüüd kaotan ma ka sinu.
Lapsuke oli oma piima sisse uppunud. Hoidsin teda ja nutsin, ta polnud oma teist talvegi näinud. Mu pisarad tema kehal, sinu omad mu õlgadel – sinu omad mu õlgadel, kas sa nutad? Su käed hoidsid meid mõlemaid; sa nutsid. Su sõrmed puutusid mind ja nad ei olnud karedad, vaid soojad ja niisked, inimlikud. Jah, sa nutsid, nüüd olid sa oma needusest vaba.
Ja nüüd kaotan ma ka sinu.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, mõtlesin, et needused on paljalt jutud. Nüüd, paraku, ma tean.
Sa ütlesid mulle, ent ma ei uskunud sind. Jäta praegu see jutt, me peame esmalt ta väikese keha ära põletama, ei, ei, mitte tuld, maapind ei ole enam neetud. Ma nõustusin, me matsime ta kaljutipu lähendale, et ta igavesti meile seltsiks oleks, ütlesid sa. Ja hiigelsuure puu all nutsime me koos.
Me teel koju muutusid pilved silmnähtavalt raskeks. Mu meel läks veel mõrumaks. Irvitasin, sa tahtsid pilvi, noh, seal nad nüüd on – jah, mu sõbrad tulid mulle järele.
Sa jätsid minuga hüvasti ja sel ühel korral sain ma vihaseks: sa oled must tüdinud ja ei taha siin jõlkuda, sa ei suuda taluda süüd me tütre pärast. Ootasin vastuseks raevu, ootasin küüsi, aga sain vaid rahu. Pisarad kui teemantid su silmades; ma soovin, et võiksime valu teineteist hoides ära juua, ma elaksin ja sureksin sinuga. Ma jään su kõrvale, isegi kui sa mind ei näe, ma sosistan sulle.
Argpüks, mine siis minema, mine.
See pole argus. Lihtsalt koos sinuga, koos meie tütrega, sain ma aru. Nagu sinu Kuninganna needis mu aru saama.
Enne, kui ta end kaljult alla heitis, rääkis ta minuga. Kuni sa verd ei jookse, ei peaks sa enam voogama, ütles ta. Kuni sa ei mõista lapse kaotuse valu. Kui sa oled seda maitsnud, küllap näeme, kas su lained on sama raevukad kui varem. Ma rändasin ilmas, otsides kedagi, kes minusse lapse istutaks. Kuid sa ei saa needust lollitada, sa ei saa sellest vabaks, kui vaid soovid. Võibolla seepärast ei jäänud ma iial lapseootele, sest meie tütar oli ainus laps, keda ma tõesti soovisin.
Nüüd olen ma ta kaotanud ja maitsnud valu ja mu kuivus on kadunud. Ja nüüd, kui ma seda enam ei ihka, saan ma taas mereks.
Sa suudlesid mind ja lahkusid, märja ja soolase suudlusega. Ma ei uskunud, isegi mitte nähes su jälgi liivas, märjad nagu need olid.
Hommikul purustas vihm taeva ja ma võisin sind mitte uskuda, kuid ma uskusin, et olid läinud. Võtsin köie, läksin läbi küdooniate, viigipuude ja kaevuga aia aia hiigelsuure männi alla, tolle, mis oli kaljutippu juurdunud. Iilid kündsid maad, männioksad ja okkad kooldusid, välk lõhestas taevast nagu haavad sinu keha, kõu raputas maad ja rasked vihmapiisad leotasid mu läbi, kuid ma ronisin üles, sidusin köie, panin silmuse endale kaela ja hüppasin.
Ja siis nägin ma sind jälle. Sa voogasid ja vahutasid haabade vahelt läbi, tume, tormiline ja tulihingeline. Sa sööstsid vastu kaljut ja tõstsid hiigelsuure laine, kõrgema kui kaljutipp, kõrgema kui puud, mu ema sõnade mõõtu, kõrgema kui lossi. Su pikk keel värskendas mu keha ja kui sa tagasi tõmbusid, jättis männipuu maha murtuna ja köie katkisena. Ja mulle jäi soolane maik suus, mida nii hästi tundsin. Su vere maitse.
Enne sinuga kohtumist, Männikoor, ei olnud ma iial meretuult tundnud. Vaata, otse mu aia kõrval oli kuru täis nõtkeid haabu võradega, mis sirutusid üle kaljuserva, nii et nad näeksid päikest. Ojake voolas selle põhjas ja hämarikus, kui tuul vaikseks jäi, seisin ma suure männipuu kõrval, kuulasin sabinat ja kujutlesin, et kuulen mere laksumist.
Nüüd pole seal enam ei männipuud, kuru ega haabu. Üksik palk märgib me tütre hauda ja edasi laiud vaid sina. Ainult sa ei ole meri mu ema juttudest. Sa ei ole metsik; oma viimase kõrge laine andsid sa mulle kui suudluse ja lebad nüüd rahulikult.
Enne sinuga kohtumist, meri, oli mu ainus unelm sind vaadata. Aga ma ei kurda. Ma silitan su kuju, kuulan su sosinaid ja tean, et olen kord taas su käte vahel.