Skarabeus avaldas 2023. aasta raamatuna antoloogia "Ohver", mis sisaldab kaheksa eri pikkusega lühiteost aastatest 1956–2020. 328-leheküljeline raamat on pehmekaaneline ja alates juuni viimastest päevadest võib seda osta kauplustes hinnaga ca 22€. Mõningatest juttudest:
1) Kõrgel mäenõlval elab eraklanna. Tema ellu on jätnud jälje mitmed mehed, kes vananesid ja surid, kuid naine jäi endiselt nooreks ... (Sakyô Komatsu, "Bikuni surm").
2) Autor on üks militaarulme korüfeedest, kelle tuntuim sari räägib kosmoseadmiral Honor Harringtonist ja tema puukassist Nimitzist. Kogumikku võetud loost selgub, kuidas algas inimeste tutvus puukassidega (David Weber, "Imeilus sõprus").
3) Tema pea eest on välja pandud kolossaalne summa, mille taotlejatest pole puudust. Kunagi ammu oli ta olnud kohtunik, kuid keegi ei mäleta enam, millise eksimuse ta oma ametis oli teinud. Aga inimjaht käib... (Marina ja Sergei Djatšenko, "Kohtunik").
4) Kaliif al-Mahdi (valitses aastatel 775 kuni 785) kahe poja võimuvõitluse ulmeline lahendus. Lisaks ulmele saate palju teada legendaarsest kaliifist Harun ibn al-Mahdist, loo peategelasest. (Tapani Tolonen, "Siharzad").
Maitseprooviks olgu Jeffrey Thomase jutt "Valusate mälestuste arhiiv".
Miski, mida mõrvarid MacDiazile ülekuulamisel võisid rääkida, ei paljastanud nende olemust rohkem, kui korterid, kus nad elasid. Mõned olid igavad, täiesti tavalised: kõik, millega need üllatada võisid, oli paar trofeepüksikesi. Selliste korterite omanikud võisid ka tappa niisama tuimalt – kuul pähe, ja kõik. Teised osutusid palju leidlikumateks, kohati ka ekstsentrilisemateks nii oma esteetilistes eelistustes kui ka ohvrite hukkamisel. MacDiazi jaoks olid need inimesed palju huvitavamad, kuid samas ka hirmuäratavamad. Nendega võrreldes nägid esimest tüüpi mõrvarid välja nagu tavalised haid, kes täitmatus näljas midagi mõtlemata ringi triivisid. Need teised aga olid nagu kunstnikud, kirurgid ja võllahuumori viljelejad ühes isikus ning kohe, kui MacDiaz kuriteopaigale jõudis, mõistis ta, et see tapja oli üks neist kunstnikest.
Elutoa seinad olid täis inimeste, loomade ja tulnukate pealuid (mõnikord oli raske loomi tulnukatest eristada; Punktownis elas rohkem mõistusega liike, kui selle kodanik oma eluajal kohata võis). Seinad olid kaetud läikivmustade plastplaatidega, mis tihedalt pealuude vastu liibudes andsid neile obsidiaani kivistunud fossiilide väljanägemise. MacDiazi saabumiseni uurimist juhtinud mundrikandja Knickers seletas: „Ma ei mõelnud, et kõik need kolbad oleks olnud tema kätetöö ... arvasin, et suurem osa oli tellitud mustalt turult või meditsiinikataloogide kaudu ... kuni magamistuppa astusin ...“
Mis seal ikka, MacDiaz võttis seda kui vihjet uurida magamistuba. Igatahes polnud mõtet jääda kauemaks vahtima neid muuseumieksponaate; kujutised olid söövitatud mällu igaveseks, et ta hiljem vabal ajal uuesti nende juurde tagasi võiks pöörduda. Tema mälu oli fotograafiline, tegelikult kujutas see endast fotode muuseumi, milles oli pealuid isegi rohkem, kui see kollektsionäär siia kokku oli kuhjanud.
MacDiazit mööda koridori juhtides seletas Knickers, et tapja polnud arreteerimisel vastupanu osutanud, et mees oli kolmekümne kolme aastane Paxtoni konservatooriumi raamatukoguhoidja ja tema rinnale oli tätoveeritud jumalanna Kali, kelle silmadeks kasutatud tindi ere sära sundis katma neid musta teibiga, et silmad riiete alt läbi ei kumaks. MacDiaz mõtles, et elutoa karmi ilu kõrval mõjus tätoveering lihtsalt vulgaarsena, aga võibolla oli tapja lasknud selle teha nooruses. Igatahes nüüd olid nad jõudnud magamistuppa.
