Tor Åge Bringsværd "Pinocchio paberid". LR 47-49/1988. 118 lk.
Liigun unustatud ulme radadel, aitäh jälle Jüri Kallasele raamatusoovituse eest. Sest kuidas ikka tulla selle peale, et ""Loomingu" Raamatukogu" sarjast otsida norra ulmet? Või kui palju üldse teatakse norra ulmest midagi? Või norra kirjandusest üldse? Henrik Ibsen ja Knut Hamsun meenuvad mulle kohe, uuematest külalistest loomulikult Øyvind Rangøy. Krimkade poolelt Jo Nesbø "Muretu" täitsa meeldis... aga ega niisama äkki väga palju rohkem ei oska pakkuda. Norra black metal muusikast võiksin loenguid pidada, (ulme)kirjandusega on vähe kehvemad lood. Ulmebiblios on aga hea ülevaade eesti keeles ilmunud norra ulmest täitsa olemas: https://ulmebiblio.blogspot.com/2022/09/eesti-keeles-ilmunud-norra-ulme…
Tor Åge Bringsværd defineerib end anarhistina, mida on ka osast ta raamatutest tunda. Ta on kirjutanud päris palju ulmet; eesti keelde on tõlgitud veel "Põhjala jumalad", mis küll ulme alla ei lähe.
Raamatu sisust on natuke raske rääkida, kuna selle olemus on hüplik. Siin on näiteks liin, kus uuritakse kuritegu, samal ajal on hästi palju kõrvalpõikeid müütide maailma, mida kõike autor üritab kokku sõlmida. Seega pole see siin klassikaline žanrilugu, kus minnakse tegevusega ühest raamatuotsast teele ning jõutakse siis mingil hetkel teiselepoole kohale. "Pinocchio paberid" on lugeja suhtes nõudlik ning saamaks aru, mis selles vihikus toimub, on vaja teada mõningaid taustu. On see nüüd ulme või krimi, äkki hoopis lugejat hariv lugu, kus saab targemaks robotite, androidide, entide ja muude elukate koha pealt? Ka on aimata, kuskohast võib Robert Langdon pärit olla, kuna ungari folkloristi Varga käsikirja tagaajamine on "Pinocchio paberites" olulisel kohal. Üks osalistest on ungari politseinik Szluka, samanimeline tegelane on olemas kümnend varem ilmunud Per Wahlöö ja Maj Sjöwalli krimkas „Mees, kes haihtus nagu suits“. Peen vihje või kokkusattumus?
Jäin lugemise ajal mõtlema, et Carlo Collodi "Pinocchio", millele Bringsværd raamat osaliselt toetub, on ikka meeletult moraliseeriv. Lapsena lugesin seda korduvalt, oli väga meeldiv raamat. Peakski täiskasvanuna ka otsa vaatama, kuna ilmselt nii mõnigi koht tundub suurena natuke teistsuguse rõhuasetusega. Eks Collodi raamat ongi teisest ajahetkest pärit; ma ei plaanigi hakata teda jõuga vägistama tänapäeva, veel hullem, SJW stiilis tühistama. Küll aga on 19. sajandi lõpus kirjutatud raamat selgelt oma ajastu pitseriga (oo, üllatust!).
Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem raamatu n.-ö. populaarteaduslik pool, kus autor harib lugejat ulme ajaloolise nurga pealt, räägib robotitest, androididest ning kujunemisloost. See on tõesti huvitav ning julgen soojalt soovitada. Selle ümber olev kraam, Pinocchio pastišš, kehvkrimka ja kasvuhoonemaailm jäi minu jaoks lahjaks. Samas ainult loenguosa oleks olnud hoopis teine raamat. Kuna köide on õhuke, siis ma lugesin teda tegelikult sisuliselt kolm korda, kuna peale esimest korda jäi ikka väga “meh?” mulje. Kahjuks ülelugemised muljet ei muutnud.
Kokkuvõtvalt: ega see teos mulle väga meeldinud. Siin oli huvitavaid mõtteid ning ebatavaline killuline ülesehitus oli ju põnev. Samas suur osa juttu oli väga tuttavlik, ehk isegi plakatlik? loosunglik? raske ütelda. Vägisi tekkis parallel hiljuti loetud Robert Kurvitza raamatuga "Püha ja õudne lõhn", mis jäi mulle oi, kui võõraks ja kaugeks. Bringsværd meeldis küll trips rohkem, küll aga kardan, et mul lendas jutustuse iva kõrgelt üle pea. Läheb mu jaoks sarnasesse kategooriasse nagu igasugused vürtsikad ja harjumatu maitsega toidud. Korra proovida soovitan soojalt, sest kes teab, mis võib mekkida.
2/5