Otsing

Need kolm raamatut moodustavad mu teadvuses ühe terviku. Jah, nad on romaanidena erinevad. Igaühes on oma juhtiv teema. Esimeses sünnipära määramise (soovitatav) hulk eluteel: kas ja mis on veres, kas ja mis perekonnas, kas ja mis algses programmis – paljud tegelased on tehisintellektid. Teises rahvustevahelised pinged, okupantide ja okupeeritute suhted: kui palju muutub ajaga ja mis ikkagi mitte. Kolmandas tehisintellektide enesemääramisõigus. On kompositsioonilisi erinevusi: esimeses raamatus „Abistav õiglus” mängitakse aegadega, teised on enam-vähem lineaarse kuluga. Väga erinev on ka

Arthur Clarke’i raamatut „A Fall of Moondust“ sattusin kõigepealt (1975. aasta paiku) lugema vene keeles 1965. aasta kogumikust “Лунная пыль” ja see meeldis mulle üpris kõvasti. Millalgi hiljem sattus kätte algkeeles tekst ja ega romaan sellest halvemaks küll ei läinud. Huvitav, kuidas eestikeelne tõlge oleks, mõtlesin. Hoiatava eeskujuna meenus ammune “Rama” tõlge, mida lugedes oli pidevalt tunda, et tõlkija ja eestikeelne fantastikasõnavara ei ole just liiga lähedastes suhetes. Kuid uudishimu sai minust võitu ja nii soetasingi e-raamatu “Kuutolmu varing”. Esimese asjana jäi loomulikult silma

Weir on minu ebatagasihoidliku arvamuse kohaselt ainuke tänapäevane fantastika- (olgu-olgu, ulme-) kirjanik, keda lugeda maksab. „Marslane“ on tippklassi teos, ja kui „Artemis“ sellele ka õige veidi alla jäi, siis „Ave Maria“ tõuseb vähemalt samale tasemele. Olles algkeelse „Project ´Hail Mary`“ pooleteise õhtuga neelanud ja juba korra ülegi lugenud, üllatusin rõõmsalt, kui sain teada, et raamat on juba eesti keelde tõlgitud. Mõelda polnud vaja – ostsin ja kukkusin lugema. Kuid teen enne lugemismuljeid paar üldist märkust. Esiteks on Weiri keel kaunis lihtne ega nõua tõlkimiseks ülipeent

2019. aasta lõpus pakkus Algernoni peatoimetaja Kristjan Sander mulle võimaluse hakata hiirde kirjutama. Võtsin hea meelega selle pakkumise vastu, eriti kuna ma niikuinii vähe pikemaid lugemiskogemusi interneti sisse olen kribanud. Kunagi BAASi, viimasel ajal Facebookis "Lugemise Väljakutse" gruppi ning Goodreadsi. Ega enam detaile mäletagi, aga kokkuvõttes kujunes välja plaan lugeda värsket eesti ulmet ning tekkinud mõtteid ja emotsioone hiire lugejatega jagada. Enamaltjaolt nii ka läks, vaid “Läbi valu ja vaeva” kogumik oli osaliselt võõramaise sisuga. Selle aja jooksul olen kirjutanud

Veiko Belials. "Surnud mehe käsi", Lummur 2021. Täiesti asjassepuutumatud toredad detailid: sain selle mehe kirjutatud "Surnud mehe käsi" raamatu kingituseks mehelt, raamat jõudis minuni meestepäeval. Ma pole nüüd sada ja üks protsent kindel, aga ma pole Veiko Belialsi vist varem väga palju lugenud. Kindlasti pole ma talt lugenud ühtegi romaani; kui "Kogu maailma valgus" jutukogu välja tuli, siis selle ostsin selle kohe ära, lugesin umbes veerandi peale ja sinna see jäi. Lihtsalt ei paelunud ja kõik. "Surnud mehe käsi" on taaskord jutukogu, kuid kuna kahe kogumiku vahepeal on ajaratas kaheksa

Donald Maass ”The Emotional Craft of Fiction: How to Write the Story Beneath the Surface.” Penguin Group. Dec 30, 2016 Donald Maassi raamat ”The Emotional Craft of Fiction: How to Write the Story Beneath the Surface” oli juhuslik valik rahvusvahelise audioraamatuid pakkuvad teenuse varamust. Peamine eesmärk oli muuta liiklusummikus veedetud aeg veidi sisukamaks ning valiku tegemisel oli ka määravaks teadmine, et juhul kui kuuldu ei meeldi, on võimalus see ümber vahetada - privileeg, mida kohalikud paberköites raamatuid müüvad poed paraku ei võimalda. Teema (naha alla pugemine ehk miks osad

Jutt ilmus esimest korda antoloogias "Isaac Asimov 100" (Viiking 2019). 1. Tige võõrasema Ernest Keilin vaatas vihmamärga asfaltteed, urises tasakesi ja kiristas hambaid. Üksikud harvad ja mitte eriti eredad valgustid kiikusid pisut hootises külmas tuules ja madal taevas peaaegu riivas raagus puude latvu. Ta tõmbas jope kapuutsi tihedamalt pähe, surus sõrmkinnastes käed sügavale rinnataskutesse nagu muhvi ja hakkas astuma. Ta vantsis enamasti puuderiviga ääristatud, kohati aga põldude vahel lagedal kulgevat teed mööda arvata kilomeetri, jõudis keset võsatutti kükitava pimeda ehitise juurde ja

Leian, et "Raudmees" (2008) väärib meenutamist juba seepärast, et tegemist on linateosega, mis pani aluse ajaloo tulusaimale filmiseeriale. Järgnev artikkel käsitleb konteksti ja visuaalseid detaile, mis filmi esmakordsel vaatamisel võivad kahe silma vahele jääda (hoiatan ka lugejaid, et tekst sisaldab rohket teavet "Raudmehe" sisu kohta, vähesel hulgal ka "Raudmees 2" ja "Tasujad" kohta). Tony Stark on silmapaistvalt edukas ja innovaatiline relvaarendaja, kes lisaks geniaalsusele paistab silma ka egotsentrilisusega. Südant ta enda tegevuse võimalike tagajärgede pärast kuigivõrd ei valuta

Kaheksa aastat tagasi, 2013. aprillis, vestlesime ajuteadlase Jaan Aruga transhumanismist ja inimkonna digitaalsest tulevikust: http://algernon.ee/transhumanism_digitulevik . Teema on jätkuvalt väga palav ning hiljutine uudis annab ettekäände selle juurde tagasi pöörduda. Nimelt kaardistati hiljuti 50 000 närvirakku koos 130 miljoni sünapsiga seni kõige täpsemaks ajukaardiks. Konserveeritud, osmiumiühenditega töödeldud ja tahkestavasse polümeersesse vaiku uputatud ajukude lõigati 30 nanomeetri paksusteks lõikudeks ja need taasühendati digitaalseks mudeliks Google'i tehisintellekti abil