Ohvrid ja miljöö moodustasid siin ühe terviku. MacDiazile meenutas vaatepilt laest rippuvate stalaktiitidega täidetud pimedat koobast. Ta luges kokku kolmteist alasti keha, mis kõik rippusid lae all, selg tema poole. Algul ta mõtles, et ohvrid olid poodud kõige lihtlabasemal viisil, sest nende pead kadusid pimedusse, kuni ta nägi, et lagi kujutas endast tihedat tumedat vedelikku, mis säbarlainetuses kergelt pladises, võimalik et rippuvate kehade vaevumärgatavast õõtsumisest ... või vice versa. Kehade pead ja kaelad olid torgatud sellesse vedelikust lakke, mis hoidiski neid üleval. Võibolla oli see vedelik, aga võibolla mõni muu toa omadus, mis konserveeris kehasid, sest pealtnäha polnud ükski neist lagunenud. Ainus asi, mida MacDiaz märkas, oli teatud tursumine ning värvuse muutumine kehade alaosas, kuhu veri oli valgunud, ihu ja jäsemed aga olid säilitanud elastsuse. Muide, ta hoidis nendest veidratest kehadest igati eemale.
MacDiaz liikus põigeldes ja kummardudes, tehes kõik, et mitte puudutada rippuvaid laipu isegi riivamisi. Ta vaatles neid eestpoolt, uuris hoolikalt tätoveeringuid ja sõrmuseid, trendikaid rituaalarme ja firmamärke, mis kõik viitas sellele, et osa ohvritest olid tudengid, võibolla isegi konservatooriumist. Silmad fotografeerisid nähtu ning kui ta oli lõpetanud, käskis Knickersil oma meestega ühe surnukeha alla võtta.
Asi ei läinud libedalt: kui keha ootamatult vedeliku haardest vabanes, prantsatasid politseinikud põrandale ja laip nende peale. See oli peata ning mingi irratsionaalse hetke MacDiaz mõtles, et mehed sikutasid ehk liiga tugevasti ja pea oli jäänud kinni sellesse veidrasse lakke. Selgus aga, et kõik leitud kehad olid ilma peata – tintmust vedelik suutis neid kinni hoida ka kaeltest. Mõne aja pärast mõistis MacDiaz, et paljud elutoa seintele kinnitatud kolbad olid kuulunud magamistoast leitud ovritele.
Paar tundi hiljem, kui viimase noormehe keha oli maha võetud, seisis MacDiaz jälle elutoas. Ta märkas diivanilaual viiulikasti. Kas oli ehk tapja kibestunud muusik, kes mängis pealtvaatajate kolpade ees, võibolla isegi alasti, silmad pisarais oma muusika ilust või kivistunud austajate vaimustatud pilkudest? Detektiiv astus järsu sammuga akna alla ja tõmbas rasked mustad kardinad kõrvale. Päevavalgus värskendas ning ta avas akna, et lasta sisse külma õhku ja välja vähemalt mingi osa hinge kogunenud mürgist. Linn laius ta ees kahvatuhallide kihtidena, tihedate stalagmiitidena, mis sirutusid magamistoa stalaktiitide poole. See oli kui saastunud, aga siiski elust kihisev korallriff, mille kohal sagisid hõljukautod kui kalaparved, kui kärbseparved Punktowni udusse mattunud hiigelkarkassi kohal.
MacDiaz püüdis kustutada meelest kujutluspilti viiulit mängivast tapjast, kuid ei suutnud seda teha; tänu ajju siirdatud kiibile mäletas ta mitte üksnes seda, mida nägi, vaid ka seda, mida kunagi mõtles või ette kujutas. Ta võis kujutluspildi oma mäluarhiivi panna ja sinna hoiule jätta. Teoreetiliselt hoiule jätta ja mitte kunagi enam vaadata, kui ei hakka seda just ettekavatsetult otsima. Aga tegelikult kerkisid kujutluspildid esile nagu omast tahtest. Kui ta lamas voodis, projitseerusid need ta laugude sisepinnale, kui ta aga silmad avas, projitseerusid need pimeda magamistoa lakke. Selles peitus perversne vastuolu. Alateadvus kiskus välja kujutluspildid, mida teadvus hüljata tahtis. See oli nagu küüne närimine vereni välja, mida keegi ju teadlikult ei tee. Poisikesena urgitses ta oma kärnasid ning sõi selle, mis lahti tuli, ja ehmus, kui haav ootamatult veritsema hakkas, siis aga asus seda lutsutama, nagu kavatseks end tühjaks imeda. Kujutluspiltide esilekutsumist võis võrrelda ka kiusatusega tappa inimene. See oli kutse, millele pidi alluma ja lootust seda eirata peaaegu polnud.
Columbarium oli hooldekodu, kus MacDiaz käis iga nädal oma ema vaatamas. Lisaks sellele helistas ta emale korra-kaks nädalas. Sünnipäevade ja pühade ajal võttis ta kaasa ka naise ja kaks väikest last. Ühel ööl ärkas noorem tütar karjudes ja seletas läbi pisarate, et oli näinud unes, kuidas ta koos vanaemaga oli kinni tolle voodis, vanaema oli surnud ja tema ei saanud sealt välja. Tütar palus, kas ta ei võiks tulla ema-isa juurde ning MacDiaz hoidis last kaisus ja jälgis pimedas laes nagu iseenesest vahelduvaid pilte: ema – märgatavalt noorem, naeratav, nii kaunis ... tihedad punased juuksed, millega MacDiazile meeldis väiksena mängida, keerutada juuksesalke ümber sõrmede ...
