Otsing

Maarit Leijon. Musträstas. Skarabeus 2022. 2020. aastast alates ilmuvad Skarabeuse kirjastuse ulmeraamatud uues formaadis, ühtlustatuna ühe kujundusega sarjaks fantaasiavaese nimetusega "SF". Pärast esimest köidet otsustati lakaga kaante kasuks ning Meelis Krošetskini talent näib olevat õitsele löönud - nii sarja 2. kui 3. raamat on kaunid, head käes hoida ja toodetena ilmselged õnnestumised. Seniseid köiteid, vene ulmekirjanike S. Loginovi ja L. Kaganovi valikkogusid, on allakirjutanu ka "Algernonis" arvustanud, vastavalt siis 2020. aasta septembrinumrbis ( https://www.algernon.ee/node/1184 )

Juhani Karila "Väikese haugi püük", Hea Lugu, 2021, 304 lk. Eesti Ulmeühingu aastakoosolekul jäi kõrva, et on üks naljaka nimega raamat ilmunud, mida sisuliselt mitte keegi kohalolnutest ei teadnud. Kui vaadata kaanekujundust, siis võiks see olla pärit 80-nendatest, raamat, mis on jäänud omal ajal lugemata. Tegelikult on see aastal 1985 sündinud Juhani Karila debüüt, mis võitis 2019. aastal Kalevi Jäntti auhinna ja 2020. Jarkko Laine auhinna. Kui mõni sõna rääkida sisust, siis peaosas on Elina Ylijaakko, noor naine, kes käib korra aastas lapsepõlvekodus Ida-Lapimaal. Mis ta seal ikka teeb

Jutte, kogumikke, eellugusid, Esselmonti raamatuid ja võimalikke muid kirjutisi ma ei tea soovitada, sest pole neid lugenud. Aga Steven Eriksoni Malaze romaanid 1-10 olen ausalt läbi töötanud ja soovitan. Ma armastan Eriksoni. Sellist toorest armastust pole mus ühegi teise autori vastu, kuigi ma Eriksoni muust elust ei tea midagi ja pildilt teda ära ei tunneks. Olgu, ilmselt armastan ma Eriksoni raamatuid. Kuid neid VÄGA. Samas, enamiku teisi oma lemmikraamatuid lugesin selle veeru täitmiseks uuesti ja värskelt läbi, et ikka teaksin ka, millest kirjutan – ent kümneraamatuline sari, igas

„ Kohe on see möödas,“ lohutab Luka. „Siis läheb paremaks.“ Ta tahab, et nad hoiaksid üksteisel käest kinni. Selge see, muidu poleks ta ju Luka. Sofia ulatab käe ja Luka pigistab seda kõvasti. Neid on neli: Sofia, Luka, Maru ja Jelena. Nad istuvad autos Luka garaažis ning ootavad. Sofia vaatab autosse tungivat suitsu ja mõtleb: Kuradima piinlik. Tal on oma põlvkonna teravaim mõistus, kuid ta istub siin autos oodates, millal heitgaas ta tapab. Sofia ei mäleta aega, millal teda geeniuseks poleks peetud. Ta on juba lapsest saati osanud teha kõike paremini, kiiremini ja vaistlikumalt kui keegi

Tõlkinud kreeka keelest inglise keelde Victor Pseftakis ja Dimitra Nikolaidou. Ingliskeelne tekst on autori poolt heaks kiidetud. Tõlkinud inglise keelest eesti keelde Triinu Meres ja Kristjan Sander. Enne sinuga kohtumist, Männikoor, unistasin vaid mere vaatamisest. Unistused on läinud, kuid ma ei kurda: mul on sinu kuju ja sinu sosinahääl. Toona kasvas just mu õue taga rodu nõtkeid haavapuid, mille võrad sirutasid end kaljuservalt päikese poole. See kuru oli põlvkond tagasi rand. Kui meri ära kuivas, hülgas see liiva ning taandus sügavikesse, jättes meile vaid ojakese kuru põhjas. Mina

