Otsing

Jutt ilmus eesti keeles Leonid Kaganovi autorikogumikus "Sidrunkollane planeet" (Skarabeus 2021). Pigistasin silmad kinni. On niisuguseid päevi, kui eluisu on otsas. Hammas valutas talumatult. Valu oli haaranud kogu alalõua, see läbistas tulise naelana keele ja levis lainetena pea sees, nagu oleks keegi ajudele teekannust tulist vett peale valanud. Soodalahusel polnud ei maitset ega mõju. Miks sooda? Kes ütles, et see aitab? Ema ütles. Iga kord, kui ma seda vastikut vedelikku suus loksutasin, oli tunne, nagu torgataks hambasse hõõguvat ora. Ja kellele on tulnud pähe mõte seda tarkusehambaks

Algselt ilmunud Raul Sulbi koostatud ulmeantoloogias "Isaac Asimov 100", Viiking 2019. Järgnev lugu kujutab endast järge seni eesti keelde tõlkimata jutule "It's Such a Beatufilul Day" (1954), milles teleportatsiooniseadmed on jõukamal osal Maast saanud igapäevasteks tarbeesemeteks ning kuna kõik kodud ja ametiasutused on niinimetatud Ustega ühendatud, pole enam ka vajadust pärisuste kaudu õue astuda. Allakirjutanu arvates on see üks Isaac Asimovi tippjutte, milles on üheskoos kõik see, mis teeb Anglo-Ameerika ulme Kuldajastu paremad teaduslik-fantastilised lühijutud nauditavaks: loo tuumaks

Marsi-teema on kuum. Uno Veismann kommenteerib "Sirbis" praegusi plaane ning tehnoloogilisi võimalusi Marsi koloniseerimiseks, jäädes kokkuvõtvalt arvamusele, et Elon Muski hüüatused vähemalt praegu hüüatusteks jäävadki. Mõni aasta tagasi kirjutas Raul Sulbi "Postimehe" arvamuslisas kosmosehõivamisest ning leidis, et kuigi pika peale Päikesesüsteem arvatavasti hõivatakse, jäävad eksoplaneedid meile alatiseks kättesaamatuks. Allakirjutanu on selle kõigega nõus, aga samal ajal ei ole ka. Fantastid eksivad tõepoolest ajaskaalal sageli ja rängalt - eelmise sajandi progressiusksed ulme- ja

“Läbi valu ja vaeva”, koostanud Joel Jans ja Jüri Kallas, Gururaamat, 2020, 328 lk. “Läbi valu ja vaeva” on jutukogu, milles 14 pikemat ja lühemat ulmejuttu. Suurem osa (seitse tükki) on eestlaste kirjutatud, lisaks kolm ameeriklast, kaks venelast, tšehh ning Belgia juurtega prantslane. Tegu on “Ulmeguru ulmesarja” avaraamatuga; linnukesed on oksal siristanud, et sealt Vändrast on neid saelaudu veel tulemas. Kirjutan algul iga loo kohta lugemise järjekorras mõne sõna, peale seda üldmuljetan. Lugesin raamatut üsna läbisegi, alguses järjest, aga siis võtsin ette eestlased ja seejärel muu maailma

Nad teevad „Düünist” filmi. Raamat, mida ükski lugenu täiesti unustanud pole – ma võin uskuda, et on inimesi, kelle „Düün” ei meeldi, aga ei suuda omaks võtta, et on neid, kellele hästi meelde ei tule, kas nad on seda lugenud või pole mitte – tuleb taas „suurele ekraanile”. Nüüd, ma ei kavatse arutleda näitlejavalikute vms üle. Mulle pole filmid nii tähtsad, ma olen rohkem kirjandusesõber. Aga üks aspekt, mida veebiajakirjanduses silmasin, tõstis mu tagajalgadele, pani oigama ja nüüd ka „Düünist” kirjutama. Nad lubavad suurendada naiste rolli ja Jessica saab olema rohkem sõdalane kui

Artikli pealkiri oli „Põlvnemisest“. Ma tõestasin selles veenvalt, et just meie oleme põlised asukad territooriumil, kus me elame. See artikkel pidi panema punkti pikaksveninud vaidlusele ajakirjas „Juured“. Kirjutasin viimase lause, panin punkti ja aevastasin kolmandat korda. See kinnitas veenvalt, et mul on õigus: kindel enne! Muide, ennetest – enne aevastasin ma kaks korda, siis heitsin pilgu aknast välja ja märkasin vastasmajas tütarlast. Täna olin ma teda juba kusagil näinud. Õige, ma ju pakkusin talle küüti... Buss sõitis minema ja tema jäi, kott käes, segaduses kõnniteele seisma

"Toomas," kostub kuularist mu kõrvus madal ja sugestiivne hääl, "kas praegu on halb aeg rääkida?" Kostab nagu oleks mulle helistanud hilisõhtuse raadiosaate DJ. Vaatan kella – 13.45, 31.10.2046. Tuul keerutab värvilisi vahtralehti ning kamp vareseid kougivad prügikastist kiirtoidujääke. Tumerohelisest konteinerist lendab välja hallikasvalge paber. See laperdab õhus, liugleb veidi maad eemale ning langeb maha. Järgmine iil tõstab paberi õhku ning narts lendab sinna, kuhu tuul kannab. Kohendan palitukraed ning kiirendan sammu. "Ei, ei ole. Ma jalutan kodu poole," ütlen napilt. Tuul rebib maast

Oli õhtu ja oli hakanud tasapisi jahenema, kui telefon helises. Hari Kastemetsa pani telefonitoru ära ja seisis tükk aega samal kohal, jõllitades aparaati tühjal pilgul. Selma kergitas kulme, astus mehele selja taha ja võttis tal ümbert kinni, ristates sõrmed mehe kõhul. „Esiteks helistati sulle traadi otsa ja teiseks oled sa seda nägu, et see ei olnud müügimees. Mis juhtus?” Hari raputas tardumusest vabanedes kergelt pead ja pööras end naisele otsa vaatama. Naine oli 35, temast 10 aastat noorem. Peajagu lühem, lühikeste mustade juustega ja... „Sa oled väga ilus.” Selma turtsatas, vabastas