Üks registratuurileti taga istuvatest õdedest küsis, kas ta soovib, et teda saatma tullakse. Tema vastas, et kõik on korras, kuid naine tegi ettepaneku, et helistab missis MacDiazile ja teatab poja tulekust. MacDiaz pomises mõned tänusõnad ning asus teele mööda tuttavaid koridore, mille seintel rippusid mittemidagiütlevad pildid; kingad kriuksusid liiga säravaks poonitud põrandal. Ema number oli 3-33, ei midagi keerulist meelde jätta, kuid temal polnud seda vaja. Implant oli jäädvustanud iga väiksemagi pleki põrandal või seintel, iga üksteisega äravahetamiseni sarnase pseudoimpressionistliku maastiku, iga kriimustuse ja värviprao kolme ülestikuse reana seinte sisse paigutatud sahtlitel. MacDiaz astus ühe juurde, millele oli šabloonkirjas märgitud 3-33, ning peatus kõhklevalt. Sahtel paiknes ülemises reas. Ta ei hakanud tooma endale üht klapptoolidest, mida säilitati sahtlirühmade vahelistes hoiukohtades, sest sai harva kauemaks istuma jääda. Ta ei pidanud ka muretsema, et segab kellelgi vajaliku sahtli juurde jõudmist, sest oli ainus külastaja selles üksildases koridorilõigus.
Viimaks vajutas ta klahvile sahtli kõrval ja ütles: „Tere, ema, see olen mina!“ Siis lükkas riivi eest, tõmbas sahtli sujuvalt nišist välja ning lasi vajuda umbes vöö kõrgusele.
Ta naeratas emale ja too naeratas läbi oma mulli nõrgalt vastu. Peakomplekt, mille kaudu ema tema kõnedele vastas ning päevade kuluks filme, peamiselt seebioopereid ja talk show’sid vaatas, libises eest, et ta võiks poega näha. Algul pidi MacDiaz silmi kissitama. Ema oli skelett, kes poja arust poleks klaassarkofaagist vabanedes suutnud paari sammugi astuda. Nägu oli kui õhukese nahaga kaetud kolba esikülg. MacDiazi mõtted kandusid kolpadele korteris, kust ta hiljuti oli lahkunud. Ema hallid juuksed olid haledad salgud, kui suitsõrnad joakesed hingest, mis püüab lagunevast kehast eralduda, kuid vangistav mull ei lase seda teha.
„Mida sa vaatasid?“ küsis MacDiaz, teades ema kiindumust filmide vastu – see kirg oli neid alati ühendanud.
„Aiandussaadet,“ vastas ema. Kõlar muutis hääle krigisevaks.
„Kas sa enam netis ei käigi, ema? See tuleks sulle kasuks. Räägiksid inimestega ...“
„Valetaks mõnele noormehele, et olen suure rinnapartiiga seksikas punapea?“ tegi ta nalja. „Olen liiga väsinud, et rääkida. Parem vaatan filme ... vaatan, kuidas teised räägivad. Proovisin ka paari VR-kanalit, kuid olen liiga väsinud, et kummitada isegi masinas. Tahan lihtsalt vaadata, mitte tegutseda. Olen ääretult väsinud ... kogu aeg väsinud ...“
MacDiaz kujutas ikka ja jälle ette, mida ema võiks tunda, kui oli libisenud tagasi seina sisse – ihuüksi oma elutalitlussüsteemi silindris kui emaüsas, ekslemas lõpututes videounedes. Ilma võimaluseta põgeneda. Talle näis, et ta mõistab seda vangistust. Kuid mingil moel oli ema määranud eluaegsesse vangistusse ka tema, oma poja. Olid ju ema ja isa lasknud siirdada talle lapsepõlves selle kiibi, mis pidi pakkuma elus paremaid võimalusi, paremat tööd, aitama läbi lüüa konkurentsimaailmas, kus selline tehnoloogia oli ühteviisi kättesaadav kõigile ... kes võisid seda endale lubada. Temal polnud valikut – vanemate otsus, nagu ümberlõikamine vanasti. Kuid ta polnud jätnud ema sellesse vanglasse kättemaksuks. Praegune olukord oli neile mõlemale peale sunnitud seadustega, mille teener ta nüüd oli; kui vaid võiks, avaks ta nüüdsama selle mulli ning lõikaks läbi kõik need looklevad elutalitlussüsteemi kaablid, et ema viimaks ometi rahu leiaks.
