Ulmeantoloogia "Ohver". Skarabeus 2023. 328 lk.
Kui "Skarabeuse" kirjastuse varasemad antoloogiad olid kas pühendanud mingile kindlale temaatikale või keeleruumile, siis selleaastase raamatu tekstidel pole vististi esmakordselt suurt midagi ühist, kui muidugi jätta kõrvale väljaandja maitse ja arusaam, et just need tekstid peaksid olema eesti keeles kättesaadavad. Võiks ju kahtlustada, et raamat peab lugejais huvi äratama järgnevalt ilmuvate üksikautorite valikkogude suhtes, kuid sel juhul seda järelsõnas ilmselt ka öeldaks. Kuna autoreid on nii Anglo-Ameerika keeleruumist, Jaapanist, Venemaalt kui Soomest, ning lood kirjutatud aastatel 1956-2020, on üldmulje paratamatult hektiline. Allakirjutanu jaoks polnud kogumikus ühtegi tõeliselt säravat tippteksti, nagu näiteks 2021. aastal ilmunud Leonid Kaganovi kogumiku nimilugu; samas pole ka ühtegi täielikku õnnetust.
Parim jutt oleks kultuuriliselt kõige kaugem "Bikuni surm", kuid lõpu räige ogarus - esialgse tähtaja kahenädalase kiirendamise nimel terve mäe vesinikupommiga tükkideks laskmine - langeb varasema arenduse stiilist nii palju välja, et lõpptulemust on raske heaks pidada. Enim huvi äratasid tegelikult Jeffrey Thomase kaks lühikest Punktowni juttu ning muidugi tuleb tervitada ka perekond Djatšenko järjekordse teksti eesti keeles ilmumist. "Kohtunik" on vaieldamatult hea lugu ning muuhulgas ka suurepärane visuaalse kirjutamisstiili näide (lõpetas Sergei Djatšenko ju stsenaristina Üleliidulise Kinematograafiainstituudi). Omapärasena jääb meelde ka Reetta Vuokko-Syrjäse moodne novell, mille kohta lugemisrõõmu rikkumata ei saa suurt midagi öelda.
Kogumiku hallile poolele jäävad William Tenni tüüpiline Kuldajastu jutt "Karistus avansiks", mis on eesti keeles juba varem ilmunud ("Horisont" 11/1975 – 2/1976), David Weberi lühiromaan "Imeilus sõprus" ja Tapani Tolose "Sihardzad". "Imeilus sõprus" võiks ju iseenesest olla hea lastejutt, kuid see on ilmumisaasta 1998 kohta lihtsalt kohutavalt lohisev - esimesed 15 lehekülge võiks kirurgiliselt eemaldada neil öeldut isegi paari lausega markeerimata ja kõigil oleks parem. Lisaks sellele on muidugi ka pealkiri kohutavalt lääge. "Sihardzadis" satub kaliif oma perekonnaga tulevikku välja arvutava superhüperkompuutri otsa, sündmustik on mõnevõrra põnevgi, aga milleks see kõik? Kui romaanis Heinleini "Kuu on karm armuke" arvuti järsku telefoni teel revolutsiooni juhtima hakkas, oli seda vältimatult vaja, sest ülesanne eeldas üliinimlikku tarkust ning eesmärgiks oli kokkuvõtteks uut tüüpi tsivilisatsiooni kirjeldamine. Arvuti oli selleks lihtsalt literary device. Tolonen aga lihtsalt installeeris "Wikipediast" kättesaadavale infole juurde superhüperkompuutri (või simulatsioonimaailma tagaukse, kuidas kellelegi mõelda meeldib) ja oligi jutt olemas. Veelkord, milleks? Kas ajalugu tõesti vajab just sellist populariseerimist?
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et antoloogia jääb "Skarabeuse" kirjastuse väljaannete nõrgemale poolele ning läbivast teemast loobumine selle koostamisel ei õigustanud ennast.