Ühe "Algernoni" esimestes numbrites ilmunud loo kommentaarides kiitis toimetaja Raul Sulbi algajat autorit ulmebutafooria pingevaba kasutamise eest, kuigi nentis, et jutt ise on suhteliselt äbarik. Tookord võis juba selle eest plusspunkte saada, et suutis žanriulmelise kirjelduse higistamata, punastamata ja vabandamata kirja panna. Ammu enam ei ole aeg selline. Viimaste aastate jooksul "Algernonis" kümmet värsket eesti ulmeraamatut arvustanud Marko Kivimäe nendib Rait Piiri jutukogu kohta (detsember 2021, https://www.algernon.ee/node/1222 ): "Rait Piir eeldab lugejalt päris palju, st paljude

Poppy Z. Brite "Lost Souls", Dell, 1993, 356 lk. Kiirelt taustast. Kui mõned aastad tagasi Kristjan Sander pakkus mulle välja võimaluse "Algernoni" kirjutama hakata, siis kujunes see tollal orgaanilisel välja nii, et iga kuu võtsin värskelt ilmunud eesti algupärast ulmet ja lugesin-arvustasin seda. Oli tore, huvitav ja hariv periood - aga mingil hetkel tekkis tunne, et ei taha ise käia pidevalt esirinnas, lisaks läks lugemus hiire mõttes natuke üheülbaliseks. Kuna mulle meeldib vahel otsida veidraid raamatuid ja autoreid, mida siinkandis pigem vähem tuntakse, siis nüüdsest mingi aja tutvustan

Praegu on sõda ja selles sõjas on mõndagi ulmelist. Juba alguspäevil võis tähele panna viiteid "Sõrmuste isandale" – mulle jäi mulje, et enamasti küll filmile. Nt stseenile, kus Frodo saadetakse Mordorisse koos inimeste mõõkade, haldjate vibude ja päkapikkude kirvestega, aga nimetatud olendid ise jäävad Rivendelli talle järele lehvitama. Või see, et vene sõdureid on hakatud vist päris rutiinselt orkideks nimetama. Tähendab, sõda ei anna kirjeldada ilma paralleelsete lugudeta, mis annavad kätte meile ühelt poolt asja traagilisuse ja õuduse ning teiselt poolt aitavad meid ennast paigutada

Mul käib ulme (peamiselt fantastika) lugemine mingis mõttes impulssrežiimis – vahel loen mitu lugu järjest või isegi ülekattega, vahel pean vahet. Isegi paar aastat. Mistõttu läks Andy Weiri „Marslase“ avastamisega paar aastat aega. Kuid sestpeale on see teos mul ikka käeulatuses, nii inglise- kui eestikeelsena. Et mulle tuli veider idee tehnilise fantastika tõlkeid arvustama hakata, siis sattusid mõlemad keeled korraga kätte. Hakkasin paralleellugemist harrastama. Ja pean kohe alguses ära ütlema, et selliseid apsakaid nagu „Ave Marias“ siit ei leidnud - küll aga terve mitu pisiasja, mis

Saksa keelest tõlkinud Olev Toom 22.02.2022. Pildi joonistas Anete Lomp. Iga uus tühimik ta peas annab häälele veidi ruumi juurde. See ei olevat üldse paha, ütlevad arstid, sest hääl ja tema ise olevat praktiliselt üks ja sama. Jens Wagner pole kindel, mida sellest arvata. Pisut lohutav see mõte siiski on, pealegi tegi ta seda vabatahtlikult – seda hääle värki ja kõike juurdekuuluvat. Härra Hildemann tundub olevat näljane. Sa pead teda söötma. Härra Hildemann, kõuts, istub oma toidukausi ees ja lakub demonstratiivselt kuivanud toidutükikesi, mis on punase plastkausi ümber põrandale kogunenud.