„Kuidas tüdrukutel läheb?“ küsis ema. See oli ta lemmikteema ja MacDiaz andis alati põhjaliku ülevaate. Mõnikord tõi ta kaasa videokiipe salvestistega laste mängudest või perekonna ühisest puhkusest. Õnneks ei küsinud ema kordagi, kuidas tal tööl läheb. Vanematele polnud kunagi meeldinud, et poeg politseinikuks oli hakanud ning nüüd ei tahtnud ta emale rääkida, millist valu see töö talle põhjustab. Rääkida sellest, et pole kindel, kui kaua ta seda tööd veel teha suudab ... sellest, et mida aeg edasi, seda halvemaks kõik läheb: ta näeb üha rohkem ja rohkem koledusi, kuni mõistus hakkab nende raskuse all murduma, murduma mälupiltide raskuse all, mis iial ei kao, vaid üksnes vahetavad asukohta. Rääkida sellest, et seestpoolt vaadatuna kujutab tema kolp üht suurt kuriteopaika, mis igas suunas laieneb ja laieneb.
Ta istus köögilaua taga, ees klaasitäis apelsinimahla. Paari minuti eest oli naine magamistoast vaatama tulnud, kas temaga on kõik korras; ta oli naise leebelt voodisse tagasi saatnud. Sel ööl olid nad seksinud. Kuidas oleks ta võinud naisele öelda, et iga kord, kui nad vahekorras olid, manas ta üha sagedamini mälust esile teise armuöö, kümne aasta taguse, kui naine oli olnud saledam, kaunim, õitsengu tipul? See oleks sama, kui petaks naist tema varasema väljaandega. Mõnikord erutasid teda mälupildid kolledžiaegse sõbratariga veedetud ööst. Või siis meenus elavalt nimetu teismeline tüdruk karussellijärjekorras, kui ta oli kolmeteistkümnene. Ta vahtis tüdruku pikki jalgu, siledaid kui plastnukul, ning pingul šortse prinkide tuharate ümber.
See magus mälestus polnud üksnes lihalik. MacDiaz mäletas, kuidas päikesekiired sätendasid tüdruku haruldaselt blondidel juustel, ja niisama hästi mäletas ta ka tüdruku jalgade ihu ning kuldset vastuhelki neilt, kuid kõik see näis liiga tõeline, liiga vahetu, konkureeris reaalsusega, milles ta praegu elas, ajaga, milles ta praegu elas, ning seepärast tundis ta end ebamugavalt. Eksinuna iseendasse. Ta peaks olema juba harjunud oma mälestustega, oli ta ju kandnud kiipi üle kolmekümne aasta. Aga poisikesepõlves oli mälu olnud avaram. Selles oli olnud ruumi liikuda, hoida mälestustega distantsi. Kuid nüüd oli see maja, see arhiiv ääreni täis, ustest pudenesid välja prahihunnikud ja akendest võis näha palju õudsemaid pilte, kui ta lapsena või isegi algaja politseinikuna ettegi oskas kujutada. Mida rohkem oli kulunud aega ja mida rohkem kuhjunud muljeid, mida sealsamas uuesti kogeda võis, seda võõramaks ta endale muutus.
See pilt kuldsest tüdrukust kerkis ta silme ette ka nüüd nagu lüli lõputust mõtteahelast. Ta tampis kujutluspildi vihaselt tagasi teadvuse sügavusse ning hakkas läbi vaatama parasjagu käsil olevate juhtumite toimikuid. Ühe välja noppinud, avas ta selle oma teadvuse töölaual.
MacDiaz mõtles, kui kurb see on, tõrjuda eemale viirastus blondist sileda nahaga tüdrukust ja asendada see viirastusega tänavagängi liikmest, kelle silmad olid rituaalselt välja tulistatud. Sellest hoolimata istus tema, MacDiaz, seal köögis, rüüpas apelsinimahla ja uuris hoolikalt igat detaili kuriteopaigast, kus poiss lamas. Ta isegi nägi omaenda nägu peegeldumas tuhmilt vastu loigust, mis üha laienes ja laienes poisikese purukslastud peast voolavast verest.
MacDiaz saabus kuriteopaigale vaid paar minutit pärast mundrikandjaid ja seetõttu polnud kõiki laipu veel leitud. Ta jõudis silmata elutoa vaibal lebavat paljast luukeret, enne kui sööstis edasi avarate tubade ja kõrgete lagedega vana korteri sügavusse. Laskevalmis püstol juhtis teda kui jälituskoer. Ta märkas, et kõik rulood olid alla lastud ning kardinad ette tõmmatud – õhustik ja hais tõid meelde hauakambri. Üks mundrikandjatest tormas esimesse magamistuppa, samal ajal keeras MacDiaz teise uksenuppu.
Uks nihkus lahti vaid paari tolli jagu. Kas toetus keegi selle vastu kogu raskusega või oli see kinni barrikadeeritud? MacDiaz tõmbus kiiresti kõrvale, et läbi paneeli mitte pihta saada, püüdes uksepraost ka midagi näha. Teisel pool valitses pimedus. Mis edasi? Mantlisse ja vesti oli kootud sedavõrd palju kaitsvaid kiude, et suurem osa võimalikest kuulidest ja kiirtest teda ei ohustanud. Niisiis taganes ta hoo võtmiseks veidi ja sööstis siis, õlg ees, vastu ust. See avanes valju raksatusega poole peale ja kiilus uuesti kinni. Läbi tekkinud ava tungiv ning pimesi püstoliga vehkiv MacDiaz tegi endast liikuva märklaua.
Ta astus raksuga mingile takistusele ning pidi peaaegu tasakaalu kaotama. Otse ukse ees põrandal vedeles surnukeha, peaaegu samasugune luukere nagu elutoas, kuid siiski veel mingite nahajäänustega küljes. Toast, voodi alt ega kapist ei leidnud ta kedagi. Süüdanud tuled, pööras ta tähelepanu uuesti laibale, püüdes kiiremini selgusele jõuda, kas luukere pea on tõesti nii tohutult suur, kui hämaras paistis ... sest just selle oli ta ukselöögiga purustanud ja jalge alla tallanud.
Lahvatanud valgus pani liikvele putukaparve. Vastikusega segatud õuduses tundis MacDiaz seletamatut soovi püstol sellele suunata. Kuid samal hetkel, kui ta märkas, et see, mille oli purustanud, polnudki laiba pea, jõudis temani, et laiali sibavad olendid polnud sugugi putukad. „Tore küll,“ pigistas ta läbi hammaste, kui taipas, et oli tahtmatult lömastanud terve hulga väikesi olendeid.
Nad kuulusid rassi, mida kutsuti mee’hiks ja olid küllalt arukad, et hoiduda teiste mõistusega rasside tapmisest, söömisest või neisse oma pesade ehitamisest ... Neid oli selles asjas juba mitu korda hoiatatud ja ähvardatud isegi täieliku väljakihutamisega sellest maailmast. Inimjäänuse pea oli ümber ehitatud liivakindlust meenutavaks pesaks, mis oli tehtud neist endist eritunud mustast ainest. See imeväike linn, miniatuurne Punktown, oma krobeliste, kuid milleski ka elegantsete tornide ja minarettidega, oli nüüd suuremas osas purunenud ning ümber kukkunud. Laiba näo ainsaks nähtavaks osaks oli suu, huuled tardunud kohutavasse kollasesse irvesse.
„Kurat teid võtaks,“ urises MacDiaz siia-sinna sagivatele olenditele. Kahtlemata tõstavad nad jalge alla sõtkutud kaaslaste pärast lärmi ning väidavad et ta oli teinud seda sihilikult, kättemaksuks. Olgu pealegi, ta silmad on kõik registreerinud ja kui vaja, saab tema mälestustest teha väljavõtteid, tõestamaks kohtuvõimudele, et tegemist oli ettekavatsemata tapmistega. Aga sellegipoolest sai ta aru, et oli just nüüdsama tapnud mõistusega olendeid rohkem kui tema viimase aja mõrvarid ühtekokku.
„Hei, poisid!“ hüüdis ta mundrikandjatele. „Tulge siia!“ Ta kartis, et mee’hid võivad põgeneda läbi seintes olevate pragude ja lõhede ning vaatas ringi, otsides midagi, millesse neid püüdma hakata.
Teda ehmatas ootamatu heli ja ta pilk pöördus tagasi põrandal lamavale kogule. Raske öelda, kas oli see mees või naine, aga ta nägi, kuidas tolle sõrmed kõverdusid vaevumärgatavalt ning kuulis kokkusurutud hammaste tagant sügavat ebaselget häälitsust, mis meenutas aeglasel kiirusel esitatud audiosalvestist. Vaene olend oli ikka veel elus: viimased mahlad polnudki täielikult välja imetud. Ehk oli ta ka ise pidanud end juba surnuks – silmad kaetud selle musta vaiguga –, kuni MacDiaz oli sisse tunginud ja ta äratanud.
Haletsusväärne koletis. Mingil hetkel tekkis MacDiazil soov suruda relv vastu vormitut kolpa ning vabastada olend kannatustest, kuid mundrikandjad olid juba kohale jõudnud. Kõik, mida ta praegu võis, oli paluda, et niipea kui olend vabastatakse pesast, mis ta tappis ja samas ka elus hoidis, annab surm tollele viimaks ometi tõelise rahu.
Ema lõpp oli lähedal. Osa MacDiazist rõõmustas selle üle, ehkki mitte nii suur osa, kui oleks võinud arvata, ja kui varem oli ta tundnud süümepiinu sellepärast, et sisimas oli soovinud emale kiiret surma, siis nüüd tundis ta end süüdi salajases lootuses, et ema ellu jääb.
Seekordse külaskäigu ajal uuris ema teda läbi oma mulli kahtlustavalt ja võibolla isegi kartuses, et ta on tulnud teda mõrvama. Vanake vedas teki lõuani ja küsis nõudlikult: „Kes te olete? Mis teil vaja on?“
„Olen Roger, su poeg,“ vastas MacDiaz abiotsivalt ringi vaadates. Kas neil tõesti pole võimalik ravimidoose suurendada? Sisestada mingit preparaati ühte neist seinaäärsetest tillukestest portidest, kust see, tunginud ema kunstlikku ja sealt edasi tegelikku vereringesse, tooks ta ajutiselt tagasi, meelitaks hapra hinge välja aju hämarast labürindist, kuhu see oli kadunud.
Viimaks ema mõistus selgines mingil määral – võibolla ärkas ta uinakust või oli MacDiazi nägu tunginud läbi udu – ja emale tuli ta meelde. Ema hääl oli nõrk nagu lapsel ja iga paari-kolme minuti järel uuris ta, kelle hoole alla on jäetud ta koer Lady ... Tegelikult oli koer juba viis aastat surnud.
Ema oli vajunud tagasi poolunne ja kuigi MacDiaz oli väga kurnatud, ei hakanud ta minekuga kiirustama, vaid jäi silmitsema ema nägu. Hiljem, kui ta mööda koridori väljapääsu poole kõndis, tuli talle jalgu lohistades vastu vanem mees, kes puudutas kergelt ta kätt. Mehe silmis olid pisarad ja hetkeks käis MacDiazil peast läbi, et ehk oli too põgenenud ühest seinasahtlist.
„Vabandage, sir,“ oigas vanamees. „Ma ei suuda leida oma naist. Ta on ühes neist asjandustest ... aga ma ei leia teda kuidagi üles. Ma ei mäleta numbrit ...“
MacDiaz viis vanamehe tagasi registratuuri ning jättis ametnikuga, kes hakkas numbrit välja selgitama. Hetkeks kerkis MacDiazile pähe veider mõte, et naise sahtli otsimise asemel topivad nad ühte neist ka mehe enda.
Oma unenäos oli MacDiaz elus, kuid narkootikume täis pumbatud või hüpnotiseeritud, aga võibolla ehk lihtsalt uimaseks löödud. Ta oli täiesti alasti ja teda tassiti läbi pimeda korteri tuppa, mille laeks oli kergelt lainetav bassein, liiga tume, et seal midagi eristada. Laest rippusid alla alasti kehad; kaelapidi kinni tumedas massis, kõlkusid need argiselt nagu mantlid riidekapis ... või täpsemalt, nagu rümbad külmkambris. Ähmane, varjutaoline olend, kes ta kohale oli tarinud, urahtas, kui MacDiazi oma kätele tõstis, pingutas veel kord ja surus siis tema pea külma lainetavasse basseini.
Nii ta jäetigi sinna rippuma, jõllitama süsimusta tühjusse. Aga varsti hakkas ta nägemine kohanema, silmadest lahvatasid välja kaks kollast kiirt – nagu Kali silmadest, mõtles ta unes. Algul olid kujutised ebaselged: kahvatud värelevad kontuurid, hallid kõikuvad kujud ... kaugelt ei suutnud tema valguskiired nendeni jõuda. Kuid need varjud lähenesid, kord sattusid tema kiirte ulatusse, kord väljusid sealt. Sedamööda, kuidas kujud lähemale looberdasid, paljastus nende viirastusliku välimuse kohutav seisund. Haavlipüssiga enesetapu teinud mees, pea sodiks lastud. Naise pestud paljad rinnad tõid meelde valge lina, mis oli kaetud torkehaavade kalligraafilise mustriga ... tillukesi musti kriipse oli nii tihedalt, et need meenutasid ohvri kehast toituvate putukate parve. MacDiaz mõistis, et näeb surnute maad, kuigi on ise veel elus, kuid tema kõrval rippuvatel kehadel puudus pea ja sellepärast ei näinud nemad midagi. Ta oli üksi, hirmul ja abitu ... ning mis kõige hullem, vaatepilt ei paljastanud talle mingeid saladusi, ei aidanud mõista, mis toimub. Kõike seda oli ta juba näinud, see oli jäädvustunud limbosse, kus see iial ei tuhmu ja kus surnud ei saa piinavatest painajatest iial rahu.
Ta ärkas terava valu peale vasaku silma all ning laksas instinktiivselt vastu haiget kohta. Voodis istukile tõusnud, sirutas ta käe öölambi poole. Naine torises midagi ootamatult süttinud valguse peale ja pööras siis selja.
MacDiaz märkas tekil siplevat hallikas-läbipaistvat putukat, kes oli ilmselt tema laksust viga saanud. See oli mee’hi ning mees mõistis, et just see satikas oli teda magamise ajal hammustanud.
Ta tõi vannitoast plasttopsiku, lükkas rabeleva olendi sisse, läks tagasi vannituppa ja sulges ukse. Tükk aega uuris ta topsiku sisu. Kas oli see olend pugenud tema kinga või riiete vahele kuriteopaigal, kus ta mõni nädal tagasi oli käinud; kuid miks oodata nii kaua ja rünnata alles nüüd? Võibolla oli see hoopis esimene luuraja hiigelhordist, mis püüab teda leida ja talle kätte maksta? See mõte viis MacDiazi endast välja, ta virutas WC-poti kaane jalaga lahti ja hakkas kallutama topsikut, et tilluke olevus potti libiseks ... aga lõi siis kõhklema. See oleks mõrv – ning seekord ettekavatsetud. Kuigi vesi uhab tõendid minema, salvestuks kuritegu ta teadvusse; aga tema mälestusi laenati sageli ja kasutati kohtuprotsessides. Kas siis eetilistel kaalutlustel või enesealalhoiuinstinkti ajel, aga võibolla nii ühe kui teise tõttu sulges ta WC-poti kaane ning pistis vigastatud olendi kaanega tabletipurki.
Hommikul märkas ta, et silma ümbrus punetas ja oli paistes; valgus kutsus esile põletava valu ning pani pisarad voolama; olukorda leevendas vaid silma kinnipigistamine. Ka parem silm vesitses natuke – kas siis solidaarsusest või sellepärast, et hammustuse mürk oli hakanud levima.
MacDiaz libistas rohupudelikese olendiga, kes püüdis ikka veel välja rabeleda, jopetaskusse ning põikas tööle minnes sisse haiglasse, et keegi ta hammustuse üle vaadataks. Oma vangi jättis ta samuti sinna. Arst, kes haava uuris (MacDiaz võeti vastu kohe, kui saadi teada, et ta on politseinik), selgitas, et isane mee’hi oli tõesti temasse mürki lasknud, kuid see muutub eluohtlikuks üksnes arvukate hammustuste korral. Pealegi oli teda rünnanud isend noor, mistõttu mürk polnud eriti tugev. „Võibolla põgenes ta kuriteopaigalt,“ oletas arst, „ja kulutas paar viimast nädalat teie leidmiseks, lootuses kätte maksta.“ Näis, et mehele tegi see mõte nalja. Millegipärast hakkas MacDiazil olendist kahju. Noor ... võibolla isegi laps. Leinas oma hukkunud õdesid-vendi, vanemaid. Sööstis talle raevukalt kallale meeleheitlikus lootuses jagu saada endast tohutult suuremast ja tugevamast vaenlasest.
„Doktor,“ alustas MacDiaz jopet selga tõmmates ja piinatud silmade kaitseks päikeseprille ninale sättides, „kümneaastasena siirdati mulle mälukiip Mnemosyne-755 ja olen mõelnud, et selle võiks eemaldada ...“
„Jah, muidugi, nüüd on saadaval palju paremaid kiipe ...“
„Ma ei taha, et see asendataks uuega. Ma tahan, et see lihtsalt eemaldataks.“
Arst naeratas ja kallutas kergelt pead, nagu oleks miski talle nalja teinud. MacDiazile mees ei meeldinud. „Miks?“
„Mul pole seda enam vaja,“ vastas detektiiv kerge ärritusega.
„Hm, ka mul on kiip ja olen sellega väga rahul ... Ma isegi ei kujuta ette, kuidas arst, kes peab tegelema nii paljude rassidega, tuleks toime ilma selleta.“
„Kindlasti on see teile väga kasulik. Kuid enda oma sooviksin ma eemaldada lasta ja tahaksin teada selle protseduuri üksikasju ning kui palju see maksma läheb. Kas korvab selle kindlustus või ...“
„Teate, seda pole vaja sugugi eemaldada. Selle võib välja lülitada, mis on väga lihtne toiming ega vaja kirurgilist sekkumist.“
„Ma tahan siiski, et see välja võetaks.“
„Teate, iseenesest see ju sisse ei lülitu ... Kui te just hiljem ümber ei mõtle ega taha seda uuesti sisse lülitada. Kiip ei reaktiveeru, kui te peaga kuhugi vastu põrkate,“ ütles arst ja turtsatas.
MacDiaz tõusis, et lahkuda. „Tänan!“ ütles ta veel suurema ärritusega kui varem ja väljus kabinetist.
„Vabandage, mister MacDiaz,“ alustas ametnik leti tagant välja kiirustades, nagu tahtnuks teda peatada, „me pole jõudnud teda veel ümber paigutada ... Kas olete kindel, et ei soovi oodata?“
MacDiaz polnud kindel, kuid asus juba tuttavaks saanud suunas teele ning ametnik kiirustas talle järele. Sahtli vahetus läheduses ei viidanud miski sellele, et midagi on korrast ära, ning ta oli rahul, et ei pea sünget avastust ise tegema. Mõistagi poleks olnud see ka võimalik, sest mingi probleemi ilmnemisel oleks elutalitlussüsteem saatnud kohe häiresignaali registratuuri – niisiis, igasugused üllatuslikud avastused olid välistatud. Kuid ikkagi pidi MacDiaz ette kujutama avanevat sahtlit ja sellele järgnevat vaatepilti.
Ametnik astus temast mööda ja aktiveeris sahtli. Seinanišist libises välja mull ning laskus allapoole, et demonstreerida oma pühalikult sünget kandamit.
„Jumal küll,“ sosistas MacDiaz, nagu oleks see olnud midagi uut. Alati kui sahtel avanes ja mull alla laskus, oli ta püüdnud ette kujutada, milline näeb ema välja surnuna: näole tardunud jõle grimass, silmad koobastest välja tunginud, ihu kaetud punaste ja mustada laikudega. Aga see nägu oli rahulik ... huultel malbe, surnutele omane naeratus. Silmalaud poolavatud – pisiasi, kuid siiski häiriv.
Nagu tolgi külaskäigul, kui ema teda ära polnud tundnud, jäi ta ka nüüd silmitsema ema liikumatut nägu. Ametnik seisis äraootavalt kõrval. Ema juuksed – kunagi punased ja tihedad, mida ta poisikesena oma väikeste sõrmede vahel keerutada armastas – olid nüüd hõredad hallid salgud; põsed – kunagi pehmed ja siledad lapse musihuulte all – olid nüüd sisse langenud ja kortsus. Silmad – kunagi nii ahnelt filme neelanud – polnud õieti lahti ega kinni. See väike detail nagu õrritas teda. See oli kuidagi ebalev, lõpetamata detail. Silmad peavad olema kinni. Ema peab leidma rahu, täielikult.
„Palun sulgege uks,“ sosistas ta ametnikule ja pööras pea kõrvale. Mööda ta põski voolasid pisarad. Ta oli näinud piisavalt. Ta võlgnes emale ühe, selle viimase külaskäigu. Aga ta ei tahtnud näha midagi enamat ... Ta ei tahtnud mäletada ema niisugusena.
„Teate,“ seletas naisarst, kes oli just lõpetanud kiibi skannimise tema ajus, „nüüd on saadaval kiipe, mis võimaldavad omanikul välja valida ja kustutada iga mälestuse, millest ta lahti tahab saada. Teil on täielik kontroll oma mälestuste üle, võite neil kordadel, kui ei taha, et miski meelde jääks, kiibi koguni välja lülitada ... üksnes mõtte jõul.“
„Ma ei taha uut kiipi,“ kordas MacDiaz. „Võtke see lihtsalt välja.“
Naine ohkas. „Mis seal ikka, teie otsustate. Ma tahtsin teid lihtsalt informeerida kõigist võimalikest variantidest ... Eriti, kui arvestada, et see valik võib mõjutada tööd, mida teete.“
„Olen sellest väga hästi teadlik,“ vastas MacDiaz.
Ja samal pärastlõunal saigi kõik korda. Kuni ta seal puhkas ja ootas naist, kes pidi ta koju viima, vilksas peast läbi mõte, et kui emal oleks olnud mälukiip, poleks tekkinud olukorda, kus ta ei tunne ära oma poega. Ta oleks võinud olla oma väikeses vanglas õnnelik, elada uuesti läbi elu parimad hetked, mälestused oleks ta vabastanud ja endasse haaranud ... maitsetesse ja lõhnadesse, jaheda õhtutuule paitusse näol. Oma vanadusnõtruses oleks ta võinud pidada neid isegi olevikuks. Teisest küljest võis see muuta tema vangistuse veelgi raskemaks ... teadmine, et vaatamata aistingute tõepärasusele olid need siiski üksnes mälestused, olgugi et imeilusad ... olnud ja läinud, mitte praegused. Pealegi olid tema väikesesse mulli suletud koos temaga ka halvad mälestused ... pika elu paratamatud pettumused, mured ja hirmud. Koera surm, üha uuesti ja uuesti läbi elatud, iga kord nagu esimene ...
Kui MacDiaz pärast operatsiooni teadvusele tuli, ei suutnud ta algul isegi uskuda, et kiipi enam polnud. Tumedasse lakke vahtides võis ta ikka veel projitseerida sinna ema näo ... tema poolsuletud silmad. Kui ta aga püüdis minna kaugemasse minevikku, otsides mälust tuba, kus rippusid peata surnukehad, leidis ta eest üksnes ähmase kujutise, pigem abstraktse kui täpse. Ta sulges silmad ja ohkas. Hinge tulvas rahu, nagu oleks sellest kuri vaim välja aetud. Ta ei julgenud hakata meenutama ema nägu noorena, sest teadis, et seda tema mälus pole, mitte selgelt. Aga tal olid ju fotod ja videod ... Selle ohvriga võis leppida. Igal juhul jäävad tunded kauemaks kestma kui mälupildid.
Möödusid päevad, nädalad ja kuud ... surnute näod – kuulidest puruks lastud, omaenda saatuse üle kummaliselt irvitavad, tursunud nagu trullakad nukunäod, kolpadeks kokku kuivanud – hakkasid muutuma vähehaaval suitsuks ja varjudeks. Hallikateks ja raskesti nähtavateks. Niisama tabamatuteks ja ähmasteks nagu viirastused, sellisteks, nagu mälestused peavadki olema.
(2000)